keskmine olek
ma ei kirjuta enam ammu
ainult loen
ma ei räägi enam ammu
ainult kuulan
ma ei laula enam ammu
ainult vahin noote tühi olen
kajan ja kõhestun
tihkad? tahad? tuhised tulla täitma
täiusetuse torne
mikskirssidesonkivid?
mikspisaraisonsool?
äkki me hulbimegi teoreemiderägastikus?
alatasa miks kus kes milline kas kellega kuna milleks kaua kuidas kas saan vastused ja tõestused olles mina?
olles teiste vastusteotsijatega? olles teadjatega?
vaadates endasse?
aga kuidas olla mina
kui kaotasin enda juba eile üleeile? mullu?
tunamullu? kes seda enam teab
maaliinibussis
on suvi
maaliinibussis istub minu kohal
üks pisut vanemapoolne daam palun tal liikuda tusase ilmega nihutab ta end kõrvalistmele ise samal ajal midagi pomisedes istun
õhk on veidi paks
“hea küll ma ei tunne seda naist” mõtlen ma
aga järgmised paar tundi loksume kõrvuti kaugusesse “miks küll pahur” mõtlen ma buss hakkab sõitma daam sobrab kotist välja suure karbi maasikaid ja asub neid nosima ta pakub mulle ka
tänan ja lasen suvemaitsel suhu jõuda silmanurgast piiludes märkan ta tõusnud suunurki terve buss lõhnab tugevalt maasikate järele halli bussi on istmete alla end justkui päike peitnud ja võib-olla peakski vahel raamatutelt nende kaaned rebima ja andma veidi rohkem aega sest kõik võivad vasaku jalaga sängist tõusta aga vähesed suudavad kotist maasikaid leida