Sinine ja imeline. Just niisugune ta suure tuisupäeva järel oli. Puud kõik lumega üle maalitud ja tumeda lepakoorega pikipidi triibutatud. Pilt mu silme ees, pärast loojangut ja enne ööd. Lepik ja hämarik
Hinge kinni hoides
... rinnuli, niigi oja poole looka kasvanud kleenukesele lepale toetudes, üks käsi ühelt, teine teiselt poolt puud, küünitan kaamera väljasirutatud kätega vee kohale ja hoian hinge kinni. Ilu pärast. Valu pärast. Õhinaga ja kõhedusega, mõlemaga. Seda, et kaamera saab kukkudes häda, kardan rohkem. Vähemalt hetkel. Palun, see hetk on nüüd siin.
Igatsuse kummalised teed
Mingi igatsus tuli tänasesse hall-halli talvepäeva ja kandis mu tagasi kümne ja poole aasta kaugusele Hiiu saarele. Aga tunnistagem, ajareisime ju kõik ja alatasa, pole sellest hullu midagi! Head teed teilegi!
Helendus
Ma ei tea, kas te olete näinud pehmet, mahesinist õhku hõljumas enese ümber? Nii et midagi muud kohe ei olegi? Ainult see imeline sinine, nii nagu sellel pildil siin. Pole sel mingit pistmist ei taevaega veesinaga. See sinine on unenäoline. Temas on hämariku pehmust ja hommikuudude aimust. Ta on ühekorraga läbipaistev ja läbipaistmatu, selline tummiselt soe. See oli selle kevade erilisim kingitus mulle. Sellepärast olen seda pilti kiivalt enesele hoidnud, otsekui kartes, et teda teiega jagades astun ise ta lummusest välja …
Niisugust värvi sinililli, pealegi sellisel hulgal, polnud varem kohanud. Maa oli seal kõrgem, sammal kuivem, mets hõredam. Olin üksi, öö ligines. Toetasin põse vastu maad, kuulatasin, hingasin ja haistsin. Silme ees lõi korraga helendama. See helendus võttis mu endasse, tunnistas mu omaks. Ei jäta tema mind ega mina teda, nüüd olen ma selles kindel. Ei jäta.
Ootas tõesti kaua aega ja kannatlikult. Aga viimaks hakkas küll ühele, küll teisele poole vaatama. Ettevaatlikult, julgemata üle ava välja küünitada. Ja kui ikkagi kedagi tulemas polnud, siis sirutas kaela õieli ja piilus koguni allapoole. Et kui kõrgelt see kukkumine siis oleks? Julgust juurde ei tulnud. Aga päästja tuli nüüd küll!
Vihmas ja päikeses
Vihm napsab poole jasmiinide hullutavast lõhnast. Vihm puistab õitele sätendavaid pärle. Päike piilub lepitavalt korraks pilveserva alt välja. Ning inimene hingab sügavalt sisse ja ohkab korra kergelt – vihma lõhn seguneb õite omaga ja Eestimaa suvi on nüüd tõesti käes!
Torm
Nii need tormid meist üle käivad. Palumata tulevad, omatahtsi lasevad jalga ning vaibuvad sootuks. Vaevu suudad rannal püsti püsida, liivaterad täksivad valusasti silmi, laud peidavad vaate, mida sa äsja ahnelt püüdsid. Värvidemäng meeltes alles, vajutad jonnakalt, poolpimesi, pilukil silmil, päästikut. Mälu – nii kaamera oma kui sinu isiklik – pole sind reetnud. Mõndagi oled võtnud kaasa päevadesse, mil õhk niigi palju ei liigu, et värihein korraks võpatada saaks. Liikumatus. Hingad sisse ja välja, ja ehkki tuul see ei ole, hea, et niigi on …
Valgustus
Korraks tuli päikene. Olin püsti püsinud ligi kolm tundi. Raudsambast kogu jõuga kinni hoides. Teise käega kaelas rippuvat kaamerat taltsutada püüdes. Suunates, ja päästikut vajutades. Vahetpidamata nina nuusata ja tuulega silmist jooksvat vett pühkida proovides. Kui tühine on aja liikumine selles pidurdamatus marus ja väsimatus heitluses otse su silme ees! Kui naeruväärne on su jõuraasuke selle meeletu jõumassi kõrval neis lainetes. Jõulised ja sünged taevamaastikud sellele kõigele fooniks. Ja siis tuli päikene – korraks. See ei olnud rõõmuks ega soojendamiseks. See oli valgustus. Et ainsa hetkega aru saada ja mõista. Loodust ja jõudu.