lilleae
Igaüks koolitab end ise: kes kuidas. Mõni käib aiandusalastel kursustel, mõni õpib põhitöö kõrvalt aianduskoolis, mõni usaldab asjatundjate või kogenumate soovitusi, mõni peab oluliseks kirjasõna. Aga mida enam end harida, seda rohkem julgeb usaldada iseennast ja oma kogemusi. See ei tähenda, et alati kõike vajalikku ja piisavalt teaks. Liiati kipub nii mõndagi varasemalt kuuldust või teatust ununema, kui kohe tegutseda pole mahti või vaja. Nii võib juhtuda, et oled justkui teadlik, aga õigel hetkel on oluline teave meelest. Õhinal poest tulles, kirkaõieliste pakendipiltidega paljasjuursete aed-päevaliiliate juurikad kotis, pistad nad suures tuhinas kohe veel üsna jahedasse aiamulda. Lootuses, et küllap näeb peatselt lehti ja kesksuvel kindlasti ka õisi, mille värv lummas. Tegelikult olnuks mõistlik nad hoopis potti kasvama panna ja alles öökülmade möödudes püsivale kohale istutada. Kas kaevata juurikad maast üles või suhtuda õhinapõhinasse mõtlematusesse kui põnevasse eksperimenti: näis, mis neist saab? Kui ei midagi, siis on mõned eurod langenud kogemuste väärtuslikku kukrusse ja on põhjust olla edaspidi targem. Eks sel moel ju teadmised kõige tõhusamalt kinnistuvadki.
Muidugi ostetakse taimi ikka ja eelkõige ootuses-lootuses, et nad parimal moel edenevad ning püsikupeenras eeldatavat rõõmu pakuvad. Seda enam, kui tegemist on haruldaste või kallihinnaliste sortidega. Neile meelepärast ja sobilikku keskkonda tuleb osata pakkuda, et järgmisel aastal ei laiutaks kasvukohal vaid mustav mullalaik või näeks igatsetud õite asemel üksnes puhmas lehti.
Teadlik iluaednik otsib vajalikku teavet enne, kui tegutseb. Alati leidub liike ja sorte, keda ta vähem teab või tunneb. Ja varasemad lemmikud võivad aja jooksul ka muutuda. Nii mõnestki lillest võib tüdineda ja tekkida asendamise soov, kui lisandunud on uusi ahvatlevaid taimi, põnevaid liike ja imekauneid sorte, kuid ruumi aias neile napib. Kellestki peab loobuma.
Lilleaed 2 püüab olla väikeseks teejuhiks, kui on huvi avastada enda jaoks midagi uut. Liiatigi, kui tahaks oma püsikupeenra ilmet muuta või värskendada. Lähtudes maitsemeelest ja taimede sobivusest. Kaunite õite ja värvide nõiduslikule maagiale suudavad vastu panna ju üksnes kindlameelsed.
Naudingulisi hetki oma lilleaias!
PIRTSAKAD kolmik ille
Kolmiklill (Trillium)ei soovi tulla iga soovija aeda, vaid edeneb hästi paikades, kus tal on sobivad kasvutingimused. Eestikeelne ametlik nimi on antud juba 31 kolmiklille liigile. Palju liike täpselt on, pole teada, ilmselt 40 ringis. Nende kaunite taimede laialdast kasutust iluaianduses on takistanud teatud pirtsakus. Näiteks ei taha kolmiklilled sageli anda idanemisvõimelisi seemneid.
Suurem osa kolmiklille teada olevatest liikidest pärineb looduslikult Põhja-Ameerika Apalatši mäestikust. Taimeperekonna nimi tuleneb sellest, et lehed, õite kroonlehed ja tupplehed paiknevad vartel kolmekaupa. Väärtuslikud aiailutaimed on huvipakkuvad nii oma laia õievärvi skaala kui ka lehtede ja viljade tõttu. Mitmetel liikidel on aromaatsed
õied. Kolmiklille sordiaretajate ja hübridiseerijate eesmärk on saada suurepuhmikulisi ja lihtsasti paljundatavaid ilusa värvigammaga lõhnavate õitega sorte.
Kolmiklillede kasvukoht tuleb valida arvestusega, et looduslikult on tegemist metsataimedega. Seega peaks paik olema varjuline, asuma savikal viljakal parasniiskel ja soovitavalt neutraalsel kuni kergelt happelisel pinnasel. Erandid, kellele sobivad neutraalne või pisut aluseline muld, on suur, talbjas ja püstine kolmiklill. Samuti suureõieline, kollane, munajas ja raotu kolmiklill.
Kasvumulla kuivus mõjub halvasti, aga liigne niiskus ei ole samuti hea. Kevadine lumesula- ja sadevesi peaksid saama kiiresti ära valguda. Kesksuvist pisut suuremat kuivust võivad kolmiklilled taluda nende looduslikust levialast tulenevate kasvutingimuste tõttu. Samuti kannatavad nad hästi puude ja põõsaste juurekonkurentsi, mis võimaldab neid hästi kombineerida ja paigutada just sinna, kus valgustingimused kasvuks on sobivad. Talvekülmadele on kolmiklilled Eesti aladel vastupidavad.
Kolmiklilled on aeglased kohanejad ja laisad juurdujad. Täieliku juurdumiseni võib kaubandusest soetatud istikul kuluda 2–3 aastat. Nad levivad aeglaselt pinnalähedaste risoomide abil, moodustades aastate jooksul pikkamisi suuremaid või väiksemaid kolooniaid.
Võimalusel tasub uurida tuttava kolmiklille kasvataja aias taimede paiknemist pinnases. Looduses on risoomid enamasti lehevarise all. Kolmiklilledel on küll olemas n-ö tõmbjuured, mille abil taim saab pisut iseenda kasvusügavust reguleerida, kuid see ei tähenda, et see liiga sügava või
hooletu istutamise korral õnnestub. Pigem tuleb oma kasvusügavuse valimisega hakkama juba juurdunud taim.
Istutades lisa veidi mulda lagunenud orgaanilist materjali – aiakomposti, lehekõdu või isegi väga hästi mädanenud sõnnikut. Kolmiklilled on suhteliselt aplad, rohke huumus ja mullaramm tagab jõulisema kasvu ja parema õitsemise. Liivalisand kasvumullas on kasulik valkjale, suurele ja rait-kolmiklillele.
Kolmiklille paljundada pole lihtne, sest on raske saada idanemisvõimelisi seemneid. Seetõttu võivad hinnad olla teinekord ehmatavalt kõrged. Kui tuntud Saksa seemne rma Jelitto pakub adoonise ja koerahamba seemneid koos keeruka idandamise retseptiga, siis kolmiklille seemneid sealt hankida ei saa.
Oma aias tasub püüda teda paljundada ettevaatlikult jagades, ent alles siis, kui taim on juba mõned aastad kenasti kasvanud. Jaga neid mõned nädalad pärast õitsemist. Kui õnnestub seemneid saada, siis need külva kohe. Edukaks idanemiseks on seemnetel vaja läbida 2 talveperioodi. Külvist õitsemiseni võib kuluda 5–7 aastat.
Kolmiklill on nagu kass, kelle arvates on peremees tema, mitte vastupidi. Johtudes konkreetse kasvukoha sobivusest, vajab kolmiklill kas pisut hoolt või üldse mitte.
Väetamisega tasub ettevaatlik olla. Kui tõesti tundub, et on vaja väetada, siis kasuta vähesel määral ainult osmokootset väetist, millega on üleväetamise risk väiksem. Olenevalt kolmiklille liigist tuleb valida kas hapulembestele taimedele mõeldud väetis või muu osmokootne aia täisväetis. Kui väetisetootja soovitab kasutada näiteks normi 40 g/m2, siis pane pool kogusest. Mõistagi – väetada võib juba juurdunud kolmiklille taimi.
Puulehti ja muud taimset prahti ei tohi kasvukohalt ära riisuda, sest see hoiab pinnast niiskena ja pakub kolmiklille risoomidele kaitset väliste tegurite eest, nagu talvekülm. Samuti leevendab juhusliku tallamise survet. Risukihi lagunemine aitab hoida pinnase happesust (pH) stabiilsena ja tekitab juurde toitainerikast huumust. Tigude- ja nälkjaterohkes kasvukohas kasutada biotõrjet.
Suureõieline kolmiklill (T. grandi orum)kasvab PõhjaAmeerika idaosa metsades, kus moodustab pilkupüüdvaid kolooniaid. Tal on ovaalsed teravatipulised lehed, õite kroonlehed on laipiklikud valged, mis õitsemise lõpul muutuvad roosaks. Kasvab ca 45 cm kõrguseks. Tegu on taimeperekonna ühe kergemini kasvatatava ning hõlpsamini hangitava ja odavama liigiga. Vajab piisavalt niiskust kevadel ja vähemalt poolvarjulist kasvukohta.
Tuntuim sort, mis on põhiliigist siiski märksa haruldasem, on puhasvalgete täidisõitega ’Flore Pleno’.
Püstine kolmiklill (T. erectum)on mõnel pool tuntud ka kui punane kolmiklill. Kasvab looduslikult USA põhjaosas ja Kanadas, kus moodustab lopsakaid puhmikuid. Suured helerohelised kergelt tekstuursed lehed on mõnikord kergelt kroogitud servadega. Lehtede kohal istuvad kevadel
ebameeldiva aroomiga tumevelvetjaspunased, harva valged, vahel ka rohekaskollastes toonides kroonlehtedega kolmetised õied. Kasvukõrgus kuni 50 cm.
Kollane kolmiklill (T. luteum)pärineb looduslikult Apalatši mäestikust USAs. Tähelepanu tõmbavad laiad ovaalsed tekstuurse pinnaga teravatipulised kirjud lehed. Õied on kollased kuni kollakasrohelised ja sidrunilõhnalised ning kitsaste, kuni 8 cm pikkuste kroonlehtedega. Õied avanevad enamasti vaid veidi, lastes aimamisi oma ilu tabada. Kasvab ca 45 cm kõrguseks.
Raotu kolmiklill (T. sessile)on pärit USA kirdeosast. Tema õisi ümbritsevad elliptilised kuni ümarad, tumeda mustriga ja sageli kergelt longus lehed. Muskuselõhnalised kolmetised õied on tumelillakaspunaste kroonlehtedega. Rohelised tupplehed on samuti punakate märgistega. Kasvult on ta eelnevatest madalam, 30–40 cm. Raotu kolmiklille teisendil kalifornia kolmiklillel (T. sessile var. californicum) on õied üllatuslikult valged.
(Trillium nivale), mõnel pool tuntud ka kui lumi-kolmiklill (eestikeelne ametlik nimi veel puudub) pärineb samuti USAst. Tal on ovaalsed sinakasrohelised lehed ja varakevadel valged elliptiliste kroonlehtedega õied. Sobib parasniiske kuni niiske kasvukoht. Erinevalt paljudest teistest kolmiklilledest eelistab lubjakat, liivast või kruusast pinnast.
Lainjas kolmiklill (T. undulatum) on suurte odajate sinakasroheliste lehtedega USAs looduslikult kasvav metsapüsik. Õitseb kevadsuvel. Õied on valgete kitsaste kroonlehtedega, südamikku ümbritseb punakasvioletne sõõr.
Suitsumägede kolmiklill (T. simile)on püstise kolmiklille (T. erectum) üks paljudest teisenditest. Looduslik kasvukoht asub Apalatšide mäestiku lõunaosas USA kaguregioonis. Põhiliik – püstine kolmiklill – kasvab USA põhjaosas ja Kanada lõunaosas. Selle nimetusega teda kaubandusest hankida vaevalt õnnestub, sest keerukate nimedega vormidele ja teisenditele pannakse sageli põhiliigi nimetus. Antud juhul siis püstine kolmiklill. Soovides hankida just suitsumägede kolmiklille, peab teda otsima pigem USAst kui Euroopast. •
Astri – TÄHED
LILLEPEENRAL
Astrid on rohttaimed, kes kuuluvad omanimelisse perekonda korvõieliste sugukonda astrilaadsete seltsi. Vahel peetakse astriteks ka taimeperekonna Kalimeris esindajaid, kes pärinevad astritega samast sugukonnast ja seltsist. Eks nad ole sarnased ka, eriti õite ja kasvukuju poolest.
Valgustingimused
Rikkalikuks õitsemiseks vajavad astrid täispäikeselist ja valgusküllast kasvukohta. Nad taluvad ka kerget varju, näiteks keskpäeval üle libiseva puuvõrast tingitud päikese pausi. Hilissügisel õitsvate astrite jaoks võib olla kriitilise tähtsusega suve jooksul kogutud päikesetundide arv. Seepärast tasub meie oludes sügisastrid istutada täispäikeselisesse kasvukohta, et nad õitseksid külluslikumalt.
Kasvukoht
Mida hilisem õitseja, seda vajalikum on soe ja külmade tuulte eest kaitstud paik, kus saaksid piisava kasvujõuga edeneda väärtuslikud õiepungad. Külmad tuuled puhuvad tavaliselt põhja ja ida suunast. Neis ilmakaartes võiks taimi kaitsta majasein, plankaed, okaspuuhekk või mõni muu tuulekaitset pakkuv tõke.
Eluiga ja kasvuruum
Enamik sügisel õitsvatest astritest on pikaealised püsililled, kes võivad samal kohal kasvada palju aastaid, vahel isegi aastakümneid, ilma et nende õitsemine oleks häiritud. Istutamisel tuleb neile jätta piisavalt kasvuruumi. Astreid võib kasvatada suuremates või väiksemates gruppides ja üksikasetuses, aga erinevaid liike-sorte ei tasu üksteisele liiga lähedale paigutada. Vaheks võiks jätta 1 m ja rohkemgi, sest astrid annavad hõlpsasti isekülvi ning mõned neist levivad edasi ka maa-aluste juurevõsudega. Lähestikku paiknedes on oht, et mingil hetkel on puhmikud lootusetult üksteisest läbi põimunud.
Muld
Suurem osa sügisel õitsvatest astritest eelistab keskmise viljakusega alaliselt parasniisket pinnast. Seda eelkõige oma suhteliselt pinnalähedase juurestiku tõttu. Liiga kuival kohal võivad taimed niiskusepuudusel jääda kängu ja hiljem kehvasti õitseda. Paremini sobivad astritele (välja arvatud mõne erandiga, nagu alpiaster, kollane aster ja amellaster) savisel alusel asuvad mullad, mis hoiavad pinnases taimedele olulist niiskusvaru ka pikematel põuaperioodidel.
Hooldamine
Kasvu ajal on vaja taimede ümbert kitkuda umbrohi, kobestada pinnas ja vajadusel toestada õisikuvarsi. Samuti on hea aeg-ajalt eemaldada äraõitsenud õisikud. Kui kasvukoht on õigesti valitud ja pinnase omadused vastavad taimede nõuetele, siis kasta ja väetada pole suurt tarvis. Samas võivad nad pikematel põuaperioodidel korralikku niisutamist vajada. Kui nad kasvavad keskmise viljakusega kuni viljakapoolses pinnases, pole väetada vaja. Liigne väetamine võib olla pigem kahjulik. Lämmastiku liig mullas võib halvendada taimede talvepüsivust ja tekitada muid hädasid. Tasub järgida reeglit: kui väetisemüüja
