IGATAHES ...
1. peatükk Tegin oma esimese avaliku etteaste kooliõe trepist üles astudes Saint Peteri erakoolis Weston-super-Mare’is Somersetis Inglismaal 1948. aasta 13. septembril. Olin siis veidi alla üheksa aasta vana. Publikuks oli kamp üheksa-aastaseid, kes pilkasid mind ja kisasid: „Chee-se! Chee-se!” Ronisin edasi, hoolimata alandatusest ja hirmust. Kuid veel enam tundsin hämmeldust. Kuidas mul õnnestus nii palju tähelepanu pälvida? Mida ma olin teinud, et seesugust agressiivsust ära teenida? Ja ... kuidas põrgu päralt nad teadsid, et minu perenimi oli kunagi Cheese olnud? Sellal kui emand Tuim ehk Findlater viis minu peal läbi tavapärase uue õpilase füüsilise ülevaatuse, üritasin mõtteid koguda. Vanemad olid alati öelnud, et hoiaksin õelatest pahadest poistest eemale. Aga mida nad tegid siis sellises kenas koolis nagu Saint Peter? Ja kuidas pidin mina neid vältima? Paljuski põhjustas minu väljapääsmatut olukorda tõik, et ma polnud mitte ainult väike poiss, vaid üks väga pikk väike poiss. Olin meeter kuuskümmend ning oli tõenäoline, et ületan veel enne kaheteistkümneseks saamist meeter kaheksakümne verstaposti. Nii osutus üpris keeruliseks taustaga ühte sulanduda, kuigi ma seda tihti soovisin – eriti hiljem, kui olin kõikidest koolmeistritest pikemaks kasvanud. Samuti polnud abi, et üks neist, härra Bartlett, viitas minule alati kui väljapaistvale kodanikule. Lisaks oma erakordsele pikkusele olin ma ka oma jõust üle kasva9
JOHN CLEESE
nud ning minu füüsiline nõrkus muutis mind kobaks ja kohmakaks; lausa nii väga, et mõni aasta hiljem kirjeldas mu kehalise kasvatuse õpetaja kapten Lancaster mind kui meeter kaheksakümne pikkust näritud nöörijuppi. Kui lisada sinna juurde tõsiasi, et mul polnud noortest kuttidest koosnevate metsikute kampadega eelnevat kogemust, siis on arusaadav, miks mu näol kangastus tõelise argpüksi ilme, kui Tuim ukse avas ja mind teise avaliku etteaste poole meelitas. „Ära muretse, see on ainult narrimine,” ütles ta. Mis lohutus see veel oli? Sama asja oleks võinud Nürnbergis öelda. Aga vähemalt karjumine lakkas ja nüüd saatis mind äraootav vaikus, kui end astmeist üles sundisin. Ja siis ... „Kas sa oled ümarpea või rojalist?” „Mida?” Mulle heideti pilke, igaüks neist nõudmas: „Ümarpea või rojalist?” Millest nad küll rääkisid? Oleks ma sellest küsimusest aru saanud, oleksin peaaegu kindlasti minestanud, olin niivõrd õrn lilleke. (Võib-olla peaksin hästikasvatatutele selgitama, et mul ei palutud avaldada arvamust Inglise kodusõja vastasleeride kohta, vaid öelda, kas olen ümberlõigatud või mitte.) Sellegipoolest polnud minu esimene päev erakoolis täielik läbikukkumine. Selleks ajaks kui koju jõudsin, olin õppinud selgeks kahe uue sõna tähendused – „haletsusväärne” ja „selgrootu” –, kuigi selleks oli vaja isa sõnastikku, et otsida sõna „memmepoeg”. Miks ma olin nii ... mannetu? Noh, alustame algusest. Sündisin 27. oktoobril 1939. aastal väikeses külas Uphillis, mida eraldas Weston-super-Mare’ist lõunas vaid üks teejupp, mille kaudu sai Westoni rannikult sisemaale. Aga minu esimene mälestus ei ole Uphillist, vaid mõne kilomeetri kaugusel Brent Knolli külas ühest puust, mille varjus mäletan end lamavat, pilk läbi oksade eresinise taeva poole suunatud. Päikesevalgus tabab lehti eri nurkade all, nii et mu silm vilksab ühelt värvilaigult teisele, haljendav lehestik demonstreerib haljendavate värvivarjundite kogumikku. (Mõtlesin, et üritan sellesse peatükki pikkida sõnad „haljendav”, „värvivarjundid” ja „lehestik”, 10
IGATAHES ...
sest minu emakeeleõpetajad leidsid alati, et nende sõnade kasutamine on märk loomeandest. Kuigi ma poleks pidanud „haljendavat” arvatavasti kaks korda kasutama.) Loomulikult pole ma oma esimeses mälestuses kindel; olen kindel, et nii ma vähemasti tavatsesin uskuda, et juhtus; ja mulle meeldib uskuda, et nii juhtus, sest see oleks täiesti loogiline, mina beebina vankris lebamas ja rahulolevalt sädeleva haljendava lehestiku ja selle ilusate värvivarjundite mängu jälgimas. Kuid üht tean ma küll kindlalt, nimelt mõnda aega enne puuintsidenti pommitasid sakslased Weston-super-Mare’i. Kordan selle igaks juhuks üle ... 14. augustil 1940. aastal pommitasid sakslaste lennukid Westonsuper-Mare’i. See peab vett: pommitamisest kirjutati kõigis lehtedes. Eriti Weston Mercurys. Enamik westonlasi uskus kindlameelselt, et rünnak oli eksitus. Sakslased olid tuntud eelkõige oma ratsionaalse mõtlemise poolest, nii et miks nad peaksid heitma Weston-superMare’ile täiesti korralikke pomme, kui Westonis polnud hävitada midagi ligilähedaseltki sama hinnalist kui see pomm, millega hävitati? See tähendaks, et iga plahvatus lõi Saksa majandusse väikese mõlgi. Sakslased tulid aga veel mitu korda tagasi ja see hämmastas kõiki. Sellest hoolimata ei saa ma peast mõtet, et westonlastele tegelikult üpriski meeldis olla pommitatud: see andis neile tähtsustunde, mis muidu elus puudus. Aga see jätab ikkagi õhku küsimuse, miks hunnid küll vaevusid seda tegema. Oli see lihtsalt teutoonlik joie de vivre*? Kas Luftwaffe piloodid ajasid Westoni ranniku Western Fronti ehk läänerannikuga segamini? Olen kuulnud vanemaid westonlasi üpris tõsimeeli väitmas, et pommitamise korralduse andis William Joyce, kurikuulus Lord Haw-Haw, kelle inglased 1946. aastal reeturina võlla tõmbasid, sest Joyce tegi Suurbritannias sõja ajal natsipropaganda raadiosaateid. Kui pärisin nendelt amatöörajaloolastelt, miks peaks ühel iiri päritolu ja Brooklynis sündinud mehel olema niisugune trots Westoni vastu, et ta pinniks selle pärast Hitlerit, jäid nad vakka. * Elurõõm (prantsuse keeles). – Tõlkija märkus.
11
JOHN CLEESE
Mina usun pigem, et põhjuseks oli vaen, mida pidas Reich’i marssal Hermann Göring ühe 1920. aastatel Westoni kail toimunud inetu vahejuhtumi pärast, mis oli seotud tõenäoliselt selliste isikutega nagu Noël Coward ja Terence Rattigan. Aga minu isa selgitus tundub neist kõige loogilisem: tema ütles, et sakslased pommitasid Westonit, et demonstreerida oma huumorisoont. Mis iganes selle kõige taga ka peitus, kolisime kaks päeva pärast esimest rünnakut vanamoelisse väikesesse Somerseti külakesse nimega Brent Knoll. Isal oli Prantsusmaa kaevikutes nelja aasta jooksul kuuldud suurtest kärgatustest üsna kõrini ja kuna tal polnud Westonis sõja heaks midagi teha, veetis ta terve pommitamisjärgse päeva, sõites Westoni ümbruses ringi, kuni leidis väikese talu, mille omanikeks olid härra ja proua Raffle, kes nõustusid Cleese’i perekonna üürilistena enda juurde võtma. Mulle meeldib väga, et isa ei hakanud jampsima. Olime sealt läinud! Oma tavapärase nutikusega valis ta talu, et rasketel aegadel võis muna või kana või isegi mõni pisem siga kaduma minna, ilma et sellele suuremat tähelepanu pöörataks. Ema rääkis mulle kord, et mõned westonlased kritiseerisid omakeskis isa, et ta nii ruttu põgenes. Nende arvates oli ilmselt väärikam oodata umbes nädal või nii, enne kui jalga lasta. Minu meelest ei taba selline suhtumine põgenemise põhiolemust, milleks on teha seda samal hetkel, kui säärane mõte pähe kargab. Vaid täiesti kinnisideeline viivitaja hüüaks: „Jookseme elu eest, aga mitte enne kolmapäeva pärastlõunat.” Tagasi puu juurde. Külastasin seda talu aastaid hiljem ja täpselt nagu enda arvates mäletasin, kasvaski keset eesaia muruplatsi hiiglaslik kastan, mille all võisin väga vabalt vankris lebada. 1940. aastal oli talu üks tänavaäärsetest keskmise suurusega majadest, põllud teisel pool teed; see ei näinud eestpoolt kuigi talulik välja, aga kui kõndisid sissesõiduteelt üles ja maja taha, nägid tõelist taluhoovi pori, kanade, roostes tööriistade, puurides tuhkrute ja puitaedikutes küülikutega. 12
IGATAHES ...
Just sealt pärineb minu teine mälestus. (See pidi tulema pärast esimest, sest nüüd seisan ma juba püsti.) Mind hammustas küülik. Pigem võiks öelda, et mind näksas küülik, aga kuna ma olin niisugune liru vilets väike memmekas, käitusin, nagu oleksin jäsemest ilma jäänud. Just täielik ebaõiglus oli see, mis mind nõnda endast välja viis. Ühel hetkel ütlesin: „Tere, Jänku-härra!” ja naeratasin looma armsale pisikesele näole ja naljakatele loppis kõrvadele. Järgmisel hetkel kargas see põrguline mulle kallale. See näis nii tänamatu. Küsisin eneselt, mida olin ma sellele jänesele teinud, et niisuguse pöörase vastuse ära teenisin. Kuid sellest veel asjakohasem küsimus on, miks ma olin selline möku. Ilmselgeks vastuseks on tõsiasi, et olin oma liigkaitsvate vanemate ainus laps. Mul on selle kinnitamiseks mälestus (nr 3). Olen nüüd umbes kolm ja Red Cow’ kõrtsis, Brent Knolli keskel tukslevas südames. Mingil moel õnnestub mul oma käsi ära lüüa ja hetk enne nutma puhkemist tõstan käe üles isa poole ja ulun: „Issi, vaata! Ma olen oma kallile pöidlale haiget teinud!” See teenib minu suureks hämmastuseks suure naerupahvaku. Kas minu pöial polegi siis kallis, mõtisklen. Isa arvates kindlasti on. Kui olukord nõuab, ütleb ta alati: „Oi, sa oled teinud haiget oma kallile … [lisada siia sobiv kehaosa nimetus].” Kritiseerin isa suure kõhklusega, sest võlgnen kogu oma terve mõistuse tema armastavale lahkusele. Aga pole kahtlustki, et ta hellitas mind, ja seesugune varajases eas poputamine oli üks põhjus, miks minust sai möku. Koolipoisi päevil ei tundnud ma end eales kuigi meheliku, tugeva, viriilse, jõulise või heas mõttes agressiivsena. Vältisin koolis mänguväljaku kampu, sest ma ei mõistnud, miks peaks keegi tahtma sedasi käituda. Mulle meeldisid pallimängud, kuid minus tekitas alati vastikust näiteks see, kui karm näis ragbi, isegi sellises turvalises kauguses, mida mina hoidsin, teeseldes selle mängimist. Kui olin seitseteist, võttis Cliftoni riigikooli majaülema asetäitja Alec MacDonald mind viimaks ette, et õpiksin blokkima. Kirjeldanud minu pingutusi 13
JOHN CLEESE
hälbega haldja tantsimisena, käskis ta pealt vaadata, kuidas õigesti blokeerida. Ta palus esimesest XV tiimist ühel mängijal, Tony Rogersil enda poole tormata. Härra MacDonald jõudis Rogersini ja ründas karmilt just sel hetkel, kui vastane üritas temast kõrvale põigata. Tagajärjena põrkus härra MacDonaldi pealagi teravalt vastu Rogersi paremat puusa. Härra MacDonald ei andnud sel pärastlõunal enam tunde; tegelikult ei ilmunud ta järgmised nelikümmend kaheksa tundi välja. Viimaks, kui ta uuesti kooli tuli, olin liiga argpüks, et meenutada talle, kuidas ta oli mulle öelnud: „Kui karmilt ründad, ei saa kunagi haiget.” Nii et alati, kui näen rahvusvahelisi ragbimeeskondi Twickenhami väljakule sammumas, silmitsen neid aukartusega, kuid samas ka tundega, et minu ja nende geenid on sootuks erinevast killast. Mina ei sündinud mehiseks meheks ja olen leppinud oma seesmise mittemehelikkusega suurema kaeblemiseta. Pealegi näib mulle, et argpüksid tekitavad väga harva pahandusi, mis võib olla ka üks põhjus, miks nende hulgas leidub neid, kelle on lasknud maha pahanduste tekitajad.* Aga kõik see ei tähenda, et minu lapsepõlve mökulikkus oli mingilgi moel imetlust väärt. Ent kuigi ma olin vaieldamatult üks selgrootu väike pätakas, leidus sellel ka hea pool: vähemalt polnud minus osadele noorukitele omast arutut agressiivsust. Parem möku, kui hullumeelne, seda ma ütlen, ning ma tunnen uhkust, et pole kunagi suutnud end sundida puurikaklusi vaatama. Kui muist minu viletsast väljavaatest elule tuli isa poputamisest, moodustas kenakese hulga sellest ka minu keeruline suhe emaga. Selles kontekstis meenub järjekordne varajane mälestus. * Argpükslikkust defineerib kõige läbinägelikumalt Ambrose Bierce: „Isik, kes mõtleb ohtlikus olukorras oma jalgadega.” See tunnus näib mulle niivõrd nutika vastusena ohule, et selgitab kenasti ära, miks kindralid tahavad argpükside surma; kui nii poleks, hakkaks mõte lihtsalt jalga laskmisest teistele nii ruttu külge, et ladvik jääks üleöö tööta – või vähemalt peaksid nad ise võitlema hakkama, aga see ei kuulu nende töökirjelduse juurde.
14