Loren

Sophia Loren

SOPHIA

LOREN EILE, TÄNA, HOMME Minu elu

Originaali tiitel: Sophia Loren Ieri, oggi, domani La mia vita Rizzoli 2014

Toimetanud Tuuli Rehemaa Kujundanud Angelika Schneider © RCS Libri S.p.A., Milano All rights reserved Tõlge eesti keelde © Jana Linnart ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-809-1 www.tnp.ee Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Mu neljale lapselapsele, minu elu suurele imele.

Sisukord

9

Proloog

15 35 53 73

Hambaork Muinasjututehas Ideaalne mees Kes on see piccerella?

93

Vahemäng

97 117 151 169 193

Mambo Cary roosid Oscarit väärt ema „La Dolce Vita” Abielud

209

Vahemäng

213 231 255 271 293 313

Staarid Tulekud ja minekud Seitseteist päeva Mona Lisa naeratus Kojuminek Hääled

327

Epiloog

329

Sophia Loreni filmid

Proloog

Mu korteri uksekell aina heliseb, samal ajal kui mina lõpetan viimaste struffoli’de, meie traditsiooniliste Napoli jõuluküpsetiste sõtkumist. Jätan taina puhkama ja kiirustan jahuseid käsi põlle sisse pühkides ust avama.

Lillekaupmees naeratab hiigelsuure jõulutähe varjust. „See on teile, signora Loren. Palun, kas ma saaksin teie autogrammi?”

Silt lindil viib mind hetkeks tagasi Itaaliasse. Panen taime mööblitükile ja avan kaardi. Sellel on armastav ja rõõmus mõte.

Mu äsja Ühendriikidest saabunud lapselaste hääled täidavad maja elevuse ja kaosega. Homme on jõuluõhtu ja oleme viimaks kõik koos. Kuid ma ei ole valmis. Kuidas ma suudan küll nii suure hulga inimesi ära toita? Kuidas ma suudan kõik need struffoli’d valmis küpsetada?

Maailm pöörleb minu ümber ja tunnen, nagu libiseks kõik kontrolli alt. Lähen tagasi kööki ja otsin midagi, mida ei suuda leida. Kõnnin söögituppa, lootes, et seal läheb lugu paremaks.

Laud! Jah, homne söögilaud. Tahan, et see oleks kirev ja kaunis.

Võtan palavikulise rutuga klaasid välja ning sean taldrikud ja 9

lauahõbeda kohtadele. Voldin hoolikalt salvrätikuid. Lõbutsen otsustades, kes kuhu istub.

Olen Neitsi ja enamjaolt õnnestub mul oma kompulsiivse täiuseihalusega iseennastki ära tüüdata, kuid mitte täna. Täna tundub, et segadus pääseb võidule. Alustan laua juures otsast peale, püüan oma tundeid vaos hoida. Vaatame: kaks, neli, kaheksa pluss viis, kolmteist ja neli teeb homseks õhtusöögiks seitseteist külalist ... Ei, mitte seitseteist, see toob õnnetust. Loen parem uuesti.

Fotolt kummutil naeratab Carlo meie pulmapäeval oma erilist naeratust. Ma ei unusta kunagi seda hetke, kui tundsin endal tema pilku, palju aastaid varem, restoranis, kust avanes vaade Colosseumile. Olin alles plikaohtu ja tema oli juba edukas mees.

Kelner tuli minu juurde kirjakesega, et produtsent on mind tähele pannud. Seejärel jalutuskäik aias, roosid, akaatsialõhn, lõpule liginev suvi. See oli minu seikluse algus.

Silitan rohelist tugitooli, kus Carlo ajalehte lugedes ikka suigatas. Mul on kõhe: pean meeles pidama, et homme tuleb tuli süüdata. Õnneks tuleb Beatrice, mu lapselastest noorim, ja äratab mind mälestustest. „Nonna* Sophia, nonna Sophia!” Ta on väga heledapäine ... ja väga otsusekindel. Tema selja taga kiikavad sisse ka teised nagu väikeste röövlite delegatsioon. On aeg magama minna, kuid neil pole see mõtteski. Silmitsen neid, nad naeratavad ja me sõlmime kokkuleppe. „Äkki vaataks filmi?”

Rõõmuhüüete saatel puhkeb lahing selle üle, millist multikat vaadata. Lõpuks võidab „Autod 2”, nende hetke lemmik. Istume kõik koos teleri ette. „Nonna, tee meile mamma Topolino häält!”

* vanaema (it)

10

„Otsemaid. Mangia! Söö!” Kannan ette oma rea „Auto 2-st” ja teen samal ajal naljakaid nägusid. „Veel, veel, nonna, palun. Tee veel!”

Kuuldes minu häält, sama häält, mis tuleb väikese auto suust, lähevad nad pööraseks. Kes võinuks arvata, et see neid nii rõõmustab, kui ma üsna tõrksalt selle iseäraliku dubleerimistööga nõustusin?

Vähehaaval jäävad Vittorio ja Lucia, Leo ja Beatrice filmi lummusse ning peagi magavad kõik sügavalt. Panen neile teki peale, heidan pilgu kellale ja mõtlen homsele. Väljas on hakanud lund sadama, kogu sigina-sagina kõrval ei ole ma seda tähelegi pannud.

Tulemised ja minemised on alati väga erilised hetked. Need panevad liikuma mälestuste karusselli, avavad uksed eilsesse, tänasesse ja homsesse.

Oma elule mõeldes üllatab mind vahel, et see kõik on tõsi. Ütlen endale, et ühel hommikul ärkan üles ja saan aru, et see kõik oli lihtsalt unenägu. Mitte et see alati kerge oleks olnud. Oli ka raskeid aegu. Kuid päris kindlasti oli see imeline ja elamist väärt.

Ka eduga kaasneb koorem, millega tuleb õppida toime tulema.

Seda ei oska keegi õpetada. Vastus on sinu sees, seal, kus kõik teisedki vastused.

Lähen kikivarvul oma magamistuppa. On mõnus veidi üksi olla. Tean, et kui peatun hetkeks, leian oma südame vaikse rütmi ja rahunen.

Magamistuppa jõudes märkan, et mul on ikka veel põll ees.

Võtan selle eest, viskan kingad jalast ja vajun voodile. Ajakiri, mida hommikul lugesin, on ikka veel samalt leheküljelt avatud.

Perega kohtumise elevuses on viimased paar ööd jäänud unetuks ning kui ma ei saa magada, tunnen end eksinuna. Uni on mootor, mis aitab mul läbi päevade liikuda.

11

„Buon riposo!*” hüüab Ninni teisest toast. „Püüa pisut puhata!”

Ninni, Ninni ... ta on olnud meie juures ligi viiskümmend aastat. Ta oli Carlo juuniori ja Eduardo hoidja ning kui poisid suureks kasvasid, jäi ta minu eest hoolitsema. Kui mu pojad nüüd oma lastega linna tulevad, hoolitseb Ninni samasuguse innuga nende väikeste röövlite eest. Vahel panen imeks, kust võtab ta kannatlikkuse, et meiega toime tulla. „Ma peaaegu magan juba,” kinnitan talle. Kuid uinumise asemel ma lihtsalt laman ja vahin pärani silmi lage.

Püüan rahuneda, kuid mõtted tormavad peas ringi. Kas lapselastele meeldivad minu struffoli’d? Need, mida minu tädi Rachelina tegi meile Pozzuolis, väikelinnas, kus ma üles kasvasin, olid palju paremad. Lapsepõlve maitsed on alati paremad.

Olen rahutu, nagu siis, kui libisen aeglaselt tegelikkusest teise, unistuste või mälestuste maailma. Ma ei suuda vaikselt lesida, seepärast tõmban hommikumantli selga ja kõnnin koridori teises otsas asuvasse kabinetti. Ma ei tea, milleks. Silmitsen raamaturiiulit, tõstan kõrvale paar raamatut, nipsasjakest, pilti ja paberiraskust. Kortsutan kulmu, just nagu midagi otsides. Siis silman riiuli tagaotsas tumedast puidust karpi. Mu süda jätab löögi vahele. Karbi nägemine üllatab mind, kuid tunnen selle otsemaid ära. Võtan karbi alla ja teen lahti. Mu silme ees on kirjad, telegrammid, märkmed, fotod. See tõmbaski mind siia, see on niidiots, mis sellel külmal talveõhtul mu samme suunas.

See puukarp on minu mälestuste varakamber. Mul on kiusatus jätta see nii, nagu on. Liiga palju aega on möödunud, liiga palju tundeid. Kuid siis kogun julgust, et karp kätte võtta, ja viin selle magamistuppa.

Võib-olla on see mu jõulukink ja ma pean selle avama.

* head ööd (it)

12