MARVIN PUNAPOST
Kas ta on tüdruk?
Tõlkinud Leelo Märjamaa
Illustreerinud Hillar Mets
DRAAKON & KUU
1. Imelik tüdruk
Casey Õunpuu ütles: “Kui sa oma küünarnukile musi annad, siis sa muutud tüdrukuks.”
Marvin Punapostil läksid silmad suureks.
Nad istusid proua Põhjala klassis kõrvuti pingis.
Casey kandis hobusesaba, mis rippus ühel küljel, mitte kuklal.
“See on tõsi,” ütles Casey. “Kui poiss oma küünarnukile musi annab, muutub ta tüdrukuks. Ja kui tüdruk oma küünarnukile musi annab, muutub ta poisiks.”
“Kas tagasi saab ka muuta?” küsis Marvin. “Muidugi,” ütles Casey. “Peab ainult küünarnukki uuesti musitama.”
Marvin mõtles sellele. Aga ta ei kavatsenudki seda proovida.
Vähemalt mitte Casey nähes.
“Kas on vahe ka, kumb küünarnukk?” küsis ta.
“Ükskõik kumb,” vastas Casey. “Aga see peab olema välimine külg, kus on kont. Mitte see pehme sisemine pool.”
“Kas sina oled kunagi oma küünarnukki musitanud?” küsis Marvin.
“Ei!” hüüatas Casey. “Kelleks sa mind pead, mingiks imelikuks või?”
Marvin kehitas õlgu. Ta pidas Casey Õunpuud imelikuks.
“Kes need seal jutustavad?” küsis proua Põhjala. “Marvin ja Casey?”
Marvin läks näost punaseks. Kõik pöörasid end tema ja Casey poole vaatama. Ta lootis, et keegi ei arva, nagu talle Casey meeldiks.
Ta pani käed risti lauale ja toetas pea kätele.
Ta piilus oma küünarnukke. Esiteks ei uskunud ta, et ta päriselt tüdrukuks muutuks.
Teiseks ei olnud ta kindel, et ta suu
küünar nukini üldse ulatukski.
Ta liikus näoga aeglaselt küünarnuki
suunas. Ta ei kavatsenudki seda musitada. Ta tahtis vaid teada, kas ta suu selleni ulatuks.
Ei ulatunud.
Ta katsetas teisiti. Ta ajas selja sirgu. Siis väänas ta käe kukla taha, nagu hakkaks selga sügama.
Ta ajas huuled torusse.
“Issver!” ütles Casey. Ta hammustas sõrme.
“Mis on?” ütles Marvin.
“Ma nägin, mida sa tegid!” ütles Casey. “Sa tahtsid oma küünarnukki musitada.”
“Ei tahtnud,” vaidles Marvin. “Ma sügasin selga.”
“Sa tahad tüdrukuks muutuda!” ütles Casey.
“Mu selg sügeles,” ütles Marvin.
“Sa oled nii imelik,” ütles Casey.
“Ise sa oled imelik,” ütles Marvin. “Sa
arvad, et kõik, kes tahavad selga sügada, hakkavad kohe küünarnukki musitama.”
“Mitte kõik,” ütles Casey. “Ainult sina.”
“Marvin! Casey!” ütles proua Põhjala. “Kas ma pean teid eraldi istuma panema?”
“Ooo, Marvin ja Casey!” ütles Judy. Kõik naersid.
Marvin peitis pea kätesse.
Ise ta on imelik, mõtles Marvin. Ma ei hakkaks iial ennast keset tundi tüdrukuks muutma!
Ma ei muudakski ennast tüdrukuks! Ja isegi kui ma seda teeksin, siis igatahes mitte koolis!
“Casey,” ütles Melanie piisavalt kõvasti, et Marvin kuuleks. “Ma arvan, et sa meeldid Marvinile.”
Casey kõõritas Marvini poole. “Issver!” ütles ta ja hammustas sõrme.
See oli teine põhjus, miks Marvin Caseyt imelikuks pidas.Ta ütles alati “Issver!” ja hammustas sõrme. Ja ühel küljel rippuv hobusesaba oli samuti imelik!
Kell helises. Marvin läks vahetundi.