Köögist võõrastetoani
A. Dumas läks kord Pariisis Hôtel de la Cloche’i, silmas köögiukse vahelt oma vana tuttavat, kuulsat kokka Villemoti ning pöördus tema poole sõnadega: «Hei! Kas te võiksite moorida meile tõllaratast hapuoblikaga ja valmistada hakklihamasinat à la SaintMene-Hold?» Villemot tõstis pilgu ning, tundnud Dumas’ ära, vastas: «Monsieur, meil on pakkuda vaid tiigrikotlette ja madu tartar-kastmes.»
Anekdoot1
Minevikuteid on igasuguseid. Ühed algavad lossisaalides või teaduskabinettides ja lõppevad tapalaval, teised saavad alguse keisrinna magamistoast ja viivad ministrikabinetti. Tee Saint Helena saarele algas Arcole’i silla juurest. Meie hakkame nüüd minema mööda kõige tagasihoidlikumat teed. See algab köögist, koka pliidi juurest, ja lõppeb võõrastetoas. Kuid ärme hakkame põlglikult muigama. Elu pole teater. Teatris esitab kangelane publiku poole pöördudes pateetilisi monolooge ning jookseb siis kulisside taha, et teha suitsupaus või laenata raha. Päris elus on aga kõik – nii argine kui ka unikaalne, kordumatu – tihedasti läbi põimunud. Me saame iga sündmust näha nii selle paraadküljest kui ka pahupoolelt, elada ühte ja sama ruumi läbi nii «omana», loomuliku ja mugavana kui ka «võõrana», ebamugava ja vägivaldselt pealesurutuna. Just sellest, mismoodi me näeme meid pidevalt ümbritsevat maailma, sõltubki, millisena me teda näeme.
1 Dumas on Food: Selections from Le Grand Dictionnaire de Cuisine by Alexandre Dumas. Translated by Alan and Jane Davidson (London: The Folio Society, 1978), lk 311. - 11 -
Asjasse pühendamatu kõrvaltvaataja, võhiku ja eriti lapse jaoks ei oma «võõras», tundmatu maailm mõtet. Seda on väga täpselt väljendanud Boriss Pasternak: Nii alustatakse. Laps kaheaastasena ema juurest kipub meloodiate manu, ta vidistab ja lõõrib, kuid sõnad kolmandamal aastal tulevad. Nii hakatakse aru saama. Ja käivitet turbiini müras viirastub, et ema pole ema. Et sina pole sina, et kodu võõras paik on. … Nii hakatakse luules elama.
(«Nii alustatakse. Laps kaheaastasena…»)
Mitte juhuslikult ei kätke poeedi jaoks mõistes «luules elama» ka vajadus maailma nimetada («sõnad tulevad»), ja mõista, ja näha tema «kohutavat ilu». Kui vaadata argiasjade maailma sellest vaatevinklist, siis on see eneseküllane süsteem. Ning järelikult saab seda esteetiliselt kogeda, sõltumata otsesest tähendusest. Nii annab Tolstoi «Sõjas ja rahus» ereda näite keele autonoomsest kogemisest, mis loob võimaluse saada ebameeldivast teatest esteetilist naudingut. Sakslasest polkovnik kannab ette, et ohtlik ülesanne on täidetud. ««Aga kui kaotuste kohta küsitakse?» «Tühi asi!» kõmistas polkovnik jämedal häälel. «Kaks husaari haavatud ja üks ühe hoobiga surnuks1,» ütles ta ilmse rõõmuga, suutmata tagasi hoida õnnelikku naeratust, raiudes kõlavalt ilusaid sõnu: ühe hoobiga surnuks.»2 1 L. Tolstoi kursiiv. 2 Siin ja edaspidi tsiteeritud «Sõda ja rahu» Oskar Truu ja Väino Linaski tõlkes. – Tõlkija. - 12 -
Sama toimub, kui söömaaeg muutub esteetilise lahtimõtestamise objektiks. Pöördugem «Anna Kareninas» esitatud Stiva Oblonski ja Levini lõunasöögi kirjelduse juurde. ««Kas Angliasse või Ermitaaži?» «Mul ükskõik.» «Noh, siis Angliasse,» ütles Stepan Arkaditš, valides Anglia sellepärast, et Anglias oli tal rohkem võlgu kui Ermitaažis. Seetõttu pidas ta inetuks seda hotelli vältida.»1 Teel restorani Tolstoi tegelased vaikivad, kumbki on süvenenud endasse. Kuid Levini ja Oblonski mõtted on täiesti erinevat laadi. «Levin mõtles, mida see Kitty näoilme muutus võis tähendada; ajuti kinnitas ta endale, et on lootust, ajuti langes jälle ahastusse ja nägi selgesti, et tema lootus on meeletu, vahepeal aga tundis ta end sootuks teise inimesena, kellel polnud sarnasust sellega, kes ta oli olnud enne Kitty naeratust ja sõna «nägemiseni». Stepan Arkaditš koostas teel lõunasöögi menüüd.» Tervenisti unistustesse Kittyst süvenenud Levini jaoks paistab lõunasöök oma materiaalsuses labasena, ülevat tunnet riivavana. Seevastu Oblonski jaoks kätkeb poeesia lõunasöögis eneses ja iga pisiasi omandab siinkohal rituaalse tähenduse. «Kui Levin ja Oblonski hotelli jõudsid, ei võinud Levinile märkamata jääda Stepan Arkaditši näo ja kogu ta isiku eriline väljenduslikkus, just nagu vaoshoitud sära. [---] «Siia, teie hiilgus [---], rääkis vana, iseäranis lipitsev helehalli peaga, suure istmikuga ja sellel laialihoidvate kuuesabadega tatarlane. «Olge head, teie hiilgus, teie kübar,» ütles ta siis Levinile, osutades Stepan Arkaditšile veel sellega lugupidamist, et hoolitses ka tema külalise eest. [---] «Noh, kui alustaks õige austritest, ja pärast muudaksime kogu menüüd, mis?» «Mul ükskõik. Mina sööksin kõige meelsamini kapsasuppi ja putru; aga seda siin ei ole.» «Puder à la russe, kas soovite?» küsis tatarlane, kummardudes Levini kohale nagu lapsehoidja lapse kohale. 1 Siin ja edaspidi tsiteeritud «Anna Kareninat»Selma Holbergi tõlkes. – Tõlkija. - 13 -
«Ei, ilma naljata, kõik, mis sa valid, on hea. Ma uisutasin ja tahan nüüd süüa. Ja ära arva,» lisas Levin, Oblonski näol rahulolematust märgates, «et ma su valikust lugu ei pea. Ma söön meelsasti midagi head.» «Või veel! Räägi mis tahes, aga see on üks elu mõnudest,» ütles Stepan Arkaditš. «No anna siis meile, kulla vennas, austreid kaks- – vist on vähe – kolmkümmend tükki ja juurviljasuppi…» «Printanière,» kordas tatarlane. Kuid Stepan Arkaditš ei tahtnud nähtavasti valmistada talle seda rõõmu – nimetada toite prantsuse keeles. «Juurviljaga, tead? Siis turbot’d paksus kastmes, siis… rostbiifi, aga vaata, et oleks hea. Ja siis kas või kabunat ja konserve.» Tatarlane, kes mäletas nüüd Stepan Arkaditši kommet mitte nimetada toite prantsuskeelse menüü järgi, ei korranud talle järele, vaid lubas endale seda lõbu, et luges kogu tellimuse söögikaardilt ette: «Soupe printanière, turbot sauce Beaumarchais, poulard à l’éstragon, macedoine des fruits…» [---] «Kas oma juustu ka soovite?» «Nojah, parmesani. Või tahad sa teist?» «Ei, minul on ükskõik,» ütles Levin, suutmata muiet varjata.» Me näeme, et selles kirjelduses viib Tolstoi vastamisi korraga kolm erinevat seisukohta: Oblonski ja tatarlane ajavad asjasse pühendatute dialoogi, ent kumbki tõlgib lõunasöögi tseremoniaali keelde, mis on tema jaoks võõras ja mis annab seetõttu võimaluse seda lõunasööki esteetiliselt kogeda. Tatarlane lausub varjamatu mõnuga roogade prantsuskeelseid nimetusi, kuid Stiva jaoks on see keel tavaline, tema, vastupidi, uhkeldab oma eheda Moskva vene keelega. Levin on nende jaoks lihtsameelne inimene. «Puder à la russe,» pöördub tatarlane tema kui lapse poole. Levin lõhub sihilikult kõiki aristokraatliku lõunasöögi konventsionaalsusi ning seetõttu jälgib heatahtlikult spektaaklit, mida etendab Stiva Oblonski. Ta rõhutab sihilikult, et ta on siin, restoranis, üksnes sellepärast, et «tahab süüa», et ta eelistaks kapsasuppi ja putru. Ent kui tatarlane pöördub Stiva poole usalduslikult ja vandeseltslaslikult «kas soovite oma juustu?», ei suuda ta muiet tagasi hoida.
- 14 -