ÄRASÕIT
15. jaanuar
On lahkumise hommik. Kogu öö on lörtsi sadanud. Koolimaja kohal ripuvad hallid pilved. Isegi neil on talvest kõrini. Kaks varest on kusagilt viineripiruka leidnud ja kaklevad selle pärast nii, et sulgi lendab. Kojamees aga kühveldab lahtist lörtsi igasse ilmakaarde. Nii satub kruusast plöga kooliminejate suhu ja silma ning jätkub ka krae vahele. Ehk üks tavaline päev tavalise koolilapse elus. Aga mitte nende seitsme, kes koolimaja parklasse kogunevad.
Eriku ema on sadamasse sõiduks mikrobussi rentinud. Kambakesi seistakse selle ees ja jäetakse hüvasti. Jagatakse viimaseid juhtnööre ja kallistusi. Lubatakse helistada iga nädal kokkulepitud ajal.
Frode vanematel on kiire. Nende kontserttuuri buss on juba mitu korda signaali andnud. Ema seisab lahtiste kontsakingadega lumehunnikus ja lõdiseb. Mustas ülikonnas isa surub tõsiselt poja kätt.
Simeoni mässitakse parasjagu sooja teki sisse. Raskete ohete järgi võiks arvata, et poiss saadetakse lahingusse.
Rebekal on seljas roheline veekindel kombekas ja peas kollane tutimüts. Tema vanemad kontrollivad, kas vajalik varustus sai kaasa. Tüdruku seljakotist paistab suur hulk imelikke mõõteriistu ja katseklaase.
Astridi vanemad seisavad teineteisel käest kinni hoides ja ütlevad ühekorraga: „Tavai siis!“
Jakobi perel on kõigile kingitus. Hõbepaberisse mässitud värske croissant. Otse ahjust.
Sume ema tirib valgest maasturist välja reisikohvreid. Neid on rohkem kui viis. Sume vaatab seda ükskõikselt pealt ja hoiab Astridi lähedusse.
„Nüüd on küll minek,“ teatab Eriku ema. „Praam väljub kahe tunni pärast. Ma viin lapsed sadamasse ära ja tulen siis tagasi linna tööle.“
Üksmeelse mõmina saatel poetakse bussi. Õhatakse vastu jahedat akent ja joonistatakse uduseid südameid. Keegi on bussi porisele taguotsale kirjutanud „SOS!“, aga see appikarje jääb märkamata.
Lahkujal olevat lihtsam kui sellel, kes maha jääb. Seitsmel lahkujal pole praegu küll eriti lihtne. Lapsed vaatavad igatsevalt koolimaja, mille kõik aknakatted on all. Nende taga sagivad tumedad varjud. Erik sooviks praegu, et kasvõi üks sõbralik nägu lehvitaks või mõne julgustava sõna hõikaks. Aga seda ei juhtu.
Bussis võtab maad rusuv meeleolu. Kui nad hoovist välja veerevad, sööstab nurga tagant välja direktor ja tormab otse bussi ette.
„Oo ei!“ oigab Erik ja pigistab silmad kõvasti kinni.
„Tagasi ma ei lähe,“ pressib Jakob läbi puseriti hammaste.
„Vaadake, vaadake!“ piiksub Simeon.
Kõik vaatavadki, kuidas direktor tõstab harjavarre otsa kinnitatud plakati ja sellega kõigest väest vehib.
„Pange täiega!“ möirgavad lapsed üheskoos plakatit lugeda, enne kui liikluskeerisesse kaovad.
„Uh, pagan, seda oli küll vaja,“ tunneb Erik korraga suurt
SAABUMINE SAARELE
Diisli järele haisev vana praam liigub paksus jääsupis aeglaselt edasi. Lapsed on ainsad reisijad. Nad istuvad kottide otsas ja vaikivad. Kas selline ongi suure vabaduse poole sõitmine? Selline, mis võtab ära igasuguse jututuju.
Saar hakkab paistma tunni pärast. Lapsed lähevad tekile. Sume ja Astrid hoiavad teineteisel käest kinni. Simeon on endale päästevesti hankinud ja seisab vapralt külmas tuules. Praam sõidab sadamasse ja seotakse kai külge. Vana kapten annab märguande väljuda. Nad astuvad praamilt maha hanereas, Erik kõige ees. Neid on küll seitse, aga kotte vähemalt seitsekümmend. Vähemasti sellise mulje jätab värviline pakikuhi, mis maha laaditakse. Juba antaksegi märguanne praami lahkumiseks ning peagi paistavad veel vaid selle tagatuled.
Erik tunneb, et peab nüüd juhtimise üle võtma. Ainus poolkohalik nagu ta siin on. Ta kaevab endast välja kõige reipama helistiku ja pöördub teiste poole: „Otsime siis Lauritsad üles ja kolime sisse, eks?“ Ning lisab vaikselt: „Ainult siin olen ma õnnelik, ainult siin olen ma õnnelik.“
„Tavai, kolime jah!“ nõustub Astrid. Küll veidi leigemalt kui tavaliselt, aga siiski.
Erik tunneb salaja heameelt, et tüdruk kaasa sai.
„Vabalt!“ lisab Frode, aga isegi tema kõlab täna natuke haledalt.
Sadam on inimtühi. Purjekad on kõrgetele pukkidele talvekorterisse tõstetud. Tugev tuul surub kõrkjaid vastu maad. Kadakad on raskete lumemütside all ja kivirahnudel turnivad üksikud kajakad.
„Lauritsad? Lauritsad!“ hüüab järsku Rebeka ja vehib kindaga kahe udukogu poole, kes läbi lumesaju paistavad.
Pealambid sähvimas, astuvad kaks pikka kuju laste poole.
Nagu vabadussambad, mõtleb Frode, ja satub vastamisi kahe isikuga, kelle prillid on paksu lörtsiga kaetud. Ta pole kindel, kas tegu on meeste või naistega. Mõlemal juhul meenutavad nad kortsus kilpkonni.
Pikema jututa haaravad Lauritsad kogu kamba kaissu.
Täpselt nii suurelt ja nii soojalt, et igaüks tunneb nende tervitust.
„Noh, boss!“ pöördub üks Lauritsatest kandilises saare murrakus Eriku poole. „Kuhu minek?“
Erik punastab. Mis boss ja kuhu siis ikka. „Koju, noh.“
„Kui koju, siis koju. Meie sõidame sinna, kuhu tellitakse.
Hoidke nüüd üksteisest kinni, muidu puhub tuul teid tagasi
mandrile,“ juhendavad Lauritsad ning tirivad kottidest ja lastest koosneva värvilise rivi auto poole.
„Ee, mis see on?!“ karjatab korraga Sume ja jääb seisma, nägu täis õudust ja vastikust. Alles nüüd näevad lapsed, et see, millega Lauritsad neile vastu on tulnud, pole midagi muud kui matuseauto. Pika tagaosa ja valgete volditud kardinatega, helendav ristimärk katusel. Isegi mustad lindid on pidupäeva puhul peeglite külge seotud. See on uhke tegelane, puhtatõuline süsimust Cadillac.
Erikule pole auto muidugi mingi uudis. Lauritsate matuseteenus on üle saare kuulus. Hulk lahkunuid on selle autoga viimsele teekonnale saadetud. Aga mitte ainult. Musta Cadillaciga tuuakse praamilt kaupa, veetakse suvel laiali posti ja turiste ning isegi kiiruskatseid on sellega rannal korraldatud. Nende auto ilmumine on kui püsiv kinnitus, et miski siin elus pole lõplik.
Lauritsad teevad masina tagaluugi lahti ja vinnavad ähkides kotid sisse. Need kaovad tumeda mütsatusega kuhugi kaugele. „Mis te nüüd pidurdate. Ronige siva luugist sisse. Mahute ära küll. On siin enne teid sõidetud ja sõidetakse pärast ka,“ käristavad nad üle tuule. Frode paneb tähele, et vanade naiste häälel on roostene kõla.
„Okei ... no ma võin küll esimene olla,“ venitab Jakob ja kaob matuseauto sügavusse. Erik võtab käed taskust ja astub ka sisse. Siin lõhnab liiliate ja küüslaugu järele. Tema järel tuleb nukrat leinaviisi ümisev Frode, kes samuti pimedusse kaob. Siis ronivad sisse Astrid ja ikka veel tõrkuv Sume.
„Vabandust, aga väga pime on,“ pomiseb Rebeka ja järgneb.
Ongi kõik. Peaaegu.
„Kindel ei!“ keeldub Simeon. „Või noh, ma eelistaksin sõita ees. Eriti sellises autos. Palun.“
Talle leitakse koht esiistmel Lauritsate vahel ning tagaluuk lüüakse pauguga kinni.
„Nii, sõbrad, kuidas teil seal on?“ kerib Laurits lahti akna, mis eraldab juhikabiini salongist.
„Pole viga!“ vastab Jakob reipalt. Ta on leidnud külje alt tükikese jahedat kringlit ja nosib nüüd seda. „Äkki saaks veidi valgust?“
Lauritsad mudivad kõiki nuppe, mis käe alla jäävad, ja valgete kardinatega kaunistatud salong lööb särama. Helesinised LEDlambid joonistavad välja koha, kus peaks lebama kirst. Praegu siin muidugi kirstu pole. On hunnik kotte ja lapsed.
„Vau. No tõesti, vau,“ pressib Sume läbi hammaste. Ta on kindad käest võtnud ja Erik näeb, et tujusõrmus vilgub koos autos sähvivate lampidega. Ta ei saa aru, mis meeleolus tüdruk on. Tundub, et Sume ise ka ei saa.
Matuseautosse pakitud seltskond kaob lumiste kadakate vahele. Kõik üheksa vägagi elus.