Kleidivaras

Natalie Meg EVANS

kleidivaras

Inglise keelest t천lkinud Tiia Krass

Originaali tiitel: Natalie Meg Evans The Dress Thief Quercus 2014

Toimetanud Liina Lepsalu Korrektuuri lugenud Kai Nurmik Kujundanud Mari Kaljuste

Copyright © Natalie Meg Evans, 2014 Published by arrangement with Quercus Editions Ltd (UK) © Tõlge eesti keelde. Tiia Krass, 2015 ISBN 978-9985-3-3456-0 Kirjastus Varrak Tallinn, 2015 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

2

Proloog

Alsace, Ida-Prantsusmaa, 1903

Kaks raksatust, mis puitkarkassmajas vastu kaikusid, tapsid ühe mehe ja needsid teise. Esimese põhjustas kolju kokkupõrge metalliga. Teise tekitas ohvri pea purunemine vastu pliidinurka.

Pärast seda jäi kõik liikumatuks, vaid tolmukübemed keerlesid ja tühjenev õlilamp särises. Noormees laskis raudkangil käest langeda.

Ta soovis, et ohver ta jalge ees end liigutaks, häält teeks, ent Alfred Lutzmani pilk oli tardunud, peegeldades viimset eluhelki. Portree molbertil jääbki lõpetamata.

Noormees tahtis siit minema pääseda. Miks peaks tema selle hullumeelse hetke eest maksma – võib-olla koguni oma eluga? Summutatud karjatus peatas ta uksel. Kunstniku naine seisis liikumatult lumme mattunud katuseakna all. Ta ei paistnud tajuvat, et ta vasakust meelekohast niriseb verd, küll aga tunnetas seda, et mees tahab lahkuda. Häält tõstes ütles ta midagi jidiši keeles. Mees katkestas teda teravalt saksa keeles, mis oli nende suhtluskeel. „Kuulake mind, proua Lutzman, see tragöödia siin,” – ta heitis pilgu surnukehale ja teda tabas iiveldushoog – „oli kohutav õnnetus.”

Naine sosistas: „Ei olnud õnnetus. Me peame politseisse minema.” „Mitte mingil juhul.” Mees rääkis kalgilt, matkides tooni, millega tema kadunud isa oli oma alluvatega suhelnud. „Me läheme kohtu alla.

Mina seda ei karda, aga kas teie peaksite ülekuulamisele vastu? Kas te teate, milline on karistus mõrva eest? Giljotiin. Mis saab siis teie lapsest? Nii et ... me peame midagi muud välja mõtlema. Sellise loo, mis meilt mõlemalt kahtluse kõrvaldaks. Mina eitan oma siinviibimist.” „Ja heidate mind huntide ette?” „Me ütleme, et teie abikaasa oli end siia ruumi sulgenud, et maal ära lõpetada, mis vastab ka tõele. Teie olite ... teie valmistasite köögis 3

õhtusööki ja uks oli kinni. Te ei näinud ega kuulnud kedagi. Te ei maini minu nime, mitte kunagi.”

Danielle Lutzman põrnitses teda, korrates hääletult mehe sõnu. Talvevalguses paistis naine noorem, kui mees oli alguses arvanud, nõtke oma kleidiräbala all, läikivad mustad juuksed pearäti alt vallandunud. Kas oli tema silmis meeleheite kõrval ka mõistmist? Tundus mööduvat terve igavik, enne kui naine noogutas. „Ma ei kuulnud ega näinud kedagi.” „Selle juurde jäägegi, proua Lutzman, ja mina korraldan ülejäänu. Ärge rääkige mitte ühelegi hingele tõtt. Kas vannute seda?”

Naine noogutas ja mees nägi, et tal avaneb võimalus lahkuda. Surma ja õlilambi lõhn hakkasid muutuma väljakannatamatuks. Paistis aga, et ta oli oma šokki alahinnanud – ta ei suutnud sammugi astuda. Seejärel kostis allkorruselt ukse summutatud kolksatus. Nad vaatasid hirmunult teineteisele silma. Üks hääl piuksatas: „Ema! Ma olen kodus.”

Danielle Lutzman ahmis õhku: „See on Mathilda. Minu tütar. Ärge laske tal üles tulla! Ta ei tohi näha – ma palun teid, pidage ta kinni!”

Mees ei suutnud end liigutada. „Ema, isa, kus te olete?” Puust kingatallad kõmpsisid mööda treppi ülespoole. „Tulin täna varem. Kool pandi lume pärast kinni. Isa, ma tõin ühe joonistuse, tegin selle sulle.” „Pidage ta kinni!” anus Danielle.

Liiga hilja sai noormees liikumisvõime tagasi. Uks paiskus lahti ja üks väike, hüplevate patside ja patsipaeltega kuju tormas stuudiosse.

4

ES IMENE OS A

5

6

Esimene peatükk

Pariis, 1937

Mathilda tütar väljus Mandri-Euroopa Telefonikeskjaama hoonest, seljas luuderohuroheline kostüüm, mille range lõige oli tema noorusega täielikus vastuolus.

Viltu sätitud viltkübar ja mustad lakknahast kingad, nagu ka naise saledaid sääremarju ja pahkluid rõhutavad siidsukad, andsid aimata, et tegemist on jõuka noore daamiga. Ta kandis musta käekotti ja sellega sobivaid sõrmkindaid. Kui ta kiirel sammul mööda Rue du Louvre’it liikus, kohtas ta imetlevaid pilke ja rohkem kui üht kutsuvat naeratust.

Alix Gower sundis end neist mitte välja tegema. Poolteist aastat selles linnas oli talle õpetanud, et „stiil ei naerata kunagi vastu”. Jääkülmad parisienne’id võtavad imetlemist enesestmõistetavana. Ta õppis selliseid naisi matkima, et vältida libastumist, mis võiks liialt reeta inimese päritolu. Tema juured olid Londonis, kus ta oli elanud esimesed kaheksateist aastat oma elust.

Tema isa oli olnud samuti londonlane, töölisklassi esindaja, kes oli küll sõja üle elanud, ent siis tuberkuloosile alla vandunud. Tema ema oli Alsace’ist pärit juut. Alsace, mille pärast Prantsusmaa ja Saksamaa olid sajandeid sõdinud, oligi fatalistlike inimeste kasvupinnas. See kasvatas põgenikke. Kuigi Alix polnud oma ema tundnud, oli ta temalt pärinud pagulase leidlikkuse. Just praegu põgenes ta oma vahetusest telefonikompanii kommutatsioonilaua tagant. Ta oli täitmas ülesannet, mis võis viia tema vahistamiseni, ent mida ta Ritzi baari suundudes algajale iseloomuliku teatraalsusega sooritas.

Rue St-Honorél tema samm aeglustus. Ta imetles seda eksklusiivset esimest linnaosa ning kuigi kell oli juba kolmveerand viis ja tal veel omajagu maad minna, vaatas ta igasse aknasse, millest möödus. Need 7

polnud üksnes rõivad, mis teda tõmbasid. Ta armastas hotelliesiseid nende livrees uksehoidjate, potis kasvavate puude ja lilleseadetega. Ta armastas läiklevate vaagnatega kondiitriärisid. Ta oli saabunud Pariisi poolteist aastat tagasi ja see linn oli ta täielikult lummanud.

St-Honorél oli üks pood, millele ta ei suutnud kuidagi vastu panna.

Zollinger’ äri oli käsitsi valmistatud šokolaadi paradiis – virnade viisi kullakarva ja suhkrustatud lilledega kaetud šokolaadi. Tema lemmik oli violetne šokolaadikreem, mida ka ta ema oli kõige rohkem armastanud ning mis juba ainuüksi seetõttu oli ihaldusväärne.

Kõike, mida Alix oma emast teadis, oli ta kuulnud kellegi teise käest, ja nii ta talletaski üksikasju, huvi tundmata, kas need mälestused vastasid tõele või mitte. Alix teadis ema tunnistuste ja kooli lõputunnistuse järgi, et Mathilda oli asunud Londonisse elama üheksa-aastaselt ja lahkunud koolist neljateistkümneaastaselt, et hakata tööle ühes kaubamajas. Ja Alix teadis ka seda, et sõja ajal oli Mathilda töötanud meditsiiniõena.

Seda tõestas üks foto ja õdedele mõeldud katekismus. Ta uskus, et Mathilda piht oli olnud neljakümne kuue sentimeetrine, sest ta oli saanud päranduseks ühe pudeda alusseeliku, mille krookpaela sõlm oli tehtud just sellise uskumatu vöökoha jaoks. Kirjad ja pleekinud lilledega kaastundekaardid, mida Alixi vanaema ühes karbis alles hoidis, olid tõestus sellest, et Mathilda 1916. aastal toimunud matusetalitusel oli viibinud mitukümmend inimest. Alixil oli ka oma vanemate pulmapilt, ülesvõte, mis rääkis nende rõõmust ja lootusest. Ülejäänu mõtles Alix ise välja. Tema vanaema, kes oleks võinud kogu loole valgust heita, pidas targemaks seda mitte teha.

Rahakotis franke lugedes astus Alix sisse Zollinger’ ärisse ja tuli sealt arutult pika aja pärast tillukese pakiga välja. Ta vaatas kella. See oli viis minutit viis läbi. St-Honoré oli pikk ja ta pidi jõudma veel palju eksklusiivsemale Rue du Faubourg St-Honoréle. Seal oli väljas üks haruldaselt väärtuslik ese, ja kui ta ei kiirusta, võidakse see minema viia või ära müüa.

Ta oli oma lõunase vabaduse eest kallist hinda maksnud. „Mémé – see tähendab mu vanaema – väänas pahkluu välja ja peab arsti juurde minema,” teatas ta oma ülevaatajale preili Boussacile. „Kas ma võin 8

ära käia ja ta sinna viia?” Kramplikult kokkupigistatud sõrmed selja taga reetsid küll valet, ent järelevaataja nägi ainult tagasihoidlikku, mahalöödud pilguga tumedapäist tüdrukut. Tüdrukut, kes paistis oma kahekümnest eluaastast noorem, ent kes riietus nagu moemaja modell ja tegi oma tööd hästi. Tüdrukut, kes valdas inglise keelt, mida telefoni­ ettevõte vajaski. „Ma mõistan, kui te ei luba ...” Alix tõstis oma sooblikarva silmad, mis pidid ilmselt väljendama tõelist meeleheidet, sest preili Boussac ohkas ja lausus: „Hea küll.” – Alix võib oma vahetusest täna varem lahkuda, aga äraoldud aja eest talle tasu ei maksta ja niisugune puudumine ei tohi muutuda regulaarseks. „Ettevõte ei saa pereliikmete haiguse puhul iga kord erandeid teha. Kui te kaotate meie usalduse, leiame teie kohale ilma vaevata uue inimese.”

Alixi kõrvus kõlas see nagu unistus: ilmuda tööle ja leida, et tema kohal on juba inimene olemas. Tänane ülesanne oligi osa sellest plaanist. Samm tuleviku suunas, mille juurde kuulus korter kolmerealisel bulvaril ja oma ambitsioonide takistusteta teostamine. Need soovid olid temast juba ette kihutanud. Nad ootasid Rue du Faubourg St-Honoré tänaval majas number 24. „Oh ei!” Alix lõi jalga vastu maad. Ta oli nüüd majas number 24, nahaja siidimeister Hermèsi juures. See ese, mille pärast ta oli valetanud ja millele ta oli toonud ohvriks oma väärtusliku palga, oli seal, kus ta oligi lootnud seda näha – vaateaknal –, ent see oli peenelt õmmeldud sadula vastu nõjatuva käekoti sangade vahelt läbi tõmmatud. Tema aga pidi seda nägema laiali laotatuna.

See oli ruudukujuline siiditükk, esimene sall, mis tuli välja Hermèsi uuest Lyoni vabrikust. Noh, niipalju kui ta nägi, oli see valge ja käsitsi ääristatud. Sallile olid trükitud väikesed puud või siis ehk põõsad, rattad ja hobuste pead ning midagi parukaga mehe sarnast. Ta heitis pilgu oma riietele. Kas tal oli julgust sinna sisse astuda, seda näha küsida?

Tema kostüüm oli kõvasti parem kui mis tahes riietusese, mida tema kolleegid kandsid, ent see ei vastanud Faubourg St-Honoré standardile.

9

Mis siis, kui mõni töötajatest talle ühe pilgu heidab ja ta tagasi välja juhatab? Või tema tulemise põhjuse ära arvab?

Nad ei tee seda, sisendas ta endale. Polnud ju mingi kuritegu soovida näha midagi uut ja ilusat. Ajakirja Marie Claire uus number müügilettidel rõhutas, et „enesekindlus algab seestpoolt”. Aga sama lugu oli ka eneses kahtlemise ja seedehäiretega.

Autovurin sundis teda ümber pöörama. Üks Rolls-Royce peatus, liivakarva kere säramas. Autojuht astus välja ja kohendas nahkkindaid, enne kui avas kõrvalistujale ukse. Üks naine ilmutas end baleriini nõtkusega. Kindlasti mitte prantslane, hindas Alix. Ta oli just omandamas prantslaste seltsielu kombestikku ja teadis, et rikastel prantslannadel olid päeva ajal juuksed kinni. Selle naise lokid langesid rebasenahast kübara alt maisikollaste lainetena alla.

Tema huuled olid veripunased, kulmud joonistatud ühe pliiatsitõmbega.

Filmistaar? Kes naine ka polnud, Hermèsi uksed avanesid talle juba siis, kui ta polnud veel poolt kõnniteedki ületanud.

Autojuht pani sigareti suhu, sähvas välgumihklit ja tegi Alixile silma. „Uudistad vaateaknaid, kullake? Me mõlemad sinuga.”

Alix heitis talle upsaka pilguga ja järgnes daamile poodi. „Preili, mida teile?” Noor müüjanna, klienditeenindaja, sulges tal tee.

Alix tundis, kuidas tüdruk pingsalt tema jaki igat nõelapistet uurib, hindab selle lõiget, otsib varjatud märke jõukusest. Küllap ta neid ei leidnud, sest ta kordas nüüd juba teravamal toonil: „Teile, preili?” „Kindaid,” vastas Alix huupi. „Ma – ­ma sooviksin osta paari kindaid.

Ja salli.” Ta heitis pilgu aknale, aga ei söandanud sinnapoole suunduda. „Kindaid kevadeks?” „Ee, jah. Kas pruune on?”

Pruune kevadeks? Ai-ai! Müüjanna viipas istmele, mis asus aknast tükk maad kaugemal. „Järgnege mulle palun, preili.”

Rolls-Royce’ist väljunud daamiga tegeles üks vanem müüjanna ja Alix kuulis naist ameerika aktsendiga inglise keeles hüüatamas: „Heldeke!

See siis on härra Hermèsi uus lapsuke? Selle pärast võivad kõik arust ära minna! Küllap on sel ka nimi?”

10

Alix lõi ebalema. Nad rääkisid sellest sallist.

Müüjanna vastas: „Härra Hermès pani sellele nimeks „Jeu des omnibus et dames blanches”.” „Püha müristus, selle peate mulle küll ära tõlkima.” „Proua, see viitab kaheksateistkümnenda sajandi mängule, mida nimetati omnibussiks, ning samuti ka linnas reisijaid vedavatele hobusõidukitele dames blanches’ile, mida samamoodi kutsuti omnibussideks.

See on üks väike nali.” „Noh, selle nalja mõistmine käib mul üle jõu,” nentis daam siiditükki vastu valgust hoides, „aga ma ei suuda ära oodata, millal selle ümber oma kaela saan. Kas ma võiksin nii peene asjakese omanikuks saada?” „Meile siin Hermèsi äris on alati suureks auks proua Kilpinit teenindada.”

Alix nihkus lähemale. Proua Kilpin ei olnud filmistaar. Need kutsusid end alati preilideks. Ega ka mõne diplomaadi naine. Püha müristus.

Lame karp seisis avatuna letil ja Alixile kargas pähe, et neid salle peab laos veel olema. Loomulikult on. Kohe, kui jutt levib, hakatakse neile tormi jooksma. Seda enam on põhjust nende disaini, nende värve endasse neelata. Must, roostepruun, sinine ...

Hobuomnibussi motiiv kordus topeltringina. Alix luges kujundid kokku ja jättis meelde nende liikumissuuna. Keskel oli kartušš kaheksateistkümnenda sajandi lõpu daamide ja härradega, kes laua taga mingit mängu mängisid. Ta luges inimesed üle, täheldas nende riietust ja soenguid. See oli keerukas ja peen disain. „Ja kes sina siis oled, preili Passija?” Ameeriklane keeras end toolil ringi. „Sa ju lausa jõllitad mind.”

Alix taganes. „Vabandust, andke andeks.” Ta pages tänavale, jõudes siiski kuulda ... „Vean kihla, et ta on ajakirjanik ja müüb minust ajalehtedele loo.

Milline tüütu tüüp. Aga ponnistuse eest saab ta kuus punkti kümnest.”

Hakkas juba hämarduma, kui Alix Pont Maried mööda Seine’i jõe ületas ja Quai d’Anjoule suundus. See asus Ile St-Louis’l – väiksemal 11

kahest saarest, mis moodustasid Pariisi muistse südame. St-Louis oli väike omaette kogukond kaunite tänavate ja sammaldunud sadamasildadega ning Alix oli endale lubanud, et ühel päeval elab tema ühes neist lagunevatest häärberitest. Alandatuna oli ta Hermèsist kiiresti minema kõndinud. Kuus punkti kümnest ...

Tema kingakontsad kõpsusid munakivisillutisel, kui ta saabus raudvõru külge seotud roostes Hollandi pargase juurde. Paadi nimi oli Katrijn, kuigi r-ist edasi kadus nimi mingist ammusest kokkupõrkest saadud mõlgi sisse. See paat oli koduks tema parimale sõbrale. Ta hüüdis: „Paul? See olen mina, Alix. Kas sa oled seal?”

Roolikambri ukse vahelt ilmusid välja kaks täpselt ühesugust pead, seejärel lipsasid kaks puuvillastes kleitides tüdrukukest laevaahtrile. Ühel tüdrukul oli ühes käes tavalisest väiksem viiul ja teises käes poogen.

Alix hõikas tüdrukutele: „Lala, Suzy, kas teie vend on kodus? Kas ma tohin pardale tulla?”

Lala, see, kelle käes oli viiul, ütles tasakesi: „Kuss, ta magab. Ta läks hommikul juba kella nelja ajal turule.” „Kas te täna koolis olite?” „Natuke aega. Mul oli viiulitund ja Suzy käis oma kõnetädi juures.” „Sa mõtled logopeedi?” Alix hakkas naerma. „Kas sa ei tahaks mulle klaasikest veini pakkuda? Ma luban, et ei ärata Pauli üles.” Tema jalad lõid tuld ja ta pidi istuma, et peas huugavad mõtted kirja panna. Tüdrukud tõmbasid alla laevatrepi, mis oli ehk ainult väheke parem kui lihtsalt üks sakiline laud. Alix teadis, et sellest üle minnes ei tohiks alla vaadata, aga ta ei suutnud end kuidagi tagasi hoida. Saatus tahtis, et alati, kui ta poole trepi peal oli, podises mõni teine laev mööda ja lainetus lõi Katrijni võnkuma ja õõtsuma. Ta võiks ju ka kingad jalast võtta, aga sukad maksid pool nädalapalka ...

Naeruturtsatus sundis tüdrukut üles vaatama. Suur kämmal sirutus teda aitama, käsivars selle kohal oli päevitunud ja paljas, nagu ka ülakeha selle taga. „Paul, sa oled alasti!” hüüatas Alix. „Võin olla küll,” ütles Paul le Gal oma tugevaid ja ebakorrapäraseid hambaid paljastades. „Kas sa tulid minuga armatsema?” „Tss! Tüdrukud kuulevad.”

12

„Ei nad kuule. Kuula!”

Kambüüsist kostev oli nagu mesi ta kõrvadele: Suzy käskis Lalal veinipudeli tuua ja Lala käskis Suzyl klaasid välja otsida. Suzy küll ei rääkinud, ent laulis sageli. Tüdrukud olid aasta tagasi masendavatel asjaoludel kaotanud oma ema ning Alixile meenutasid nad väikseid pardipoegi, kes hulpisid tragöödia kiiluvees, ujudes üha edasi, sest teine võimalus oleks olnud uppumine.

Paul aitas ta üle laevateki ääre, haaras ta embusse ja suudles teda, samal ajal kui Alix oma seeliku pealt roostet pühkis. „Ära tee,” sõitles ta meest. „Ma tulin siia tööle – mul on üks jäljend, lausa kõrvetab mind, nii et ma pean selle paberile saama.” „Ma magasin, aga kuulsin sind läbi une,” ütles Paul tema suu vastas.

Kahekümne kahe aastasena polnud ta Alixist eriti vanem, aga paistis küll, sest töö puuviljaturul kastide vedajana hoidis teda lihaselisena ning suitsetamine oli ta hääle karusemaks muutnud. Alix lubas tal end suudelda, teades, et see pole kummagi suhtes aus. Nad olid sõbrad ja äripartnerid ning täna õhtul tuli tööd teha.

Alix lükkas mehe otsustavalt eemale. „Ma pean istuma, muidu lendab mul kõik peast välja.” Ümmargune laud ja neli sellega kokkusobimatut tooli võtsid laevanina täielikult enda alla. Paul tõmbas ühe tooli välja, süütas laterna ja jälgis, kuidas Alix võttis kotist kavandiploki ja värvipliiatsid. Mehel oli otsekui lummatud ilme, mis muutis ta näo armidest ja ninaluumurru kühmust hoolimata kauniks. „Ma kardan alatasa, et sa leiad mõne rikka mehe ja unustad mu.” „Ma nägin ennist üht rikast naist,” ütles Alix, kui Suzy nende poole vaarus, veiniklaasid ja karahvin tillukesel kandikul. „Ta oli mähitud karusnahkadesse, mis olid sama värvi nagu tema auto.”

Suzy kallas veini peakelneri pühendumusega, samal ajal kui Lala asetas kaks piimaklaasi lauale, mis oli tegelikult ankruketi pool, mille peale olid templiga löödud tähed PTT. Paul, Lala ja Suzy istusid vaikides, kui Alix püüdis leht lehe järel Hermèsi salli taastada. Tema peas oli pilt sallist sama terav nagu foto, aga pliiatsid ei „tahtnud” sellest kuidagi aru saada.

Saabus videvik. Nende kohal kõrguvas Hôtel Lambertis süttisid tuled, 13

heites kaile kuldseid, mängukaartidega sarnanevaid helke. Vastaskaldal kumas Port des Célestinsist vee peale valgust. Kuigi Alixi publik juba niheles, ei hoolinud ta sellest, adudes, et nad hoiavad talle pöialt. Nad kõik olid ühes ja samas paadis. Kõik ellujääjad. Lala kaitses Suzyt ja harjutas viiulit, et ta saaks ühel päeval kaabu maha panna ja turistidele mängida. Suzy hakkis iga päev kasti peal seistes õhtusöögiks niikaua juurvilja, kuni tal oli suur hunnik ühesuuruseid tükke. Paul töötas kogu päeva, et neid toita ja koolitada. Alix mõistis nende kurbust, sest ka tema oli sündides ema kaotanud. Kaotada aga inimene, kes on olnud sinuga kogu elu, on küllap veelgi hullem. „Peaaegu unustasin ...” Ta tuhlas käekotis, otsides sealt Zollinger’ pakki. „Kummalegi üks, tüdrukud.” Lala ja Suzy vahtisid šokolaade, kuni Alix andis naerdes loa need paberi seest välja võtta. „Kas mina tohin paberit nuusutada?” küsis Paul. „Ma ei saanud nelja lubada. Kas teate, need müüjad pakivad iga šokolaadikommi väiksesse tuutusse ja keeravad otstest kinni? Lausa hüpnotiseeriv – ainult et mina keksisin kannatamatult jalalt jalale –” Alix vaigistas Pauli, kui see vastama hakkas. „Las ma jätkan.”

Keeleots tükkis tema hammaste vahelt välja. Samamoodi nagu kaksikud, kes nautisid luksuslikke rüüsteretki lilla kreemi manu, libises ka tema eemalolevasse seisundisse. „Ma saan selle paganama salli tehtud ja me saame selle eest raha. Kuus kümnest? Ühel heal päeval tulevad rebasenahas daamid minu poodi ja lunivad, et saaksid minu disainitud asju osta.”

14

Teine peatükk

Kell oli peaaegu üheksa õhtul, kui Alix lõpuks oma kavandiploki kinni pani, ning taibanud, kui kaua ta oli seal istunud, kuulutas: „Ma olen hilja peale jäänud, pean tormama.”

Paul säästis ta jalavaevast ja sõidutas ta oma ratta pulgal koju. Alix elas jõe vasakul kaldal kuuendas linnajaos Rue St-Sulpice’is. Kui nad olid mööda Pont de Sullyd Seine’i ületanud, tuhisesid nad keset Boulevard St-Germaini. Alix ahmis õhku, kui autode esituled vooluna nende poole liikusid. Just sel hetkel, kui ta närvid hakkasid üles ütlema, keeras Paul St-Germainilt maha ning seal olidki tema kodukiriku St-Sulpice’i toolijalgu meenutavad tornid. „Paul, sa võid – oih!” Mees riivas kanalisatsiooniluuki. „Ma lähen ise jalgsi edasi.” „Kas sa siis ei tahagi, et ma su trepist üles sõidutan?” „Väga naljakas. Proua Rey tuleks siis välja ja äigaks sulle mopiga.”

Alixi maja uksehoidja oli üks vaevatud hing, kes kasutas oma moppi rohkem sõdimiseks kui koristamiseks. „Lähen parem üles. Mémé hakkab muidu muretsema.” Ta taganes sammukese, teades, et Paul tahab teda oma embusse haarata. „Vanaema puhul ei muuda kaks minutit enam midagi.” „Sa ei tunne minu vanaema.”

Paul oigas. „Miks alati hüvasti jättes uks minu nina all kinni lüüakse?”

Alix suudles teda põsele: „Sa annad siis mulle Hermèsi kavandist teada? Müüd selle maha, eks?” „Ma viin selle oma kontaktisikule nagu tavaliselt, ja hoian siis pöialt.”

Seda ütles ta tüdrukule alati. Ei mingeid nimesid, ei mingeid lubadusi. „Head ööd siis?” „Head ööd. Mine parem tüdrukute juurde tagasi.”

15

Ta vaatas, kuidas mees ümber pargitud autode väntas ja suure kiriku varju kadus.

Alixi sisehoovi uks oli praokil. Ta sulges selle tasakesi ja tõmbas ninaga õhku. Uriinihais. Aina hullemaks läheb.

Hiljuti olid Alixi kortermaja taha endistesse pesumajadesse kolinud uued üürilised. Vahel luges ta sealseid täiskasvanuid kokku ja tal oli tunne, et sinna oli tuubitud vähemalt viis perekonda. Teised elanikud kurtsid uustulnukate toidulõhnade ja kaebliku leelotamise üle. Alixis äratasid need inimesed huvi, aga ta polnud kunagi söandanud neile läheneda. Vuntsidega mehed vahtisid teda varjatud imetlusega, naised põrnitsesid teda oma mustade juuksekardinate vahelt. Proua Rey kutsus neid „võõramaisteks kahjuriteks, kes ei oska kübetki prantsuse keelt ega ürita seda ka õppida”.

Alix ei ühinenud selle hukkamõistuga. Kui tema oleks omasugustega Pariisi tulnud, poleks ka tema kooliaegne prantsuse keel eriti paremaks muutunud. Ainult siis, kui sind tundmatus kohas vette visatakse ja mitte keegi ei seisa päästevestiga kõrval, hakkad sa keelt ladusalt rääkima.

Tema töö telefonikeskjaamas nõudis selget ja laitmatut prantsuse keelt ning mingil hetkel, ta ei osanud täpselt öelda millal, oligi ta lõpetanud pomisemise ja hakanud kõnelema. Kohtumine Pauliga oli sellele kaasa aidanud, sest mees oli halvustamata tema vigu parandanud, kuigi oli õpetanud talle ka Pariisi slängi ja hulgaliselt vandesõnu. „Kui tahad keelt omandada, muretse endale armuke.” See oli üks esimestest asjadest, mida mees oli talle kelmikal muigel öelnud.

Vestibüüli sisenedes kirus Alix sosinal juba harjumuspäraselt: „Kuue trepi jagu astmeid, õnnistagu armuline saatus meie järgmist korterit liftiga.” Õnne korral ei saa vanaema aru, kui hilja juba oli. Ent kui ta jõudis kõige kõrgemale trepimademele, lendas uks lahti ja murest murtud hääl hüüdis: „Vey ist mir,* Aliki, kas sa ei märganud, et päike on looja läinud ja kuu juba väljas? Mina pean siin juukseid katkuma, arvates, et sa oled tapetud või midagi veel hullemat? Kus sa olid?” „Anna andeks, Mémé. Kaotasin ajataju.” Kodus rääkisid nad inglise keeles või keeles, mida Alix nimetas Mémé inglise keeleks. * Vey ist mir (jidiši k). – Oh, häda! (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

16

„Istu laua taha. Ära mine kuhugi. Toon sulle söögi.” Danielle Lutzman lasi lapselapsel oma vastuolulised käsud täita, enne kui lisas: „Võid mulle suppi süües rääkida, mis sind nii kaua kinni hoidis.”

Nende kitsuke korter varemalt suursuguse maja ärklikorrusel ei suutnud kuidagi köögilõhnu hajutada. Alix teadis kohe, et tegemist on veisepuljongist keedetud sibulasupiga, mis on maitsestatud tüümiani ja parmesaniga. Seda serveeriti krõbeda baguette’iga ... mis selleks ajaks oli juba jahtunud; seda tuli süüa kohe värskelt ahjust võetuna.

Alix võttis jaki seljast, vahetades selle paksu kardigani vastu. Korter oli jahe. Nad maksid lisaks üürile ka kivisöe eest ning küte pidi olema sisse lülitatud kaks korda päevas, aga tegelikult juhtus see heal juhul vaid kaks korda kuus. Talvel olid nad sunnitud kasutama petrooleumiga kütteseadmeid, mis ajasid vingu välja. Kui nad külma üle kurtsid, selgitas proua Rey neile, et nad on oma kivisöevaru juba ära kulutanud, või siis väitis, et boiler jukerdab. „Minu poeg Fernand sätib selle korda, kui järgmine kord siia tuleb,” lubas ta. Oh seda tabamatut Fernandi küll! Proua Rey pettis neid, aga uksehoidja käes oli võim. Tema oli majaomaniku silmad ja kõrvad.

Alix vaatas suppi oodates ringi, taibates, et kõigest kümme minutit Hermèsis olid tema arusaama elegantsusest muutnud. Nende funktsionaalne elutuba paistis nüüd ehmatavalt troostituna. Linoleum oli pragunenud, vaibad kohati lõimeni kulunud. Laigud seintel pajatasid masendavaid lugusid petrooleumivingust. Ainus asi, mis elutoa veel mõnusaks muutis, oli impressionistist maalikunstniku Alfred Lutzmani väike maalikollektsioon – maastikud ja oma Alsace’i kodulinna Kirchwilleri vaated. Mémé oli need oma Londoni-eelsest eluperioodist alles hoidnud. Lutzman oli olnud Mémé abikaasa, Alixi vanaisa.

Alix ihkas oma Alsace’i juurtest enamat teada saada, aga vanaema oli selle aja suhtes tundlik. Tal oli siis kombeks pomiseda: „See oli raske, piinarikas aeg” ja viia jutt seejärel mujale või leida Alixile mõni muu tegevus.

See suurendas Alixi soovi välja uurida, kes või mis ta oli.

Nad olid saabunud Pariisi 1935. aasta septembris ja olnud võõrad linnas, mis oli räsitud rahutustest ja töötusest ning ärev piiri taga toimuva 17

Saksamaa taasrelvastumise tõttu. Alix ei suutnud enam kokkugi lugeda neid kordi, mil tema rahvuslik kuuluvus oli probleeme tekitanud. Sellele küsimusele oli ainult üks õige vastus: „Prantsuse kodanik”.

Loomulikult oli ta Inglise kodanik. Saksa alsace’lane. Juut, kuigi mitte usulises mõttes. Vormiliselt võis ta ju väita, et on Prantsuse päritolu, sest Prantsusmaa oli Alsace’i 1918. aastal endale tagasi krabanud.

Teiste sõnadega – ta oli segavereline, kellel ei olnud mingile kindlale loole tugineda. Pariis oli tema võhiklikkuse ilmsiks toonud, ja vanaema puiklemisest tüdinenud, oli ta lõpuks leidnud kellegi, kes võinuks neid tühikuid täita. Ta oli asunud otsima Raphael Bonnet’d.

Raphael Bonnet oli üks kümnetest tuhandetest Pariisis elavatest kunstnikest, kuid kes Alixi silmis neist kõigist väga oluliselt erines – ta oli olnud Alixi vanaisa õpilane. Alfred Lutzmani äkilise surma järel oli Bonnet aidanud Mémél ja tema tütrel Mathildal Inglismaale elama asuda – episood, mida tema vanaema oli kirjeldanud kui „ilma oopiumita amputeerimist”. Alix võis ainult ette kujutada, kui oluline Bonnet oli olnud nii kartlikule inimesele, nagu seda oli vanaema. Mémé rääkis temast sageli, naeratus huulil, kuid nende Pariisis elatud kaheksateistkümne kuu jooksul polnud ta kordagi külastanud tema stuudiot Montmartre’il ... ja Bonnet polnud kunagi nende pool käinud.

Selle kohta pärimise peale vastas Mémé alati: „Tal on ju kiire! Töötab alati järgmise näituse kallal, milleni ta muidugi kunagi ei jõuagi. Ja tema siis peaks meie peale aega raiskama?”

Jah, mõtles Alix, peaks küll. Kui inimesed üksteisele meeldivad, siis käivad nad koos lõunal, külastavad muuseume, jalutavad pargis. Alix oli üpris kindel, et Bonnet oli killuke Alsace’ist, mille Mémé oli Inglismaale pagendusse kaasa toonud, pidades seda sõprust kalliks, sest mees oli sillaks mahajäetud kodu ja uue paiga vahel, kus ta alati võõraks jääb.

Kui Bonnet Prantsusmaale tagasi pöördus, olid kirjad ja jõulukaardid seda sidet elus hoidnud. Ja kui London hakkas tunduma ohtlikuna, olid Mémé mõtted lennanud Pariisi ja oma vana sõbra juurde. Kuigi Mémé oli siia tulnud Bonnet’ pärast, vältis ta teda nüüd kangekaelselt. Kas see oli nii sellepärast, et aastad olid mööda läinud ja nad mõlemad olid vaid vananenud versioonid inimestest, keda nad mäletasid?

18

Ometigi olid nad endiselt kirjavahetuses. Mehe kirjad, mida Mémé laskis Alixil ette lugeda, olid vaid suurendanud tüdruku soovi mehega kohtuda. Ta tundus jumalakartmatu, veidi õelana, tema sõnaseaded inimeste kohta oma elus olid julmad, aga ka lõbustavad. Ta pillas kirjadesse oma Alsace’i mineviku kohta mõningaid ahvatlevaid vihjeid, ning neid eraldasid ainult jõgi ja paar linnaosa. Pariis oli Londoniga võrreldes väike ... oleks rumalus teda mitte üles otsida ... või mis?

Niisiis oligi Alix ühel õhtupoolikul üle jõe läinud ja sattunud suursugustele põhjapoolsetele bulvaritele, roninud kitsenevatest tänavatest üles mäe otsas asuvasse Pariisi Butte de Montmartre’i külasse. Ühelt tubakapoodnikult „kunstnikuhärra Bonnet’” kohta pärides juhatati ta Place du Tertre’isse – akaatsiapuu varjus olevasse kohvikusse. Info jagaja oli ümahtanud: „Hall habe, vest värviga koos. Minge siit otse baari. Küll see tema abiga hinges püsib.”

Kui Alix leidis kirjeldusele vastava jässaka habemiku ja talle oma nime ütles, pilgutas too tükk aega silmi, enne kui haaras tüdruku oma karusesse embusse, millist too polnud tundnud isa surmast saati. „Alix? Danielle’i lapselaps, Mathilda tütar? Mon dieu*, kes muu saaksidki sa olla? Täpselt nagu Mathilda ise ja silmist tunnen ma vanamehe enda ära! Tulge kõik!” Bonnet kutsus esmalt oma lähimad sõbrad ja seejärel kogu taverni Alixit embama. „Alfred Lutzman on lõpuks ometi selle armsa tüdruku näol oma vaimsesse koju jõudnud. Joome selle ime terviseks!”

Sõber, minevik, samastumine ühekorraga: Raphael Bonnet rääkis talle Alsace’ist ja tema perekonnast tunni ajaga rohkem, kui Mémé oli teinud kogu elu jooksul. Tema tegi Alixi tuttavaks ka punase veini ja artistide, modellide, erootiliste tantsijate, muusikute ja lustliku seltskonnaga ning ka nendega, keda ta kutsus kannukunstnikeks – napsivendadega. Üsnagi valgustav elamus ühele noorele naisele, kelle kogemused seksi, alkoholi ja meeste vallas mahuksid muuseumipileti kitsale äärele kirja panna.

Bonnet tunnistas, et oli tahtnud neid St-Sulpice’i korteris külastada, aga Alixi vanaema oli selle ära keelanud. „Ta peab mind sobimatuks tuttavaks ja tal on õigus.” Ta viipas meestest ja naistest koosneva selts* Mon dieu (pr k) – mu jumal

19

konna poole, kes oli kogunenud klaveri ümber, kus üks aafriklane ennastunustavalt džässi mängis. „Minu maitse šokeerib teda, ta jääks minu sõprade pärast kurdiks. Pealegi tean ma liiga palju. Sinu vanaema tahab, et möödunu jääks minevikku, nii et paraku ... asi piirdubki ehk ainult teretamise ja hüvastijätmisega.”

Ent Alix ihkas seda sõprust, ta tahtis sellest joovastavast boheemlaselust rohkem osa saada. „Ma ei saa teist ometi loobuda nüüd, mil teid leidnud olen, härra Bonnet,” teatas ta mehele. Ja nad kohtusidki vähemalt korra kuus. Mémé ei osanud kahtlustadagi, Alix juba hoolitses selle eest.

Ja mida rohkem Bonnet jõi, seda rohkem ta pajatas. Beaujolais’ veinikannu taga sai Alix teada jahmatava tõsiasja, et Alfred Lutzman polnudki surnud oma voodis – ta oli tapetud. „Kuidas nii? Kes seda tegi?”

Bonnet oli muutunud enda kohta üllatavalt ebamääraseks. Ettekavatsemata rünnak, mille taga olid vargad, kellele ilmselt peale satuti. „Ära parem rohkem uuri – sinu vanaemale see ei meeldiks.”

Mõistagi mitte, eriti kui Mémé oli alati väitnud, et Alfred oli surnud oma voodis südameataki tagajärjel. Sellest päevast alates oli Alix üritanud Bonnet’lt rohkem välja pigistada, aga raske oli mehe mõtteid sellele suunata. Tema meenutused kaldusid sürreaalsusesse ja muutusid iga looga. Tema jutt võis hüpata üle aastakümnete, pilduda nimesid nagu röstimisel lõhkevaid kastaneid. Ta võis ka nilbeks muutuda. „Mäletad seda paksu Fiamettat, maotantsijat, kes käib siin oma suure kaanega korviga? Kas sa tead, kus ta oma punamusta mürkmadu hoiab?”

Pärast paari pudelit üritas Bonnet temalt alati raha laenata. Sellegipoolest meeldis ta Alixile. Mees kuulas teda, kuulas päriselt. Samuti nõustus ta Alixiga tuliselt selles, et kui Alfred Lutzman oleks elanud, oleks ta olnud üks oma põlvkonna juhtivamaid kunstnikke. Bonnet’ sõnade kohaselt oli Lutzman olnud üks oma aja kõige peenemaid inimihu kujutajaid. Alixi seinal olevatest maalidest oli vaid ühel kujutatud inimest, naervat tüdrukut, kelle musti palmikuid kroonis Alsace’i pitsist jäik tanu. Selle maali pealkiri oli „Mathilda” ja Alixile oli see kallimast kallim.

20

Alixit mõtisklustest äratades pani Mémé aurava kausi kolksatusega tüdruku ette ja tõmbas ka endale tooli. Laua kohal rippus laelamp ja selle valguses märkas Alix vanaema palgeil pisarate jälgi. Ta oleks äärepealt lusika lauale pannud, aga hoidis end tagasi. Mémé puhul ei saa kunagi otsekohese küsimusega lagedale tulla. Ta noogutas peaga kõrvaloleva töölaua poole, mille peale olid laotatud õhuke siid ja poolid, ning küsis: „Kas see on Javieri moemaja tikand? Nad muudkui annavad sulle uusi tellimusi. Oled vist juba täiesti ära kurnatud.” „See on raske töö, aga teist ma ei tunne. Söö oma supp lõpuni. Istu lauale lähemale – kas tahad selle seeliku ära rikkuda? Kuidas leib maitseb? On vist juba kõva?” „Käib küll, kui ma selle supi sisse kastan. Päris silmi pingutav töö vist, kui tuleb siidi pahemale poolele tikkida.” Alix asetas lusika lauale. „Mémé?” Vanaema silmist langes üks pisar. Mémé puuderdas igal hommikul ja õhtul oma nägu, et vanadusega ilmnevaid tähne ja laike varjata, aga puuder oli laiali läinud ja arm tema vasaku kulmu kohal oli valge. „Kas sa nii väga muretsesid, kui ma koju ei tulnud?” „Ma olen terve päeva närveerinud.” „Minu pärast?” „Lugesin ajalehest, et nüüd koheldakse juute Saksamaal veel hullemini.

Mul olid seal sugulased. Mis nüüd nende peredest saab? Ja see kodusõda Hispaanias – kui paljud inimesed peavad veel oma elu andma, enne kui keegi sellele lõpu teeb? Ja siis veel ei tulnud sina koju, terve õhtu. Kas sind peeti tööl kauem kinni?”

Alix tundis kiusatust öelda: „Preili Boussac palus mul ühe uue tüdruku tööga kurssi viia”, aga ta tuletas endale meelde, et ta on kahekümnene ning valetamiseks ja vassimiseks liiga vana. „Ma käisin Paul le Galil külas. Me jõime tema laevas klaasikese veini ja ma kaotasin ajataju.” „Le Gal, kelle ema ... ” Mémé neelas ülejäänu alla. „Te olite siis selle tapamajapoisiga kahekesi?” „Tema õed olid ka seal. Ja Paul ei tööta enam tapamajas, grand-mère.”

Hellitusnimi Mémé oli hetkeks unustatud. „Ta töötab Les Halles’is, laadib puu- ja köögivilja.” „Ah nii. Kahekesi selle pakikandjaga, kelle ema teenis elatist tänaval.”

21

„See ei ole nii. Sylvie le Gal ei olnud kunagi ... see, kellele sa vihjad.

Tema äri luhtus, selles on asi.” Alix jäi alati lojaalseks Sylviele, kelle naeratus oli tema esimeste Pariisis viibitud nädalate ebakindluse ja stressi eemale peletanud. Ta oli just hakanud Boulevard Haussmannile tööintervjuule minema, kuid oli metrooliinid segamini ajanud ning sõitnud mitu kilomeetrit kaugemale, Place de la Bastille lähedusse.

Klomp kurgus – see oli tal juba kuues luhta läinud tööintervjuu sel nädalal –, oli ta tänavanime otsides rutanud kõige lähemale avenüüle.

Alix ei märganud kuulutusetahvlit kõnnitee serval enne, kui sellele otsa jooksis: „Õpi kümne nädalaga tangot tantsima.” Ülemisest aknast ilmus välja üks blond peanupp, millele järgnes rõõmus hüüe: „Kuna te mu kuulutuse otsa kukkusite, siis annan teile esimese tunni tasuta.”

Niisamuti nagu Bonnet, oli ka Sylvie olnud üks ohjeldamatu hing.

Tema seelikud olid liiga kitsad, pluusid liiga avatud, aga ta oli üks neid haruldasi tüüpe, kes armastas mehi ja naisi võrdselt. Ta ei saanud kunagi pahaseks, kui sul sammud sassi läksid. Ta võttis lihtsalt aja maha, kuni sul asi käes oli. Ent tema kool suleti, ning kuna tal olid võlad ja kaks tüdrukut toita, oli ta hakanud tantsima armetutel bal musette’idel* ja Pigalle’i ööklubides. Pauli teada tantsis ta seal meestega ... ja mis iganes sellele järgnes. Mis aga järgnes, oli hüpe sillalt. See vapustas Alixit, sest ta ei suutnud kujutleda lõbusat Sylvied mustas jääkülmas vees surnuna. „Pauli õed tahtsid, et ma sinna jääksin,” selgitas ta Méméle. „Nad igatsevad oma ema järele.”

Danielle Lutzman polnud veel valmis tagasi tõmbuma. „Mida see Paul nendega teeb, kui nad on kaheteistaastased ja üks veel ei räägi ka?

Kuidas ta selle väiksekese, kes ei räägi, elama õpetab?” „Ta hoiab end kuidagi vee peal. Inimesed soovitavad tal tüdrukud kiriku orbudekodusse saata. Aga siis oleks jõgi võitnud.” „Ära aja rumalat juttu.” Mémé pani käed risti. Kuna ta teenis elatist peene näputööga, hoidis ta oma käsi parafiinkreemiga pehmena ja maksis oma kasinast sissetulekust ühele kohalikule naisele, et see mustema töö majapidamises ära teeks. Sellele vaatamata paistis, nagu tungiksid tema sõrmenukid läbi naha. „Mina ei viiks neid ka nunnade * Bal musette (pr k) – Prantsuse pidu, kus tantsitakse akordionimuusika saatel

22

juurde,” nõustus ta seejärel. „Kui ma noor olin, käisin ma Strasbourgi pitsivabrikus tööl. Nunnad külastasid meid seal, aga nad ei küsinud kordagi meie, juutide kohta. Neile läksid korda ainult katoliku neitsid.”

Mémé koputas lauaplaadile. „Söö. Tee supile lõpp peale.”

Alix kuuletus ja Mémé lausus: „Sul on keskjaamas hea koht, saad iga kuu palka. Sa võid saada järelevaatajaks, leida endale mehe, kes tööl ülikonda kannab ja kellel on kenas äärelinnas maja. Aga sina tahad hoopis mingi turupoisiga endale häda kaela tõmmata?” „Me oleme Pauliga üksnes sõbrad.” „Päh! Pimedas veini joomine, kas see on siis „üksnes sõprade” vaheline asi? Minu ajal küll polnud.” „Nüüd käivad asjad teistmoodi.” „Aga mõned asjad ei muutu kunagi. Mehed ajavad tüdrukuid taga, need jäävad käima peale ja ongi elu rikutud. Sa oled kõik, mis mul on, Aliki. Ma tahan, et sul läheks kõik hästi.”

Alix oleks talle äärepealt hakanud oma Hermèsis käiku pihtima. Tal oli kõnegi juba valmis mõeldud: Ma ei taha veeta oma elu telefonijaamas: „Härra, ma ühendan teid, palun püsige liinil.” Ma ei taha abielluda mingi lameda ülikonnaga mehega. Tahan hoopis õppida moeäri tundma ja lõpuks oma stuudio avada. Olla uus Chanel, Vionnet, Jeanne Lanvin ... avada poe esimeses linnaosas. Pilk õmbluslauale hoiatas, et need rapsoodiad kõlaksid vaid kurtidele kõrvadele. Valjusti lausus ta aga: „Ma tahan hakata tegelema õmblusäriga.” „Teha kuueteisttunniseid päevi ja saada endale konksus sõrmed?”

Mémé tõstis üles oma sõrmed, mis olid kooldus nagu vetikad. „Usu mind, Aliki, sellesse ärisse minna on sama hea kui oma elu ruletirattale keerlema panna.”

23