linnumaaraja

Linnumääraja Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja Lars Svenssoni tekst ja kaardid Killian Mullarney ja Dan Zetterströmi pildid ja seletused Pühendusega Peter J. Grant’le

Rootsi keelest tõlkinud Olav Renno

Originaali tiitel: Fågelguiden. Europas och Medelhavsområdets fåglar i fält Bonniers, Stockholm, 2009 Teine ümbertöötatud väljaanne © Bonnier Facta 2009 © 1999, 2009 Lars Svensson (tekst ja kaardid) © 1999, 2009 Killian Mullarney ja Dan Zetterström (pildid ja selgitused) Kujundus: Lars Svensson Kaas: Kerstin Nord Kaanepildid: Dan Zetterström (randtiir), Killian Mullarney ja Dan Zetterström (turteltuvi ja punarind) ISBN 978-91-7424-039-9 (rootsi k) ISBN 978-9985-2430-1 (eesti k) © Tõlkinud ja Eesti andmetega täiendanud. Olav Renno, 2012 Tõlke toimetanud Anu Sillaots Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee

Sisukord Head linnuhuvilised! 6 Tänusõnad 6 Autorite eessõna 7 Sissejuhatus 8 Liikide kirjeldused 14–409 Luiged Cygnus 14 Haned ja lagled Anser, Branta 16 Ujupardid Anatini 24 Sukelpardid Aythya, Somateria jt 30 Vartide värrad 34 Hahad, vaerad, aulid, sõtkad Somateria, Melanitta jt 36 Kosklad jt Mergus jt 44 Haruldased partlased 46 Püülased ehk metsislased Tetraonidae 48 Faasanlased ehk kanalased Phasaninae 52 Kaurlased Gaviidae 60 Pütlased Podicipedidae 64 Merelindude vaatlemine 67 Tormilinnud, tormipääsud jt Procellariiformes 68 Suulalased, pelikanlased Sulidae, Pelecanidae 76 Kormoranlased Phalacrocoracidae 78 Toonekurelised Ciconiiformes 80 Flamingolised Phoenicopteriformes 86 Kullilised ehk haukalised Acciptriformes 88 Raisakotkad Gypaetus, Neophron, Gyps jt 89 Kotkad Aquila, Circaetus 94 Harksabad, loorkullid Milvus, Circus 102 Viud Buteo 106 Herilaseviud Pernis 110 Haukad Accipiter jt 112 Pistriklased Falconidae 116 Ruiklased Rallidae 124 Kurglased Gruidae 128 Traplased Otididae 130 Kahlajad Charadriidae ja Scolopacidae 132 Tüllid, plüü Charadrius, Pluvialis 138 Rüüdad, kiivitajad Pluvialis, Vanellus 144 Rüdid jt Calidris jt 148 Tildrid jt Tringa jt 154 Vigled, koovitajad jt Limosa, Numenius jt 158 Kahlajad-eksikülalised 162 Änlased Stercoraridae 174 Kajaklased Laridae 178 Tiirlased Sternidae 198 Viired Chlidonias 206 Alklased Alcidae 208

Vurillased Pteroclididae 212 Tuvilased Columbidae 214 Kägulased Cuculidae 220 Kakulised Srigiformes 222 Öösorlased Caprimulgidae 234 Piiritajalased Apodidae 236 Vaenukägu, jäälindlased Upupa, Alcedinidae 238 Mesilasenäplased, siniraaglased Meropidae, Coracidae 240 Rähnlased Picidae 242 Lõolased Alaudidae 248 Pääsulased Hirundinidae 258 Västriklased Motacillidae 262 Vesipapp, siidisaba, paindpuulind Cinclus, Bombycilla, Hypocolius 272 Raatlased Prunellidae 274 Rästaslased Turdidae 276 Kivitäksid jt Oenanthe jt 282 Rästad Turdus 294 Põõsalindlased Sylviidae 302 Pöialpoisid, käblik Regulus, Troglodytes 336 Kärbsenäplased Muscicapidae 338 Tihaslased Paridae jt 342 Puukoristajalased Sittidae 348 Kaljuklutlased Tichodromadidae 350 Porlased Certhiidae 350 Õgijalased Laniidae 352 Pagulindlased Malaconotidae 356 Bülbüllased, nektarilindlased Pycnonotidae, Nectarinidae 358 Vilbaslased Timaliidae 360 Vareslased Corvidae 360 Kuldnoklased Sturnidae 368 Peoleolased Oriolidae 370 Varblaslased Passeridae 372 Vintlased Fringillidae 376 Käbilinnud Loxia 386 Tsiitsitajalased Emberizidae 392 Põhja-Ameerika värvulised 404 Juhukülalised 408 Üliharuldased eksikülalised 418 Sissetalutud haudelinnud (mittelooduslikult levinud liigid) 422

Eestikeelne kirjandus ja teised allikad 426 Muukeelne kirjandus ja teised allikad 427 Linnunimetuste register 429 Kasutatud lühendid 445

Head linnuhuvilised!

Teie lauale (ja välitaskusse) on nüüd jõudnud uus linnumääraja, mille seltsis on võimalik retkelda terves Euroopas ja pisut kaugemalgi. 30 aasta eest alustas Rootsi ornitoloogi, Uppsala ülikooli audoktori ja praegu Euroopa ühe parima linnutundja Lars Svenssoni eestvõttel tööd nelik, kelle eesmärgiks oli koostada ja kujundada uut tüüpi välimääraja. Ühistöö viljana ilmus üle 850 linnuliiki tutvustav raamat esmatrükis Rootsis 1999. aastate alul ja tõlgiti lausa lennult teistesse, kokku 13 keelde. Kümne aasta kestel täiustati välimäärajat mitmeti ja kevadeks 2009 ilmus selle 2. väljaanne, mis ongi nüüdseks eestindatud ja Eesti andmetega täiendatud. Selles on kirjeldatud 70 liiki rohkem kui esitrükis ja lisatud vastav hulk pilditahvleid.

Eesti linnuvaatlejaid peaaegu pool sajandit teeninud Eerik Kumari „Eesti lindude välimääraja” 4 trükki (1953, 1959, 1974 ja 1984) muutusid iga väljaandega täielikumaks, seda ka seetõttu, et nende 30 aastaga suurenes Eestis kohatud linnuliikide arv 35 võrra (282-lt 317-ni), kellest määrajas käsitleti vastavalt 248 ja 285. Et järgnenud 15 aastaga lisandus meie linnustikku 23 uut liiki, siis oli meie linnuhuvilistele teretulnud uus, Lars Jonssoni välimääraja tõlge „Euroopa linnud” (2000, 2004, 2008), milles leiame 687 linnuliiki. Järgmisel kümnendil lisandus Eestisse uskumatult palju uusi liike – 37, nii et 2011. aasta lõpu seisuga on Eesti lindude nimestikus 377 loodusliku levikuga liiki ja peale nende pool tosinat linnuparkidest pagenut.

Tänusõnad Seda määrajat ei oleks saanud teha, kui ei oleks olnud nii palju abilisi, kes sisestasid materjali ja leidsid ornitoloogilisest kirjandusest ning internetist uusi ja põhjapanevaid andmeid.

Määraja esimese väljaande puhul meie sõprade lähiringile lausutud tänusõnad kehtivad tänagi ja neid on seal lugejate ette toodud pikk rida. Raamatu autoritena tahaksime siin veel eriti mainida neid, kes abivalmilt hoolitsesid ka selle väljaande läbivaatamise eest.

Lars Svensson. on tänulik José Luis Copetele, Andrew Lasseyle ja Hadoram Shirihaile, kes kõik kolm olid korduvalt mitte üksnes head retkekaaslased, vaid jagasid lahkelt ka oma aukartustäratavaid teadmisi ja kogemusi. Palju tänu ka Per Alströmile, Vladimir Arhipovile, Oleg Beljalovile, Martin Collinsonile, Pierre-André Crochet’le, Alan Deanile, Pete Dunnile, David Erteriusele, Andrew Grievele, Marcel Haasile, Magnus Hellströmile, Guy Kirwanile, Hans Larssonile, Norbert Kefrancile, Klaus Malling Olsenile, Eugeny Panovile, David Parkinile, Mike Pearsonile, George Sangsterile, Jevgeni Šergalinile ja Mike Wilsonile abi, nõuannete ja mitut laadi toetuse eest. Suuremeelselt võimaldasid pääsu mitmete haruldasemate liikide salvestiste juurde Richard Ranft ja Briti häältearhiiv. Alati lahked ja abivalmid olid külastatud muuseumide töötajad – palav tänu neilegi.

Killian Mullarney on eriti tänulik Mark Constantinele tema tugeva toetuse, hindamatute nõuannete ja kauaaegse sügava sõpruse eest. Samuti on sõbrad Paul Archer, Arnoud van den Berg, Richard Crossley, Dick Forsman, Hanno Jännes, Lars Jonsson, Ian Lewington, Pat Lonergan, Aidan Kelly, Dave McA-

On otse loomulik, et iga uue liigi avastamine nõuab kontrollimist-tõestamist. Nii peabki selline leiuteade saama kinnituse Eesti Ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjonilt, kelle hulka kuulub kümmekond meie kogenenumat linnutundjat. Haruldustest teatamise soovitused leiate aadressilt: http://www.eoy.ee/hk .

Meie linnuhuvilisi ühendab üle 90 aastase ajalooga Eesti Ornitoloogiaühing, kuhu kuulub oma pooltuhat liiget. Omaaegse Eesti linnuatlase (ilmus 1993) andmete kogumisel oli 450 kaasalööjat, veerand sajandit hiljem osales samalaadses töös 800 linnutundjat. Kindlasti on uue määraja najal ka äsja lindude vastu huvi tundma hakanuil hõlpsam määrata Birdwatch’i, jõulu- ja munapühadeaegsetel loendustel silmatud linde, aga eelkõige loodame temast abilist mistahes looduskäikudel. Samuti võiks linnumääraja kaasas olla ekskursioonidel kaugemal Euroopas, mille loodus pakub nii põhjas kui lõunas, ulgumerel ja mäestikes kohtumisi lindudega, keda Eestis ilmselt kunagi ei nähta.

Teie käes olev Euroopa lindude välimääraja tohiks peale selle, et aitab senistel linnusõpradel oma meelisolevusi kindlamalt ära tunda, olla ka uute huviliste äratajaks ja julgustajaks meie rikkaliku looduse ühe huvitavama tahuga tuttavaks saamisel.

Määraja eestindaja

Olav Renno, Eesti Ornitoloogiaühingu auliige

dams, Richard Millington, Colm Moore, René Pop, Magnus Robb, Cornelia Sakali, Alyn Walsh ja Pim Wolf mitmeti abistanud ja olnud head välitöökaaslased. Palju tänu ka Per Alströmile, Derek Charlesile, José Luis Copetele, Andrea Corsole, Michael Davisele, Paul Dohertyle, Annika Forstenile, Magnus Hellströmile, Paul Holtile, Hans Larssonile, Antero Lindholmile, Bruca Maclavishile ja Frank Zinole nende mõtterikaste soovituste ja/või väga kasulike fotomaterjalide hankimise eest.

Hulga lahkete „larofiilide” erakordne pühendumine suurkajakate keerukate vanusetunnuste selgitamisele ja määramisele oli kasuks ja tohutuks abiks raamatus esitatud uudse käsitluse ettevalmistamisel. On võimatu õiglaselt hinnata nende tehtut, ent Ruud Altenburgi, Chris Gibbinsi, Hannu Koskise, Bert-Jan Lujendijki, Ies Meulmeesteri, Mars Muusse, Theodoor Muusse, Rudy Offereinsi ja eriti Visa Rauste kaastöö on eriti tänuväärne.

Dan Zetterström tänab Ian Andrewsi, Stefan Askerit, Arnoud van den Bergi, Christen Brostamit, José Luis Copetet, Andrea Corsot, Göran Ekströmi, David Fisherit, Annika Forsterit, Fares Khouryt, Markus Lagerquisti, Lars Larssoni, Dan Mangsbot, Bill Zetterströmi ja Frank Zinot nende abi ja lahke toetuse eest.

Oleme väga tänulikud oma igat moodi pingutanud sugulastele ja sõpradele, samuti ka meie kirjastajatele kannatlikkuse ja toetuse eest.

L. S., K. M., D. Z.

Autorite eessõna Meie rõõmuks ja rahulduseks on linnumääraja eelmist väljaannet saatnud suur edu alates tema ilmumisest 1999. aastal.

Seda on avaldatud vähemalt 13 keeles ja müüdud kokku umbes 700 000 eksemplari. Meil on olnud suur au näha selle määraja rohket kasutamist vaatlusretkedel, ükskõik kus me Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas rännanud ka oleme. Määraja positiivsed arvustused ja isiklik tagasiside näitavad, et meie valitud põhimõtted olid õiged, vastates hästi sellele, mida linnuvaatlejad ühelt 21. sajandi välimäärajalt ootavad.

Aga enesega rahuloluks pole täit alust. Kohe pärast esimese väljaande avaldamist sai selgeks, et uus määraja vajab juba ülevaatamist. Seda kahel põhjusel. Esiteks võttis esimese väljaande viimistlemine kaua aega ning kavatsust toda raamatut välja anda 1980. aastate hakul või keskel segas paljude uute asjaolude ilmnemine või vanade muutumine. Ilmumiseni kulunud ligi 15 aasta jooksul ei saanud kõiki muutusi käigu pealt siluda. Sarnanevate lindude eristamise uued meetodid on kogu aeg edasi arenenud ja hea välimääraja peaks olema võimalikult tänapäevane. Mõnigi asi võttis rohkem aega kui arvati ja seepärast tuli uued käsitlused jätta hilisemate väljaannete tarbeks.

Teine põhjus, mida oli raske ette näha, kui me määraja esimest väljaannet koostama hakkasime, oli see, et lindude süstemaatika tegi pärast pikka suhtelise stabiilsuse perioodi suure hüppe – vahetult enne 1999. aastat ja eriti hiljem. Uued uurimused ja osalt uus lähenemine süstemaatikaküsimustele geneetilisi meetodeid kasutades tõid kaasa paljude varem alamliikidena käsitletud taksonite ümberhindamise. Teadmiste edenemise alusel on hulk varem polütüüpseks peetud liike, kes hõlmasid mitmeid vaevueristatavaid alamliike, lahutatud kaheks või enamaks liigiks. Need uued liigid on loomult ja välimuselt sageli üsna sarnased oma lähemate sugulastega, ent nad moodustavad huvitavaid, erineva eluviisiga asurkondi ja on väärinud omaette liigikirjeldusi praeguses väljaandes koos eristamisjuhenditega nii sõnas kui ka pildis.

Et mahutada vastseid liike ja uut informatsiooni, suurenes meie raamatu maht 12% võrra. Püüdsime siiski, et raamat oleks kaalult kerge ja välioludes mugav kasutada ning et tast kujuneks linnuretke vajalik abiline. Üks muudatus võib esimese väljaandega tutvunud lugejat veidi häirida – sugukonnad on järjestatud teisiti. Hiljuti avaldatud geneetilised uurimused näitavad, et kaks kõige vanemat linnurühma on hanelised (Anseriformes) ja kanalised (Galliformes), keda koos nimetatakse Galloanserinae. Kuna sugukonnad on selles raamatus järjestatud põhiliselt traditsioonilise süstemaatika kohaselt (vanemad rühmad asetsevad noorematest eespool), siis algab määraja luikede, hanede ja partidega, kellele järgnevad püüd, faasanid jne. Alles siis tulevad kaurid, pütid, tormilinnud jt, keda varasemates määrajates tavatseti paigutada esimeste hulka.

Linnurühmad, milles on hiljaaegu toimunud rohkem süstemaatilisi muutusi ja mis on mõjutanud määraja uuendatud väljaannet, on hanelised, tormilinnud, suurkajakad, rästad, põõsalindlased, kärbsenäpid ja vintlased. Praegune mää-

raja käsitleb lisaks varasemale vähemalt 41 uut liiki, kellest 33 on n-ö tekkinud süstemaatiliste muudatuste tulemusena, paljusid alamliike vaadeldakse aga sügavamalt. See on saavutatud (võrreldes eelmise väljaandega) 24 uue pilditahvli lisamise, paljude vanade pilditahvlite ümberkujundamise ja illustratsioonide uuendamise teel.

Süstemaatika pole mingi paigalseisev teadus. Uued uurimused kajastavad järjest uusi sugulussuhteid ja õigemaid paigutusi. Mõnd ettepandud muudatust, mille üle on viimastel aastatel ka vaieldud, pole sellesse väljaandesse siiski sisse võetud, kuna oleme otsustanud ära oodata edasisi uurimustulemusi ja muudatuste laiemat tunnustamist. Küllap lülitub nii mõnigi neist meie järgmistesse väljaannetesse. See kehtib eriti värvuliste osas, kelle puhul võivad lugejad tulevastes väljaannetes leida põhjalikult muutunud järjestuse. Vanemate rühmadena seisaksid selles eesotsas õgijad ja peoleod, siis tuleks tihaste, põõsalindude, bülbülide, lõokeste, roohabekate ja pääsukeste koondrühm; rästad ja kärbsenäpid peaksid tihedasti koos olema, kuna kiurud ja hänilased tuleks panna varblaste ja vintide vahele. Et taoline käsitlus on veel „toores”, me seda selles raamatus ei kasutanud. Praeguses väljaandes rakendatud muudatuste eesmärk oli määramise hõlbustamiseks täiustada nii teksti kui ka pilditahvleid, isegi kui pole toimunud olulisi süstemaatilisi muutusi. Toetudes oma ja teiste linnuhuviliste arvukatelt retkedelt saadud kogemustele, oleme kajastanud selles raamatus suuremat osa nüüdisarenguist linnumääramise valdkonnas. Mõne rühma puhul, mis olid eelmises väljaandes liiga üksikasjaliselt kirjeldatud (tuvid, rästad, põõsalinnud, õgijad), oleme nüüd piirdunud nende mõõdukama käsitlusega.

Kõik kaardid on üle vaadatud. Ehkki küll väikesed, on nad täpsed ja tänapäevased. Viimasel ajal on ilmunud uusi linnuatlasi ja liiginimestikke ning on avaldatud uusi ülevaateid selliste oluliste riikide, nagu Alžeeria, Tšehhi Vabariigi, Prantsusmaa, Kreeka, Maroko, Poola, Hispaania, Rootsi ja Türgi, samuti Uurali piirkonna kohta. Oleme nende varal oma andmestikku täiendanud. Tuleb arvestada, et väga kitsalt alalt saadud pesitsemisandmeid ja piiratud aega kestnud asustust pole kaartidel tihtipeale meelega kajastatud, kuna kaartide eesmärgiks on pigem tavaliste ja väljakujunenud pesitsusalade näitamine, mitte aga uute esinemispaikade esitamine.

Mõne liigi puhul, kes on levinud väga piiratud alal, oleme kasutanud suurema mõõtkavaga kaarte.

Selle määraja esimese väljaande kavandamisel ja ettevalmistamisel oli jõuliselt tegev Peter J. Grant (1943–1990).

Kahjuks pidime üle elama suure kaotuse – Peter J. Granti traagilise surma, mis katkestas tema osavõtu raamatu edasiarendamisel. Me pühendame oma teose tema mälestuseks ja tunnustuseks saavutuste eest lindude välimääramisel.

Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström, august 2009

Sissejuhatus Määraja käsitleb kõiki linnuliike, kes pesitsevad või regulaarselt esinevad Euroopas, Põhja-Aafrikas põhja pool 30° pl ning Iisraelis, Palestiinas, Jordaanias, Süürias, Türgis, Armeenias, Gruusias ja Aserbaidžaanis, hõlmates suurt osa Lähis-Idast.

Hõlmatud on Kanaari saared, Madeira ja Siinai poolsaar.

(Mõne üksiku liigi puhul on nimetatud ka Assoore, Roheneeme saari, Iraaki, Iraani ja Kesk-Aasiat.) Euroopat piirab idast Uurali mäestik, Uurali jõgi ja Kaspia meri.

Raamatu põhiosa kirjeldab 713 liiki. Mainitud on ka 59 juhukülalist. Veel puudutatakse 32 liiki, kes on kas ilmselt puurist või linnuparkidest pagenud või algselt piirkonda sisse talutud ja kes nüüd taasmetsistunult pesitsevad ilma inimese abita. Lisaks on põgusalt loetletud 118 liiki väga harukordseid eksikülalisi teistelt mandritelt.

Süstemaatika ja nimetused Eestikeelsete linnunimetuste aluseks on Eesti Ornitoloogiaühingu linnunimetuste komisjoni poolt kinnitatud nimetused. Paljude teiste riikide omakeelsete linnunimetuste osas kehtib mõnikord mitmeid võimalikke standardeid ning nende vahel otsustamine sõltub autori eelistusest (see aga ei tarvitse järgida moodsaimat süstemaatikat). Kuna aga just süstemaatika on pidevalt arenemises nagu nomenklatuurgi, siis on ebareaalne nõuda kõikide ornitoloogide täielikku üksmeelt ja ühte moodi mõtlemist.

Linnu teaduslik liiginimetus kirjutatakse kursiivis (ehk kaldkirjas), see on ladinakeelne (või latiniseeritud) ja koosneb kahest sõnast: perekonnanimest (suure algustähega) ja liigiepiteedist (alati väiketähega); need kaks sõna koos moodustavad liiginimetuse. Näiteks on linavästriku teaduslik liiginimi Motacilla alba.

Määramaks liigisiseseid geograafilist erinevusi, erinevaid asurkondi (alamliike – ssp., või rasse), kasutatakse kolmandat sõna – alamliigi epiteeti (nt asendab tõmmu-linavästrik – Motacilla alba yarrellii– Loode-Euroopas mujal Euroopas levinud Motacilla alba alba’t). Selle raamatu maht võimaldab mainida ja tutvustada vaid kõige selgemini eristatavaid alamliike. Rohkematest üksikasjadest huvituv lugeja peaks uurima mõnd enamhõlmavamat käsiraamatut, nagu BWP (Cramp jt, 1977–94) või Vaurie’t (1959, 1965). Eestikeelsete linnunimede loomine ja kinnitamine võimalikult kõigile tänapäeval maailmas esinevatele linnuliikidele võtab aega veel aastaid, ent Euroopas ja enamjaos Palearktises leiduvad liigid said „ristitud” juba 2000. aastaks. Nii ladina-, inglise kui ka eestikeelsed linnunimetused on leitavad aadressil http://www.eoy.ee/node/11.

Ehkki raamatus kasutatud linnujärjestus põhineb peamiselt nn looduslikul süsteemil, mis paigutab primitiivsemad (vanemad) rühmad ettepoole, oleme teinud mõned väikesed kohaldamised perekondade ja aeg-ajalt ka sugukondade sees.

Nende kõrvalekaldumiste ainus siht on viia kokku liigid, kes ilmutavad suuremat sarnasust ja seeläbi kergendavad võrdlemise kaudu määramist.

Oleme teadlikud, et nüüdisaegsed molekulaaruurimused on heitnud uut valgust liikide sugulusele ja paremale paiknemisele süsteemis; siiski arvame, et pigem vajatakse liikide järjestuse radikaalseid muudatusi selle raamatu (võimalikes) edaspidistes täiendatud väljaannetes.

Esinemistähised Et hõlpsamini teada saada, kas mingi liik esineb Eestis tavalisena või on ta siin üsna haruldane eksikülaline, esitatakse liigikäsitlustes linnunimetusest paremal esinemisstähis (vt järgnevat tekstikasti). Kui olete oma aias näinud tundmatute lindude salka, võib osutuda ajaraiskamiseks, kui loete põhjalikult sellise liigi kohta, keda selles piirkonnas ei esinegi.

Staatus Eestis Hp haudelind-paigalind Hr haudelind-rändlind Hp+r haudelind, kes on osalt paigalind, osalt rändlind Hp (r) haudelind, põhiliselt paigalind, ent vähemus on rändsed Arvukusehinnang. Järgneb määratlusele (arvu järel on sulgudes pesitsusarvukus Eestis, vastavalt Hirundo, 2009, nr 1 avaldatud Eesti Ornitoloogiaühingu andmetele): 1 – väga sage (hinnanguliselt >1 miljon paari) 2 – sage (hinnanguliselt 100 000–1 miljon paari) 3 – tavaline (hinnanguliselt 10 000–100 000 paari) 4 – üsna sage (hinnanguliselt 1000–10 000 paari) 5 – vähearvuline (hinnanguliselt 100–1000 paari) 6 – harv või lokaalne (hinnanguliselt 10–100 paari) 7 – haruldane (hinnanguliselt < 10 paari) T L E * ** *** S () [] [E]

–

talvitaja (tavaline) läbirändaja (tavaline). Nendele võib olla lisatud arvukusehinnang (nagu pesitsemise puhulgi); tähis käib aga isendite, mitte paaride arvu kohta. eksikülaline. Sellele on lisatud sagedusetähis: iga-aastane, mõned isendid. ainult üks või paar kohtamist aastas või mõne aasta jooksul ainult üks või mõni kohtamist kümnendi jooksul (nn kolme tärni haruldus) suvilind (võimalik pesitseja) ebaregulaarne (haudelind, läbirändaja, talvitaja) juhuslik (haudelind, talvitaja) pole kohatud tõelise või inimabita eksikülalisena või on alati kohatud vangistusest pagenuna; kohtamised, mille põhjus on jäänud selguseta. pole Eestis kohatud.

Levikukaardid

Peale sagedustähiste on enamiku liikide kohta esitatud levikukaardid, mis võimaldavad kiiresti otsustada, kas on alust arvata, et teie määratud lind võib selles paikkonnas ja antud aastaajal viibida. Kuigi kaardid tuli teha väikestena, peaksid nad siiski andma vajaliku ülevaate tavaesinemisest. Erinevalt pal-

S I S S E J U H AT U S

Pesitsusala, mis talveks hüljatakse Pesitsus- ja talvitusala Ala, kus liiki võib kohata rändel Talvitusala Peamine rändesuund (ei ole kindel rändetee)

judest teistest raamatutest, näitavad need kaardid ka seda, kus linnud sügis- ja kevadrände kestel tavaliselt viibivad – kuivõrd see on teada. Kaardid on püütud esitada võimalikult nüüdisaegsete ja selgetena. On võetud arvesse kõikide maade viimasel kümnendil avaldatud liiginimestikud ja neid piirkondi käsitlevad atlaseandmed. Senini aga puuduvad linnustiku nüüdiskaardistamise materjalid, sh haudelindude levikuatlased, paljude oluliste piirkondade kohta (näiteks suurema osa endise Nõukogude Liidu alade kohta).

Linnu suurus Iga liigi kirjelduse alguses antakse linnu arvmõõdud. Pikkus (P) näitab väljasirutatud linnu ulatust nokatipust sabatipuni ja väljendatakse sentimeetrites. Enamus lindude kohta, keda võib tihti lennul näha, antakse ka tiibade siruulatus (SU).

Mistahes liigi normaalse suuruse muutlikkuse määramiseks on alati esitatud mõõtude vahemik, mitte keskmine näit.

Paljud linnuvaatlejad ei tea seda tavalist suuruse kõikumise ulatust ja nõnda on hõlpus sattuda valele järeldusele, kui määramisel arvestatakse suurust liiga rangelt. Pikkusmõõdud on enamasti võetud hästiprepareeritud linnutopisteltnahkadelt ja mõnel juhul äsjasurnud või elavatelt lindudelt.

(Haruharva on kasutatud käsiraamatute abi.)

Siruulatust mõõdetakse tiibade suurima võimaliku laiutamise järgi, mida linnud lennul ise saavutavad. (Pisut suurema näidu võib saada, kui elus linnul tõmmata tiivad hoosulgedest hoides päris pingule, kuid sellisest ebaloomulikust mõõtmisest tuleks hoiduda.) Kirjanduses leiduvad arvandmed on enamasti tõepärased. Meie raamatus esitatu toetub suuremjaolt elusate lindude mõõtmistulemustele. Neid on täiendatud nahkadelt ja fotodelt saadud mõõtudega.

Terminoloogia ja tähised Et teha see raamat lindudest ja loodusloost huvituvale laiale kasutajaskonnale hõlpsalt käsitatavaks, oleme viinud erialase sõnavara miinimumini. Kuid siiski on vaja teatud oskussõnu tunda ja kasutada, sealhulgas termineid erinevate sulestike ja vanuste kohta (esitatud allpool). Lisaks siintoodule on enamik suleväljakuid, kehaosi ja linnu topograafiat puudutavaid oskussõnu esitatud veel eraldi, kaane siseküljel.

SULESTIKUD JA VANUSED

Juv. (juvenile) – noor lennuvõimeline lind esimeses pärissulestikus (noorussulestikus), kuid ei ole veel kordagi sulginud.

Postjuv. (postjuvenile) – kõik sulestikud ja vanused pärast juveniilset ajajärku.

Noorlind – ebatäpne termin, mida tavaliselt kasutatakse juveniilse ja/või 1. talve linnu kohta, neid kaht eristamata.

9

Imm. (immature) – teistsugust sulestikku kui vanalinnu (ad.) oma kandev lind, üldiselt „noorlinnu” raamidesse mahtuv.

1. sügis (1.sg) – lind oma esimesel sügisel, 2–5 kuu vanune.

See näitaja käibib ea, mitte sulestiku kohta.

1. talv (1.t) – vanusejärk, mida tavaliselt kasutatakse juveniilsele sulestikule järgneva kohta ja mis saadakse osalise (mõnel liigil täieliku) sulgimise teel 1. kalendriaasta hilissuvel/sügisel ja mida kantakse kuni järgmise sulgimiseni 2. kalendriaasta kevadel.

1. suvi (1.s) – vanusejärk, mille sulestikku kantakse tavaliselt ligikaudu ühe aasta vanuselt ja mis on omandatud 1.t sulestiku osalise (mõnel liigil täieliku) vahetumise või suleääriste kulumise teel hilistalvel/kevadel; kantakse kuni järgmise sulgimiseni, tavaliselt sama aasta hilissuve/sügiseni, kui see vahetub 2.t sulestikuga.

2. talv (2.t) – vanusejärk, mida kasutatakse 1.s sulestikule järgneva sulestiku kohta, mis tavaliselt omandatakse täieliku (mõnel liigil osalise) sulgimise teel 2. kalendriaasta hilissuvel/sügisel ja kantakse kuni järgmise sulgimiseni 3. kalendriaasta kevadel.

2. suvi (2.s) – vanusejärk, mida tavaliselt kasutatakse ligikaudu kahe aasta vanuselt kantava sulestiku kohta. See järgneb 2.t sulestikule ja kantakse kuni järgmise sulgimiseni; vt ka 1. suve juurest.

Subad. (subadult) – peaaegu vanalind (ad.), mitte päris definitiivses (väljakujunenud) sulestikus; ebatäpne termin, mida sageli kasutatakse, kui täpset vanust on raske kindlaks teha, nt suurkajakate ja röövlindude puhul.

Ad. (adult) – vanalind definitiivses sulestikus. Mõnel liigil on sama välimus nii suvel kui ka talvel; teistel on erinev sulestik: vanalind suvirüüs (ad.s) või vanalind talirüüs (ad.t); Hundrüü – tavaliselt omandavad paljud linnud, esmajoones isased värvikama sulestiku suleääriste kulumise või kevadise (partidel sügisese) sulgimise teel, Puhkerüü – tavaliselt samane vanalinnu talvesulestikuga, enama varjevärvusega sulestikku kannavad sesoonse sulgimisega liigid sügisel, talvel ja varakevadel; seda terminit kasutatakse sageli ka varakult, koguni suvel kulunud sulestiku kohta (vrd hundrüü).

Siirderüü – emaslinnulaadne sulestik, mis isastel kujuneb suvel, mil siirdesulgimise käigus hoosuled välja langevad ja nad lennuvõimetutena varjevärvust vajavad (vrd puhkerüü); 1.a, 2.a (1. aasta, 2. aasta) jne – vanusemäärangud, mis osundavad jõudmisele esimesse, teise jne eluaastasse, suvest suveni; kal.a (kalendriaasta) – lind oma esimesel kalendriaastal koorumisest kuni sama aasta 31. detsembrini, oma teisel kalendriaastal 1. jaanuarist 31. detsembrini jne.

PÕHITERMINOLOOGIA

Alamliik (subspecies, ssp.) – morfoloogiliselt (värvuse ja suuruse poolest) keskmisest märgatavalt erinev, geograafiliselt piiritletud asurkond liigi koosseisus. Jutumärkide kasutamine alamliigi nime juures näitab, et see vorm on kas kaheldav või küsitav või kehtetu (nt „omissus”). Sünonüüm: rass. „Aken” – heledamate ja läbikumavate seespoolsete laba-hoosulgede nimetus, nt osal kullilistel ja noorematel kajakatel.

Albinism – kaasasündinud pigmendipuudus, tavaliselt sulgede värvuses, millest johtub osaliselt või täielikult valge sulestik.

10

S I S S E J U H AT U S

Fennoskandia – Norra, Rootsi, Soome ja Koola poolsaar.

Haberiba (malar) – tavaliselt kitsas triip, sageli tume, mis kulgeb alanoka tüvikust piki põse allserva.

Hoosuled – pikad jäigad tiivasuled (laba- ja küünra-hoosuled).

Hoosulgede üleulatuvus – hoosulgede osa, mis kokkupandud tiival ulatub küünra-hoosulgedest tahapoole.

Jalgade üleulatuvus – jalgade (sh jooksmeosa) lennu ajal sabatipust tahapoole ulatuv osa. „Jizz” – esmamulje linnu kuju ja kulgemise kohta, tema eripärasus. Sünonüüm: imidž.

Jookse (tarsus) – linnu jala alumine, kokkukasvanud kannaja pöialuudest toesega osa.

Kaenlasuled (axillares) – kaenlaalust katvad suled.

Kulmutriip – tavaliselt kontrastne hele triip silma kohal lauba juurest kiiru servani.

Küünar – sama mis sisetiib, tiiva tiivanukist kere pool olev osa koos küünra-hoosulgede ja -kattesulgedega.

Küünra-hoosuled – küünarvarrele kinnituvad hoosuled.

Laba-hoosuled – tiivalabale kinnituvad hoosuled.

Labatiib ehk tiivalaba – sama mis välistiib, tiiva osa tiivanukist väljapool (sh laba-hoosuled, nukktiib ja laba-kattesuled).

Lahuriba – tavaliselt hele triip tumeda haberiba ja tumeda lõuariba vahel.

Laurõngas – silmarõngast sissepoole jääv ring ümber silma.

Leutsism – kaasasündinud pigmendivaegus, mis tekitab kahvatu, justkui mahapestud värvidega sulestiku.

Liik (species, sp.) – põhiline süstemaatikaüksus, mis lühidalt öeldes on rühm looduslikke asurkondi, mille liikmed võivad vabalt sigida, ent on sigimisel lahus teistest taolistest rühmadest (st teistest liikidest). On ka teisi liigidefinitsioone.

Lõuariba – kitsas riba, sageli tume, kulgeb piki kurgualuse külge allpool haberiba.

Mantel – eesselga kattev suleväli.

Melanism – kaasasündinud tumeda pigmendi (eriti melaniini) üleküllus, mis põhjustab sulestiku normaalsest tumedamaks, mõnikord koguni mustaks muutumise.

Morf – vt vorm.

Nasar (gonys) – pisut ülespoole painutatud alanoka osa tipu eel, nt kajakatel.

Nokalahk – paljas nahk suunurga juures.

Nominaatvorm – liigi sees esimesena nimetatud alamliik ja kellele on vastavalt zooloogilise nomenklatuuri reeglitele antud sama alamliigi epiteet, nagu on liigi oma, nt Motacilla alba alba.

Nukktiib (alula) – tiivanuki ligidal tiiva eesserval pöidlaluu külge kinnituv sulekimp.

Palearktiks – Euroopat, Põhja-Aafrikat (lõuna suunas kuni Saharani), Aasiat (lõuna suunas Pakistanini), sageli tervet Araabia poolsaart, Himaalajat ja Kesk-Hiinat hõlmav biogeograafiline üksus (looduspiirkond).

Paneel – ornitoloogias sageli kasutatav termin pikerguse kontrastse värvilaigu kohta (vrd tiivapaneel).

Randmeliiges – sama mis tiivanukk.

Randmevööt – tavaliselt tumedam vööt piki sisetiiva eesserva randmeliigesest (tiivanukist) kere pool.

Rappelend – õhus paigalpüsimine tiibade kiire lehvitamisega.

Reviir – tavaliselt haudepaari poolt hõlvatud ja kaitstav maavõi veeala.

Ristand – sama mis hübriid; kahe eri liiki kuuluva isendi järglane.

Silmarõngas – paljas sulgedeta naharing ümber silma. Mõnikord jääb temast sissepoole laurõngas.

Silmatriip – tavaliselt kontrastselt tumedam triip läbi silma, kulgeb nokatüviku ligidalt kuni kuulmeavani.

Siruulatus (SU) – vahekaugus laialiaetud tiibade otste vahel.

Sisetiib – vt küünar.

Säär (tibia) – jala keskmine osa ülalpool jookset, vahel peetakse ekslikult reieks.

Sulgimine – sulestiku uuenemise looduslik protsess, mil vanad suled välja langevad ja uued asemele kasvavad. „Sõrmed” – pikkade välimiste labahoosulgede laialihoiduvad tipud laiatiivalistel lindudel, nn hõljulindudel, nt kotkastel, toonekurgedel, kurgedel.

Taiga – lai ja ulatuslik, valdavalt okasmetsade (boreaalne) vöönd Põhja-Euroopas.

Teisend – eri vorm asurkonna sees (vrd morf); kodulindudel vastab sellele tõug.

Tertsiaalid – kerepoolseimad, pisut erinevat kuju ja laadi hoosuled, mis katavad-varjavad kokkupandud tiiba. Suurematel lindudel kinnituvad tertsiaal-hoosuled õlavarrele, väiksematel küünarvarrele (siis polegi need „päristertsiaalid”, vaid seespoolsed küünra-hoosuled).

Tiivaküüdus – silmatorkav läikiv laik küünra-hoosulgede peal.

Tiivalaik – hele laik hoosulgede tüvikuosas tiiva üla- või alapoolel, nt kullilistel ja ännidel.

Tiivanukk – kämbla ja küünarvarre vaheline liiges.

Tiivapaneel – ebatäpne termin tiival oleva kontrastselt värvunud ristkülikukujulise laigu kohta.

Tiivatriip – kontrastse värvusega, sageli heledam triip tiiva peal, tihti kujunenud kattesulgede valgetest tippudest.

Tiivavööt – pealtiiva kontrastse värvusega ala, sageli keskmiste ja väikeste kattesulgede tipuosal (heledam nt loorkullidel ja tormipääsudel, tumedam noortel väiksematel kajakatel).

Tiiva üleulatuvus – tiiva osa, mis kokkupandud tiivast küünib istuval linnul üle sabatipu.

Tipulaik ehk „peegel” – väike valge (või hele) laik pikemate laba-hoosulgede tipul (nt kajakatel).

Vahanahk (cera) – paljas nahk mõne linnurühma (nt haukaliste) nokatüviku ja sõõrmete ümber.

Valjasriba (lorum) – ala silma ja ülanoka tüviku vahel.

Varieteet (var.) – vt teisend.

Vimpelsuled – pikenenud keskmised või välimised sabasuled.

Vorm – mingi liigisisese ilmingu variant, mis pole geograafiliselt piiritletud (vrd alamliik); sellesama kohta öeldi varem sageli faas (või värvusfaas). Õlasulestik – õlavarrele kinnituvad pealtiiva kattesuled (vähemasti enamus neist).

TÄHISED JA MÄRGID

♂, ♂♂ isaslind, isased; ♀, ♀♀ emaslind, emased; ♂♀ haudepaar; > enam kui, suurem kui; < vähem kui, väiksem kui; ± enam-vähem, vahelduval määral; + lisaks.

Raamatu tekstides kasutatud muid lühendeid vt raamatu lõpus registri järel lk 445.

S I S S E J U H AT U S

11

Häälitsuste kirjeldamine Ruuminappusel ning lihtsuse ja selguse mõttes, eriti algajate huvides, on kirjeldatud vaid tavalisi ja selgelt tajutavaid häälitsusi. Hulk tavaliste suhtlemis- ja hoiatushüüdude arvukaid vähemkuuldavaid teisendeid on välja jäetud.

Kuigi linnuhäälte kirjapildis edasiandmine on vältimatult ebatäpne ja sõltub kirjeldajast, on siiski tehtud katset edasi anda igale häälitsusele kõige iseloomulikumat, püüdes kasutada sobivaimaid tähti ja kirjapilte. Kogemuste najal teame, et on väga suur abi, kui saab lugeda sobivat linnulaulu kirjeldust, eriti kohe pärast mingi häälitsuse kuulmist. Me ei jaga arvamust, et häälte ülestähendused oleksid nii subjektiivsed, et nad kaotaksid teiste jaoks väärtuse.

Kus iganes te kuulete tundmatut linnuhäält, ärge peljake üles märkida, mida või keda see esmahetkel meenutab, olgu see teine lind või midagi hoopis seostumatut. Esimene mulje on kindlasti seesama, mis teile meenub sama linnulaulu järgmisel korral kuuldes. Teie oma mulje võib nõndaviisi saada oluliseks täienduseks raamatus leiduvale hääle-transkriptsioonile.

Häälitsuste transkriptsioone esitatakse jutumärkides. Poolpaksus kirjas silbid on rohkem rõhutatud kui teised. Väga järskude või ägedate hüüdude lõppu pannakse hüüumärk.

Kaashäälikute valik aitab näidata, kas helid on kalgid või pehmed: „tik” on hoopis kalgim kui „gip”, „kük” algab kalgimalt kui „bjük”. „zz” näitab kalgimat ja elevamat sisistavat tooni kui „tss”. Kaksikkonsonant tähistab enamasti lühemat heli kui ühekordne.

Täishäälikud on valitud, püüdmaks viidata mingile suhtelisele helikõrgusele, ehkki see pole kuigi kerge. Helikõrgus madalamast kõrgema tooni suunas kulgeb järjestuses: u, o, ö, a, ä, e, ü, i.

Kaksikvokaal tähistab pikemat heli kui ühekordne: „viit” on rohkem venitatud kui „vit”, „tüü” on pikem kui „tü”. Kui häälitsuse lõppu pandud täishäälikule järgneb „h”, nt „tüh”, siis on see heli lõpus mõnevõrra venitatum, justkui „väljahingatud”.

Kirjutamismoodus näitab, kui kiiresti silpe esitatakse. „ki... ki...ki...” on väga aeglane, „ki,ki,ki” tähistab ühtlast rütmi, „ki, ki ki” on pisut kiirem, kuna „ki-ki-ki-...” on kiire sädistamine ja „kikikiki...” on väga kiire (täristamine). Veelgi kiirem on „kr’r’r’r’r’r...”, mis tähendab vibreerivat põristavat heli. Neid põgusaid juhendeid aeg-ajalt meenutades saamegi selgeks linnuhäälte „lugemise”. (Selles tõlkeraamatus kasutatakse linnuhäälte edasiandmisel enamasti eesti keelele omaseid hääldusi. – Tõlkija)

Kiivitaja eredas päikesevalguses (vasakul), nagu ta on kujutatud pilditahvlil lk 147, ja kössitamas sombuse ilmaga (paremal) – tegemist oleks nagu täiesti erinevate liikidega.

mini „loetavaks”. Seega oleme andnud selgeid juhiseid, et raamatu kasutaja saaks pilditahvlite rohkete jooniste seast kiirelt ja täpselt liike eristada.

Tuleb siiski rõhutada, et kuigi oleme kujutanud lindude tüüpilisi seisanguid ja sulestikke, näevad mõned teie poolt silmatud linnud välja hoopis teistsugustena. Mõnel linnul on kulunud või määrdunud sulestik, mõni on jälle kehvas vormis ja seisab ebaloomulikus asendis, või on hoopis heas seisus, kuid on üsna veidras poosis, mida pole tahvlil kujutatud. Ka valgus võib kõiki värvusi moonutada või muuta mustreid vähemkontrastseks. Seega tuleks illustratsioone võtta kui juhendeid, mitte aga oodata, et iga seisang või sulestiku üksikasi teie poolt vaadeldava linnuga kokku sobiks – loodus pakub rohkem võimalusi.

Sulgimine ja sulestiku kulumine Niipea kui sulg on lõpuni kasvanud, muutub ta surnud kehaosiseks. Päike pleegitab ja hõõrumine kulutab sulgi vähehaaval ning viimaks halveneb nende talitlus sedavõrd, et nad ei suuda tagada lennuvõimet, veepidavust ja soojusregulatsiooni.

Suled ei uuene järjest nagu karvad ja küünised, vaid asenduvad tavaliselt iga-aastase protsessi käigus, mida nimetatakse sulgimiseks.

Sulgimise teine põhjus, eriti pea- ja keresulgede osas, on lindude ühiselus oluline märguandefunktsioon, mis väljendub paljude liikide sulestikuvärvustes ja mustrites; eri aastaaegadel vajatakse erinevaid märguandeid.

Rändeajal on põhjalik sulgimine sobimatu (sageli halveneb sellega lennuvõime), nagu paljudel liikidel ka pesitsusajal (nii pesitsemine kui ka sulgede kasvamine võtavad palju energiat).

Seetõttu sulgib enamik liike nende kahe elujärgu vahele jääval ajal.

Pesitsusajale järgnevat, s-o sügisrändele eelnevat aega kasutavad paljud liigid täissulgimiseks. Teised, eriti need, kes

Pilditahvlid Eeskätt algajate abistamiseks, et nad leiaksid pilditahvleid vaadates rikkalikult esitatud väikeste kujutiste seas õige tee, oleme 1) kasutanud ühesugust mõõtkava kõikide ilmingute jaoks, mis pole kaugmaalt nähtavad; 2) esitanud isaste ja emaste vanalindude, noorlindude jne puhul ühesugust seisangut (poosi) ja paigutust pilditahvlil (suvirüüs isased alati all paremal, noorlinnud vasakul jne); 3) kajastanud väikejooniste ja pisemate kaugvaadete abil iseloomulikke elupaiku, olekuid ja käitumist ning iga liigi paistmist kaugmaalt ja kehvas valguses (nii nagu nad looduses sageli silma hakkavad); 4) andnud näpunäiteid ja kokkuvõtlikke tekste eriti vajalike juhtnööride tähelepanemiseks, mis teeksid pilditahvlid kerge-

Hõbekajakas sügisel iga-aastase täissulgimise lõpul: üksnes välimised hoosuled kasvavad veel. See muudab linnu näivalt tömbitiivaliseks, kusjuures enamus mustast tiivatipust on veel välja kasvamata!

12

S I S S E J U H AT U S

talvitavad troopikaaladel, läbivad oma iga-aastase täissulgimise talvituspaikades.

Paljudel hilissuvel täielikult sulgivatel liikidel on osaline sulgimine ka varakevadel, mille käigus asenduvad mõningased keresuled ja tiiva-kattesuled (kuid mitte hoosuled). Talvise täissulgimisega kaugmaaränduritel uuenevad mõned keresuled kas enne sügisrännet või enne kevadrännet.

Väga suurtel lindudel, kes sõltuvad kahanematust lennuvõimest ja kes teevad sageli purilendu, nt suured röövlinnud, toonekured ja pelikanid, asenduvad hoosuled aeglaselt, suuremal osal aastast. Kuna uus hoosulg kasvab vaid 5–10 mm päevas, vajab hoosulg uuenemiseks aega kuni kaks kuud (suurte kotkaste ja pelikanide omad koguni 2,5 kuud).

10–11 laba-hoosule ja 15–22 küünra-hoosule täielik asendumine nende suurte lindude kummalgi tiival kestab 3–4 aastat, et vältida lennuvõimetust.

Partidel ja hanedel langevad hoosuled välja üheaegselt.

See toimub suvel, tavaliselt pärast pesitsemist või pisut enne selle lõppu. Nad jäävad lennuvõimeta 3–7 nädalaks (mida suuremad linnud, seda kauemaks). Ellujäämiseks hoiduvad nad veetaimestiku varju või eemalduvad hoopis avamerele.

Paljudel partidel on mõneti omapärane ja keerukas sulgimisstrateegia. Isaste hundsulestik kujuneb tihti hilissügisel, kuna pardid heidavad paaridesse tavaliselt talvel. Suvel, mil teiste lindude isased on kõige enam rakkes, saavad isaspardid endale hoopis emaselaadse, varjevärvusega puhkesulestiku, et paremini maskeeruda, kui jäävad ajutiselt lennuvõimeta.

Sookurg on maismaalindude hulgas ainulaadne selle poolest, et tal langevad suvel kõik hoosuled samaaegselt välja nagu partidelgi. Sulgimine toimub ilmselt üle aasta või veelgi pikema vahega. Sulgiv lind püüab end hõredates soometsades või roostikes varjata, kuni saavutab sügisrände eel jälle lennuvõime.

Nagu nendest näidetest selgub, on sulgimises märkimisväärseid erinevusi ja peaaegu igal liigil on sulgkatte uuendamiseks oma strateegia. Et neid kõiki mõista, on vaja eriteadlast, ent põhitõed on hõlpsalt arusaadavad. Neid on kasulik teada, kuna võimaldavad teil määrata lähimaalt piisavalt hästi vaadeldud lindude vanust, isegi liikidel, kelle erinevad vanuserühmadel on ühesugune sulestik. Õige vanusemäärang toetab liigimääramist ja on mõnikord isegi selle vajalik

Erinevus urvalinnu vana- ja noorlinnu tüürsulgede talvise värvuse ja kuju vahel.

Pange tähele vanalinnu sulgede ümaramaid tippe ja värskemaid servi. ad. talvel

1.t

eeltingimus. Linnu vanuse hindamisest veelgi olulisem on tema soo kindlakstegemine. Paljudel liikidel on täiskasvanud emaslindude ja noorte isaslindude sulestikud väga sarnased (nt sarviklõokesel, mõnel rästaslasel, kuldnokkadel, paljudel vintlastel ja tsiitsitajatel, ent kui õnnestub vanus määrata, saab neid kaht soorühma eristada.

Kui noored linnud lennuvõimestuvad, siis on neil värsked hoo- ja tüürsuled, kuna aga vanalindudel on kulunud suled, sest need on neil kasvanud kuus kuud kuni peaaegu terve aasta. Varsti pärast seda hakkavad paljude liikide vanalindudel täissulgimise käigus hoo- ja tüürsuled vahetuma ning peatselt on pilt vastupidine – enam-vähem hilissuvest alates on vanalindude tiivad ja saba „värskemad” kui noorlindude omad. Kuna noorussulestiku vastupidavus on mõnevõrra kehvem ning järelikult allub see kergemini luitumisele ja kulumisele kui hilisemad sulerüüd, muutub erinevus sügise ja talve kestel silmanähtavaks.

Paljude liikide noorlindudel on ka keresulestik veidi kohevam ja tuhmim ning nende hoo- ja tüürsuled ja osa kattesulgi on sageli pisut kahvatumad ja vähema läikega ning ka kitsamad ja teravatipulisemad, kuna vanalindudel on pisut tumedamad, läikivamad ja laiemad suled ning suletipud on rohkem ümardunud. Aeglasemalt uuenevate hoosulgedega liikidel, nt suurtel kullilistel, võib noorlinde sageli ära tunda ühetaoliselt värskete (või kulunud) hoo- ja tüürsulgede järgi, kuna vanemaid linde võib eristada pikkuse, tumeduse ja kulumisastme poolest pisut ebaühtlaste hoosulgede järgi.

Mõningate liikidel on ka noorlindudel hilissuvine ja varasügisene täissulgimine, mis värskendab tiivad ja saba alles mõnekuistel lindudel, nt lõokestel, mustpea-roolinnul, roohabekal, sabatihasel, kuldnokkadel, varblastel ja halltsiitsita-

mustad tiivad tumehallikaspruunid tiivad

ad.

selgelt ebatasane tiivaserv

ad. juv.

sile tagaserv

1.s.

Kaks isast kivitäksi kevadel. Vasakpoolsel on mustad tiivad ilma heleda servata ja ta on vähemalt kaks aastat vana.

Parempoolsel on tume-hallikaspruunid tiivad (noorlinnu hoosuled) heledapoolsete servadega ja ta on seega ühe aasta vanune.

Kaks kalakotkast sügisel. Ülemisel linnul on tiiva tagaserv pisut ebatasane ja hoosuled pole päris ühetaolised – too on vanalind. Alumisel linnul on hoosuled ühetaoliselt värsked ja isegi pikemad, selgelt valgetipulised – too on noorlind.

S I S S E J U H AT U S

13

jal. Pärast seda postjuveniilset sulgimist pole nende liikide vana- ja noorlindude eristamine võimalik.

Kuidas linde määrata Üks tulevase linnuvaatleja tundmusi on avastamisrõõm. Selleks aga ei tooda kellelegi midagi kandikul kätte. Läbielatud kimbatused ja eksimused võivad algaja panna pettuma, kuid üldiselt kannustavad need teda uuesti pingutama. Ometi võivad mõned üldised nõuanded kasuks tulla. Lindude välimääramine on iseenesest üsna raske tegevus.

Esimene küsimus võib kerkida, kui kahtlete, kas üle nõmme lendas karvasjalg-viu või kas aias laskus kase otsa koldvint: „Kas see on võimalik?” Kas see liik võiks meil esineda ja praegusel aastaajal? Vaadake mõne tavalisema liigi kirjeldust (antud juhul isast hiireviud ja rohevinti), kui sagedustähis ja levikukaart seavad nähtud „harulduse” kahtluse alla! „Kas see elupaik on ikka õige?” Igas liigikirjelduses on viidatud vähemasti mõnele biotoobile, kus selle liigi elu-olu laabub. Kui ei klapi, otsige teisi võimalusi. „Kas vaadeldud linnu käitumine sobib kokku raamatus kirjeldatuga?” Paljudes kirjeldustes (küll mitte kõigis) viidatakse iseloomulikule lennule ja liigutustele, pelglikkusele, seltsivusele või toitumistavadele. See on tõepoolest uus kinnitus, kui vaadeldud tunnused ühtivad nendega, mida on kirjeldatud oletatava liigi puhul.

Kui kõik, mida olete vaadelnud, sobib kokku väljavalitud kirjeldusega, on aeg täpsemalt kontrollida linnu välimust.

Esiteks tehke kindlaks, mis suurust lind on. Kui suurus sobib, on palju hilisemaid kahtlusi ära hoitud. Seepärast on vaja näha palju vaeva, veendumaks, et suurushinnang ühtib raamatus antuga. Mõnele näib tundmatut lindu määrates olevat tühine ja hõlpus asi hinnata tolle suurust eksimatult. Kuid kogemused näitavad, et nii algajad kui ka kogenud linnuvaatlejad teevad tihti vigu. Ja kui te juba olete eksinud linnu suuruse suhtes, siis on kerge visalt järgida vale juhtlõnga: „Oh-jaa, ta paistis täiesti sarnane punaselg-õgijaga, aga oli tükk maad suurem!”

Eelarvamus linnu suuruse suhtes võib teid viia eksiteele.

Aitab järjepidev välipraktika, eriti kui ühitada see raamatus esitatud suuruste hoolsa uurimisega.

Eksituse allikaks, millega linnuvaatlejad mõnikord kokku puutuvad, on optiline suuruseillusioon, mis tekib, kui linnuparve uuritakse võimsa suurendusega vaatlustoru abil. Kuna vaatlustoru kahandab vaatevälja õige palju, näivad kaugel

vastu valgust

pärivalgust

Sellest, kas valgus on vastu või päri, võib sõltuda linnu kuju tajumine. Vaadates vastu valgust, paistab see heletilder saledamana („valgus sööb servad ära”) sellest linnust, keda vaatleja näeb oma tagant lähtuvas valguses.

Linnu ja tausta vaheline kontrast mõjutab suuruse tajumist.

Tume söödikänn näib heleda tüüne mere taustal suuremana kui tumeda ja tormise mere puhul (vrd 2. lind vasakult ja 1. lind paremalt), kuna heledama kaljukajakaga on lugu vastupidine (vrd 1. lind vasakult ja 2. lind paremalt).

eemal olevad linnud suurematena kui eespoolsed liigikaaslased, olles tegelikult sama suured.

Suurusetaju mõjutab ka kontrast linnu ja tagapõhja vahel.

Reeglina muudab tugev kontrast linnu suuremaks, kuna nõrgem teeb ta näivalt väiksemaks. Tume lind näib tumeda mere taustal väiksemana kui valge lind, kuigi on sama suurust. Ja hele lind ei paista heledal taustal nii kogukas kui must.

Pärast seda, kui olete püüdnud hinnata linnu suurust, järgneb rida olulisi küsimusi: „Kas nokk on väike või suur, kiilukujuline või peenike? Kui nokk on pikk ja sale, kas ta on peast pikem? Milline on kehakuju? Kas linnul on pikk või lühike kael ja saba? Kas jalad on silmatorkavalt pikad ja peened või päris n-ö keskmised?” Lahendage sellised küsimused kohapeal, lindu vaadeldes, mitte kodus, sest mälu kipub tuhmuma ja te pole enam võimelised ebakindlaid üksikasju kontrollima. Ideaalne oleks, kui teete mõningaid märkmeid ja skitse, kuni lindu näete. Isegi väga kohmakas visand osutub hiljem väga kasulikuks, kui uurite raamatuid või peate sõpradega nõu.

Nüüd vaadake värve ja mustreid ning küsige endalt samu küsimusi nagu linnu kuju puhul: „Millised on ala- ja ülapoole peamised värvid? Kas seal on mõni ere ja värvikas laik?

Mis värvust on jalad, silm ja nokk? Kas on mõni hele tiivavööt või kulmuriba? Kas on mõni tähelepandav muster kurgualusel, rinnal, seljal või kiirul? Kas kere on seljaga sama värvust või hoopis kontrastselt valge? Kas sabal on valge serv või mõni muu muster?”

Kui uurite linnu sulestikku, pidage meeles, et ilm ja valgus mõjutavad värvitaju. Päikesepaistelisel keskpäeval näivad ülapoole värvid tunduvalt heledamatena, aga peenemad nüansid võivad olla hägustunud või kadunud ja alapool on tumedamas varjus. Pilves ilmaga kontrastid kahanevad, ent teisest küljest on õrnad varjud selgemini nähtavad. Hämaratel ja süngetel päevadel on raske näha nii õigeid värvusi kui ka mustreid.

Lõpuks pidage meeles, et lindude puhul on häälitsused tähtsaks juhtlõngaks. Sarnanevate liikide eristamiseks (näiteks kahlajate, lõokeste, kiurude ja põõsalindude puhul) on väga tulus võrrelda seda, mida kuulete, raamatus kirjutatuga, tehes seda juba väljas, vaatluspaigal. Proovige kuuldud häälitsusi ka pähe õppida või üles märkida omaenda tõlgendustena ning võrrelge neid märkmeid hiljem kodus helikandjale salvestatud linnulauluga.

14

LUIGED Cygnus Väga suured valged veelinnud. Kael pikk, küünitavad selle abil madalvees toidu järele. Jässaka kehaehitusega, vaevaline lendutõus nõuab vee peal jooksmist ja tugevaid tiivalööke. Kõnnak kohmakas ja kõikuv. Toiduks pms põhjataimed. Pesa maapinnal või taimekuhilal vesises soos, järvel või kaldal. Paar elab koos kogu elu. Talvel seltsinguline.

Kühmnokk-luik Cygnus olor

Hp+r 3 (3000–3500♂♀) L5 T4/3

kiilukujulise, ulatuslikult kollase mustatipulise noka järgi.

Kollane ala ulatub silmast sõõrmete alla. –Juv.: hall (pruuni varjundiga), selgesti vähem pruun ja pisut heledam kui noor kühmnokk-luik; väga sarnane noore väikeluigega, ent Briti saartel sageli pisut heledam. Nokk on vanalinnu omast erinev (musta asemel on roosa, kollane osa on valkjas).

HÄÄLITSUSED Ülimalt häälekas. Valjud trompethäälsed hüüded sarnanevad väikeluige omadega, kuid on tavaliselt valjemad ja meloodilisemad, keskmiselt pisut madalama lõpuga, kolme-neljasilbiline „kluu-kluu-kluu” (väikeluigel üks-kaks lühemat silpi). Tiivalöökide heli on vaevukuuldav sahin, kuid ei ole kühmnoka heliseva tiivavihina taoline.

P 140–160 cm (kere u 80 cm), SU 200–240 cm. Pesitseb mere ääres (ka saartel) ja harvem madalaveelistel roostikuga järvedel. Vastupidav, talvel vajab lahtist vett. Pesa suurel roovarte jms kuhjatisel või randa uhutud mereheidisel. Pole eriti kartlik, võib olla agressiivne. ♂♂ võitlevad reviiri pärast tiivapladinaga mööda vett tormates ja pikalt liueldes.

VÄLITUNNUSED Ülisuur. Sulestik valge. Kael väga pikk, pea väike. Saba suhteliselt pikk ja teravatipuline (näha siis, kui luik põhjast toitu küünitab). Nokk oranžpunane, esiletungiva musta laubakühmuga, sõõrmed, nokaservad ja -naast mustad. Kaela hoiab kas päris sirgena (nagu laululuik) või ujudes enamasti S-kujuliselt kõverdatuna. Tõrjeseisangus kergitab tiibu nagu purjesid ja hoiab pead madalal selja kohal. Sugupooled omavahel sarnased (♂ suurem, suurema nokakühmuga, eriti pesitsusajal, nokk tumeoranž). Lennul on teda raske kaugelt eristada laululuigest; aeg-ajalt siiski hoiab pead nurkjalt allapoole. – Juv.: hallikaspruun roosaka varjundiga; nokk alul tumehall, siis roosakashall, ilma kühmuta. Erineb noorest laululuigest tumedama ja pruunikama sulestiku poolest. Valge sulestiku omandab 1.s või 2.sg. Haruldane teisend on puhasvalgena koorunud nn poola luik.

HÄÄLITSUSED Enamasti kuuldub järsku norsatavat või narisevat „hjurr!”. Üksi ujuvad linnud teevad kontakti otsides mõnikord kajakalaadset „ga-oh”. Juv. ja imm. piiksub nõrgalt „büi-büi-büi-...”. Ründehüüd meenutab mao sisistamist. Lennul on tunnuslik iga tiivalöögiga kaasnev vali vuhisev heli.

P 115–127 cm (kere u 60 cm), SU 170–195 cm. Meie alamliik bewickii pesitseb Jäämere äärsetes tundrates, talvitab LoodeEur-s.

VÄLITUNNUSED Väga suur. Sarnaneb laululuigega, on aga väiksem ja pisut lühema kaelaga, suhteliselt suurema pea, jässakama kere ja lühema nokaga; üksikut lindu vaadeldes on neid erinevusi raske märgata. Kindlaim eristamine on nokamustri järgi – väikeluigel on kollane laik pisut väiksem ja (Eur alamliigil bewickii) rombjas või ümmargune, harva kiiljas (meenutab laululuige oma, kuid kollane ei küüni sõõrmetest ettepoole ja must ala on suurem). Kogenud kõrvale on ka häälitsus hea tundemärk (vt allpool). – Variant: väga harva esineb eksikülalisena P-Am alamliik columbianus, keda iseloomustab peaaegu üleni must nokk (üksnes pisikese kollase laiguga silma ees). – Juv.: hallikas (sageli tumedama varjundiga kui laululuik). Nokamuster sama jaotusega kui vanalinnul, kuid musta asemel on roosa, kollase kohal valkjas.

HÄÄLITSUSED Häälekas. Hüüded sarnanevad laululuige omadega, kuid on vähem kõlavad, klähvivalt tuututavad, keskmiselt vilistavamad ja pehmemad (justkui kaksikvokaalsed).

Lennuhäälitsus, vastupidi, on pisut kumedam. Kõik helid on ühe-kahesilbilised, mitte kolm-neli järjestikku.

Laululuik Cygnus cygnus

Lumehani Anser caerulescens

Hr 4 (70–100♂♀) L3 T5/4

P 140–160 cm (kere u 75 cm), SU 205–235 cm. Pesitseb tundraveekogudel ja metsavööndi hõreda taimestikuga väikejärvedel, paisjärvedel ja rabalaugastel. Tüüpiline põhjapoolsete alade lind, kuid nüüdisajal on levinud lõuna poole, muutudes vähempelglikuks ja usaldavamaks. Talvitab Loode-Eur avavetel, harva ka Eesti lahtedel; läbirändel seltsinguline.

Vastupidav, kevadrändel järgib jää sulamispiiri.

VÄLITUNNUSED Ülisuur. Sulestik valge, kuid kevadel ja suvel on paljudel pea ja kael määrdunudpruun (harva ka kühmnokk-luigel). Kael pikk, ujudes hoiab selle ülaosa püstiselt.

Kõige paremini saab kühmnokk- ja väikeluigest eristada pika Kühmnokk-luik

Laululuik

Väikeluik Cygnus columbianus

L3 T7/6

E**

P 65–75 cm, SU 133–156 cm. Pesitseb Siberi kirdeosas (Wrangeli saarel) ja P-Am-s. Eur-s tõeline eksikülaline või (sagedamini) vangistusest pagenu.

VÄLITUNNUSED Suur-laukhane kasvu. Kaks alamliiki. – Ad.: nokk ja jalad punakad. Valge teisend on valge, mustade labahoosulgedega; tumedal vormil (nn sinihanel) on valged ainult pea, eesselg ja sabatipp, kuna muu sulestik on mitut tooni hall, tiibade eesosa ja sabapealne heledam. – Juv.: sulgedeta osad tumehallid. Sulestik kahvatuhall valkja sabapealse ja tumedamate hoosulgedega (valgel vormil) või päris ühetaoliselt tumehall (tumedal vormil). – Võib segi ajada pisema väike-lumehanega (A. rossii; Väikeluik lk 422), kuid tollel on lisaks väiksemale kasvule palju väiksem nokk.

HÄÄLITSUSED Üsna iseäralik pehme kõrgemalõpuline kaagatus „kuek”. Hoiatushüüd on kume kaagatamine „angk-ak-ak-ak”.

HANELISED

KÜHMNOKK-LUIK

LAULULUIK

kontrastirohke sulestik KÜHMNOKK

VÄIKELUIK

paar pesitsusveekogul

1.t

15

põllul puhkamas

1.t

juv. võib paista üllatavalt pikanokalisena

luitunud kahkjaskollane

juv. hajusam kontrast LAULULUIK/ VÄIKELUIK

juv.

juv.

1.t (II) juv.

1.t (II)

silmanähtavalt lühem kael kui laululuigel

kollase ala suurus on mõnevõrra muutlik

iseloomulik külgvaade – pikem ja sirgem nokk kui väikeluigel

must

oranžpunane pikk saba

1.t (II)

juv.

Islandi 1.t isendid omandavad valge välimuse rutem kui Fennoskandia või Venemaa omad

columbianus (PõhjaAmeerika)

kollane küünib sõõrmete alla

ad.

ad.

ad.

nokal vähem kollast kui laululuigel

bewickii (Euroopa, Siber)

LUMEHANI

ad.

lumehani grööni suurlaukhanede seas

ad. (nn sinihani) KM

1.t

mustad hoosuled eristavad lumehane temaga sarnanevast koduhanest

ad.

16

HANELISED

HANED ja LAGLED Anser, Branta Suured jõulise kehaehitusega hanelised. Veelinnud, kes söövad taimset toitu. Rohusöömisele kohastumuslikult on neil tugevad ja üsna pikad jalad, mis kõndimise hõlbustamiseks paiknevad kere keskosas. Kael on keskm pikkusega, nokk kooniline ja tugev, alanoka serv hambuline. Seltsingulised, eriti rände ja talvitamise ajal. Arad ja ettevaatlikud, kuid paigus, kus neid ei kütita ega häirita, võivad nt arktilistest pesitsuspaikadest pärit noorlinnud olla sügisel lausa kartmatud. Rändsed, järgivad põliseid lennuradu. Rändavad perekonniti või suurte V-kujuliste või „lainetavate” parvedena.

Kaks perekonda: „hallid” (haned – Anser) ja „mustad” (lagled – Branta). Pesa maapinnal, udusulgedega vooderdatud.

Monogaamsed, paarid kogu eluks. Poegi hooldavad mõlemad vanemad. Vanalinnud langetavad sulgides kõik hoosuled korraga ja on u 3–4 nädalat lennuvõimetud, viibides tavaliselt koos alles lennuvõimestumata poegadega. „HALLIDE” HANEDE ERISTAMINE

Ehkki teoreetiliselt peaks viie „halli” haneliigi välimääramine olema probleemivaba, osutub praktika teistsuguseks. Haned on tavaliselt arad linnud, kes ei talu lähenemist. Huvipakkuvad isendid on osalt teiste hanede parve sekka või taimede varju peitunud või on oma jalad mudaseks teinud või on lihtsalt puhkama heitnud, enne kui oleme nende noka ja jalgade värvust jõudnud seirata. Isegi mõõdukast kaugusest ja vastu valgust osutub üllatavalt raskeks noka ja jalgade värvust õigesti hinnata. Rabahanel muundub oranžpunane kaugelt või pilvise ilmaga vaadeldes sageli nt tuhmilt tomatpunaseks ja võib mõnikord jätta roosakaspunase mulje. Ka valgusolud võivad hanede eristamist segada. Suuruse hindamine osutub mõnikord lõksuks. ♂♂ on suuremad kui ♀♀, vanalinnud kogukamad kui noored. Äärmused võivad segadusse ajada, kui nad on seotud segaparvega – ainuüksi suurus vihjab, et nad peaksid kuuluma eri liikidesse. Enim probleeme põhjustab rabahanest, lühinokk-hanest ja suurlauk-hane noorlinnust koosnev kolmik, keda saab määrata nokka (kuju ja mustrit), suurust ja proportsioone võrreldes ning laia pesitsemislevila ulatuses geograafilisi erinevusi arvesse võttes; rabahanel tuleb mängu vähemalt kaks erinevat alamliiki ja ilmselt mõni vähearvukas vorm. Noored ja koguni mõned täisealised lühinokk-haned ei ole mitte alati „tüüpilise” väljanägemisega ning nii valguse nurk kui ka eelnev kogemus on eksimatuks määramiseks olulised. Mõnel noorel suur-laukhanel puudub mitte üksi tume nokaküünis, vaid ka osa tumedaid laike nokatüvikul ja -seljakul ning nad meenutavad esimesel pilgul rabahane. Muidugi on hanede määramisel oluline hinnata nende tõepärast vanust. Hanede HANEDE VANUSETUNNUSED ebaselged ebaselged kurrud heledad lainelised vöödid, suletipud ümardunud

ebaselged lainelised vöödid

juv.

Suur-laukhani Anser albifrons

Väike-laukhani Anser erythropus

ad.

L5

P 56–66 cm, SU 115–135 cm. Pesitseb boreaalmäestike madalsoodes, lodudel ja rabades, pms paju- ja kasevõsastikes.

Linnu arvukus on kahanenud ja ta on nüüd kogu Eur-s haruldane. Fennoskandias reintrodutseeritud (kannavad värvilisi rõngaid) noorlinnud on programmeeritud rändama talveks edelasse, kus biotsiide kasutatakse vähem ja jahisurve pole nii tuntav, nende kasuvanemateks on valgepõsk-lagled.

VÄLITUNNUSED Pisut väiksem kui temaga sarnanev suurlaukhani, kuid tunnused kattuvad vähe. Kõige paremini nähtav tunnus on hästi väljapaistev kollane silmarõngas (ka noortel); valge laup ulatub kiiruni, valge ala on külg-

Suur-laukhani

peened valged ristipidised vöödid

L3

P 64–78 cm, SU 130–160 cm. Pesitseb Eur kirdetundrates (ssp. albifrons), talveks rändab Lääne-, K- ja Kagu-Eur-sse; Gröönimaal pesitsev asurkond (ssp. flavirostris, mõne arvates omaette liik) talvitab Iirimaal ja Edela-Šotimaal.

VÄLITUNNUSED Keskm kasvu, pigem lühikaelaline ja jässakas. Jalad oranžpunased. Ad. paistab silma nokatüvikut ümbritseva valge laubaga ja ristipidiste mustade laikudega kõhul, mida leidub veel ainult väike-laukhanel, kes aga on märksa pisem. Väljapaistev kollane silmarõngas puudub (vaid mõnel on vähemärgatav kitsas rõngas); tal on tüsedam nokk; valge lauk ei küüni tavaliselt kiiruni ja on külgvaates tublisti püstisem (lauk küünib eeskiiruni väike-laukhanel ja külgvaade on nurkjas). Alamliik flavirostris (vt lk 17 tahvlil) on pisut suurem, pikemakaelalisem ja tüsedama nokaga, tumedama sulestikuga (eriti rinnal), oranžkollase (kitsa roosa tipuga) nokaga, mille tüvikul on õige pisut kollast. – Juv.: valge laup ja mustad kõhumärgised puuduvad, nokk tumeroosakas, tumeda küünisega.

Kaugelt võib segi ajada rabahanega, kuid erineb nokatüviku ja lauba tumedama halli sulestiku poolest, mis vastandub heledale põsele; ka pole ülapoolel kuigi selgelt näha heledaid suleservi ja alanoka tüvik pole laialt must nagu rabahanel.

HÄÄLITSUSED Võrreldes raba- ja hallhanega on hüüded kõrgematoonilisemad ja kõlavamad või loomult katkelised, mitte nii nasaalsed ja madalad. Sagedam hüüd on kahe-, vahel kolmesilbiline „kiü-iü” või „kju-ju-ju”. Osa hüüde on madalamad, mõneti suuremate hanede laadi.

nokaküünis hele

nokaküünis tume selged kurrud

selged ristvöödid

vanusemäärangud on kõigi liikide puhul ühetaolised ja põhinevad peente kurdude leidumisel kaelal, teatud sulgede kujul ja tipukujul ning selgete valgete tippude olemasolul; sellele järgneb enamiku liikide puhul kaudse vanusetunnusena nokaküünise värvus. (Vt all vasemal olevaid jooniseid.)

Väike-laukhani

HANELISED

SUUR-LAUKHANI tume RABAHANI, ad.

17

NB! Rabahanel on mõnikord nokatüvikul valge riba

albifrons valge laup kujuneb 1.t lõpuks juv.

tumedad laigud roosakas

1.t

albifrons

hele tiivavööt pole nii selge kui rabahanel

ilma laikudeta

albifrons ad.

albifrons pikk, ülekaalukalt oranž (kuid võib paista roosana!)

tume hele

juv.

laialt valge

HALLHANI

albifrons (Kirde-Euroopa, Põhja-Siber)

tumedad laigud tume tume

üsna ühetooniline ad.

juv.

heledate ääristega

flavirostris

ilma laikudeta

kitsalt valge

VÄIKE-LAUKHANI

flavirostris (Gröönimaa)

SUURLAUKHANI albifrons

juv. on tumedam ja ühetoonilisem kui suur-laukhane juv.; kollane silmarõngas on tervenisti nähtav

rohmakamalt tumedalaiguline

NB! Mõnel suur-laukhanel ulatub valge laup kuni eeskiiruni ja tal võib olla kitsas kollane silmarõngas valge laup ulatub kiiruni

juv.

väljapaistev kollane silmarõngas kõigis sulestikes

suur-laukhani (ülal) ja rabahani talvel puhkamas

väike, roosa

lennul väga suur-laukhane moodi; tal on pisut lühem kael ning väiksem pea ja nokk

ad. kolm väike-laukhane (esiplaanil) ja kaks suur-laukhane pikatiivaline, tiivaotsad küünivad üle saba

tavaliselt õige vähe kõhulaike

KM

vaates nurgaga; nokk väike („targailmeline”) ja alati roosa, kuid musti kõhulaike on vähem. Tiivad kitsad, lend hoogne, tiivalöögid kiired. Jalad oranžpunased. – Juv.: meenutab noort suur-laukhane, kuid on mõnevõrra väiksem ja üldiselt

tumedam ning nokaküünis on tavaliselt hele. Siiski on sageli eristatav vaid kollase laurõnga järgi.

HÄÄLITSUSED Suur-laukhane omade sarnased, kuid natuke teravamad, heledamad ja isegi kilavad.

18

HANELISED

Rabahani Anser fabalis

L2 (T7)

P 69–88 cm, SU 140–174 cm. Pesitseb kõrvalistel taigarabades, jõedeltadel ja järvikutel (taiga-rabahani, ssp. fabalis) või tundra märgaladel (tundra-rabahani, ssp. rossicus); mõlemad talvitavad Lääne- ja K-Eur-s. Läbiränne kulgeb üle L-Fennoskandia ja Eesti aprilli teisel poolel ja septembris-oktoobris.

Tohutud parved puhkavad ja talvitavad L-Rootsi ja K-Eur meelispaikadel, harvem Briti saartel. Pelglik.

VÄLITUNNUSED Keskm kasvu kuni suur, enamasti tume, pikatiivaline. Seesmised hoosuled ja pealtiiva kattesuled selgete valgete ääristega. Pea ja kael üsna tumedad. Eristub hall- ja lühinokk-hanest oranžide (või tuhmpunaste), mitte roosade jalgade poolest; samuti on lennul tiivapealne üsna tume, mitte silmatorkavalt hele, ka tiivaalune tume (vrd hallhanega). Mõnikord raske eristada lühinokk-hanest, eriti kaugelt, kui noka ja jalgade oranž sageli paistab lausa tuhmpunasena; selg on niisama tume kui küljed (lühinokal heledam) ja rabahanel on tipmine valge sabavööt kitsam. Paljudel on nokatüvikul kitsas valge rant; sellised võivad meenutada suur-laukhane (vt toda).

– Ökoloogiliselt erinevad taiga- ja tundra-alamliigid eristuvad välimuselt üsna selgesti. Alamliik fabalis on u sama suur kui hallhani, ent tal on peenem kael, väiksem pea, saledam nokk ja kere; nokk on tavaliselt pikk ja tüvik pole kuigi madal, üldiselt oranž (või tuhmpunane) värvus seguneb mõne isendi alanokal, nokaseljakul ja -tipul tumedaga, teistel on nokatüvik tublisti tumedam, meenutades nii rossicus’e või lühinokk-hane oma.

Alamliik rossicus on pisut väiksem, tal on lühem kael, pea ja kael tumedamad ja vastanduvad heledamale kerele selgemalt kui fabalis’el – kõik need tunnused muudavad ta sarnasemaks lühinokk-hanega. Nokk on lühike, madala tüvikuga ja kolmnurkne; hele (punakas) laik peaaegu alati väike ning alanoka tüvik on madalam ja kõveram. P-Eur suurtes parvedes näivad mõned linnud olevat vahepealsete tunnustega.

HÄÄLITSUSED Tavapäraseim hüüd on madal, nasaalne pasundav kahe- või kolmesilbiline kaagatus „ang-ank” või „kajai-ai”, mis parveliikmete hulgas on pisut erineva kõrgusega.

Kogenud kõrv tajub, et hüüded on madalamad kui lühinokkhanel (muidu sarnased).

Lühinokk-hani Anser brachyrhynchus

L5

P 64–76 cm, SU 137–161 cm. Rabahane lähisugulane. Pesitseb Gröönimaa, Islandi ja Teravmägede arktilises tundras ja mäenõlvadel, talvitab Loode-Eur-s. Pesa maapinnal, mõnikord kaljul.

VÄLITUNNUSED Pisut väiksem ja jässakam kui rabahani (fabalis), suuruselt ja mõõtmetelt u võrdne tundra-rabahanega (rossicus). Jalad roosad (oluline tunnus), kuid kaugelt või kehvas valguses on üpris raske määrata. Nokk üsna lühike ja kolmnurkne, reeglina enamjaolt must, ainult nokatipu ligidal on roosa võru (mõnel on roosat pisut rohkem). Pea ümardunud, kael üsna lühike. Pea (ja ülakael) tume-pruuRabahani

Lühinokk-hani

nikashall, vastandudes heledale alakaelale ja kerele. Väga vähestel on nokatüvikul kitsas valge ääris (just nagu paljudel raba- ja mõnedel hallhanedel). Alakael ja kere hele-pruunikashallid, ülapool tihti sinakashalli „härmakirmega”, rind roosakaskreemika varjundiga. Kere tumedaim osa on küljed (tumedamad kui selg). Lennul on tiivaalused ja selg väga heledad, selgelt heledamad kui raba- ja suur-laukhanel.

(Hallhanel on küll heledam tiiva eesserv, kuid hoopis tumedam selg.) On kasulik teada, et lühinokk-hanel on saba tipuvööt laiem kui rabahanel. – Juv.: ea määramist vt lk 16.

Meenutab vanalindu, ent vähemalt osa noori on ebaselgete tunnustega, olles pisut tumedamad ja pruunimad, vähema erinevusega pea ja kere värvuses ning neil pole ülapoolel sinakashalli varjundit; jalgade värvus on tuhmim ega ole nii puhasroosa kui vanalindudel.

HÄÄLITSUSED Tavahüüded nagu rabahanel, kuid kogenud kõrvale üldiselt pisut (sageli märksa) kõrgemate toonidega.

Võrreldes suur-laukhane häälitsustega on nad madalama tooniga ja kaagatused puuduvad. Vahel kuuldub mahedam „vink-vink”.

Hallhani Anser anser

Hr4 (600–700♂♀) L4 (T7)

P 74–84 cm, SU 149–168 cm. Pesitseb msg elupaikades, pms märgaladel, alates madalatest roostikuga järvedest ja vesistest soodest kuni saarte, rannikute, nõmmede ning kaljuste nõlvadeni jms välja. Suurbritannias pesitsejad on põhil paigalinnud, mujal rändsed. Eestis on arvukuse tõus peatunud, mujal jätkub. Suvel ongi meil hanedest arvukalt näha vaid hallhanesid.

VÄLITUNNUSED Suur, kogult kõrvutatav vaid rabahanega, kuid tollest jässakam, jämedama kaela, suurema pea ja tüsedama nokaga, mis on üleni roosakasoranž või roosa.

Jalad tuhmroosad. Tiivad laiad, lend raskepärane. Sulestik peaaegu ühtlaselt kontrastideta pruunikashall, pea ja kael üsna heledad. Vähestel on vähemärgatav kitsas valge võru nokatüvikul ja paljudel on kõhul mõned tumedad laigud.

Lennul on eestiiva ülaosa silmatorkavalt hele-tuhkhall, teravalt vastandudes tiiva tumedamale tagaosale ja tumedamale seljale. Tiivaalusel paistab heledam eesserv, mis tumedama tagaosaga teeb hallhane tiivaaluse Eur hanede hulgas ainulaadselt kahevärvuseliseks. Vaatleja eest lendu tõusnud hallhanesid võib ära tunda suuruse ja helehalli kere järgi, kontrastina mõjuvad tumepruunid küünra-hoosuled ja selg.

– Teisendid: läänepoolsed linnud (ssp. anser, st enamik Eur omadest) on suhteliselt tumedamad, väiksemad ja oranžima nokaga; idapoolsed (rubirostris Venemaal ja Aasias) on heledamad, suuremad ja neil on roosakas nokk; Ida-Eur haudelinnud näivad olevat vahepealsete tunnustega.

HÄÄLITSUSED Valjud madalad nasaalsed kaagatused, enamasti kolmest silbist, millest esimene on kõrgetooniline (falsetilaadne), venitatud (peaaegu kaheosaline) ja surutum kui järgnevad kaks: „ngaaHallhani ga-nga-nga-...”. Tavaline on ka sama madal „kaang-angang” (sarnaneb mõneti rabahane hüüuga). Esitused on mitmekesised: osa hüüde on madalad, osa kilavad, sarnanedes koduhanede häälitsustega.

HANELISED

RABAHANI

mõnel fabalis’el on rossicus’e-laadne nokajoonis

väike oranž laik

tume

tume NB! Ssp. rossicus meenutab lühinokkhane, kuid pea ja nokk on märksa suuremad ja jalad oranžid

üsna lühike, jämeda tüvikuga

lühike

pikk mõnel on valge võru kitsas valge tipuvööt

pikk ad.

üsna tume

selgeltpaistvad valged äärised

ühetaoliselt tume

TUNDRA-RABAHANI rossicus (Loode-Siber)

pikk

ad.

RABAHANI fabalis (Põhja-Euroopa)

rohtu sööv pesakond

fabalis juv.

tuhmoranž

LÜHINOKK-HANI

mõnel on valge võru roosa laik

roosakaskaneeljas varjund

tume

mõned vanalinnud on pruunimad, mitte sinakashalli „härmakirmega”

hele-sinakashall hele

hele sinakashall „härmakirme”

lühike, tömp lai valge tipuvööt

ad.

ad. ühtlaselt tume roosa

tumedam kui selg

lühike

juv.

HALLHANI heledam hall

roosakas

suur hele pea

tugev, üleni hele

hele

jäme

rubirostris (Siber)

lai valge tipuvööt

ad.

ad. kontrastselt heledad kattesuled tuhmroosa

anser

tume tume

laiad heledad suleäärised

KM

palju heledam

juv.

anser (Euroopa)

19

20

HANELISED

Kanada lagle Branta canadensis

Hr7 (< 5 ♂♀) L [T7/6]

P 80–105 cm, SU 155–180 cm (esitatud Eur-s vabalt elavate lindude, põhil ssp. canadensis järgi). Pesitseb mujal järvedel ja vesistes soodes, jõekallastel ja mererannas; Eestis laidudel. Amst sisse talutud liik; paljudes piirkondades pooltaltsas või vähemasti pole kartlik. Põhialamliigi kõrval on teisigi, neist mõni pisem (nt parvipes), keda Eur-s on harva ja eksikülalistena.

VÄLITUNNUSED Suur, väga pika kaelaga. Valge laik musta kaela ja pea vahel on ka eskimo ja valgepõsk-laglel, ent kanada lagle on nondest palju suurem, pika kaela ja heleda rinnaga, mitte mustaga nagu valgepõsk-lagle; kere on pruunikas, alt heledam, kurgul on kuklakülgedeni ulatuv valge laik (valgepõsk-lagle näol on valget rohkem, erinevusi eskimo laglega vt allpool). Tiivad pikad, tiivalöögid üsna aeglased.

– Ad.: kreemikasvalged suletipud moodustavad alapoolel ja kehakülgedel peeni vööte; pea ja kael läikivmustad; kurgulaik puhasvalge. – Juv.: heledad vöödid alakehal ja külgedel on ähmased ja vähem ühtlased, pea ja kael tuhm-pruunikasmustad; valge kurgulaik helepruuni varjundiga.

HÄÄLITSUSED Häälekas. Iseloomulikuim hüüd on vali kahesilbiline nasaalne „oor-lütt”, mille teine silp on kõrgem. Sageli on kuulda madalaid kaagatusi, nt „oo-aank”.

Eskimo lagle Branta hutchinsii

E***

P 60–70 cm, SU 125–140 cm. Nüüdisaja linnusüsteemis on ta kanada laglest eraldatud. Pesitseb Kanada ja Alaska arktilises tundras. Nähtud harva Suurbritannias ja Iirimaal; ilmselt on tegu Kesk-Kanadast pärit alamliigiga hutchinsii. Kaasleb valgepõsklagle ja lühinokk-hane parvedega. Eestis on olnud üks vaatlus.

VÄLITUNNUSED Umbes sama suur kui valgepõsk-lagle, olles kanada laglest palju väiksem ja jässakam, palju lühema kaela ja lühemate jalgadega. Pea on üsna kandiline ja järsulaubaline ning väikese nokaga, mis annab linnule samasuguse „aruka” ilme nagu väike-laukhanelgi. Määrajates vihjatav valkjas kaelus musta kaela ja helepruuni rinna vahel võib puududa. Ülapool on üsna hele pruunikashall, heledam kui kanada laglel. Vanusemäärang nagu kanada laglel.

HÄÄLITSUSED Kanada lagle omadest toonilt kõrgemad.

Valgepõsk-lagle Branta leucopsis

Hr4 (100–160 ♂♀) L3

P 58–70 cm, SU 120–142 cm. Pesitseb koloonialiselt, pms arktilistel saartel ja rannikutel, eelistab kaljuseid kaldaid ja järske nõlvu; ka tasasel tundral. Alates 1970. aastate keskelt asus pesitsema Läänemere laidudele ja rannikule (1981. aastast Lääne-Eesti laidudel). Rändne, enamik läbirännet X – XI alguseni ja IV–V. VÄLITUNNUSED Keskm kasvu, kaunis jässakas, lühikese paksu kaela, ümmarguse pea ja väikese musta nokaga. Kael ja rind on mustad, pea enamjaolt valge, alapool hõbevalge, ülapool hall ja mustvalgete vöötidega. Kaugmaalt on valget pead lennu ajal raske näha. Mustlaglest (ssp. bernicla) eristamiseks on parim tunnus tugev kontrast musta rinna ja valkja kõhu vahel; hea määramistunnus on ka pisut heledam tiivapealne. Tiivad on veidi pikemad kui mustlaglel ja tiivalöökide sagedus nagu suur-laukhanel, natuke aeglasem kui mustlaglel. Parve kuju sarnaneb sageli ebakorrapärase U-ga (nagu mustlaglelgi). – Juv.: vanalinnuga väga sarnane, erinedes põhil vähem selgete küljevöötide ning mitte nii sügavmusta kaela ja rinna poolest; ülapoolel pole heledad suletipud nii selged kui vanalinnul ning must ja hall toon on rohkem

ESKIMO LAGLE järsk laup

väike nokk

peaaegu kõik tõestatult kohatud isendid on Euroopa äärealadele saabunud ühe- ja kahekaupa Gröönimaalt koos valgepõsk-lagledega

hutchinsii ad.

hägustunud. Valkjas „nägu” on üldiselt vähema kollase varjundiga kui vanalinnul; selle tumeda laigu suurus on muutlik, kuid pole seotud vanusega.

HÄÄLITSUSED Häälekas. Põhil vaid üks hüüd: läbilõikav ühesilbiline haugatus „kä” või „nkäu”, mille kõrgus parve hulgas pisut varieerub.

Mustlagle Branta bernicla

L3

P 55–62 cm, SU 105–117 cm. Pesitseb arktilistel saartel ja rannikutel, eelistades madalat tasast tundrat mereranna ligidal. Rändne, põhil läbiränne IX lõpul – X ja V lõpupoolel, hoidub enamasti traditsioonilistele ränderadadele; kevadränne sageli massiline. Käitumine pardilaadne, sageli puhkab tihedas parves avamerel ja toitub madalas vees, küünitades põhjast hankima peamist toitu – meriheina; sööb taimi ka mudalaikudel ja rohumaadel.

VÄLITUNNUSED Mõnevõrra väiksem kui valgepõsk-lagle, sihvakama kere ja pisut pikema kaela, väiksema pea ja kitsamate tiibadega. Tõmmu, päraalune erevalge. Väike valge poolkuulaik külgkaela ülaosal on nähtav üpris ligidalt. Lennul paistab sihvakana, veidi tahapoole hoiduvate tiibadega; tiivalöögid aeglasemad kui hahal, ent mõnevõrra kiiremad kui valgepõsk-laglel.

Rändeparved on sageli väga suured (eriti kevaditi), parv on korrapäratu U kujuline või on selles ahelikud segamini. – Teisendid: nominaat-alamliik bernicla (Venemaa, Lääne-Siber; rändab Läänemere kaudu Loode-Eur-sse) on tumehalli kõhu, pisut heledamate külgede ja tumehalli ülapoolega; lääne-mustlaglel, ssp. hrota (Teravmäed, Gröönimaa; rändab Islandi ja Norra kaudu Taani, Inglismaale ja Iirimaale talvitama), on palju heledam, kahvatu-hallikasvalge alapoole (selge kontrastina musta rinna suhtes) ja kreemika varjundiga ülapoolega; kirde-mustlaglel, ssp. nigricans (Ida-Siber, Alaska ja Loode-Kanada; Eur-s harv eksikülaline, ajuti eraldi liigiks arvatud; Eestis 2 vaatlust), on terav piir valkjate külgede ja väga tumeda kõhu vahel ning valge poolkuu külgkaelal on suur, ulatub ettepoole, laienedes mõnikord keskele kokku. – Ad.: ülapool ühtlaselt pruunikashall. – Juv.: tiiva kattesulgede tipud kollakasvalged ja moodustavad vööte; valge kaelalaik alul puudub, kujuneb X–XI. Kõigi kolme alamliigi noortel on tumedamad küljed kui vanalindudel ning on kõhuga üht värvust, muutes alamliikide määramise raskeks või hoopis võimatuks. – 1.t: ülapoolel valgete vöötide jäljed. Oktoobrist kujunevad hrota’l heledamad küljed, võimaldades eristamist bernicla’st.

HÄÄLITSUSED Hüüd on kuristav kurguhäälne „prok-prok” või „kr-rop”, helikõrgus parves pisut varieerub.

HANELISED

KANADA LAGLE

21

ssp. parvipes võib vägagi sarnaneda eskimo lagle nominaat-alamliigiga, seepärast tuleb jälgida pea ja noka kuju

hele rind ad. väikesed ümardunud tipuga suled noorlindudel juv.

ssp. parvipes – kanada lagle väikseim alamliik

ad.

nokk väike

VALGEPÕSK-LAGLE

pikk kael

helehall mõnel on pea kollase varjundiga

must rind

tugev kontrast peened vöödid

hägusad laigud

ad.

juv.

ad.

hrota 1.t

MUSTLAGLE

bernicla ad. valged viirud

hrota (Teravmäed, ad. Gröönimaa) valge

suur valge kaelalaik

mustjas

hrota juv.

ühtlaselt hall

hrota 1.t

bernicla nigricans (Põhja-Ameerika) ad.

bernicla 1.t

tume

bernicla (Venemaa) ad.

KM

Kanada lagle

tume

Valgepõsk-lagle

bernicla ad.

Mustlagle

hrota

22

HANELISED

Punakael-lagle Branta ruficollis

[H] L5

P 54–60 cm, SU 110–125 cm. Pesitseb väikeste kolooniatena arktilises tundras jõekaldail või suudmealadel, sageli koos röövlindudega, et olla kaitstud jäärebase ja teiste röövimetajate eest. Rändne, veedab talve tasandikel Mustast merest põhjas ja läänes, kahaneval hulgal talvitab Kagu-Rumeenias ja KirdeBulgaarias (XI–III). Väga vähesed siirduvad talveks Lääne-Eursse. Eestis harv läbirändaja ja erakordne pesitseja.

VÄLITUNNUSED Natuke väiksem kui mustlagle. Kael lühike ja jäme, pea ümar ja nokk väga väike. Sulestik silmatorkav: sügav pähklipruun-punane, must ja valge. Lähedalt eksimatult äratuntav, ent kaugelt paistab ebaselgena: tume lind laia valge tiivatriibuga. Lennul eristub väikese kasvu, lüheldase kaela, üleni musta tiivaaluse ja väga tumeda tiivapealse ning musta kõhu ja laia valge kaenlaaluse triibu poolest. – Ad.: kokkupandud tiival vaid kaks hästi nähtavat valget, kattesulgede tippude kujundatud vööti. Põsel kitsa valge äärisega suur punane laik. – Juv.: kokkupandud tiival 4–5 kitsast valget vööti. (Tuhm)punane, laia valge äärisega väike põselaik (mõnel puudub).

HÄÄLITSUSED Kime kõrgetooniline „ki-kui” või „kik-uik”.

Ristpart Tadorna tadorna

Hr3 (800–1200 ♂♀) L [T]

P 55–65 cm, SU 100–120 cm. Pesitseb mererannikul, suurte järvede ja jõgede lähedal; eelistab toituda lagealadel, nagu madalveelistel kaldaäärtel, rohustel rannikutel ja küntud põldudel (need võivad paikneda isegi veest kaugel). Põhja ja ida pool rändne. Kogunevad hilissuvel Eur ulatuslikelt aladelt hiigelparvedena Saksamaa Põhjamere-rannikule Padumere (Wattenmeer) ääres. Väikeste salkadena sulgivad mujalgi.

Pesitseb urus või tihedas põõsastikus ja hoonete all.

VÄLITUNNUSED Keskm kasvu, hanetaoline, pika kaela ja selgejoonelise sulestikuga part. Kere matsakas, nokk tugev ja märgatava laubakühmuga, jalad üsna pikad. Tiivad pikad ja kaunis terava tipuga, normaalsel lennul kaardus, lennu kiirendamiseks teeb sügavaid tiivalööke. Rändel tavaliselt üsna väikeste salkadena, lennurivi on madalal veepinna kohal. Sulestikus on ulatuslikud valged alad, pea tumeroheline, nokk punane, üle rinna lai roostepruun vööt, õlasuled, hoosuled, sabatipp ja keset kõhtu kulgev triip mustad. Vanalinnu jalad on tuhmroosad, noorel hallikad. – Ad. ♂: nokk erepunane, suure (eriti pesitsusajal) punase kühmuga. ♂ suurem kasv tuleb esile, kui paar on koos. – Ad. ♀: nokk sageli tuhmim punane, nokakühm väike. Roostepruunid laigud rinnal ja mustad laigud kõhul kitsamad. – Juv.: laup, nägu, lõua- ja kurgualune ning eeskael valged, kiird ja tagakael pruunikashallid. Roostepruuni rinnavööti ega musta kõhutriipu pole. – 1.s: nagu ad., kuid lennul eristub laia valge tiiva-eesserva järgi.

HÄÄLITSUSED Häälekas. Kevadisel pulmaajal laseb ♂ järjest Punakael-lagle

Ristpart

kuulda kõrget susisevat vilerida „slizz-slizz-slizz...”, millele, kui ♀ lennul on, sageli kaasneb lühike pehmetooniline vilistus „piu”, ka kahesilbiline „piu-pu”. ♀ kaagatab valjusti ja järsult, pisut nasaalselt „ag-ak-akakakak...”, sageli lennul; hoiatushüüdena ka kahesilbiline veniv „ah-aank” ja kähe põrisev „grräh grräh rrää”.

Tulipart Tadorna ferruginea

E**

P 58–70 cm, SU 110–135 cm. Pesitseb msg sisemaa-elupaikades: ääretus stepis järvede või soolasoode ääres, jõeorgudes, mägedes(isegi viljatutel kaljustel mäenõlvadel), mõnikord veekogudest eemal. Pesa kalju- ja järsakuurgudes, puuõõntes ja varemetes. Enamasti rändne. Sageli nähakse lendamas hästi kõrgel. Lääne- ja P-Eur-s kohatud isendid on vangistusest pagenud. Tulipart on üldiselt veelinnuaedikutes ja parkides peetav liik, kuid mõnikord esineb ta invasioonilinnuna (nt 1994. aastal), lennates oma pesitsusaladelt lääne ja põhja poole.

VÄLITUNNUSED U sama kasvu kui ristpart (mõnevõrra suurem) ja samasugust kuju, õige pika kaela ja jalgadega, tiivad pikad ja üsna kitsad. Kere ere-oranžpruun, pea kahvatu-kaneelkreemjas, laup ja nägu on eriti heledad. Tagaselg, saba ja hoosuled mustad, osaliselt roheka helgiga. Tiiva eesserv nii pealt kui alt valge. Nokk must. – Ad. ♂: kitsas must kaelus.

Selg ja rind tumedamalt oranžpruunid. – Ad. ♀: kaelust pole.

Nägu enamasti valge.. – Juv. meenutab ♀, kuid tiiva eesmine osa on hallikasvalge.

HÄÄLITSUSED Tavaline on tugev nasaalne prääksumine. Lennul vali tuututav „ang” ja kahesilbiline „ag-üng” (meenutab mõneti kanada lagle ja – levialaga kokkusobivalt – kauget eesli häält). Mõnikord kostab ka kumisev-põrisev „arrr”.

Vaaraohani Alopochen aegyptiaca

E***

P 63–73 cm. Aafr liik. Metsistunud paikne asurkond L-Inglismaal (sissetalutud 18. saj), Hollandis, Prantsusmaal jm.

Elutseb jõgede, järvede ja soodega pargimaastikul. Eestis 1 vaatlus (ilmselt pagenu).

VÄLITUNNUSED Mõnevõrra suurem kui tulipart, samasugune kahvatupruun suure valge tiivalaiguga. Äratuntav püstja seisangu, kere vähema oranži varjundi, tumeda silmaümbruse ja, lähivaates, tuhm-roosakaspunase tumedaservalise noka järgi. Jalad pikad, tuhm-roosakaspunased. Rinnal tumepruun laik. Sugupooled ühetaolised. Üsna laia individuaalse muutlikkusega. – Juv.: tuhmim, puuduvad pruun rinnalaik ja silmaümbrus, kiird on tuhmpruun, mitte valkjas.

Vööthani Anser indicus

E*

P 68–78 cm. Kesk-Aasia mäestike liik; Eur-s esinevad vangistusest pagenud metsistunud isendid.

VÄLITUNNUSED Rabahanesuurune, päris kahvatuhall (lennul paistab enamasti valkjana).

Lähivaates hakkab silma valTulipart ge, kahe musta vöödiga pea.

Tagakael tumehall. Hoosulgede välislabad tumedad. Jalad ja suhteliselt väike nokk kollased.

HANELISED

PUNAKAEL-LAGLE

sulandub hämmastavalt valgepõsk-laglede parvega

kitsad silmatorkamatud vöödid

rändamas koos mustlagledega

kaks selgelt paistvat valget vööti

lai valge küljetriip jäme kael

juv.

ad. ad.

RISTPART

nokakühm tiiva valge tagaserv

ad. ♂

juv.

ilma kühmuta

ad. ♀

ad. ♂

juv.

TULIPART

♂ jääb talveks musta kaeluseta

ad. ♂ suvel

juv.

ad. ♀ juv. ad.

VAARAOHANI

VÖÖTHANI

tume silmaümbrus

ristvöödid puuduvad

sugupooled ühetaolised ad.

juv.

väga hele sulestik pikad, tuhmpunased KM

23

ad.

ad.