1. OLUKORRA PIIRJOONED

Sõjajärgse surutise ajal valitses rahvuslikus identiteedis pretensioonitu suhtumine minevikku. Kümme aastat pärast sõjasüüdlaste üle peetud kohtuprotsessil president Risto Rytile määratud vanglakaristust oli tema matuserongkäik samasugune vaikne isamaalisust väljendav meeleavaldus nagu marssal Mannerheimigi leinarong Hietaniemi kalmistule viis aastat varem.

Foto: Reino Loppinen/Lehtikuva

K Lma S Ja K Min

Pariisi rahu

NLKP Keskkomitees kohe pärast sõda heaks kiidetud süsteemis jäeti Soome asjadega tegelemine Lääne- ja Ida-Euroopa osakonnale. 1948. aastal läbi viidud uuenduse kohaselt sai Soome asjadega tegelemisest

Skandinaavia riikide osakonna ülesanne, nii et Soome jäi kuuluma eri rühma kui Saksamaa endised ja Nõukogude Liidu tulevased satelliitriigid. Kümme aastat hiljem asutatud rahvusvahelisse osakonda loodi Soome ja Skandinaavia allosakond, millest moodustati hiljem Põhjamaade allosakond.

Kommunistlike parteide rahvusvahelise koostööorganisatsiooni Kominformi loomisega seoses ei maininud 1947. aastal Soome järelevalvekomisjoni juhtinud kindralpolkovnik Andrei Ždanov Soomet, loetledes sotsialistlikku blokki kuuluma hakkavaid riike. Kuid kõik need riigid, mida ta mainis, olid 1940. aastate lõpuks Nõukogude Liidu satelliitriigid.

Pariisis 1946. aasta juulist 1947. aasta veebruarini peetud rahuläbirääkimistel hoiti Soomet siiski kindlalt Saksamaa liitlastega samas rühmas. Soome pidi igal võimalikul moel tunda saama, et on võidetud riik. Soome rahulepingu ettevalmistamine jäi igapidi üksnes

Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vaheliseks asjaks ning Soomega nõu ei peetud. Välisminister Carl Enckell sai küll oma riigi seisukoha esitamiseks sõna, kuid see ei mõjutanud lõpptulemust. Kaitseväe juhataja kindral Aarne Sihvo kutsuti küll sõjalise komisjoni koosolekule, aga tema esinemine kestis vaid mõne minuti. Teistesse komisjonidesse soomlasi isegi ei kutsutud. Peaminister Mauno Pekkala istus oma kaaskonnaga ajakirjanikele mõeldud kohtadele jälgima lepingu kavandi käsitlemist, kuid neil kästi lahkuda, kuigi rahulepingu käsitlemine oli avalik. Ajakirjanikud tohtisid kohale jääda, nende seas oli ka Soome ajakirjanikke.

Soome püüdis saavutada järeleandmisi nende inimõigusi ja Soome sõjasüüd puudutavate punktide osas, mis ei vastanud Soome huvidele. Nõukogude välisminister Vjatšeslav Molotov lükkas kõik need ettepanekud tõredalt tagasi. Ta heitis Soomele ette tänamatust, kuna Soomet ei olnud ikkagi okupeeritud. Suurbritannia tõmbus kõrvale, sest ei soovinud, et Soome teema häiriks Suurbritannia ja Nõukogude Liidu suhteid, nagu see oli toimunud ka sõja ajal. Suurbritannia järeldas, et Soomest on saanud möödapääsmatult Nõukogude Liidu satelliitriik. Juba Pariisi rahuleppe sissejuhatuse kohaselt oli Soome olnud Hitleri Saksamaa liitlane. Kui Soome siiski oli loobunud sõdimisest ning täitnud vaherahu tingimused, siis andsid liitlased teada, et nad toetavad Soome pääsu ÜRO liikmeks. Lepingu kolmas artikkel ennistas Moskva rahulepingu kehtivuse aastast 1940, välja arvatud selles olevad Hankot ja Petsamot puudutavad kohad. Petsamo läks nüüd Nõukogude Liidule ja Hanko asemel rentis Nõukogude Liit endale Porkkala, mis asub paarkümmend kilomeetrit Helsingist eemal.1 1940. aastal Moskva rahulepingusse kirjutatud teiste riikidega ühinemise keeldu Pariisi rahuleppes enam ei korratud, ent kolmanda artikli üleüldise suunitluse põhjal võis järeldada, et see on ilmselt endiselt kehtiv. Molotov oli juba rahulepingut ette valmistades öelnud välisministrite kohtumisel Londonis 1945. aasta septembris, et Nõukogude Liit ei nõua, et leping sisaldaks Soome relvastuse piiramise nõudeid, kuigi Soomest lähtuv agressioon võiks olla suunatud eelkõige Nõukogude Liidu vastu. Asja mõte oli hoida ära lääne sekkumine Soome asjadesse. Soome relvajõududele kehtestatud piirangud kirjutati rahulepingusse sisse brittide nõudmisel. Alguses neid siiski isegi ei mõeldud Soomele kehtestada, vaid need dubleerisid Suurbritannia kehtestatud piiranguid Balkani riikidele, mis olid Suurbritannia huviorbiidis. Soome oli nii vähetähtis teema, et selle kohta ei tasunud spetsiaalset lahendust välja mõeldagi.

Rahulepingu 13. artikli järgi piirdusid Soome kaitseväe ülesanded riigi sisekorra tagamise ning piiride valvamisega. Soome jalaväe arvulisele koosseisule, sõjalaevastiku koguveeväljasurvele ja õhujõudude lennukite hulgale kehtestati ülempiir. Täiesti keelatud olid pommituslennukid, tuumarelvad, allveelaevad, lahingraketid ja nende stardirambid, torpeedokaatrid ja teised ründelaevad ning viitmiinid ja -torpeedod. Tsiviilisikute sõjaline õpe keelati ära, kuid leping ei keelanud Soomel üleval pidada mobilisatsioonivalmidust.

1 Porkkala (rts Porkala) on poolsaar või neem Lõuna-Soomes, mis asub Soome aladest Eestile kõige lähemal ning seal, kus Soome laht on kõige kitsam. Porkkala lähedal asuva Mäkiluoto (rts Makilo) laiu lähedal asuv veel väiksem Kallbådani laid paikneb Naissaare põhjatipust umbes 32 kilomeetrit loode-põhja suunas. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

Ahvenamaa positsiooni käsitleva viienda artikli ettevalmistamisel ajas Nõukogude Liit britid lõksu. Küsimus oli selles, kuidas suhtuda kahte eri lepingusse, mis puutusid Ahvenamaasse. Need olid 1921. aastal Genfis sõlmitud lepe, mille kohaselt pidid küsimuse all olevad saared olema desarmeeritud, ja 1940. aasta leping, mille Nõukogude Liit oli Soomele peale sundinud ja mis nõudis Ahvenamaa desarmeerimist, kuid see lepe ei öelnud midagi neutraliteedi kohta. Britid tegid ettepaneku, et Genfi leping tuleks viiendas artiklis ära märkida. Nõukogude Liit ei nõustunud, kuna Nõukogude Venemaa ei olnud omal ajal sellele Genfi lepingule alla kirjutanud. See-eest nõudis Nõukogude pool viienda artikli äramainimist 1940. aasta lepingus, mille sõlmimisel Suurbritanniat ei olnud.

Tagaukse kaudu asjale ligipääsemiseks esitas Nõukogude Liit sõnastuse, mille kohaselt kinnistati Ahvenamaa positsioon „praegusajal valitsevale olukorrale vastavaks“. See viitas Moskvas 1940. aastal sõlmitud Ahvenamaa lepingule, kuid mitte 1921. aasta Genfi lepingule, ja see tõsiasi jäi brittidel kahe silma vahele. Kuna „praegusajal valitseva olukorra“ kirjelduses ei mainita neutraliteeti, siis pühib Pariisi rahulepingu viies artikkel Ahvenamaa situatsioonikaardilt minema nii Genfis sõlmitud Ahvenamaa lepingu kui ka Suurbritannia ja sellega koos kõik muud Pariisi rahulepingule alla kirjutanud riigid. Ahvenamaa puhul jäi kehtima Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal Soomele peale surutud Ahvenamaa leping, mille kohaselt Ahvenamaa on desarmeeritud ala. Nõukogude esindajad vedasid oma läbirääkimispartnereid ninapidi, nii et nood kiitsid tolle lahenduse heaks, ja britid ilmselt isegi ei märganud, mis juhtus.

Soomlasi ei lastud kogu sellele arutelule üldse ligi, ja sellel on siiamaani oma mõju. Moskva lepingu kohaselt paigutati Ahvenamaale Nõukogude konsulaat, millel on põhimõtteliselt ikka veel õigus sõjaliseks luuretegevuseks. Ahvenamaa kuulub Soome riiki, kuid selle sõjalise staatuse järele vaatab endiselt Vene riigi ametiisik. Tänapäevase luuretehnika ajastul ning Soome praeguse kaitsevõime kujundatud olukorras ei ole sel õigusel reaalset tähendust, kuid see on inetu plekk Soome suveräänsusel.