KUI ME KEHAD SUUDAKSID KÕNELDA
Sinu keha kasutamise
ja hooldamise juhend
JAMES HAMBLIN, M . D .
Kui soovid mõista inimkeha kummalisi tööprintsiipe
ja meditsiini tulevikku, siis peaksid seda haaravat ning harivat raamatut lugema.
Selles raamatus pakutav teave ei ole mõeldud asendama meditsiinilist nõustamist või ravi. Küsimuste tekkimisel soovitame esmalt arstiga nõu pidada.
Originaali tiitel: If Our Bodies Could Talk
© 2016 James Hamblin
Illustratsioonid © 2016 Hallie Bateman DOUBLEDAY / Penguin Random House LLC. www.doubleday.com
Originaali ISBN: 9780385540971 (hardcover)
Originaali ISBN: 9780385540988 (ebook)
Kui me kehad suudaksid kõnelda
James Hamblin
Illustratsioonid Hallie Bateman
Ühinenud Ajakirjad OÜ, 2017, 2025 www.ajakirjad.ee facebook.com/vestaraamatud
Tõlkija Piret Mäeniit
Toimetaja Lembi Kaasik
Kujundaja Signe Kanarbik
ISBN: 978-9949-9962-6-1
Trükk Printbest
SISUKORD
Eessõna 13
Kui mu kunstlääts silmast kaduma läheb, kas see siis võib sattuda mu ajusse? 13
Mis on normaalne 19
Mis on tervis 21
ESIMENE PEATÜKK • VÄLIMUSE KÜSIMUSED
Kuidas ma saan seda öelda, kui ma olen ilus? 32
Mispärast mul on põselohud? 35
Kui mul naerulohukesi pole, kas siis võiksin need endale saada? 36
Miks tätoveeringud maha ei tule? 41
Kuidas ma oma tätoveeringust lahti saaksin? 42
Kas ma saan endale nätsu närides reljeefsema lõualuu? 43
Aga minu lõug? Kas ma saan selle võluvamaks muuta? 46
Miks mõned silmad on sinised? 4 8
Mis teeb fotodel silmad punaseks? 49
Mida tähendab hälbinud ninavahesein? 49
Mispärast ihukarvad ja ripsmed pidevalt pikemaks ei kasva, aga juuksed kasvavad? 51
Kas ma saaksin oma ripsmetest vabaneda, kui olen neist kõrini tüdinud? 53
Mis ajab juuksed krussi? 54
Kas mu juuksed kasvavad kiiremini, kui ma neid lõigata lasen või korra maha ajan? 57
Kas ma olen piisavalt pikk? 57
Mis on päikesepõletus? 64
Miks naistel üldjuhul aadamaõuna ei ole? 64
Kas mitte feromoonid meid ei ahvatle? 68
TEINE PEATÜKK • TUNDMUSTE KÜSIMUSED
Mis on sügelemine? 73
Miks sügamine tundub nii mõnus? 77
Kas ma saan oma immuunsüsteemi turgutada? 82
Mil moel vaktsiinid toimivad? 88
Kas kofeiin pikendab mu eluiga? 88
Kas me nüüd ometi teame seda, kas mobiiltelefonid põhjustavad vähki? 94
Miks kõrvad kumisevad? 97
Kas mul õnnestub prillidest loobuda, kui ma piisavalt porgandit söön? 100
Kui palju und ma tegelikult vajan? 101
Miks mul tukastades sülg suhu koguneb, aga magades mitte? 102
Kas ma tõesti ei tohiks voodis telefoni näppida? 103
Kas ma saan treenida end vähem magama? 105
Kas mul on langetõbi? 108
Kuidas naer on ravimiks? 116
KOLMAS PEATÜKK • SÖÖMISE KÜSIMUSED
Miks kõht koriseb? 128
Miks ma keset ööd nii kohutavalt süüa tahan? 130
Kolonoskoopia: on see parim, mida teha võin? 131
Kas multivitamiinide tarvitamine võib olla kuidagi kahjulik? 133
Miks meil on halb hingeõhk? 139
Mis on halvem, kas süsivesikud või rasv? 142
Mis on gluteen? 146
Kas probiootikumid üldse toimivad? 157
Mil määral on kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup halvem kui „päris” suhkur? 158
Mis juhtub, kui mu keeleneet tuli lahti ja neelasin ta kogemata alla? 160
Kas ma pean piima jooma, et mu luud ei murduks? 161
Kas me oleme loodud liha sööma? 165
NELJAS PEATÜKK • JOOMISE KÜSIMUSED
Kas ma vajan kaheksat klaasitäit vett päevas? 179
Kuidas suhtuda higistamisse? 181
Seega ma vajan „spordijooki” 185
Miks nii palju inimesi dehüdratsiooni tõttu sureb? 190
Aga Smartwater? 194
Kas poemahl on tervislik? 195
Milleks meile vitamiinivesi? 198
Kas aga karboniseeritud Seltzeri joomine on sama hea kui tavalise vee joomine? 201
Kas peaksin hambaid pesema enne või pärast karastusjoogi joomist? 205
Kuidas mõjub hammaste valgendamine? 206
Kuidas toimib fluoriid? 207
Miks on inimestel laktoositalumatus? 208
Kas alkohol tõesti tapab ajurakke? 210
Mida kujutab endast „looduslik” vein? 211
Miks mitte mängida turvaliselt ja vältida säilitusaineid? 213
VIIES PEATÜKK • SEKSI JA SIGIMISE KÜSIMUSED
Miks on meestel rinnanibud? 221
Mispärast siis nibud on seksualiseeritud? 226
Miks peenised näevad välja nagu peenised? 229
Millal on ejakulatsioon enneaegne? 230
Miks mehed ei saa mitut orgasmi järjest? 231
Kui suur on keskmist mõõtu kliitor? 233
Kas G-punkt on olemas? 236
Miks ei ole olemas „naiste Viagrat”? 237
Kui ohtlikud on kitsad püksid? 241
Kuidas emakaväline rasedus põhjustab õlavalu? 246
Kas arste on koolitatud soovahetusjuhtumiteks? 247
Kas ma võin saada suuseksist süüfilise? 248
Kuidas rakud minu genitaalidest loovad teise inimaju? 252
KUUES PEATÜKK • SUREMISE KÜSIMUSED
Kuidas mu süda teab tuksuda? 260
Mis on südame äkksurm? 265
Miks ma arvasin, et elustamine on tulemuslikum, kui see tegelikult on? 266
Miks südamelöögid segi lähevad? 267
Miks siis nii paljud südamehaigustesse surevad? 272
Kui kodade arütmia on nii tavaline, kas on see siis minulgi? 279
Miks ei ole ravi tavalise külmetuse vastu? 280
Miks ei peaks otsekohe haarama antibiootikumide järele? 280
Penitsilliin on tehtud hallitusest? 284
Kui mu röga on roheline, kas ma vajan antibiootikume? 284
Mis põhjustab vähki? 285
Kas teadus suudab mulle uue nina ehitada? 290
Kas vananemine on vältimatu? 293
Miks muutub nahk vanas eas läbipaistvaks? 299
Kas elu on piisavalt pikk? 300
Kas ma tõesti võin oma ninaotsal vistriku pigistamisest ära surra? 306
Mis on koolnukangestus? 306
Mis juhtub mu kehaga, kui ma suren? 306
Mida ma võiksin oma surnud kehaga peale hakata? 313
Mis saab minu delikaatsetest terviseandmetest, kui ma suren? 316
Järelsõna 320
Viited 322
Soovitatud biblograafia 335
Autorist 336
EESSÕNA
Minu meditsiinikooli toakaaslane õppis silmaarstiks ja kolis Texasesse. Ta julgustas mind kirja panema kõige sagedasemat küsimust, mida inimesed tema erialast kuuldes temalt küsivad:
„Kui mu kunstlääts silmast kaduma läheb, kas see siis võib sattuda mu ajusse?”
Mina puhkesin selle peale naerma. Tema mitte. Tema jaoks polnud selles küsimuses enam ammugi midagi naljakat.
On terve rodu igasuguseid tüütuid ja tülikaid silmahaigusi, mille puhul temalt abi palutakse – kas kollatähni kärbumine või kanapimedus või glaukoom, mis aastaks 2040 jätab 112 miljonit inimest silmanägemisest ilma.
Viimasena mainitud häda läheb mulle isiklikult korda, sest see mul just on. Minu silma siserõhk on kõvasti kõrgem, kui peaks olema. Mitte et mu silm lausa plahvataks, kuigi selline kujutluspilt seisab mul jaburalt silme ees. Glaukoomi areng on enamasti pigem hiiliv. Mulle on öeldud, et ega ma ise suurt märkagi, kui mu silmad „töntsiks” muutuvad – seda terminit kasutavad tohtrid tavaliselt mõtlematult, kuni me oleme need, kelle kehaosad töntsistuvad. Täpsemalt öeldes on lugu nii, et mu silma siserõhk kahjustab järk-järgult nägemisnärve mu silmapõhja võrkkestas. Seisan silmitsi sellega, et kaotan tasapisi nägemise nägemisvälja äärealadel ja lõpuks täies ulatuses. See ei juhtu siiski veel niipea.
Sellega tahan öelda, et meil kõigil on omad põhjused keskenduda oma silmadele või mis tahes muudele kehaosadele. Iga kehaosa on oluline. Mõnikord on abiks, kui pühendada ennast
KADUNUD KONTAKTLÄÄTS
IIRIS
SARVKEST
PUPILL
LÄÄTS
VÕRKKEST
SILMANÄRV
teiste inimeste muredesse – et kui hullusti võivad asjad olla. Aga mõnikord see ei aita ka. Niisiis, käesoleva küsimuse kohta: vaateväli meie laugude all ei ole otseteed seotud meie ajuga. Aju on kontaktläätse sisselipsamise eest kaitstud.
Anatoomia on miski, mida sa võiksid olla näinud seistes neljakümne miljoni inimese seas, kes on külastanud kõigi aegade kõige menukamat ringiliikuva muuseumi näitust nimega „Kehade maailmad”. Kuigi sa võid olla vahele jätnud ristlõiked inimeste peadest, kui oled lasknud ennast ülearu eksitada kopuleerivas poosis eksponeeritud laipadest. See näituseosa on paljusid huvilisi šokeerinud, nagu ka kahtlased kuulujutud nende kehade hankeviisidest.
Võib-olla kõige suurema šoki on saanud kunstimaailm – kasvõi tolle tohutu ja vaibumatu menu pärast selle näituse puhul, millele võiks panna alternatiivseks pealkirjaks „Elavad laibad”.
Miks peaks see kõigist meile läbi ajaloo annetatud kunstidest, mida oma olemuselt on ülistatud bioloogialaboriks, olema nii edukas ja imetletud? Eriti kui enamik meist on muidu nii tõrksad mistahes tõelisel viisil arutama selle üle, mida meie kehad teevad, kaasa arvatud surm?
„Kehade maailmad” on saksa anatoomi Günther von Hagensi vaimusünnitis – tema leiutas „plastineerimise” menetluse, mis võimaldab kehasid lagunemata kujul säilitada. Näitus on nüüdseks ringelnud mööda maailma enam kui kaks aastakümmet järjepanu. See on avatud isegi reedeõhtuti sobimaks paarikestele, kes tahavad teha sellest oma kohtingupaiga. Wyomingu ülikooli turundusprofessor Kent Drummond on arvanud, et „Kehade maailmad” kõnetab inimesi seetõttu, et see näitus ristab meie vastumeelsuse haletsusväärse suhtes meie ihaga elada igavesti. Need väljapanekud kuvavad meile meie surelikkuse, jätmata samas südamesse tunnet oma allaneelatusest. Drummond jõudis sellele arusaamisele, uurides mitte ainult surnukehasid, vaid ka elavaid inimesi, kui nad näituseeksponaatide vahel liikusid. Ta kirjutab oma märkmetes: „Üks paljukorratud suhtlusmustreid on selline, et mees osutab kehaosale vitriinis ja seletab siis naisele, kuidas see kehaosa toimib. Ning seda tehes näitab naisele, kus see tema enda kehal asub.”
See maskuliinne ekshibitsionism võib olla kainestavam kui surnukehad ise. See on ka kooskõlas tolle suure visiooniga, mis oli von Hagensil, kes on ennast määratlenud „meditsiinilise sotsialistina”. Ta usub, et terviseteave peaks olema ühiskondlik hüve: pakist sigareti võtmisega peaks lahutamatult kaasnema paratamatu lähiside mustade, kärbunud, puhutunud kopsudega, mille pilte ei tohiks õpikutest ega surnukuuridest välja visata. „Kehade maailmades” saame selgesti näha ja kõrvutada meie elundeid ning nende surelikkust, kasvõi vaid ühel kohtinguõhtul. Mööda kogu näitust laialipaigutatud plakatid kutsuvad üles enesevaatlusele, nagu näiteks Kahlil Gibrani „Sinu keha on su hinge harf”.
Ma ei usu, et see üksi midagi tähendab, von Hagensi filosoofia aga tähendab küll. Terviseteabe demokratiseerimine on kujunenud kenakesti normiks ka väljaspool tema näituseseinu. Läinud aegade maailm, kus arstid olid meditsiiniliste teadmiste hoidjad, kelle tööks oli ennekõike käske jagada, on möödas. Enamik meist on nüüd pigem teadmistest üle ujutatud – sedavõrd, et võib olla raske aru saada, mida nendega peale hakata.
Keha teemadel guugeldamisest ei ole alati abi. Jututubades võib leida anonüümseid inimesi arutamas igasuguste asjade üle, kaasa arvatud suur dilemma kontaktläätsedega. (Kas see võib minu silmast kaugele edasi mu ajju sattuda ja ajukahjustuse põh-
justada? Mis siis, kui see kukub mu selgapidi alla kinga sisse? Kas on siis ikka turvaline seda uuesti kanda?) Ja isegi kui sa leiad usaldusväärsena paistva terviseteabeallika, on peaaegu alati valmis mõni vandenõuteoreetik, kes kirjutab kire ja anekdootliku loogikaga igaühele hoiatuse, et seda allikat ei tasu usaldada. Tavaliselt on see varjunime all kirjutaja kaotanud viissada kontaktläätse oma ajusse ja pidanud laskma need kirurgiliselt eemaldada. Tal on terve kuhi kuivanud kontaktläätsi purgis laua all.
Kuna kontaktläätsed sinu ajusse sattuda ei saa, võivad nad harvadel juhtudel sattuda silmakoopasse silmamuna peale või taha. Nagu enamasti iga meie kehasse takerduv võõrkeha, võib see põhjustada infektsiooni. Kontaktläätsede ümber kogunev mäda võib voolata ninakõrvalkoobastesse ja levida neelu. Minuga on selline lugu juhtunud. Ma arvasin, et mu lääts kukkus just silmast välja, aga ei – kuue päeva pärast tuli see ilmsiks. Selle aja jooksul jäin päris haigeks.
Niisiis, kui sul on silma kinni jäänud kontaktlääts, mis keeldub välja tulemast, mine arsti juurde. (Ma loodan, et igaüks luges läbi kogu vastuse ja mitte ainult alguse.)
lll
Stanfordi ülikoolis loeb kuivetu prillidega professor Robert Proctor loengukursust pealkirjaga „Teadmatuse ajalugu”. Kui ta usuks, et teadmatus on vaid teadmiste puudumine, andes edasi teadaolevaid fakte, oleks ta kursus väga igav. Selle asemel aga väidab ta, et teadmatus on aktiivse kultiveerimise saadus. See levib turunduse ja kuulujuttude kaudu, ja see levib märksa hõlpsamalt kui tarkus.
Kontrastina tema teadmisteooriale, epistemoloogiale, on Proctor nimetanud teadmatuse õpetuse agnotoloogiaks. 1977. aastal lahkus teravapilguline Proctor oma kodust Indianas, et jätkata õpinguid Harvardis kraadi saamiseks teaduse ajaloo alal. Seal leidis ta end „hämmingus ja segaduses” ükskõiksuse üle, millega tema professorid suhtusid sellesse, „mida tavalised inimesed mõtlevad”. Ta käsitles seda teatud määral elitaarsusena, lõpuks aga tekkis tumedam tarbetuse tunne. „Sel ajal arvas pool meie riigist, et Maa on kuus tuhat aastat vana,” meenutab ta. Umbes 4,6 miljardi aastaga mööda. Kuid palju hämmastavam kui too lahknevus ise, oli Proctori jaoks tema akadeemiliste kolleegide
ükskõiksus selle suhtes. Nii otsustaski ta, et keegi peab tundma õppima, „mida inimesed ei tea ja mispärast”.
Klassikaliseks sihiliku teadmatuse näiteks on see, mille on loonud tubakatööstus. Sestpeale, kui 1960. aastatel sai selgesti tõestatud, et tubakasuits põhjustab kopsuvähki, üritas tööstusharu külvata kahtlust teaduse enese suhtes. Suutmata kummutada sigarette puudutavaid tõsiasju, pööras ta avaliku arvamuse teadmiste vastu. Kas miski saab tõeliselt teada olla?
Strateegia oli hiilgav. Proctor nimetab seda „alternatiivseks põhjuslikkuseks” ehk lihtsalt „eksperdid ei ole nõus”. Tubakakompaniidel polnud tarvis ümber lükata fakti, et suitsetamine põhjustab vähki, vaid kõik, mis neil tuli teha, oli kinnitada, et mõlemal poolel osalevad selles arutelus „eksperdid”. Ja siis nagu täie õigusega öelda, et igaühel on õigus oma usule. Taktika oli nii tõhus, et see tagas tööstusele aastakümneteks kasumi, kuni mõistlikud inimesed veel kõhklesid, kas sigaretid ikka põhjustavad vähki.
Nagu Proctor selle sõnastas: „Tööstus teadis, et kolmandik kõigist vähktõbedest on põhjustatud sigarettidest, nii korraldasid nad need kampaaniad, millega sai öelda, et eksperdid oskavad alati millegi süüdlaseks teha – rooskapsa, seksi, keskkonnareostuse. Järgmisel nädalal jälle midagi muud.”
Kui olete kord juba hakanud seda taktikat otsima, on raske mööda panna. See ei ole kusagil veel levinum kui sõnumites meie kehade kohta. Proctor puistab varrukast näiteid: vaktsiini-agnotoloogia, kliitori-agnotoloogia, toidu-agnotoloogia, piima-agnotoloogia. Ta armastab öelda, et me elame Teadmatuse Kuldajastul. Seeläbi, kuidas infovood liiguvad, „on võimsad agentuurid suutelised looma teadmatust ja levitama valesid rohkemate kanalite kaudu, kui neid ajaloos iial on olnud”.
Proctor ei ole oma arvamuses üksi: iga päev jõuab igaüheni meist vaieldamatult enam teadusalast väärinfot ja turunduspõhiseid „fakte” meie kehade kohta, kui seda oli eelmistel põlvkondadel tervel nende eluajal. Ja kui me kasvava hooga loeme ainult neid artikleid, mis potsatavad meie meilikastidesse ja täidavad suhtlusvõrgustikke, „on üha kergem ja kergem,” ütleb Proctor, „matta ennast teadmatuse tunnelisse.”
Lubada enesele väljakutse vastu võtta – tervitada seda ja otsida väljapääsu – tähendab valvelolekut teadmatuse sihipärase kultiveerimise suhtes. Olla tänapäeval arst ehk doktor on koguni
lähemal selle sõna ladinakeelsele tüvele docere – õpetama -, millega ma pean silmas harjumust mõtteid jagada. Arstide ja samaviisi ka patsientide jaoks seisneb väljakutse kontekstualiseerimises, vahetegemises turunduse ja teaduse vahel, tuntu ja tundmatu vaheliste piirjoonte leidmises ning nende inimeste motiivide eritlemises, kes üritavad määratleda ja ümbermääratleda tervist ja normaalsust. Kui me kõik ennast vastavalt varustame, suudaksime me ihulisi sõnumeid kuulda võtta ja säilitada kindla arusaamise iseendast, mis võimaldab meil üksteisega tulemuslikult suhestuda ja kõhklemata, isegi õnnelikult läbi maailma kulgeda.
Nii on see raamat praktiline lähenemisviis meie kehade mõistmiseks, tuginedes mõttele, et faktide meelejätmine on vähem oluline kui arusaamise arendamine. See on ühtlasi korrektiiv tollele lähenemisviisile, mis mind praktilisest arstimisest eemale tõukas. Ettevalmistuskursustel, kogu meditsiinikooli aja ja kolm aastat residentuuris olles tuupisin pähe lausa lõpmatuseni fakte. Selle aja vältel ei olnud sugugi haruldane, et mu õpetajad tunnistasid mulle, et ma pean neid asju meelde jätma eksami sooritamiseks ja et ükski arst tegelikus elus kogu seda värki tegelikult ei mäleta – kõiki neid aminohapete struktuure ja küünarnuki verevarustuses osalevaid veresoonekesi ja iga tuntud ravimi iga väikseimatki võimalikku kõrvalmõju. Need on asjad, mida saad mistahes hetkel kerge vaevaga järele vaadata. Aga ometigi on need pisiasjad eksamitel, mis võimaldavad inimesel selles vallas eduni jõuda, kullahinnaga. Pärast aastatepikkust tuupimist oli kogutulemuseks üks hüpe läbi tsirkuserõnga selge eesmärgiga jõuda järgmise rõngani. Mu mentorid soovitasid mulle, et kui ma protsessi kui sellist ei salli, siis tõenäoliselt ei hakka ma armastama ka tulemust. Nii ma läksingi 2012. aastal UCLA (California Ülikool Los Angeleses – tlk) radioloogia residentuurist puhkusele. Sain võimaluse asuda tööle veebiajakirja The Atlantic terviseosakonna toimetajana – väljaandes, mida olin pidevalt lugenud ja armastanud. Olin õnnelikum ja hõivatum, õppides viisil, mis oli minu jaoks mõistlik ja mõtestatud. Niisiis lahkusin California ülikoolist, otsustades loobuda stabiilsest ja tulusast karjäärist võrdlemisi ebakindla ala kasuks tänu tõsiasjale, et meil ei ole piisavalt teadusajakirjanikke ega rahvatervisega tegelevaid tohtreid. Ihkasin tegelda pigem probleemide põhjuste kui tagajärgedega, seada kooliõpikuid ennemini kahtluse alla kui et kõike kirjutatut meeles pidada ning ideaalis –
inimesi naerma panna. Ajakirjandus laseb mul proovida kätt populaarteaduses ja võib-olla on see, pidades silmas käesolevat raamatut, tervise ja õnne tarvis kõige tõhusam tööriist.
Nii mõndagi aega on mul tulnud oma otsust ka kahetseda. See raamat sai alguse lihtsatest üldmõistetavatest vastustest kõige tavalisematele küsimustele meie kehade kohta, kuna mulle on neid nii ametialaselt kui ka isiklikult esitatud kuhja ja kapaga. Aina enam kogunes sääraseid küsimusi, nagu miks me selle üle muretseme või mitte, kuidas meie kehad toimivad ja kuidas meie arusaamad või meie kehakuju mõjutab meie usku sellesse, mida peame iseenda heaks tegema. Kõige tõsisemad tõved ja ohtlikumad hooletused üksteise suhtes tulenevad teadmatusest, mis paljuski saab alguse põhimõttelisest mõistmatusest meie erinevuste osas – iseenda ja teiste mõistmisest, mis algab meie kehadest. Selles raamatus käsitletud küsimused algavad sageli üsna harvaesinevatest kehalistest veidrustest, mis lähemal vaatlusel ei osutu sugugi haruldasteks.
Paljud vastused on pigem lood sellest, miks me ei saa anda üheseid vastuseid. Vahel ongi kõige põnevam teadmine see, miks me seda või teist ei tea, ja asja iva peitubki arutamises ning leppimises teadmatusega. Tervis tähendab tasakaalu leppimise ja kontrolli valdamise vahel.
Mis on normaalne?
Liigagi palju igapäevaseid otsuseid selle kohta, mida meie kehadesse manustada – kuidas, kus ja mida nimelt ning mida selle igasugust kraami täis kehaga siis peale hakata –, taandub ähmastele ettekujutustele sellest, mis on hea või halb, tervisele kasulik või kahjulik, looduslik või tehislik, omaksvõetav või mitte. Oma keerukusi tulvil maailmas püüame ju ikka asetada asju sedasorti binaarsetesse kategooriatesse.
Pennsylvania ülikooli psühholoog Paul Rozin usub, et teeme seda aitamaks säilitada tunnet maailma korrastatusest. Ta nimetab seda instinktiivset kalduvust „ühtlustamismeeleks”. Isegi kui teame mõndagi paremini, kipume toetama ideed, et enamus asju siin ilmas on teatud kontekstis või kokkuvõttes kasuks ja teised omakorda kahjulikud. Hõlpsam on käsitleda mis iganes nähtust lihtsalt hea või halvana, mida siis kummardada või vältida.
Sellesse kalduvusse leida korrastatust ja kontrollivõimalust, selgekujulisi püsiseoseid inimkeha puudutavais küsimustes ja muredes on kätketud normaalsuse kontseptsioon. Tollel sõnal on erinevad tähendused teadlaste jaoks, kes kasutavad seda võrdluses mis iganes statistilise kõrvalekaldega, ja mitteteadlastele, kes tõlgendavad seda pigem hinnanguna.
Kas on normaalne, et ma saan painutada oma sõrme tagurpidi nii kaugele, et see puudutab mu rannet? Statistiliselt mitte. Kuid see ei tähenda iseendast ohtu teie tervisele.
Vahest olulisem kui säärase nähtuse ebatavalisus on tõsiasi, et kui olete suuteline sedasi tegema, siis, nagu te ilmselt juba teate, ei meeldi inimestele seda vaadata. Kanada psühholoog Mark Schaller nendib, et meis tekib tõrge vaadates, kui keegi oma silmalaud pahupidi pöörab, rääkimata luude-liigeste väänamisest või verevalamisest tänu meie arusaamadele sellest, mida ta nimetab „käitumuslikuks immuunsüsteemiks”. Me oleme häiritud ja pelutatud, kui teatud tasandil tajume ohtu oma tervisele.
Selge see, et kui meie reaktsioon silmalaugude pahupidi pööramisele või sõrmedeväänamisele on teatud märguandeks, on meie käitumuslik immuunsüsteem kaugel täiuslikult usaldusväärsest toimimisest. Schaller on seostanud seda puuduliku enesekaitseinstinktiga kõikvõimalikes käitumisviisides, mis viivad meid isoleerumiseni meie välimusel ja ihulistel eripäradel põhinevatesse kitsamatesse rühmitustesse ja kogukondadesse.
Laias laastus võib tema eeldatavat süsteemi näha paljudes ülemaailmselt olulistes lõhestumistes (rassism, noorusekultus, võõraviha). See tuleneb meie enesemääratlustest, mis omakorda saab alguse meie kehadest. Enese määratlemine ebanormaalsena võib platseeruda kus iganes vabanemise ja allasurutuse vahemail.
Või siis annab ettekujutuse „normaalsusest” ülepea minema visata. Kurtide kogukonna keskne juhtmõte on, esiteks, et kurtust ei tohiks pidada ravitavaks või ravivajavaks haiguseks. Kogukonda ei kuulu neid, kellel oleks tegemist „kuulmislangusega” või mingitki pistmist kuulmise „kadumisega”. Sama kehtib mõnede teiste, pikaajaliselt marginaliseeritud kehaliste puuetega inimeste kogukondade kohta.
Samas, isegi kui normaalsus on tähenduslikult vägagi koormatud mõiste, on teinekord tarvis toda prilliklaasi, mille läbi tõbe ära tunda ja vähemasti kannatusi kahandada. Vaatlusvigade tu-
vastamine on tervise tundmaõppimisel ja parandamisel keskne tähendus. Teadus ei saa mõõta kõike normaalsuse mõõdupuuga ega saa seda teha ka käesolev raamat. Kuid ma annan endast siin parima eristamaks statistiliselt tavapäraseid ilminguid väärtuspõhisest hinnangute andmisest, mis on õige või vale, eeldamata, et on olemas mingi ideaalne viis tegutseda, näha, tunda või olla.
Mis on tervis?
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) asutamise päevil defineeriti tervist vastavas töörühmas üsna ühetähenduslikult ja radikaalselt: „Tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või nõtruse puudumine.”
Seeläbi lootis Maailma Terviseorganisatsioon innustada avardama arstiteaduse kui sellise vaate- ja tegevusvälja.
See lootus ei täitunud. Valdavas osas maailmast keskendub tervishoid tänini üksnes haiguse või põduruse puudumisele.
TERVIST MÕJUTAVAD TEGURID
VÄHELDANE MÕJU
Täpsemalt öeldes keskendutakse juba olemasolevate haiguste ravimisele. Ehkki viimastel aastatel on teatav murrang siiski alanud. 2015. aasta kevadel nägime Vivek Mutrhy ametissevannutamist, kes osutus otsemaid kõige vastuolulisemaks kirurgiks USAs. Konservatiivselt meelestatud poliitikud üritasid tema ametissenimetamist tõkestada tänu kolm aastat varem avaldatud Twitteri-säutsule, kus Murthy oli kirjutanud: „Olen väsinud poliitikuist, kes mängivad relvadega, seades elusid ohtu hirmust NRA (USA valitsuseväline Rahvuslik Relvaühing – tlk) ees. Relvad on tervishoiu teema.”
Tegemist ei olnud koguni kuigivõrd kaaluka säutsuga. Mõrvad ja enesetapud on selles riigis pidevalt peamiseks surmapõhjuseks ning tõsiasi, mis alles hiljaaegu ajendas Ameerika Ühendriikide Arstide Liitu ja teisi tohtrite ühendusi soovitama, et arstid esitaksid kõigile oma patsientidele standardse seireküsimuse – täpselt samuti, nagu nad võiksid küsida, kas patsient kasutab autos turvavööd ja kodus suitsuandurit –, kas neil on kodus relvi. Kuid tegemist oli sedasorti säutsuga, mis võib riigis, kus Rahvuslik Relvaühing ja tolle valitud ametnikud on lausa keelanud tervisekontrollija ennetuskeskustel tulirelvaga seotud vägivallajuhtumite uurimisega tegelda, inimese poliitikakoridoridest eemale jätta.
Pärast piinarikast poliitikasse sisenemist tegi Murthy oma plaani teoks läbi ametissevannutamise. Kui ta oli vannutamiseks poodiumile astunud, viitis ta veidi aega, kõneldes arstidele tavapärastel teemadel – pankreatiidi ravist, kolektoomia või kardioloogiliste ablatsioonide teostamise näidustustest. Ent see polnud paik ega hetk sääraste teemade tarvis. Selle asemel toonitas ta, kuidas ennetatavad haigused on mõjutatud haridusest, tööhõivest, keskkonnast ja majandusest. Ta kutsus üles rajama „suurt Ameerika kogukonda”, mis käsitleb tervist ühtse ja ühise pürgimusena.
Tema sõnad panid aluse arenevale liikumisele arstiabis. Kuigi USA kulutab tervishoiule inimese kohta kõigist riikidest kõige rohkem raha, on ta eeldatava eluea poolest alles neljakümne kolmandal kohal. Ning eluea pikkusest olulisem on see, et inimeste isikliku terviseseisundi poolest on Ameerika Ühendriigid jõukate riikide pingereas suisa põhja ligidal. Nädalakirja New England Journal of Medicine 2007. aasta põhiväljaandes kinnitas doktor Steven Schroeder, et arstiabi moodustab vaid umbes 10 protsenti kõigest sellest, mis määrab ära tõenäosuse noorelt surra. Geneetilistest teguritest võib oleneda nii umbes 30 protsenti. Ülejää-
nud 60 protsenti tuleneb sotsiaalsetest ja keskkonnatingimustest ning käitumistavadest. Need on küll muidugi üpris umbkaudsed hinnangud, kuid need protsendid sunnivad meid tõmbuma tagasi oma senisest mõtteviisist haiglate, ravimite ja raviprotseduuride osas, kui mõtleme tervise parandamisele. Schroeder väidab oma ajakirjaartiklis, et „isegi kui kogu USA elanikkonnale oleks kättesaadav suurepärane arstiabi – mida tal ei ole –, oleks üksnes väikest osa enneaegsetest surmadest võimalik ära hoida”.
Ei saa küll öelda, et tänapäevane tervishoid ei suuda haiguste ravimisel hämmastavaid asju korda saata, millest mõnede puhul tuleb siinsetelgi lehekülgedel juttu, kuid tuleb tõdeda, et me oleme oma mõtlemises liiga tugevasti kinni selles, kuidas me süsteemid probleeme lahendavad, aga mitte piisavalt tugevad selliste süsteemide loomisel, kus neidsamu probleeme ei tekikski.
HEAD TERVISESEISUNDIT SOODUSTAVAD TEGURID
SOTSIAALSED TINGIMUSED
GENEETILISED EELDUSED
KESKKONNA MÕJU
ARSTIABI
Aastakümneid on arstid kaldunud üha suurema spetsialiseerumise (ja erialade allharude ning all-allharude) suunas, mis keskenduvad konkreetsete elundkondade ravile – sermatoloogilised, onkoloogilised, pediaatrilised, autoimmuunsed, gastroenteroloogilised, neuroloogilised tõved jne –, millel on olnud otsustav tähendus teaduse arenguks olulise teabe tervikliku haldamise osas. Aga see on ühtlasi jätnud tagaplaanile ka tervikliku pildi asjaoludest, mis põhjustavad haigestumisi ja tapavad enamiku inimesi, sealhulgas ennekõike haiguse, mida tavatseme nimetada laialivalguvalt „metaboolseks sündroomiks”. See avaldub kombinatsioonina rasvumisest, suhkurtõvest ja südameseiskumisest. Sel puhul on tegemist eeskätt ühiskonna haigestumisega, elustiilihaigusega.
Patsientidena võib meil olla vabastav arusaam: meie kontroll omaenese tervise üle on suurepärane. Ja mis veel huvitavam, meie suutlikkus teiste tervist parandada on suurepärane.
Tüüpiline anatoomia- või füsioloogiaõpik on tänase päevani elundisüsteemide kaupa peatükkideks jaotatud, füüsilistel struktuuridel põhinev. Aga kui tegemist on tervise ja haigusega, siis puudutab see elundisüsteeme haruharva üksteisest isoleeritult. Alajaotused nagu „südame tervis” või „aju tervis” – liigitus, mida kõiges, alates kartoteekidest kuni akadeemiliste tervisekeskuste majajuhtideni, seniajani järgitakse – on aegunud. Seega ehitasin oma raamatu üles mitte traditsiooniliste elundkondade, vaid kasutusvaldkondade kaupa. Enamikku neist kirjetest võib lugeda ülejäänuist eraldi, kuid kõige mõistlikum on teha seda teiste peatükkidega seonduvalt, üksteise järel ja järgnevuses.
Üldiselt rajaneb see raamat 1948. aasta tervise-definitsiooniga üsna lähedasel arusaamisel tervisest. Ta tugineb minu kogemustele nii arsti kui ka ajakirjanikuna ning inimestele, keda mul on olnud võimalus kogu oma karjääri jooksul kohata ja kellelt olen nende tundmise läbi saanud igasuguseid tarkusi koguda.
AUTORIST
Meditsiinidoktor JAMES HAMBLIN on kirjanik ja väljaande The Atlantic vanemtoimetaja. Ta juhib veebisaatesarja „If Our Bodies Could Talk,” millega saavutas 2015. aastal Webby auhindadel Best Web Personality auhinna.
2015. aastal anti talle Yale University Poynter fondi rahastus ajakirjandusõpinguteks. Tema töid on avaldanud The New York Times, Politico, NPR, BBC, MSNBC, New York, The Awl ning The Colbert Report. Time on nimetanud teda nende 140 isiku sekka, keda 2014. aastal Twitteris jälgida. Ta elab Brooklynis, New Yorgis.