Lumme kulvajad

Proloog

„Eanu*, räägi seda lugu põdrakasvatajast, kes kohtas haldjat!” Poisi hääl oli tungiv ja selge ning veeres mööda põrandat nagu peotäis külmunud pohli.

Máriddja pikutas teises toas ja kuulis, kuidas Biera rüüpas lurinal kohvi läbi suhkrutüki, mida ta hambus hoidis, ja pani siis tassi linaga kaetud lauale.

„No seda oled sa juba palju kordi kuulnud, aga eks ma siis räägi veel korra,” vastas ta poisile tehtult tüdinud toonil.

Aga tema naine teadis, et Bierale meeldib väga lugusid jutustada, juba tema vanemad olid jutuvestjad ning olid omakorda pärinud selle kombe teistelt, kes tallasid eluradu enne neid. Niimoodi jäid lood meelde ja niimoodi jättis rahvas, kes ei kirjutanud sõnu paberile, endast jälje maale, mida nad püüdsid puutumata jätta.

Eelkõige armastas Biera rääkida lugusid poisile, kes istus köögisohval, pilk ühtaegu ergas ja väsinud, ja keerutas nende vahel laual kasetohust suhkrutoosi. Máriddja kohendas patja põse all, tõmbas patsi välja ning sättis selle paika, nii et tal oli rahulikus hämaruses mugav lamada. Ta pani silmad kinni.

Ka tema armastas Biera lugusid, eriti neid, mis sündisid niimoodi – lapse soovil. Seal kambri hämaruses nägi ta vaimusilmas, kuidas Biera pilk vaatab kaugusse, kui mees otsib enda seest sõnu, otsib seda noort põdrakasvatajat,

* Onu (põhjasaami k) – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

ja kui Biera ta üles leidis, muutus tema hääl kellegi teise hääleks. See kandus ebalevalt läbi köögi puupliidi kuma välja aknatagusesse pimedusse. Lõpuks kaikus tema hääl ruumi igas varjulises sopis, meelitas hämarusest välja kujusid. Máriddja kuulis, kuidas Biera kutsus välja kõbisevate sõrgade ja avaratel väljadel liikuvate põhjapõdrakehade hääle, nende karva sasiva ja nina kõditava tuule. Ja sealt tuli pooljoostes kuulajate poole põdrakasvatajapoiss, suheldes sõnatult oma koeraga. Lasso kõlkus veidi, kui poiss üle kivide lippas, ja pussnuga lopsis vastu reie väliskülge.

„See oli nii,” alustas Biera viivitades, häälekõla tuhm ja raske nagu kirikukell. Sõnad olid selged, kui ta täitis oma hääle suguseltsi pärimusega. Oli võimatu aru saada, kas ta oli väljakutsutud väe meelevallas või valitses ta praegu ise seda väge, põdrakasvatajat ning neid kõiki. Isegi vana seinakell näis ootuselevusest hinge kinni pidavat, kui Biera luges kirjapanemata lugude raamatut.

„Üks noor põdrakasvataja ja tema koer olid ühel suvel omapead karjaga mägedes. Rahmeldamist oli palju ja nii poiss kui ka koer olid väsinud, kui nad telki magama heitsid. Tuli oli peaaegu lõpuni põlenud, aga kivide vahel hõõgusid veel tulised söed. Poiss oli juba unehõlma vajunud, lamas oma kotil, silmad kinni. Siis kostis telgiseina tagant kraapimist. Poiss tegi silmad lahti, kissitas hämaruses, nägi midagi vastu telgikatet vajuvat ning tõusis istukile. Ta kuulis helisevat naeru ja vaikseid sõnu, mis lausuti tüdrukute moodi õrritaval toonil. Ta jäi kuulama ja nägi väljas kolme kogu. Nood nääklesid omavahel ning telgi nahksel seinal oli näha kehakuju, kui üks neist vastu telki tõugati.

„Sa oled ju päev otsa eemalt piilunud. Vaata nüüd siis korralikult!”

Siis sai põdrakasvataja aru, et seal väljas on haldjaneiud, sest miilide ulatuses ei olnud ümberringi kedagi teist. Saamide mälestustes ja juttudes olid need olevused ligidal, elasid

inimestega külg külje kõrval, ja ainult sellised inimesed, kellel oli eriline silm, nägid neid mõnikord. Neid lugusid oli palju ja poiss oli kuulnud kõiki, mida tema suguselts teadis. Saamid kutsusid oma nähtamatuid sugulasi haldjarahvaks, ja leidus viise nendega ühendusse astumiseks, nende paigale sundimiseks, nii et nad jäid seisma ning lasid ennast puudutada ega läinud ära.

Koer oli ärganud ja küünitas ennast terve kehaga tüdrukute poole. Tal oli kurgus urin, mis vaikis alles siis, kui käsi tema karva paitas. Teise käega otsis noormees vööl rippuvat noatuppe ja vaikselt nagu vaim tõmbas ta sarvest pea ja vaheda teraga pussi välja. Järgmisel korral, kui naise keha telgi najale langes, oli poiss valmis: ta torkas noaotsaga ettevaatlikult naise taguotsa, nii et nahast telgikattel puhkes õide väike verelill.

Väljas jäi vaikseks, nagu oleks mäe kohale laskunud paks udu. Tuul tõmbas hinge, oja ei laulnud enam ja süte tasane pragin vaikis justkui tardunult.

Siis tõmmati paks telgikate lahti, avast puges sisse naisekogu ja istus nõtkete liigutustega teisele poole tuleaset. Tõstis pilgu. Silmadega, mis olid läikivad ja tumedad nagu metsajärved, vaatas haldjas poisile otsa, kuni tollel jäi hing peaaegu kinni.

Ta silmitses poissi pikalt, justkui püüaks tema hingepõhja tungida. Viimaks naeratas ja ütles kindlal häälel:

„Sa tahtsid mind kinni võtta. Eks näis, kas sa suudad mind hoida.”

Tema saami keel oli vanamoeline ning hääl oli tugev ja rahulik, kui ta jätkas.

„Minust saab sinu naine ja koos minuga saad sa kaasavaraks kogu mu karja, ma sünnitan sulle terveid poegi ja tugevaid tütreid ja me saame õnnelikuks. Aga üht pead sa tõotama.”

Põdrakasvataja süda kloppis. Ta ei saanud teha muud kui noogutada, süda õnne ja õhinat täis.

„Sa ei tohi kellelegi rääkida, kuidas ma sinu omaks sain ja kes ma olen. Sa ei tohi mind kunagi nimetada nii, nagu ma ei kuuluks sinu maailma.”

Noormees köhatas ja tõotas innukalt ja tõsiselt teha, nagu naine ütles. Siis läks noormees oma perekonna püha kivi – sieidi – juurde, nagu tüdruk oli käskinud, ja vahtis silmi kissitades valgesse suveöösse. Sel tunnil ei paistnud sääskegi liikvel olevat.

Ta kuulis, et läheneb suur põhjapõdrakari. Lasso käes, jälgis ta suurt valget põdrapulli, nagu tüdruk oli käskinud. Nüüd tegi ta viske. Ja kui tal läks korda see tugev, uhke isane enda juurde tirida, jagunes põdrakari kahte lehte ja pool karja tuli kaasa. Justkui oleks mingi vägi neid tõmmanud, läksid põhjapõdrad karja juhile järele. Noormehe poole.

Läkski nii, nagu tüdruk oli öelnud. Nad pandi paari, aga tseremoonia ajal kõndisid mõlemad vastupäeva ja noormehe siida* nõid luges tagurpidi issameiet. Vägev šamaan sai aru küll, kes pruut on, aga hoidus targu seda valjusti välja ütlemast. Üksteise järel sündisid lapsed ja tänu naise suurele karjale oli pere rikas. Kõik edenes neil hästi ja neil oli palju karjaõnne.”

Ühtäkki valitses köögis vaikus. Biera keerutas aeglaselt kohvitassi ja vaatas äraoleval pilgul kohvipaksu – võibolla ennustas tulevikku.

„Aga mis edasi sai?” küsis poiss.

„Tead ju küll. Ühel õhtul tõmbas mees käega läbi oma naise mustade juuste ja sosistas talle kõrva: armas naine, mu kallis ... mu haldjas ... Naine tardus, nagu oleks kiviks muutunud. Ja aeglaselt, nagu pilv libiseb taevas päikesest eemale, pööras ta selja, tõmbas lapsed enda ligi ... ja mehe poole vaatamata läksid nad vaikselt püstkoja uksest välja. Ja mees

* Siida on ühiseid karjamaid kasutav saamide kogukond.

nägi oma kohkumuseks, kuidas tema pere ning veidi eemal olev põhjapõdrakari haihtusid ning said maale langevate esimeste päikesekiirtega üheks.”

Máriddja judises teki all lamades ja ootas maagia haihtumist, see juhtus alati, kui Biera oli vait jäänud. Siis avanes klõpsatades tubakatoos. Biera võttis oma mõhnaliste näppudega tubakat. Poiss istus veidi aega vaikides. Seejärel küsis:

„Aga miks naine ära kadus? Kui ta meest armastas, siis oleks tema ja lapsed võinud ju jääda?”

Tundus, et Biera mõtles oma vastuse korralikult läbi, enne kui selle välja ütles: „Küllap ta igatses hingepõhjas midagi muud, kuigi mees oli talle armas. Ma arvan, et igaüks igatseb eluaeg seda kohta, kuhu ta kuulub. Mis sinust ka ei saaks ja kuhu sa ka ei satuks, on su südamel juur all.”

Biera hääl oli ajast nii tühi ja nii saatust täis, et tema naine teadis: mees on Näinud.

Keset kõige pimedamat hunditalve sai vana naine kuulda oma kohtuotsust. Kabinetis, mida ehtis laialivalguvate värvidega kunst, oli ta järjekindlalt keeldunud naisarstile otsa vaatamast. Arvatavasti on need jubedad maastikupildid spetsiaalselt valitud just niisuguste jutuajamiste taustaks, mõtles Máriddja küüniliselt.

Doktor Skruvlenius ootas reaktsiooni, tema malbe pilk ja õrnalt rohekad kulmud väljendasid kaastunnet.

Tegelikult nägid need kulmud nii värvi kui kuju poolest natuke merehaiged välja, kõõludes arsti prillide kohal nagu pohmellis röövikud. Võib­olla ka sisalikud. Pisikesed kärmed ja kalorivaesed sisalikud, kes vudisid üle tohtri lauba, kui too kätteõpitult kaastundlikul toonil aeglaselt kõneles.

Kas asi võib olla valguses? Kabinet lõhnas vängelt desogeeli ja liiliate järele. Máriddja kergitas lõuga, et paremini näha. Punased karvad võivadki rohekaks minna, kui ennast happelise veega pesta. Või oli see vastupidi? Just! Ihukarvu värvib roheliseks hoopis soolane vesi. Ta on seda televiisorist näinud, niisiis on see tõsi.

Arst ümises vaikselt ja rahustavalt; vana naine, kes oli äsja saanud kurva sõnumi, oli ilmselgelt väga vapustatud.

* Jábmemáhkká on saami surmajumalanna, surmavalla valitseja.

Roheline tuli Jábmemáhkkále *

„Ma mõistan, et see on ränk, Maria, ja kahjuks ei ole ühtegi valutut viisi sellist ülimalt kurba sõnumit edasi anda.”

Kulmud nõtkusid aegluubis ning moodustasid siis arsti silmade kohale taas kaastundliku rohelise A.

Máriddja tõstis oma kulmud kõrgele ja püüdis aru saada, kas need tunduvad roomajate moodi, aga paraku ei tundunud. Kahju. Niisugune oskus teeks palju rõõmu. Ninasõõrmed paisusid pingutusest, kui Máriddja tegi veel ühe katse jäljendada arsti suurejoonelisi näoliigutusi. Piinliku täpsusega kitkutud karvaread olid nüüd laskunud uskumatult madalale laugude kohale, püüdes patsiendi põiklevat pilku.

Kas niisugust oskust saab omandada, mõtles Máriddja, kallutades end ebaloomulikult sügavas tugitoolis huviga ettepoole. Ta pani tähele, et reaktsiooni puudumine hakkas arsti häirima.

„Ja milline su kodune olukord on?” küsis doktor Skruvlenius, pea empaatiliselt viltu. „On sul olemas elukaaslane või mõni teine lähedane inimene, kes saab sind aidata?”

Arst artikuleeris oma küsimusi kuidagi eriti ärritavalt, nagu oleks Máriddja poole aruga.

„Me teeme muidugi kõik mis meie võimuses, et sel perioodil toeks olla. Pakume psühholoogilist nõustamist ja ma võin ka antidepressante välja kirjutada, kui arvad, et neist sulle abi on.”

Kuigi hääl oli malbe, jäi Máriddja valvsaks ja oli ühtäkki jälle täiel määral kohal. Arsti kulmude analüüs pidi ootama.

„Ma olen abielus ja küll vanamees minu eest hoolt kannab. Meil ei ole midagi vaja, nüüd kus ma tean, kuidas lood on.” Máriddja tegi katse püsti tõusta. „Aitäh abi eest.”

Doktor Skruvlenius hoidis teda tagasi, sirutades oma jaheda käe välja. Kaks sisalikku lähenesid ja nuuskisid teineteist ninajuure kohal.

Tohtri kena käpake puudutas Máriddja kõveraid sõrmi nagu lille õieleht rannamändi.

„Ma mõistan, et seda on raske teatavaks võtta, Maria, aga hiljem, kui sa oled valmis, räägiksin sulle hea meelega, mis variante me saame pakkuda. Kui mitte muud, siis võiksime ehk pakkuda psühholoogilist nõustamist sinu mehele?”

Máriddja kohkus sedavõrd, et unustas vihastada selle üle, et arst oli jälle vale nime öelnud. Ta raputas Skruvleniuse puudutuse maha ja vastas: „Ei, ta pole kuigi suur jutumees. Ta võtab seda asja rahulikult. Ei usu, et see talle suurt muret teeb.”

Nüüd hüppasid sisalikud nii, et laup läks kipra. Nad vajusid näo vagudesse, nagu tahaksid oma imestust või kohkumust varjata.

Uskumatult andekas naine, mõtles Máriddja imetlevalt ja kaotas jutujärje.

„Aga tal läheb ju raskeks ... Eakal inimesel ei soovitaks ma küll proovida ilma toeta sellise olukorraga toime tulla!”

Skruvleniuse pisut monotoonne hääl hakkas libisema värskendavalt kõrgesse helistikku. „Oht kaotada oma abikaasa pärast nii pikka kooselu on suur trauma!” rõhutas ta.

Máriddja veeretas pead nõusolevalt ette­taha ja ütles siis: „Aga ta on kõik oma koerad ise magama pannud, ja jumala eest, sel mehel on pehme süda! Ta oli nendesse hullumoodi kiindunud. Eks ta muidugi vesistas väheke, kui arvas, et keegi ei näe, aga mõne aja pärast oli jälle naksis!”

Arstil vajus suu ammuli. „Aga praegust olukorda ei saa ju kodulooma hukkamisega võrrelda? Tähendab ...” Tema silmad olid suured nagu taldrikud ja ta oli ametirollist välja langemas. „... sa ei ole siiski tema koer, vaid abikaasa? Ma olen kindel, et ...” Ta takerdus. Kogus ennast siis ja jätkas kainel häälel, otsustanud kindlalt järgida surmaotsuste väljakuulutamise korda, nagu ette nähtud. „Niisiis. Kuidas te olete oma elu korraldanud? Kas elate eakate pansionaadis või elate omas kodus ja teil käib koduhooldaja?”

Máriddja süda tegi rinnus hüppe, suus oli saapaheina maitse ning sõnad olid napid ja kiired.

„Ei, koduhooldajat ei ole. Meile ei meeldi, kui võõrad sisse­välja voorivad. Me saame hästi hakkama, lausa väga hästi. Pole kunagi mingit abi vajanud. Kumbki meist pole peast segane ega põdur,” teatas ta arstile, unustades, mida too oli tema tervise kohta just äsja öelnud.

Skruvlenius köhis ärritavalt kaua ning asetas nimetissõrme mõtlikult lõuale.

„Ma arvan siiski, et hoiame sinuga ühendust, Maria, ja vaatame, kuidas läheb. Nagu öeldud, saame sinu heaks siiski nii mõndagi ära teha – isegi kui lõpp on paratamatu,” ütles ta ettevaatlikult, kuid selgelt.

„No siis on praegu vist kõik?” nentis Máriddja ning tõusis oma ebaergonoomiliselt istmelt ebagraatsiliselt püsti. Põlved naksusid, kui ta kummardus tuttmütsi põrandalt üles võtma, et seda pähe tõmmata.

„Nagu soovid. Meil on ju sinu kontaktandmed, nii et võtame mõne päeva pärast ühendust, kui see asi on natuke settinud.”

Tohter sirutas käe tema poole välja. Vastuseks sellele žestile nuuskas Máriddja põhjalikult nina taskurätikusse, mille arst oli talle jutuajamise alguses andnud, ja ulatas selle siis punapäisele naisele tagasi. Väikesed läikivad salamandrid näo ülaosas nägid hämmastunud välja, aga arst kogus ennast, võttis paberrätiku vastu ja ütles head aega. Onkoloog Runa Skruvlenius saatis pilguga väikest vanaeite, kes lehvis pobisedes üle marmorpõranda, hõlmad laiali, nagu turris vares vastutuules. Sellel tädil ei ole ka peas kõik korras, mõtles ta ja salamandrid tukkusid loiult tema kuumahoo soojuses.

Máriddja tõttas mööda haigla koridore välisukse poole nii ruttu, kui tema kõverad jalad kandsid. Teel bussipeatusse, kuhu pidi kolmveerand tunni pärast tulema buss, kaevas ta jopetaskust välja oma päevinäinud telefoni ... ja viskas selle prügikasti.

Keegi ei tohi sellest teada saada. See jama on vanajumala ja Máriddja omavaheline asi.

Rohelise tohtri telefonikõnet ei võta keegi vastu. Helin, mis kõlab nii, nagu oleksid sääsed ennast elustiiliõpetajate verd täis puukinud, kaigub näruses plasthauas suitsukonide ja tühjade kommikottide vahel. Telefonirisu aku saab tühjaks varem kui Máriddja oma.

Selles oli ta igatahes kindel.

Sel ööl virgus Máriddja halisedes unenäost, põsekortsud märjad ja hellad. Biera lamas näoga tema poole, raske käsi tema pihal.

„Sa nägid und.” Máriddja seaduslik abikaasa vaatas talle tõsiselt otsa nagu katoliku preester, kellele on äsja pihitud eriliselt ränki patte. „Ju vist poissi ...”

Máriddja ahmis ikka veel õhku ja vaigistas hingetõmbed kogu oma tahtejõudu appi võttes.

Polnud midagi vastata, Máriddja vaatas mehele ainult silma, hing avali. Ta pigistas mehe kortsulist kätt ja Biera pigistas õrnalt vastu.

„Ka mina igatsen teda taga.” Biera hääl oli hämar nagu päevavalgus.

Nad lamasid vaikides pimedas teki all, näod vastamisi, ja mõlema mõtted kajasid väikese lapse suuruses tühjas ruumis nende vahel madratsil. Ja Máriddja mõtles, et ta tahaks peos tunda poisi sooja jalakest. Kuigi nüüd oleks poiss täismees, kelle jalalaba ei mahuks Máriddja pihku ega laseks eriti mõnusat magamisasendit sisse võtta. Kui ta üldse nende voodis magaks – mida ta muidugi ei teeks. Ta peaks magama köögisohval, see on vist lühikesevõitu, aga Máriddja paneks talle padja sääremarjade alla, et jalad üle otsa rippudes ära ei sureks. Ja villased sokid jalga. Ta kannaks igatahes hoolt, et poisi jalad oleksid korralikult soojas, kui too tingimata peab laskma neil asemelt välja

tolkneda. Kes noorelt jalad ära külmetab, saab vanast peast valu tunda – seda teavad kõik.

„Nii et haigemajas läks täna hästi, jah?” Biera hääl kõlas nii, nagu suurem osa temast juba magaks.

Máriddja heitis talle lühinägeliku kõõrdpilgu ja haigutas tehtult. Patsutas rahustavalt mehe käeselga.

„Väga hästi läks, ma olen terve nagu purikas. Ei mingit muret!”

Ta andis mehe pöidlaküünele musi ja keeras selja, et see, mis tema näojoontes peidus oli, välja ei paistaks. Mehe käsi oli endiselt tema peal, kui oli kuulda, et mees jäi uuesti magama – vanamehelike mõminate ja raskete puhatustega vabisevate huulte vahelt.

Biera Rijá magas nüüd nagu laps ning see kindel teadmine ühtaegu rahustas ja hirmutas tema naist.

Kui Máriddja keeras teise põse padja poole ja tema hingetõmbed muutusid sügavamaks, oleks ta peaaegu võinud vanduda, et tundis Heaika­Joná väikest karvaudemetega kaetud meelekohta oma huulte vastas. Ja tema lõhna.

Máriddja tõmbas seda ninna, nagu emane loom nuhutab oma poja lõhna. Ta lasi mõtetel muutuda õhuks, süsihappegaasiks ja valusaks vaikuseks, mille juur oli tema naba all.

Biera kadunud nuga ja Máriddja kadunud mõistus

Nad elasid alevist mõnikümmend kilomeetrit eemal, mäe otsas, mille kõrgus merepinnast oli päris suur. Mägikülas nimega Sarvesoajvve paiknesid suuremad ja väiksemad majad hajali väikese kõvera tee ääres niisama kõverate kaskede ja eakate kuuskede vahel. Kõige kõrgemal asuvast majast paistis kätte Guovddo – valla ainus tiheasula. Talvel sirasid Sarvesoajvve vastas slaalomimäe tuled nagu jõulukuuse elektriküünlad.

Biera ja Máriddja Rijál oli siin maja. Mitte midagi erilist, kaks tuba ja köök ning paar kõrvalhoonet, aga vähemalt oli neil töötav veeklosett ja satelliiditaldrik. Püstised seinalauad oleksid ehk vajanud paari värvikihti, eelkõige maja lõunaküljel, aga see oli nii väike asi, et sel polnud õieti mingit tähtsust, arvasid Rijád ise. Sissesõidutee oleks ehk tahtnud mõnda labidatäit kruusa, aga seegi ei teinud neile muret. Kodu oli –ning oli alati olnud – neile piisavalt hea sellisena, nagu see oli. Ei, maja võib­olla pisut unarusse jäetud seisukord ei olnud asi, mille üle pead murda. Bierale tegi muret miski muu.

Ta oli puukasti ääres põlvili. Pühkis hoolikalt tedretiivaga põrandaplaatidelt puru ja tuhka. Sõrmed olid kõverad ja valutasid täna ning Biera ennustas, et ilm hakkab muutuma.

Akna taga paistis kraadiklaas akna najale tuisanud lumehange tagant hädavaevu välja. Taevas polnud tänagi jaksanud heledaks minna. Päeva valgustas üksnes pilvede tuhm peegeldus lumevaibal. Pani see kuivad räitsakad loiult helkima ja nakatas meele lumevärvi hämarusega. Kraadiklaasi elavhõbe oli sama meelt: ilm oli krõbekülm.

Biera riputas tiiva õlasulgede ümber seotud rihma pidi naela otsa. Tiib keerles pliidi soojuses paar pööret ja tedre suled läikisid tulekumas. Kombe kohaselt oli tiib alles jäetud, et sellega kodus põrandat pühkida, eriti ahju ümbrust, aga nüüd hakkas see pisut rääbakaks muutuma. Sel talvel peaks uue tedrekuke laskma. Tuli praksus pliidiukse taga ja Biera heitis pilgu oma naisele, kes istus kraanikapi kõrval toolil ja lahendas vana kiledahäälse raadio saatel muusikaristsõna. Biera lükkas prahi kühvlile ja astus mööda kaltsuvaipa kraanikausi all oleva prügikasti juurde. Hajameelselt nihutas Máriddja muusika taktis õõtsuvat villases sokis jalga, et mees prügikastile ligi pääseks. Naine nägi seal istudes rahulolev välja nagu väike vares mugava oksa peal.

Biera meeleolu oli naise omale vastupidine. Ta ei leidnud oma nuga. Seda, mis oli tavaliselt tema küljes nagu kehaosa, alati vööl nagu valatud. Ta tundis end kummaliselt paljana: ilma vasakul puusal kõlkuva noata oli ta justkui vigane. Tavaliselt haaras tema käsi selle mitu korda päevas pihku, et kala rookida, leivale võid määrida ja teha kõike muud, milleks üks hea nuga kõlbab. Ta oli noa ise teinud ning tundis selle kuju ja hingeelu läbi ja lõhki. Ta pani noa alati automaatselt tuppe tagasi, aga nüüd ei saanud ta mitte kuidagi aru, kuhu see oli jäänud. See oli väga veider ja õigupoolest natuke ebameeldiv. Noa puudumine häiris teda ... aga oli veel midagi, mis tema meelerahu laastudeks lõikus. Biera vaatas jälle Máriddjat, too hoidis pliiatsiotsa ajalehel paigal, nagu mõtleks sügavalt järele. Peas oli tal

tuttmüts nagu ikka ja mööda selga voolasid kaks halli patsi nagu vaiksed talvised ojad. Naisel oli seljas flanellpluus, seelik ja põll, mis nägi välja nii, nagu oleks sellega põrandat pestud. Mehe küsimusele oli ta äraolevalt vastanud, et nuga on Norrbottens­Kurireni peal kuivatatud liha kõrval. Imelik, oli Biera mõelnud, sest nad mõlemad teavad, et kuivatatud suitsuliha ripub oma kohal aidas naela otsas – nagu ikka.

Ja lehtedest käib neil ainult Norrländska Socialdemokraten.

Kui Biera oli seda öelnud, oli naine natuke naljaka näo teinud ja hakanud rääkima mehe katkistest kinnastest.

Väga võimalik, et haldjad on noa ära võtnud, mõtles

Biera. Nad teevad mõnikord nii. Selle peale pole mõtet närvi minna. Ta teadis, et nad toovad noa varsti tagasi.

„Laenake pealegi, aga ma tahan seda varsti tagasi saada,” ütles ta igaks juhuks. Nii vaikselt, et huuled vaevu liikusid, kui ta säärsaabast jalga tõmbas. Aga ta polnud sugugi kindel, et nuga on maa­aluste käes ... ega olnud ka kindel, et tema naisega on kõik korras. Viimasel ajal oli Máriddja olnud isemoodi. Kuidagi mõtlik ja ... imelik. Sobivamat sõna ei tulnud Bierale pähe. Máriddja oli viimasel ajal imelikult käitunud. Ta rääkis tihti möödunud aegadest, ka nendest, millest nad olid hulk aastaid vaikinud. Biera sosistas mõttes neid silpe. Tajus oma hinges poisi vaimu ning tema vana süda sosistas joiu esimesi noote. Siis nühkis Biera oma kõva soonilise käega otsaesist, et aru pähe tuleks, ja tõmbas mütsi pähe.

„Ma lähen korraks välja.”

Trepil külma õhu vines mõtles Biera naise haiglaskäigule mõni nädal tagasi. Kas küsimus oli milleski tõsisemas kui tervisekontrollis, millest Máriddja oli rääkinud? Jaanuarikuu jäine tuul salvas nüüd teravate hammastega Biera keha ja hinge. Máriddja ei olnud ju päris enda moodi. Biera kangestus. Mis siis, kui ta oli käinud hulluarsti juures?

Hearrá don áigá*, ega naine ometi ei hakka peast nõdraks jääma?

* Issand jumal (põhjasaami k)

Lõpp

sirged ranged tindijooned saevad maa ja rahva pooleks kiri kisub tüki ihust langeb maha rakkus pihust

Viimasel aastal ema külastades oli Kaj iga kord soovinud, et ema sureks. Ta isegi ei häbenenud seda. Võib ­ olla sai ema aru, mida ta loodab, ega pannud seda talle pahaks, sest lõpetas kõik nende koosolemised kahetseva ohkega läbi nina. Justkui tahaks öelda: kahjuks ka seekord mitte. Ja kujuteldav paks daam lõpetas laulmise ning surus huuled õpetajalikult kokku. Iga kord.

Mitte et Kaj oleks tahtnud näha oma ema kannatamas. Vastupidi: ta soovis emale kergeid samme niisuguse rahuliku surma poole, mida arvatavasti kõik väga haiged inimesed endale mõttes soovivad.

Ja ta püüdis siiralt ema lõppu kergendada. Mängis talle mahedaid laule varblasesilmadest, naistest, kes tahavad oma aknad lahti teha, ja taevast siinsamas ümber nurga, kui talle tundus, et eluleek hubiseb. Hoidis ema kätt, pomises talle – ja endale – lohutavaid sõnu.

Aga siis kostis haigevoodist see lootusetu nasaalne ohe ja siis andis ta ema hallidele juustele hüvastijätumusi. Ta võttis oma raamatu, oma pooliku kommipaki ja mobiililaadija. Sama palavalt, nagu ta oli äsja soovinud ema lahkumist, palvetas ta nüüd mõttes, et ema elaks veel natuke aega. Järgmise korrani. Sest küsimus ei olnud ainult õilsas lootuses, et lähedane inimene vaevast lahti saaks. Ta oli sellest täiesti teadlik.

Ei, Kajl oli vaja kohal olla. Ta ei tahtnud lõpust ilma jääda.

Niisiis käis ta oma riidest raamatukogukotiga Borlänge haiglas. Iga päev. Ta istus tugitoolis akna all, mille vaadet raamisid pleekinud haiglakardinad. Vaatas oma kunagist gümnaasiumi teisel pool teed. Ootas, koostas sõnatut bilanssi. Suvel oli aknatagune näitelava pakkunud vihmariietes koerajalutajaid ja väikesi norus kõrvadega spanjeleid, tuuliseid suvepäevi, mil tuuleiili karistav käsi sakutas tankla suuri fassaadilippe nagu poisikese kõrvu. Ja iga päev jättis ta aknataguse argipäeva hoolikalt meelde. Emaga ühise elu viimse kulissi.

Ühel augustikuu pärastlõunal nägi akna all istuv Kaj tahtmatult pealt, kuidas mööda tänavat tuli joostes keskealine mees, paksu kõhu all saunalina. Stseen lõppes nii, et ta istus taksosse. Oma pikkade koibadega nägi ta välja nagu sääriksääsk. Ainus asi, mis liputamisskandaali ära hoidis, oli arvatavasti üsna maksaplekiliste sõrmede haare ümber rätiku.

Kajd valdas tänutunne vaese taksojuhi vastu ... tal endal ei olnud küll tahtmist sel päeval rohkem kahvatut vanameheihu näha. Miks see spurt küll ette sai võetud? Vaevalt et põhjus kuigi väärikas oli.

Karvutul rinnal rappuva jämeda kuldketi kandja ei äratanud temas kaastunnet. Mingi nilbe tüüp, järeldas Kaj

endamisi ja võttis uuesti kätte süles lebava raamatu – kohaliku debütandi õhukese luulekogu. Ema oli saanud selle eelmisel aastal jõulukingiks Kaj elukaaslaselt Mimmilt. Kaj jätkas sealt, kus oli lugemise pooleli jätnud, noppis pausile pandud sõna üles, tõmbas värsid sirgu ja riputas need peagi üksteise järel õhku nagu jõulukuuse haprad kuulid. Magava ema rõõmuks. Aga Kajl oli hea meel, et ema ei surnud tol päeval. Oleks olnud ebaväärikas teha oma viimne hingetõmme niisugusel päeval, kui poolpaljad mehed, kellel on teoksil midagi kahtlast, pretendeerivad pisimalegi mikroosakesele sellestsamast hapnikust, mis jääb surijale viimaseks.

Peaaegu sama tihti istus selles kulunud nahkistmega tugitoolis tema seitse aastat noorem vend Gustav. Nad käisid kordamööda nagu isamesilased mesipuus. Mõnikord valvasid nad koos. Nad puhkasid oma emanda turvalises varjus, kuni üks neist tõstis tiivad ja lendas välja, tiibade välkudes kinnisest betoonruumist välja – päikese kätte ja elu keskele. Teine jäi oma sureva mesilasema juurde, mähkis ta oma kartuse nektarisse ja ootas koos temaga surma.

Ja ema suri Kaj valvekorra ajal, tänu taevale. Aga kui ema oma maiselt asemelt lahkus, oleks Kaj selle äärepealt maha maganud. Ta oli parajasti tualetis ja proovis maha pesta apelsinimahla, mida ta oli kaelusele tilgutanud nagu ikka. Ettevõtmine oli küll juba ette nurjumisele määratud: kes suudaks särki seljast võtmata krae pealt plekki maha pesta? Ainult mõni elukutseline tsirkuseartist, mõtles Kaj. Ei, ainult kass. See oli needus, mis tema armastusega tsitrusviljade vastu kaasas käis. Sellest sündis alati katastroof. Ta jättis vee ülakehale uhtumise katki, kui haigla külmade metallraamide ja tärgeldatud voodiriiete poolt kostis see hääl – korin.

Nagu mäetipud lumekihi all, turritasid ema põsesarnad kahvatu, kortsulise naha all.

Tugevad ja rasked juuksed lebasid padjal nagu hobusejõhvid ning ema paokil huulte vahelt paistsid teravad silmahambad. Ta nägi kena välja. Isegi nüüd, mil see oli kaotanud mõtte, oli ta elegantne. Käed, mille küüsi oli Kaj eelmisel päeval lakkinud, puhkasid graatsiliselt rinnal – justkui hakkaks ema oma keha õhuga täitma. Kaj peaaegu ootas, et näeb, kuidas ema hingab välja, tuues käe mööda keha alla nagu joogi, et näidata ette, kuidas käib optimaalne hingamine. Aga ema ei teinud seda, kuigi hingas veel. Õhk visises tema kopsudest välja ebaühtlaselt ja jõuetult.

Kaj tõmbas tooli lähemale ja istus selle võrratu naise kõrvale, kes oleks pidanud lamama voodi sügavusse vajunult, aga näis oma harjumusele truuks jäädes hõljuvat voodi kohal, kõige selle kohal , mis tavalisi inimesi alla surus. Raskusjõud ei olnud ema jahedast üleolekust kunagi võitu saanud. Tema sammud olid lumehelbed soojadel kividel, tema vaoshoitud liigutused olid kandnud teda elus edasi peaaegu tantsiskleva hooga – nagu haldjat.

Mõistatuslik, kättesaamatu. Ääretult ilus.

Tema punased prillid lebasid kokkupandult öökapil. Kaj tundis imelikku tungi panna need endale ette, et vaadata läbi sellesama lihvitud klaasi, läbi mille vaatas naine, kes oli ta sünnitanud. Ta tahtis vaadata ema silmadega. Tahtis ema mõista – ja temaga esimest korda kohtuda. Nüüd, nende viimasel kohtumisel.

Selle asemel silus ta ema tekki, millel polnud küll ainsatki kortsu.

„Kas tahad, et kutsun õe? Või Gustavi?” küsis Kaj roostese häälega.

Ema pani silmad korraks kinni ja vangutas tasakesi pead. Ta hingas ebaühtlaselt ja pingutatult, aga tal ei paistnud valus olevat. Kaj otsis tema pilku ja leidis, et see oli ootel. Helepruun nagu piimaga Earl Grey.

Nende vahel oli mitu kihti vaikimist, saladusi, kattevarje, ebaselgust ja küsimusi – nagu terve virn siidpaberilehti. Ema

„Kohe saab läbi, Kaj,” sosistas ema. See kõlas nii, nagu tahaks ta öelda, et ekraanil on hakanud jooksma meeldiva, aga mitte geniaalse filmi lõputiitrid. Merevaiguvärvi silmades oli sula, kui ripsmekardin aeglaselt tõusis ja langes.

Kaj ei öelnud midagi. Mõtted keerlesid peas, kõik, mida ta oli otsustanud küsida ja öelda, sagis tema ajus ringi nagu suvises metsas mängiv rebasepoegade pesakond. Ta neelatas. Ema sõrmed liikusid õrnade ja aeglaste jõnksude haaval mööda tekki Kaj poole ja poeg võttis need pihku. Küüned olid Kaj sõrmeotste vastas kõvad ja külmad, aga ema laulatussõrmus oli toekas ja soe. Kaj silitas seda pöidlaga ning tundis oma pulsi valusat tuikamist.

Pärast kogu seda ootamist ei olnud Kaj ikkagi valmis.

Ta ihkas emalt midagi saada, enne kui too ta maha jätab –enne kui emakäsi, mille kindlust ta polnud kunagi tunda saanud, tema kleepuva lapsekäe lahti laseb. Aga nüüd, mil elu viimane võimalus oli käeulatuses ja vaatas talle rahulikult otsa ... ei suutnud ta seda paluda. Kaj huuled olid kuivad nagu miski, mis on kaua päikese käes vedelnud ja elastsuse kaotanud.

Ta pigem tundis kui nägi, kuidas luik ema hinges ennast kokku võttis – valmistus jalgadega ära tõukama ja õhku tiibade alla püüdma. Kaj pigistas veel kord ema kätt ja vahetas asendit.

„Ema,” ütles ta vaikselt.

Iga silmapilgutus langetas surma hiilivate sammude rütmis nendevahelisi loore. Viimaks olid ema silmaterad täiesti puhtad ja ta vaatas pojale silma, otse ja lähedalt, ning hakkas kõnelema.

25 ja poeg vaatasid teineteisele otsa ja ema tegi talle seda au, et ei pööranud pilku ära. Seekord. Ta paotas varjatud siseruumi ust, laskis pojal aimata, et tõrjuva fassaadi taga liigub miski. Tema peenike kael padjapüüril oli luigelik, sel hetkel nii luigelik, et padjapüür tema all meenutas õrnalt lainetavat veepinda.

Sõnad olid vaiksed ja meloodilised, hääl tasane ja mahe. Kaj oli nende ees kaitsetu. Need voolasid üle huulte enneolematult loomulikult ja kirglikult. Asi polnud ainult keeles. Ema kõneles väga vaikselt, tema häälel oli hoopis teine toon ja kõla – Kaj ei osanud muud teha kui imestada, hoides põske ema hingeõhus, et kuulda. Nii ei olnud ema kunagi varem temaga kõnelnud, see tundus nii võõras ... ja nii tuttav. Ta ei pannud tähelegi, et ema oli vait jäänud, mitte enne, kui tundis oma kõrva jahtuvat. Kui ta emale otsa vaatas, oli too silmad kinni pannud ja minema hõljunud, veepiisad tiivasulgedel sädelemas.

Ema lõpp jäi Kajle, mitte vennale. See oli mõnes mõttes õiglane, kuigi süda oli hell nagu verevalum, kui Kaj võttis telefoni, et teha Kõne.

Gustav oli saanud alguse, lõpp jäi Kajle. Selle mõtte loogika ei olnud talle päris kristallselge, pigem oli see lapsik, vaistlik. Aga kes ei muutuks taas lapseks, kui ema sureb?

Kaks nädalat hiljem seisid liiga õhukestes riietes vennad surnuaial ja lõdisesid, kui puusärk lahtikistud maahaava sisse lasti. Gustavi tütar laulis laulu „Ainult päev”. Tema süütud, selged noodid sooritasid oma sekundipikkusi lende läbi õhu. Gustav hoidis oma lilli nii, nagu oleks tema pihk suu, mis hoiab kinni midagi, mida ei või välja öelda.

Nende ümber seisid hauakivid, mälestusmärgid inimeste elule ja surmale: nende unistustele ja igatsusele, nende tööle ja vaevale, mille võtsid kokku kivisse raiutud kirjad. Liikumatu trobikond vaikivaid graniidist nutunaisi.

Sall ajas Kaj kaela sügelema ning ta tõmbas jopeluku lahti. Vennanaine pühkis pihkudega silmi.

Kaj vaatas kivi, kus ema elu oli kahandatud numbriteks ja tähtedeks, isa kivi kõrval, mida vesi ja tuul olid juba kulutanud. Ema põrm puhkas graniidi raskuse all, aga tema käte pehmed liigutused olid Kaj pealuu siseküljele raiutud.

Linnutee valgustas poegade nägusid, hõõgus nende kontides, kui nad nägid kirstu mustavasse pimedusse kaduvat.

Sel kurval hetkel mõtles Kaj, kas ema leiab nüüd rahu. Oma hinges, mida emal oli alati õnnestunud varjata, välja arvatud need hetked, kui tema nukker pilk aheldas teda hommikukohvi joomise ajal millegi aknataguse külge. Või kui ta luges raamatust kellegi vapustava elukäigu kirjeldust – siis tungisid punaste prillide alt välja pisarad. Kas see pilk saab nüüd kätte selle, mida otsis? Kas pisarate allikas kuivab ära?

Silmalaugude taga pakitses miski ja Kaj küsis endalt, kas ema jääb nüüd maamulda või hõljub edaspidigi maa kohal, nagu on alati hõljunud.

Kaj lükkas õlgadeni ulatuvad juuksed näolt kõrvale ja heitis pilgu väiksele ülesrivistunud seltskonnale: kurvad tinasõdurid kössis valvelseisangus ümber ema puhkepaiga.

Asi polnud selles, et neid oli liiga vähe – matus oli korraldatud ema soovi kohaselt kitsas pereringis. Ei, Kaj meelerahu kriipis miski muu, veel miski peale enesestmõistetava asjaolu, et ema enam ei ole, ja see tegi neetult palju haiget.

Ta kobas taskus ja leidis paberisse keeratud õunasüdame.

Mõningase vaevaga koukis ta puuvilja paljastatud üsast ühe seemne. Viskas selle seemne sõnagi lausumata kirstukaanele.

Kirikuõpetaja heitis talle hämmeldunud pilgu ja Gustav kergitas kulmu, aga see tegu andis Kajle midagi. Rahu?