Revotutsioonid kui ajaloo lokomotiivid by Rahva Raamat

REVOLUTSIOONID KUI AJALOO LOKOMOTIIVID

1 Ajalooline Euroopa Keskaegne lähtepunkt ja selle sisemised vastuolud 1000–1400

Seega, hoolimata [sotsialistlike] teooriate arengutest ... näen ma laval endiselt vaid kahte tähtsat tõelisust, kahte põhimõtet, kahte tegurit, kahte isendit: kristlust ja revolutsiooni ... Revolutsioon on kristluse jätk ja selle eitus. See on ühtaegu kristluse pärija ja selle vastane. — JULES MICHELET „Prantsuse revolutsiooni ajalugu“ („Histoire de la Révolution française“), 1847 Ma nägin, kuidas taevast tuli alla ingel, Allmaailma võti ja suured ketid käes. Tema võttis kinni Lohe – selle muistse mao, kes on Kurat ja Saatan – ja pani tuhandeks aastaks ahelasse … Pärast seda lastakse ta natukeseks ajaks lahti … eksitama rahvaid neljas ilmamaa kaares … aga taevast langeb tuli ning neelab nad. Siis visatakse Kurat, nende eksitaja, tule- ja väävlijärve … Siis ma nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud … Ja ma nägin Püha Linna,

MARTIN MALIA

uut Jeruusalemma taevast Jumala juurest alla tulevat – nagu mõrsjat, kes on end oma peigmehe jaoks ehtinud. Siis ma kuulsin vaju häält Aujärjelt hüüdvat: „Vaata – see on Jumala telk inimeste juures … Tema pühib ära iga pisara nende silmist: ei ole enam surma ega leinamist, ei kisendamist ega valu, sest endine on mööda läinud.“ … Ingel kandis mu vaimus suurele, kõrgele mäele ja näitas mulle Püha Jeruusalemma Linna, mis tuli alla taevast, Jumala juurest. —„Johannese ilmutus“, 20–21*

Alustame määratluse probleemiga: mida me mõtleme „Euroopa“ või „Lääne“ all? Kuidas juhtus nii, et geograafiline termin hakkas tähistama tsivilisatsiooni? Millal sai see tsivilisatsioon alguse? Kui kaugele sirutub see ruumis, eriti idasuunal? Ja lõpuks, mis on selle määravad iseloomulikud jooned? Viimane küsimus pole suunatud millegi metafüüsilise poole, leidmaks mingit kestvat ühiskondlikku olemust, nagu see ilmub Arnold J. Toynbee või Oswald Spengleri või Alfred Weberi kasutatud sõnastustes.1 Pigem on see empiiriliselt põhjendatava piiritlemise küsimus. Lai määratlus asetab Euroopa algusaja Kreekasse ja Rooma. Võimatu on mõista midagi nüüdisaegse Lääne tsivilisatsiooni kunstist ja kirjandusest seaduste ja poliitika, keelte ja filosoofiani seda pärandit mõistmata. Ometigi pole Antiik-Euroopa omaette kultuuriline üksus; sest nii hilisantiigis kui tänapäeva Läänes valitseva usundi, kristluse juured on judaismis ja geograafilises idas, mis ulatub Babüloni, Pärsia ning Aafrika Egiptuseni.2 Aga selline kolmes maailmajaos, kolmes aastatuhandes laiuv üksus on liiga tohutu, et endast ühtainust *

Kreeka keelest tõlkinud Vello Salo ja Indrek Hirv. Loomingu Raamatukogu 2010,21.

REVOLUTSIOONID KUI AJALOO LOKOMOTIIVID

tsivilisatsiooni kujutada. Millele selline lõplike juurte otsing tegelikult osutab, on see, et tegelikult pole ajaloos absoluutseid algusi. Inimeste tasemel toimuvad aga suhteliselt selged pöördepunktid või kõlakatkestused ja neist üks on viienda ja kaheksanda sajandi vahel aset leidnud Lääne-Rooma keisririigi langemine või närbumine. Mõned väidaksid, et keskaegset Euroopat tabas läänepoolse keisririigi langusega suur õnn, säästes selle nii Konstantinoopolile alluva Ida või igavesti uueneva Hiina taevase keisririigi isevalitsuslikust saatusest. Sest selles lahustumises võitis ladina Lääs võimaluse uueks alguseks. Euroopa alguse piiri ajas, selle kõige varasemasse võimalikku päritoluaega suhtutakse seega praegustest eesmärkidest tulenevalt kui hetke, kus Lääne elanikud hakkasid mõtlema endast kui kogukonnast, mis selgelt teistest kogukondadest eristus. See võis olla eneseteadlikkus, mida pealegi väljendas rühm ühiseid püsivaid institutsioone. Selline ühine eneseteadvus koos minimaalse võimaliku hulga vastavate institutsioonidega ilmus, kui Karolingide maailm end esimest korda paganatest barbarite ja moslemitest uskmatute vastu ristirahvana määratles. Sellele jaotusele andis püsiva seisundi see, kui araablased vallutasid kaheksandal sajandil Rooma maailma lõunapoolse osa, eraldades Euroopa poolsaare esimest korda Vana-Rooma ühtsest Vahemere-maailmast. Lääne selline usuline määratlus jäi püsima seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuni, kui selle asendas ilmalikum nimi Euroopa.3 Euroopa kui tsivilisatsioonilise üksuse asutamine aastate 800 ja 1000 vahel nõuab üle rõhutamist, sest kaheksateistkümnendast sajandist saadik on Lääne ajalugu mõistnud seda suuresti antiigi, keskaja ja uusaja kolmikjaotuses. Sellest vaatenurgast nähti keskaega pika teadmatuse ja ebausu vahepalana enne, kui tõusis tõeline „Lääne tsivilisatsioon“, mis algas Kreekaga ja sai päris iseendaks ainult renessansi ja reformatsiooni ajal.4 Euroopa tõukas end lõpptulemusliku planeediülese ülevõimu poole alles kuueteistkümnendal sajandil. Aga see saavutus oleks olnud võimatu ilma aastate 1000 ja 1400 vahel kogutud majandusliku, institutsionaalse

MARTIN MALIA

ja ühiskondliku kapitalita. Hoolimata teise kristliku aastatuhande (esimene kord kui sajandeid nii loendati) alguses Karolingide kolka kohal rippuvast pimedusest on just aasta 1000, mitte Ameerika või Indiasse ja Hiina viiva meretee avastamine see, mis tähistab Euroopa lendutõusu teel selle viimase sihtmärgini tänapäevas.5 Sest selleks ajaks, kui Euroopa pärast 1492. aastat väljapoole suunatud tõukega alustas, ületasid selle saavutused eelmisi tsivilisatsioone pika puuga. Just Euroopa dünamism oli see, mis tänapäevase maailma leiutas (uus hegemoon Ameerika hakkas seda hiljem masstootma). Tänapäevane ajalookirjutus rõhutab, et Euroopa saavutas nii palju ainult teiste maailmajagude rüüstamise ja orjastamisega. Aga rüüsteretked ja orjandus on tsivilisatsioonide tavapärane toimimisviis; ja suuresti olid just viimase aja Euroopa inimõiguste ja demokraatia mõisted need, mis kogu maakeral levides tegid võimalikuks saavutuste üle tuntud uhkuse tasakaalustamise enda kuritegude tunnistamisega. See peatükk on pühendatud selle dünamismi allikate selgitamisele. Ja kuna üks selle dünamismi külgi oli pidev laienemine, ei järgi me ajaloolise Euroopa esiletulekut tavapärasel viisil ainult selle läänepoolse tipu kontekstis, vaid kõigis selle geograafilistes piirides Atlandi ookeanist Uuraliteni, mis laiema alana moodustab tegelikult ehtsa ajaloolise üksuse. Sest pikema aja jooksul moodustas see alati-hoogustuvama ning lõpuks mandri idaääres Venemaa punase oktoobriga haripunkti saava Euroopa revolutsioonilise draama tandri.

ULATUS AJAS JA RUUMIS Tänapäeval Euroopa nime all tuntu esimene enesemääratlus oli antiikaja romanitas ehk roomalikkus, mis tähendas poliitiliselt piiritletud osa maailmast, millega oli tuttav Rooma keisririik. Umbes aastast 1000 pärinev Karolingide christianitas ehk ristirahvas pärines sellest vanemast romanitas’est, võttis sellelt üle keiserlikud

REVOLUTSIOONID KUI AJALOO LOKOMOTIIVID

ambitsioonid, usundi, selle kesksed institutsioonid, kiriku ja ladina kirjakeele, nagu ka vähese kõrgkultuurist järele jäänu. Seda uut võimu ei määratletud enam peamiselt poliitilistes piirides; pigem oli see poliitikat ja usku üheks sulandav ühiskond. Ometigi ei väljendanud see sellist enesemääratlust üksinda. Aastaks 800 oli ka idapoolne keisririik muutunud pühaks institutsiooniks, kuigi selliseks, kus ülim tähtsus oli basileus’el. Nagu juba mainitud, vallutasid Araabia rändrahvad seitsmendal sajandil Vahemere maailma lõunapoole, muutes sellisel viisil ladina Lääne vana Rooma vähearenenud ülejäägiks. Samal ajal olid need sissetungijad uue, judaismist ja kristlusest sulandatud monoteismi kandjad, seades allesjäänud kristlikud maad nii vastamisi võistleva ja leppimatult vaenuliku usulis-poliitilise maailmaga. Nagu hüvitisena laienes ladina Lääs mureneva Rooma maailma põhjapoolsel piiril, pöörates rändlevaid barbareid oma usku – kõigepealt viiendal ja kuuendal sajandil germaanlasi; siis, aasta 1000 paiku skandinaavlasi, lääneslaavlasi, ungarlasi; ja kõige idapoolsemal tagasipõrkel neid skandinaavia-slaavlasi, varjaage (keda kutsuti ka russideks).6 Põhjapoolsete barbarite usku pööramine varustas ajaloolist Euroopat esimese aluspinnaga. Kõik selle tänapäevased riigid ilmusid ajalukku siis, kui Vahemere misjonärid ristisid barbari sõdalaspealiku: esimene ring frank Chlodovechist 497. aastal saks Æthelberti, Kenti kuningani 598. aastal; siis, aasta 1000 aegsel ringil Norra püha Olav, Ungari püha István, Poola Mieszko I ja 988. aastal Kiievi püha Vladimir. Tõsi, Rooma asemel Konstantinoopolist lähtuv usupööramine kujutas endast märkimisväärset erinevust. Sest idakirik, mis tegutses vanade arenenud tsivilisatsioonide aladel, kasutas liturgias kreeka keele kõrval alati kohalikku keelt, mis laienes mustrina ka sellistele uutele uskupöördunutele nagu armeenlased ja slaavlased. See asjaolu tõmbas hiljem hiiglasliku joone õigeuskliku ja katoliikliku Euroopa saatuste vahele: nende kahe vahelist piiri võib näha siiani Balkanilt Baltimaadeni ja ka praegustes NATO ja Euroopa Liidu laienemise kavades.7 Tol ajal oli see erinevus aga tähtsusetu: nii abiellus üheteistkümnenda sajandi

MARTIN MALIA

keskel Prantsusmaa kuningas Henri I Kiievi Annaga, et sõlmida sakslaste Püha Rooma keisri vastu omamoodi Prantsuse-Vene liit. See Venemaani ulatuvas piirkonnas toimuv rooma, kristlike ja barbari elementide segunemine oli järgneva Euroopa asutamisakt. Ajaloolise Euroopa liikumapanevaks jõuks ei saanud selle esimene kristlik-barbarite protoriikide lai aluspind, vaid hoopis ladina Lääne väiksem ja jõulisem maailm, nagu selle esimest korda organiseerisid Karolingid. Nagu juba märgitud, oli selle üürikese impeeriumi põhiline uuendus enda ristirahvaks kutsumine ja seega usuliselt määratlemine, mida antiikne Constantinuse ja Theodosiose Rooma keisririik veel kunagi ei teinud. Karolingide riik võttis selle saavutamisel tarvitusele aastaid Kristuse sünnist lugeva kalendri, levitas antiikajal linliku usuna tuntud kristlust paganlikele talupoegadele maapiirkondade kihelkondadeks jagamisega ja sõlmis liidu paavstivõimu ja benediktiini kloostriga. Nii sundis see Rooma katoliiklikku pealiini peale tervele Läänele, muutes samal ajal ilmaliku võimu pühaks. Selle maailma arusaam endast kui sidusast üksusest ei laienenud õigeusklikule Idale. Tegelikult tekitas Karolingide lääneimpeeriumi esilekerkimine Konstantinoopoliga 1064. aastal haripunkti jõudva usulõhe.8 See areng küll ei asetanud kreekalikku Ida samasse kategooriasse paganate või uskmatutega; küll aga lõi see kristlikku Euroopasse kahesuse, mille ületas Peeter Suur kaheksateistkümnenda sajandi alguses. Ja mõned on kindlad, et Euroopa ei ületanud seda ka siis. Kui frangi keisririik teise barbarirünnakute – üheksanda ja kümnenda sajandi viikingite, ungarlaste ja meritsi liikuvate saratseenide – laine all murenes, leidis lõpu ka ladina kristlaskonna poliitiline ühtsus. Kõrgeimad allesjäänud ilmalikud võimud pärinesid barbarite klannidest, isegi kui üks neist rahvastest, saksid, taaselustas 962. aastal Karolingide keiserliku traditsiooni Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi kujul, mille tegelik võim ulatus Reini ja Elbe jõgedest Rooma linnani. Saksa keisri püüdlus valitseda Kesk-Euroopat Roomast Põhjamereni oli peamine põhjus, miks

REVOLUTSIOONID KUI AJALOO LOKOMOTIIVID

keisririigil kukkus läbi rahvuslikuks monarhiaks arenemine. Ometigi oli selline poliitika keskaegsetes tingimustes mõistlik: kuna keisrid toetusid impeeriumi pärusvürstide tasakaalustamisel mittepärilikele kirikuläänidele ja halduskaadrile, oli neist ainult arukas üritada kiriku Roomas asuvat keskust juhtida. Arukas, aga mitte otstarbekas, sest feodaalsetest haldusvahenditest ei piisanud laiuvate Saksa-Itaalia valduste valitsemiseks. Ja nii hävitas kolmeteistkümnenda sajandi keskpaigaks võimsate kohalike tugipunktidega paavsti, Saksa vürstide ja Itaalia kommuunide ühine vastupanu kõige ambitsioonikama keiserliku koja, Hohenstaufenid, ja nendega koos tõhusa võimu impeeriumis endas. Ajastu kaoses võis saavutada minimaalse turvalisuse vaid ühiskonna kohalikul tasemel militariseerimisega. Nii ilmus seal, Loire’i ja Reini jõgede vahelisel alal ning Saône’i äärses Burgundias, sõdalas-isandate ja sõltkondlike, vastastikuse läänitruuduse ja toetuse lepinguga kohustatud vasallide aadelkond. Erinevalt vanadest roomlastest võitlesid need aadlikud metallturvistes ja ratsa, nende hobused olid rautatud ja jalustega varustatud – võtted, mille olid läände toonud steppide barbarid. Ja maapiirkondade maailmas elas see aadelkond tööst, mida tegid mõisatalunikud, keda nad olid kohustatud vastutasuks kaitsma. Aastaks 1000 oli see feodaalühiskond, nagu me seda nüüd kutsume, teinud suuri samme kõige läänepoolsema Euroopa sisemise korra taastamiseks. Kiriku mõjul muudeti nende jõhkrate sõdalaste käitumine rüütliseisuse ja rüütellikkuse mõistete abil „kõlbelisemaks“. Pealegi pöörati need rüütlid enam-vähem ka kiriklikke Jumala vaherahu ja, veel parem, Jumala rahu* ettekirjutusi järgima. Idapoolseimal osal Euroopast ei läinud aga korda sellist stabiilsust nautida. Hiiglaslik hobustel liikuvate barbarite koridor, mis ulatub *

Jumala rahu ja Jumala vaherahu – Jumala rahu kuulutati välja selleks, et kaitsta sõjategevuse eest kiriku omandit, põllumajandust ja relvituid vaimulikke. Jumala vaherahu oli katse piirata sõjategevust aadlike vahel kindlate nädalapäevade ja aegadega aastas. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

MARTIN MALIA

Mongooliast ja Kesk-Aasiast üle Ukraina steppide Ungari tasandikuni, elavnes üha pärast 1100. aastat ja haripunkt saabus 1240. aastal mongolitega.9 Ja ükski sõjajõud asustatud maailmas poleks suutnud neile vastu seista. See, et ladina Läänele armu heideti, tuli vaid sellest, et mongolid, saanud teada suurkhaani surmast, pöördusid pärast Saksa-Poola sõjaväe purustamist 1241. aastal Sileesias Legnica all kodu poole. Samal ajal sunniti aga enamik Venemaast neile tribuuti maksma. Seega oli Venemaa sarnaselt Hispaaniaga umbes viissada aastat pärast 712. aasta araablaste vallutusi või Ungariga kakssada aastat pärast türklaste 1526. aasta vallutusi kolmesajaks aastaks kristlikust maailmast lahutatud. Või, veel täpsemini, pärast 1240. aastat jagati Kiievi-Vene tänapäeva Ukrainas ja Valgevenes asuvateks ja toona Rzeczpospolitasse neelatud läänepoolseteks aladeks ja ainsana „tatari ikke“ all elanud Moskvaks. Ometigi, erinevalt Hispaaniast või Ungarist ei okupeeritud ega koloniseeritud Moskvat; ja, erinevalt laialt levinud arvamusest, ei juurutatud seal mongoli institutsioone. Moskoovia riigikorraldus püsis suures osas vürsti ja tema bojaaridest eliidi ehk družiina (дружина) ümber keerlevana, kusjuures viimane toimis hilise viieteistkümnenda sajandini lepingulises vormis, mida võib õiglaselt algeliseks feodalismiks pidada.10

LÄÄNE LENDUTÕUS Ajalooline Euroopa arendas püsimajääva dünamismi esimest korda välja ladina kristlaskonna südamaal ja see püsis pärast aastat 1000 juurdunud feodalismi kaitse all suhteliselt turvaline.11 See areng algas põllumajandusliku läbimurdega, muutusega, mis põhines sügavkünni tehnoloogial, kus aadlike ratsut kasutati adra vedamise madalamal eesmärgil, ning samuti kolmevälja-maaviljelussüsteemil.12 1300. aastaks muutis see läbimurre Alpidest põhja pool asuva Euroopa rikkamaks ja rahvarohkemaks, kui antiikaegne Vahemere maailm seda kunagi oli. See lõpetas ka pärisorjuse, korralduse, mis

REVOLUTSIOONID KUI AJALOO LOKOMOTIIVID

ilmus Euroopas esimest korda Rooma aja lõpus, Diocletianuse ja Constantinuse ajal. Tänu sellele uuele jõukusele ärkas kaubandus taas ellu ja ilmusid manufaktuurid. Vahemere ja Põhjamere vahel asuvate linnade arv ja suurus kasvas, mööda Läänemere rannikut isegi vene Novgorodini välja. Feodaalse võimukorralduse ja laieneva majandusega loodi ladina kristlaskonnale tingimused tugeva institutsionaalse raamistiku ehitamiseks. See kerkis esile ülevalt alla, radikaalsete uuenduste kaudu selles, mis oli olnud Karolingide süsteemis nõrgemaks pooleks – kloosterlikus ja paavstlikus kirikus –, andes nii keskaegsele Euroopale lähima asja ühtsele „valitsusele“, mis neil kunagi oli olnud. Me vaatleme varsti põhjalikult selle muutuse usulist külge. Seniks piisab, kui lühidalt kirjeldada selle mõju laiemale ühiskonnale. Ühiskondlikku juhtrolli rakendades toetas üleeuroopaline teokraatia kõrgema hariduse taaselustamist. See arendas Rooma õiguse taasleidmisele toetudes keeruka õigussüsteemi ja elukutselise kirikuhaldusvärgi. Pealegi kasutati selle kirikliku valitsuse paljusid saavutusi, nagu ka selle loodud õpetatud vaimulikke, Inglismaa ja Prantsusmaa tärkavates monarhiates selleks, et anda neile kuningriikidele toorest feodalismist kõrgem kord.13 Kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes sajand olid selle esimese Euroopa kindlustumise ja õitsengu ajastu. Selle institutsioonide jäljed püsivad endiselt alles suuremate Euroopa riikide esinduskogudes ja õigussüsteemides, samuti ülikoolide korralduses ja filosoofilises sõnavaras. Selle aineline töö on endiselt nähtav pärast aastat 1000 metsast puhastatud Euroopa külade romaani ja gooti paekivikirikutes, linnade korrapäratutes tänavamustrites ja kõrguvates katedraalides. Sama töö on alles, kuigi jõuetumalt, hansalinnade gooti telliskivikirikutes Lübeckist Tallinnani. Isegi kaugel Moskoovias anti maastikule kaheteistkümnendaks sajandiks Bütsantsi joontest tuletatud kivikirikutega püsiv muster.