BARBARA F. WALTER KUIDAS SÜNNIVAD KODUSÕJAD
ja kuidas neid lõpetada
1. peatükk. Anokraatia oht
2. peatükk. Kildkondade tõus
3. peatükk. Staatuse kaotamise sünged tagajärjed
4. peatükk. Kui lootus sureb
5. peatükk. Kiirendi
6. peatükk. Kui lähedale me oleme jõudnud?
7. peatükk. Milline sõda tuleks?
8. peatükk. Kodusõja ennetamine
Sissejuhatus
Adam Fox tõstis vaiba üles ja avas põrandaluugi, mis viis Vac Shack Vacuumsi nime kandva kaupluse keldrisse Grand Rapidsis Michiganis. 37aastane mees oli elanud oma kahe koeraga töökoja all sellest ajast saadik, kui tüdruksõber ta välja viskas. Kaupluse omanik, üks ta sõber, pakkus elamiseks seda kohta, kuniks ta jalad uuesti alla saab.
Ruumis valitses arhiivikappide, koerapuuride ja tolmuimejaosade segadik. Fox oli pettunud, kusjuures mitte ainult sellepärast, et ta oli niisama hästi kui kodutu. See polnud esimene kord viletsas seisus olla. Pärast keskkooli lõpetamist oli tal elus oma koha leidmisega raskusi. Ta töötas Vac Shackis ja tuli vaevu ots otsaga kokku. Ta oli tige demokraatidest liidrite peale, kes olid lasknud sel juhtuda. Ta säutsus tihti Barack Obamast ja Nancy Pelosist, et auru välja lasta. Hiljuti kohalike omakaitsejõududega liitudes oli ta leidnud mõttekaaslasi, kuid visati valitsusvastase räuskamise ja teiste liikmetega nääklemise pärast välja.
Parajasti levis COVID-19. See tabas Detroiti ja Grand Rapidsit nii tugevalt, et Michigani kuberner Gretchen Whitmer kuulutas 23. märtsil 2020 osariigis välja liikumispiirangud. Tema kodus püsimise korraldus kehtis paari erandiga isegi maapiirkondades. Aprilli lõpu poole, pärast järjekordseid piiranguid, pani Fox pesapallimütsi pähe ja taktikavesti selga, et liituda sadade protestijatega, kellest paljud olid relvastatud, ning marssida Lansingis asuva kapitooliumi peale. Ta kuulas õues, kuidas vabariiklasest kongressikandidaat Mike Detmer protestis piirangute kui millegi ebaameerikaliku vastu. „Me oleme sõjas oma osariigi ja riigi südamete, hingede, traditsioonide ning vabaduse nimel,“ kuulutas Detmer. „Liikumispiirangute kaotamine on meie endi kätes.“ Pärastpoole, kui protestijad tungisid Kapitooliumi, et esindajatekoja korrus hõivata, lõi Fox nendega kampa.
Aga tegelikult ei muutunud miski ja mida nädal edasi, seda rahutumaks muutus Fox. Tolle aasta juunis tegi ta Facebookis otseülekande, kaeveldes jõusaali äsjase sulgemise pärast ja nimetas Whitmerit „türannist eideks“, kes armastab võimu. „Ma ei tea, kutid. Me peame midagi tegema,“ lausus ta otse kaamerasse. Varsti pärast seda võttis ta Facebookis ühendust Joseph Morrisoniga, kohalike omakaitsejõudude Wolverine Watchmen liidriga. Väidetavalt nõustus Morrison aitama Foxil uut sõjaväestatud üksust värvata, välja õpetada ja relvastada. Õige pea koondas Fox oma asja ajamiseks teisi mehi. Üks liitunuist oli erruläinud mereväe laskur, kes oli pälvinud humanitaarteenistuse medali, globaalse terrorismivastase sõja teenistuse medali ning merejalaväe hea käitumise medali. Teine oli varem alustanud Michigani rahvuskaardis baasväljaõpet, kuid seda mitte lõpetanud. Üks oli seotud omakaitserühmitusega Three Percenters, teine toetas QAnonit, kolmas jälgis Proud Boysi ühismeediakontosid.
Mehi sai kokku neliteist. Paljud neist, nagu Fox, olid osalenud liikumispiirangute vastastel kihutuskoosolekutel. Nad hakkasid koos käima Vac Shacki keldris, kus Fox konfiskeeris mobiiltelefonid, et keegi ei saaks nende vestlusi salvestada. Nad kohtusid ka Morrisonile kuuluval 400 ruutmeetri suurusel maalapil, et korraldada taktikalist ja tulirelvade väljaõpet. Nad tulistasid igal pühapäeva pärastlõunal sadu valanguid ja harjutasid lõhkeainete valmistamist.
Nad kaalusid tormijooksu osariigi kapitooliumile – võtaks seadusandjad pantvangi, seejärel hukkaks nad paari päeva jooksul. Nad kaalusid ka kapitooliumi uste lukustamist ja hoone süütamist, nii et kõik jäävad sisse. Kuna kapitoolium on väga hästi kaitstud, jäid nad lõpuks teistsuguse plaani juurde – röövida Whitmer tema Põhja-Michigani puhkemajas millalgi enne 2020. aasta novembrikuiseid valimisi. Nad viiksid ta Wisconsinis ühte peidukohta, annaksid riigireetmise eest kohtu alla ja hukkaksid. Tolle aasta augustis ja septembris luurasid mehed Whitmeri kodu, otsides mõnd lähedalasuvat silda, mida õhku lasta, et oma plaani täideviimise ajal korrakaitsjate tähelepanu hajutada. Aga FBI oli neile jälile saanud. Agendid avastasid rühmituse tegevuse ühismeedias päris 2020. aasta alguses, infiltreerusid veebi kaudu rühmitusse ja värbasid informandid, kes nõustusid teabe kogumiseks pealtkuulamisseadet kandma. Septembriks oli FBI Foxi ettevaatusabinõudest hoolimata kogunud inimröövi sepitsuse tõendusmaterjalina üle 13 000 lehekülje krüptitud tekstisõnumeid, samuti
fotosid, videoid ja üle 100 tunni helisalvestisi. 2020. aasta 7. oktoobri öösel piirasid föderaalagendid nad salaoperatsiooni käigus sisse. Kui käputäis sepitsejaid saabus omateada relvi ostma, nad hoopis vahistati. FBI korraldas Vac Shacki keldrisse haarangu ja otsis üle 12 asukoha orderi alusel läbi. 14 mehele, sealhulgas Foxile, lajatati terrorismi-, vandenõu- ja relvasüüdistustega. Vac Shacki omanikul oli raske seda kõike uskuda. „Ma teadsin, et ta kuulus omakaitsejõududesse,“ ütles ta ajakirjanikele, „aga sinna kuulub palju inimesi, kes ei plaani kuberneri röövida. No mida veel, eks ole.”
Vahistamiste kiiluvees keskendusid uudislood isehakanud inimröövijate tegelikele eesmärkidele. Ehkki Michigani juhid, nii demokraadid kui ka vabariiklased, mõistsid sepitsuse hukka, kritiseeris president Donald Trump Whitmerit, säutsudes, et naine oli kubernerina „väga viletsat tööd teinud“. Fox ise ei jätnud rühmituse motiividest siiski mingit kahtlust. Ta selgitas FBI salvestistel, et Whitmeri kohus ja hukkamine olid ette nähtud teiste innustamiseks samasuguseid rünnakuid korraldama. Aeg oli küps revolutsiooniks ja tema oma meestega kutsuks esile ühiskondliku kollapsi. „Ma tahan lihtsalt maailma särama lüüa, mees,“ ütles ta informandile. „Me peame seda tegema, et ohjad endi kätte võtta.“
Kui ma 2020. aasta sügisel esimest korda Whitmeri röövimise sepitsusest lugesin, olin häiritud, kuid mitte just üllatunud. See sobis mustriga, millest ma olin aastakümneid kirjutanud ja mõelnud. Viimase 75 aasta jooksul on toimunud sadu kodusõdu ja paljud neist on alanud kummaliselt ühetaolisel moel. Ma olen õppejõu ja kodusõjaeksperdina intervjueerinud Läänekaldal Hamasi liikmeid, Põhja-Iirimaal endisi Sinn Féini liikmeid ja Colombias endisi Colombia Revolutsiooniliste Relvajõudude (Fuerzas Armadas Revolucionarias de Colombia, FARC) liikmeid. Ma olen seisnud Golani kõrgendikel ja vahtinud Süüriasse, kui sealne kodusõda oli haripunktis. Ma olen sõitnud risti läbi Zimbabwe, kui sõjavägi kavandas Robert Mugabe vastu riigipööret. Myanmari hunta liikmed on mind jälitanud ja üle kuulanud. Ma olen seisnud Iisraeli sõduri kuulipilduja vales otsas. Ma hakkasin kodusõdu esimest korda uurima 1990. aastatel ja tol ajal oli väga vähe andmeid, millega töötada. Võis lugeda akadeemilist kirjandust Hispaania, Kreeka, Nigeeria ja isegi Ameerika 19. sajandi kodusõja kohta, aga pea täielikult puudusid uuringud, mis vaatleksid ühisjooni, mis riigiti ja aegade jooksul üha kordusid. Kõik arvasid, et nende kodusõda on
ainulaadne, seega ei märganud keegi ohutegureid, mis ilmnesid ikka ja jälle olenemata sõja puhkemiskohast.
Ent paari aastaga meie teadmised paranesid. Külm sõda oli lõppenud ja üle maailma lahvatasid kodusõjad. Kogu maailma akadeemikud hakkasid nende konfliktide eri tahkude kohta andmeid koguma – palju andmeid. Kõige suurem andmekogumisprojekt on praegu töös Uppsala ülikoolis Rootsis. See töötati välja koostöös Oslo Rahu-uuringute Instituudiga (Peace Research Institute, PRIO) ja seda on aastate jooksul rahastanud Rootsi Teadusnõukogu (Vetenskapsrådet), Sihtasutus Riigipanga Juubelifond (Stiftelsen Riksbankens jubileumsfond), Rootsi Rahvusvaheline Arengukoostöö Agentuur (Sveriges biståndsmyndighet), Norra valitsus ning Maailmapank. Põhjaliku väljaõppega teadlased teevad andmete kogumiseks koostööd eri riikide eksperdivõrgustikega. Tänapäeval pääseb igaüks ligi tosinatele kvaliteetsetele (tulemusi kontrollitakse kolm korda) andmestikele, mis võtavad kokku, kuidas kodusõjad sünnivad, kui kaua kestavad, kui palju inimesi sureb ja miks võideldakse. Akadeemikud on kasutanud neid andmeid, et leida mustreid ja ohutegureid, mis aitavad meil prognoosida, kus ja millal puhkeb tõenäoliselt kodusõda. Mida me võime minevikus nähtud mustreid arvestades tulevikult oodata? Tegemist on täiesti uue arusaamaga.
2010. aastal köitis mu tähelepanu üks ajakirjas American Journal of Political Science avaldatud artikkel. Akadeemikute meeskonna kirjutatud artikkel kajastas poliitilise ebastabiilsuse töörühma (Political Instability Task Force, PITF) kuuluvate teadlaste tööd. See on akadeemikute ja andmeanalüütikute rühm, kes kogunes 1994. aastal USA valitsuse korraldusel. PITFi asjatundjad olid kogunud kõikjalt maailmast kodusõdade andmeid ja loonud mudeli, mis suutis ennustada, kus muutub olukord kõige tõenäolisemalt ebastabiilseks.
Mõte, et teadlased suudavad tsiviilkonflikti ennustada, oli murranguline. Seega, kui mul paluti 2017. aastal PITFiga liituda, siis ma ei kahelnud. Sestpeale olen pea igal aastal osalenud koos teiste akadeemikute ja analüütikutega koosolekutel ja konverentsidel, kus me uurime poliitika muutlikkust kõikjal maailmas – Süüria võimalikku kollapsit, Aafrika diktaatorite tulevikku – ning pakume viise, kuidas meie käeulatuses olevate andmete ennustusvõimet veel paremini ära kasutada. Meie eesmärk on alati olnud proovida ette aimata teiste riikide vägivalda ja ebastabiilsust, nii et Ameerika Ühendriigid oleksid reageerimiseks hästi ette valmistunud.
Töö käigus olen aga täheldanud midagi, mis teeb rahutuks. Ebastabiilsuse ohumärgid, mida me oleme leidnud mujalt, on samad, mida olen hakanud viimase aastakümne kestel nägema meie kodumaal. Seepärast vaatasin Lansingi sündmusi ja ka Kapitooliumi rünnakut jaanuaris 2021 ärevusega pealt. Ma olen näinud, kuidas kodusõjad sünnivad, ja tunnen märke, mis jäävad inimestel kahe silma vahele. Ja ma näen, et need märgid kerkivad siinkandis esile hämmastavalt kiires tempos.
Valgetest rahvuslastest valitsusvastaste omakaitsejõudude 2020. aasta sepitsus Michiganis on üks neid märke. 21. sajandi kodusõda erineb selgelt mineviku kodusõdadest. Pole enam suuri lahinguvälju, armeesid ega tavataktikat. Tänapäeval peetakse kodusõda peamiselt eri rahvus- ja religioossete rühmade vahel, geriljasõdurite ja omakaitsejõudude abil, kes võtavad tihti sihikule eraisikud. Kui lähemalt uurida, on Michigani rahutustel täpselt need elemendid olemas. Osariik on rassiliselt ja geograafiliselt sügavalt lõhestunud: kaks suuremat linna, Detroit ja Flint, on asustatud peamiselt afroameeriklastega, aga maapiirkonnad 95 protsendi ulatuses valgetega. Osariigi majanduslangus on tekitanud sügavat isiklikku rahulolematust, eriti maaelanike seas, mis on kaasa toonud viha, vastumeelsuse ja radikaliseerumise. Michiganis valitseb ka tugev valitsusvastane kultuur ja siin on mis tahes muust osariigist rohkem omakaitsejõude, mis moodustavad valmis vägivallarakukesed. Pole mingi üllatus, et üks esimesi katseid kodusõda õhutada juhtus just siin.
Asjaolu, et paremäärmuslaste rühmituse inimröövikatse annab märku lähenevast kodusõjast, võib tunduda pöörane. Aga tänapäeva kodusõjad saavad alguse just sellistest isehakanud korravalvuritest ehk relvastatud võitlejatest, kes viivad vägivalla otse rahva sekka. Omakaitsejõud on nüüd kõikjal maailmas konflikti tunnusjoon. Süüria valitsusvastased mässulised kujutasid endast ülestõusnute ja vabastatud vangide segadikku, kes võitlesid kõrvuti vägivaldse äärmusrühmituse ISISega. Isegi Süüria suurim mässuliste kildkond Süüria Vabastusarmee oli pigem sadade lõdvalt seotud rühmituste kogum, mitte keskjuhtimisega organisatsioon. Ukrainas praegu käivas kodusõjas* võitlevad bandiidid, sõjapealikud, eraomandis militaarfirmad, välismaa palgasõdurid ja harilikud ülestõusnud. See kehtib ka Afganistani ja Jeemeni kohta. Üheainsa, korrastatud
* Raamat on ilmunud 2022. aastal enne täismahus sõja algust. Toim
12 ja hierarhilise, ametlikes sõjaväevormides ning tavarelvastatud sõjaväe ajastu on möödas.
Tänapäeva mässuliste rühmitused tuginevad geriljasõjale ja organiseeritud terrorile: katuselt tulistav snaiper, omavalmistatud pomm, mis lõhatakse autos või peidetakse teepervele. Rühmitused proovivad suurema tõenäosusega mõrvata opositsioonijuhte, ajakirjanikke või algajaid politseinikke kui valitsuse sõdureid. Iraagi al-Qaeda juht Abu Musab al-Zarqawi korraldas enesetapupommitamisi, et tappa kõik, kes tegid Iraagi kodusõja ajal koostööd šiiitide enamusvalitsusega. ISISe liider Abu Bakr al-Baghdadi mõtles välja plaani kasutada massiivseid autopomme, et sealset valitsust rünnata. Hamasi põhitaktika Iisraeli vastu on olnud riigi tavakodanike ründamine nende argitoimetuste käigus.
Enamik ameeriklasi ei suuda järgmist kodusõda ette kujutada. Nad oletavad, et demokraatia on liiga vastupidav, liiga jõuline, et konfliktiks üle minna. Või oletavad, et meie riik on liiga jõukas ja arenenud, et iseenese vastu pöörata. Või et meie tugev valitsus suruks mis tahes vastuhaku kiirelt maha, jätmata mässajatele mingit võimalust. Nad näevad Whitmeri röövi sepitsemist või isegi tormijooksu Kapitooliumile eraldiseisvate juhtumitena – väikse vägivaldsete äärmuslaste rühma pettumusest kantud tegudena. Sellepärast, et nad ei tea, kuidas sünnivad kodusõjad.
Selleks et mõista, kui lähedal on tänapäeva Ameerika konflikti lahvatamisele, peame tutvuma tingimustega, mis lasevad moodsal kodusõjal tekkida ja seda iseloomustavad. See ongi siinse raamatu eesmärk. Kodusõjad puhkevad ja eskaleeruvad prognoositaval viisil, need järgivad stsenaariumi. Kui vaadata Bosniat, Ukrainat, Iraaki, Süüriat, Põhja-Iirimaad või Iisraeli, ilmnevad samad mustrid. Järgmistel lehekülgedel uurimegi neid mustreid: kuidas kodusõjad sünnivad, kes neid alustavad ja millised kipuvad olema ajendid.
Me uurime ka, kuidas neid lõpetada. Konflikti lahvatamine eeldab teatud muutujaid, mis tugevnevad üksteise najal, nii nagu tormi üles keerutavad tuuleiilid. Sedamööda, kuidas mind on hakanud häirima võimalik teine Ameerika kodusõda, olen pühendunud sellele, mida meie, kodanikud, saame ekspertidelt õppida, et neid tormituuli vaigistada. Need juhtumid on andnud meile õppetunni – me oleme võib-olla liiga kaua uskunud, et rahu võidab alati, meie institutsioonid on kõigutamatud, meie rahvas
erakordne. Me oleme õppinud, et ei tohi oma demokraatiat enesestmõistetavana võtta, vaid peame mõistma oma kodanikuvõimu.
Osa ohte on olnud vahetud, nagu paremäärmuslaste 6. jaanuari
Kapitooliumi rünnak, lootuses takistada Joe Bideni presidendiks saamist, või näomaskide politiseerimine keset globaalset pandeemiat. Kuid mängus on tumedamad jõud ja me peame tahtma ka neid tunnistada. Viimase aastakümne jooksul on meie riik läbi teinud põhjapanevaid majandus- ja kultuurimuutusi. Toimunud on demograafiline nihe. Ebavõrdsus on suurenenud. Meie institutsioonid on nõrgenenud. Neid manipuleeritakse teenima ühe huve teisest rohkem. Demagoogid, nii ekraanil kui ka valitsuses, on Ameerika kodanikud üha enam enda külge köitnud. Samalaadset arengut näeme kõikjal maailma demokraatlikes riikides.
Sel ajal kui meil on olnud tegemist, et lüüa lahinguid immigrandivooride ja tühistamiskultuuri pärast, on vägivaldsed, ekstremistlikud, eeskätt paremradikaalsed rühmitused tugevnenud. Alates 2008. aastast on üle 70 protsendi äärmuslusega seotud surmadest Ameerika Ühendriikides olnud põhjustatud selliste inimeste käe läbi, kel on sidemed mõne paremäärmusliku või valgete ülemvõimu pooldava liikumisega. Nende kasv võib jääda märkamatuks, sest äärmuslased organiseeruvad harilikult aegamisi ja salaja. Mehhiko Zapatistal kulus kolm aastat, et 12 liikmeni kasvada ja Sri Lanka 30 tamili teismelisel üle kuue aasta, et moodustada Tamili Tiigrid. Al-Qaeda liidrid redutasid Mali kõrbe hõimude juures aastaid, enne kui liitusid sealse vastuhakuga. Kuid praegu on juba kõikjal tõendeid näha. Ameeriklasi ei üllata enam, kui kihutuskoosolekutele ilmub relvastatud mehi ja protestidele sõjaväestatud üksusi. Praeguseks on tavapärane, et Pennsylvania toidupoes müüakse Konföderatsiooni lippe või Ameerika lippe, millele on kantud peenike sinine joon ja kõikvõimalikke eraldusmärke. Me hakkame nüüd aru saama, et põrkerauakleebised, millel on täherõngas ümber Rooma numbri III, Valknut* või keldi rist, ei ole süütut laadi. Need sümboliseerivad Ameerika paremäärmuslikke terrorirühmitusi, kes muutuvad üha nähtavamaks, kuuldavamaks ja ohtlikumaks. Ameerika on eriline riik, aga kui uurida sadu kodusõdu, mis on pärast teist maailmasõda valla pääsenud, nii nagu mina olen teinud, siis jõutakse
* Valknut on sümbol, mis koosneb kolmest ühendatud kolmnurgast. Seda esineb mitmesugustel iidsete germaani rahvaste arheoloogilistel objektidel. Tuntud ka kui Odini sõlm, Hungniri süda, Valknutit peetakse Odini sümboliks. Toim
äratundmisele, et me ei ole konflikti suhtes immuunsed. Ka siin esineb viha ja vastumeelsust ning soovi rivaalide üle valitseda. Ka siin võideldakse poliitilise võimu pärast, et teatud eluviisi kaitsta. Ka siin ostetakse relvi, millal iganes tuntakse ohtu. Nii et sel hetkel, kui eelistaksin pilgu kõrvale pöörata või lasta end lohutada häälel, mis ütleb: „Ei, siin küll midagi sellist ei juhtu“, mõtlen ma kõigele, mida politoloogia on mulle õpetanud. Ma mõtlen meie ees seisvatele faktidele.
Ja ma mõtlen ajale, mil ma kohtusin Berina Kovačiga ning me jagasime lugusid poliitvägivallast ja sellest, kuidas see kipub inimestele salamisi ligi hiilima. Berina kasvas üles Sarajevos. Kui omakaitsejõud hakkasid mägedes ja eeslinnades organiseeruma ja endised kolleegid teda rahvuse põhjal üha enam halvustama, käis tema ikka tööl, pulmades, nädalalõpureisidel ja proovis end veenda, et kõik saab korda. Aga 1992. aasta märtsi ühel hilisõhtul oli ta parajasti paarinädalase pojaga kodus, kui elekter läks ära. „Ja järsku,“ jutustas Kovač mulle, „hakkas kostma kuulipilduja tärinat.“