Mineviku suurõnnetused ja mõni õppetund tulevikuks
12
Sissejuhatus 15
See raamat ei ole praeguse segadust tekitava postmodernistliku katkuaja ega üldse pandeemiate ajalugu. Pigem räägib see raamat katastroofidest üldiselt, st igasugustest katastroofidest alates geoloogilistest ja geopoliitilistest kuni bioloogiliste ja tehnikast tingituteni. Kuidas muidu saakski praegust ja üldse mis tahes katastroofe käsitleda õigest perspektiivist vaadatuna?
1. Surma mõte 30
Kuigi inimese keskmine eeldatav eluiga on uusaja jooksul tunduvalt kasvanud, on surm endiselt vältimatu ja absoluutarvudes tavalisem kui iialgi varem. Ometi võib olla, et inimene on surmast võõrandunud. Lõppkokkuvõttes on surmale määratud mitte ainult iga inimene, vaid ka inimkond tervikuna. Kõik maailma religioonid ja ilmalikud ideoloogiad on üritanud tekitada muljet, et see lõpp on lähemal (ja paratamatum), kui ta tegelikult on. Inimkond aga ei pea kartma maailmalõppu, vaid suuri katastroofe. Suurimad õnnetused tema ajaloos on olnud pandeemiad ja sõjad.
2. Tsüklid ja tragöödiad 51
Katastroofid on oma olemuselt ettearvamatud, sest neist enamiku (alates maavärinatest kuni sõdadeni) teke ei allu normaal-, vaid hoopis juhujaotusele ja astmeseadustele. Sellest ei saa üle ega
ümber ka teooriad, mis üritavad ajaloos näha tsükleid. Katastroofid on rohkem nagu tragöödiad: neid, kes nende tuleku eest hoiatavad, enamasti kuulda ei võeta. Need Kassandrad kuulutavad seega ette rohkem õnnetusi, kui tegelikult juhtub, ja lisaks on nende kuulajaskonnal tohutu hulk kognitiivseid kallutatusi. Ebakindluses otsustab enamik inimesi ise õnnetuse ohvriks langemise võimalust lihtsalt eirata. „Löövad põrgukellad killadi-kõll“ – lihtne lauluke, mida Briti sõdurid laulsid esimese maailmasõja ajal – on inimkonna tunnuslaul.
3. Hallid ninasarvikud, mustad luiged ja draakonkuningad 73 Õnnetused annavad enda tulekust sageli märku (hallid ninasarvikud), kuid ikka on ka selliseid, mis saabuvad täiesti ootamatult (mustad luiged). Mõni üksik on aga lausa nii suur, et tema tagajärjed ei avaldu ainult tavapärasest suuremas liigsuremuses (draakonkuningad). Katastroofid ei ole kas looduslikud või inimtekkelised. Üks põhjus, miks enamik loodusõnnetusi on teatavas mõttes inimtekkelised, seisneb selles, et inimesed on otsustanud rajada oma asustused potentsiaalsetele katastroofialadele, näiteks vulkaani jalamile, geoloogilise laama äärele või üleujutusohtliku jõe äärde. Surmaohvrite arvu poolest toimub suuri õnnetusi rohkem Aasias. Seal toimunud õnnetustega võrreldes ei ole isegi Ameerika suured õnnetused sugugi nii katastroofilised.
4. Võrgustikuilm 105
Katastroofi ulatuse määrav tunnus seisneb selles, kuivõrd ta levib. Seepärast on katastroofide ulatuse määramisel tähtis mitte ainult see, millised on haigustekitajad või muud asjad (nagu näiteks ideed), mis võivad viraalselt levida, vaid ka see, millised on suhtevõrgustikud, milles ja mida mööda need levivad. Inimkond mõtles välja karantiini, „suhtlusdistantsi“ ja muud säärased tänapäeval „mittefarmatseutilisteks sekkumismeetmeteks“ nimetatavad abinõud ammu enne seda, kui sai teda nuhelnud haigustest – alates rõugetest kuni muhkkatkuni – päriselt aru. Nende abinõude mõte on piirata suhtevõrgustikke muutes väikse maailma fenomeni. Sellised muutused võivad elanikkonnas tekkida ka spontaanselt, kuid tavaliselt peab keegi olemasolevas hierarhias nendeks ikkagi korralduse andma.
5. Pime usk teadusesse 137
19. sajandil tehti palju suuri avastusi, eriti bakterioloogias. Arstiteaduse arengulugu ei tasuks aga ka liiga liberaalselt võtta. Impeeriumide kõrgajal arenes nakkushaiguste uurimine küll kiiresti edasi, kuid samal ajal edenes tempokalt ka globaliseerumine maailmamajanduses, mille tõttu tekkisid haigustele uued levikuvõimalused – ja kõigi nende vastu vaktsiini või ravi ei leitud. 1918. aasta gripipandeemia näitaski teadusele kätte tema piirid.
Võrgustike lõimumine ja habrastumine võivad ära nullida paremad arusaamised riskidest.
6. Poliitilise oskamatuse psühholoogia 168
Inimesed kipuvad poliitilistes ja sõjalistes katastroofides liiga palju süüdistama oskamatuid juhte. India majandusteadlane Amartya Sen on välja käinud meeldiva argumendi, et näljahädad ei ole põhjustatud toidupuudusest per se, vaid kontrollimatust valitsemisest ja välditavatest turuhäiretest, ning et parim rohi näljahädade vastu on demokraatia. See teooria võib vägagi hästi ära seletada mõne suurima 1840.–1990. aastatel ette tulnud näljahäda. Kuid miks peaks Seni seadus kehtima ainult näljahädade kohta? Miks mitte ka enamiku inimtekkeliste katastroofide, sõdade kohta? On paradoksaalne, et üleminekuga impeeriumidelt enam või vähem demokraatlikele rahvusriikidele kaasnes nii palju surma ja hävingut.
7. Katkuaja laulud 202 1957. aastal, kui levis uus ja eluohtlik gripiviirus, üritati sellele reageerida ratsionaalselt karjaimmuunsuse loomisega ja valikulise vaktsineerimisega. Koole, poode ja riike kinni ei pandud, isegi kui toonane Aasia gripp oli peaaegu sama ohtlik kui 2020. aasta COVID-19. Toonase Dwight Eisenhoweri valitsuse tegutsemine osutus edukaks mitte ainult tänu tema tegutsemiskiirusele, vaid ka külmale sõjale, millega kaasnes rahvusvahelise koostöö tuntav paranemine tervishoiu valdkonnas. 1950., 1960. ja 1970. aastatel saavutatud edu jäi aga üürikeseks. HIVi/AIDSi pandeemia ees osutusid jõuetuks nii riigiasutused kui ka rahvusvahelised organisatsioonid. Samamoodi mõjusid SARS, MERS ja ebola, igaüks omal moel.
8. Katastroofide fraktaalgeomeetria 236 Õnnetusi on ikka juhtunud: Titanic, Challenger, Tšornobõl. Väiksed õnnetused on nagu suurte koopiad, kuid kuna nad ei ole nii komplekssed, on neist lihtsam aru saada. Kõigile masinatega seotud õnnetustele alates laevahukkudest kuni tuumareaktorite plahvatamiseni on omane kombinatsioon masina otsese kasutaja ja selle omaniku tehtud vigadest. Tõeline murdekoht ei olegi sageli masina kasutamisahela tipus või lõpus, vaid hoopis kuskil keskel, st keskastmejuhtide tasandil. See on füüsik Richard Feynmani lemmikteemasid ja ka üldisemalt kehtiv järeldus.
9. Katkud 266
Nii nagu paljud varasemad pandeemiad, sai ka COVID-19 alguse Hiinast. Mujal maailmas aga ei levinud ta sugugi ootuspäraselt. USA ja Ühendkuningriik ei olnud pandeemiaks üldse valmis ega tulnud selle leviku tõkestamisega seepärast üldse toime. SARSist ja MERSist olid õiged järeldused teinud Taiwan ja Lõuna-Korea. Angloameerika maad olid raskustes ja neis kiputi seal süüdistama populistlikke riigijuhte. Tegelikult oli probleem palju sügavam. Igas riigis valmistas pettumuse tervishoiusüsteemi bürokraatia. Lisaks levisid internetis COVID-19 kohta valeuudised, mis panid inimesi valesti ja mõnikord lausa kahjulikult käituma.
10. Katku majanduslikud tagajärjed 298 2020. aasta märtsis asendus äraootav suhtumine paanikaga, mille tõttu panid paljud riigid end oma majandusele suurt kahju tekitades lihtsalt lukku. Kas see oli COVID-19-ga tekkinud probleemile õige lahendus? Vastus on, et arvatavasti mitte, kuid sellegipoolest ei olnud USA-l tark käik üritada samal suvel normaalsusesse tagasi pöörduda („rumal taasavamine“) – ilma piisava testimise ja kontaktide jälgimiseta. Järgnes ettearvatavalt teine, mis siis et väiksem laine ning joonistel suurt kilpkonna meenutav taastumine. Vähem ettearvatavalt tekkis peaaegu revolutsiooniks kujunenud poliitiline liikumine rassismi küsimuses, millel oli hämmastavalt palju sarnasusi varasemate pandeemiate ajal tekkinud rahvaliikumistega.
11. Kolme keha probleem 322
Üldiselt arvatakse, et COVID-19 viib USA Hiinaga võrreldes allakäiguteele. Arvatavasti seda siiski ei juhtu. Kõik praegusaja impeeriumid – USA, Hiina ja Euroopa Liit – on selles pandeemias vigu teinud. Raske on aga aru saada, miks peaksid riigid, kes tulid COVIDiga hästi toime, tahtma vabatahtlikult liituda Xi Jinpingi impeeriumiga. Praegune kriis on mitmes mõttes näidanud, et Ameerika võim rahanduses, vaktsiininduses ja tehnika arengus püsib. Kuulujutud Ameerika allakäigust on taas liialdatud. Võibolla selle liialduse tõttu on kasvamas mitte ainult külma, vaid ka päris sõja oht.
Lõppsõna. Tulevikuhädad 353 Pole võimalik teada, millal inimkonnale järgmine häda kaela langeb. Inimkonna tagasihoidlik eesmärk peaks olema muuta oma ühiskonnad ja poliitilised süsteemid praegusest vastupidavamaks ja ideaaljuhul antihapraks. Selleks on vaja paremini mõista praegusi võrgustikke ja bürokraatiahäireid. Ja need, kes on valmis leppima uut laadi totalitarismiga ning korra ja kohtu nimel pideva inimeste järele nuhkimisega, ei ole vist aru saanud, et mõne selles raamatus kirjeldatud katastroofi on just totalitaristlikud valitsused põhjustanud.
Tänusõnad 371
Viited 373 Register 507
37 Albrecht Dürer, Apokalüpsise neli ratsanikku (1498): British Museum.
42 „Lõpp on käes – kadugu maailm!“. Briti komöödiarevüü „Beyond the Fringe“ osatäitjad valmistuvad maailmalõpuks: David Hurn, MAGNUM Photos, Amgueddfa Cymru / National Museum Wales.
49 Keskmine eeldatav eluiga sünnihetkel, 1868–2015 (äsjasündinu keskmine eeldatav eluiga juhul, kui üldine suremus tema sünniaastal jääb tema elu jooksul samaks): Our World in Data.
64 Puulõikeillustratsioon selle kohta, kuidas Kassandra ennustab Troojale langust (vasakul) ja sureb (paremal). Giovanni Boccaccio, De mulieribus claris (tlk Heinrich Steinhöwel), trükkinud Johann Zainer Ulmis, u 1474: Penn Provenance Project.
77 L. F. Richardsoni joonis, mis kujutab igasse suurusjärku kuuluvate konfliktide arvu, võrreldes igas surma saanud inimeste arvuga.
L. F. Richardson, Statistics of Deadly Quarrels (Pittsburgh: Boxwood Press, 1960). Seni on maailmas toimunud ainult kaks 7. suurusjärgu (st kümnete miljonite ohvritega) konflikti (mõlemad maailmasõjad). Mõrvade ehk 0-suurusjärgu (st ühe ohvriga) konfliktide tõttu on seni maailmas surma saanud sama palju kui veerand mõlemas maailmasõjas hukkunute arvust.
94 Maavärinate asukohad ja magnituudid, 1900–2017: USA Geoloogiateenistus.
127 14. sajandi Euroopa, Aafrika ja Aasia linnu ühendanud palverännuja kaubateede võrgustik. Mulli suurus vastab linna kesksusele
võrgustikus. Mustad jooned tähistavad kaubateid, valged palverännuteid. José M. Gómez, Miguel Verdú, „Network Theory May Explain the Vulnerability of Medieval Human Settlements to the Black Death Pandemic“ – Nature Scientific Reports 7, nr 43467 (6.3.2017), https://www.nature.com/articles/srep43467.
143 Koolera tuleb New Yorki, teadus aga magab. „Kas on ikka õige aeg magada?“, Charles Kendrick, 1883: Sarin Images / GRANGER.
160 „Kuidas sakslased tapsid Chateau-Thierry all vaenlast“ ja „Kuidas Põhja-Carolinas tapeti üksteist“: Põhja-Carolina Tervishoiuameti bülletään 34, nr 10 (okt 1919): UNC Libraries, https://exhibits.lib.unc.edu/items/show/5559.
189 Läänerinde Briti sektoris 1915. aasta veebruarist 1918. aasta oktoobrini hukkunud Briti sõdurite arv, millest on maha arvatud hukkunud Saksa sõdurite arv: Briti sõjaministeerium, Briti impeeriumi suure ilmasõja aegse tegevuse statistika, 1914–20 (London: HMSO, 1922), lk 358–362.
208 1957.–1958. aasta pandeemia USAs; nädala jooksul 108 linnas kopsupõletikku ja grippi surnud inimeste arvud: D. A. Henderson et al., „Public Health and Medical Responses to the 1957–58 Influenza Pandemic“ – Biosecurity and Bioterrorism: Biodefense Strategy, Practice, and Science, sept 2009, lk 269.
210 Maurice Hilleman (1919–2005) kolleegidega arutamas Aasia gripi viirust maaväe Walter Reedi nimelise meditsiinikeskuse laboris, Silver Spring (Maryland), 1957: Ed Clark / ajakirja LIFE pildikogu Getty Imagesi kaudu.
241 Hindenburg põlemas sildumismasti ääres. Lakehurst, New Jersey, 6. mai 1937: USA Infoagentuuri (USIA) riiklik arhiiv.
248 Õnnetused rõngastihenditega ja temperatuurid: Richard Feynman, „What Do You Care What Other People Think?“: Further Adventures of a Curious Character. © 1988 Gweneth Feynman, Ralph Leighton. Kasutatud W. W. Norton & Company, Inc. loal.
260 Tseesium-137 kontsentratsioon Euroopas seisuga 10. mai 1986 pärast Tšornobõli õnnetust: Yu A. Izrael et al., „The Atlas of Caesium-137 Contamination of Europe After the Chernobyl Accident“ – Joint Study Project of the CEC/CIS Collaborative Programme on the Consequences of the Chernobyl Accident (dateerimata), https://inis.iaea.org/collection/NCLCollection Store/_Public/31/056/31056824.pdf.
272 Wuhanist enne linna lukkupanekut 23. jaanuaril väljunud reisijatevood: New York Times, 22.3.2020.
274 Eeldatav ja tegelik nädalane liigsuremus (kõik põhjused) USAs, 2017–2020: USA Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskus.
278 COVID-19 võrdlevas perspektiivis: Eskild Petersen et al., „Comparing SARS-CoV-2 with SARS-CoV and Influenza Pandemics“ – Lancet Infectious Diseases 20, nr 9 (sept 2020), lk E238–E244, https://doi.org/10.1016/S1473-3099(20)30484-9.
285 Patsient nr 31 oli Lõuna-Korea superlevitaja, kes nakatas tuhandeid inimesi. Kahe nädala jooksul, enne kui tal nakkus avastati, kohtus see 61-aastane naine Soulis ja Daegus paljude inimestega. 6. veebruaril sattus ta Daegus väiksesse liiklusõnnetusse, mille pärast toimetati ta Saeronani hiina meditsiini haiglasse. Haiglaravi ajal käis ta Shincheonji Jeesus Kristuse Kiriku Daegu haru kahel kahetunnisel jumalateenistusel: üks kord 9. ja teine kord 16. veebruaril. Kuigi tal oli palavik, käis ta Queen Velli hotellis tuttavaga lõunatamas. Marco Hernandez, Simon Scarr, Manas Sharma, „The Korean Clusters: How Coronavirus Cases Exploded in South Korean Churches and Hospitals“, Reuters, 20.3.2020, https://graphics.reuters.com/CHINA-HEALTHSOUTHKOREA-CLUSTERS/0100B5G33SB/index.html.
312 Tööpuuduse areng USAs al 1948 (sesoonselt korrigeeritud andmed): Föderaalreservi St. Louisi Pank.
326 Demokraatide ja vabariiklaste erimeelsused Hiina küsimuses. Hiina puhul „ebasoodsat“ arvamust omavate vabariiklaste ja demokraatide osakaal. Viimane küsitlus 16. juuni kuni 14. juuli 2020. Pew Research Center, 30.7.2020.
327 USA dollari efektiivse nominaalse ja reaalse, kauplemismahtudega kaalutud keskmise vahetuskursi areng alates 1964. aastast: Rahvusvaheline Arvelduspank.
Sissejuhatus
Ent sul on lihtsam eluteel: vaid hetkemuret tunneb meel!
Kuid mulle kerkib meelde veel sünk möödanik! Ja hirm, et hullem olla eel võib tulevik!
– Robert Burns, „Hiirele“*
Ühe superlevitaja pihtimused
Paistab, et tulevik pole kunagi varem olnud ebakindlam kui praegu. Samamoodi pole ka minevikku eiratud nii palju kui praegu. Kui 2020. aasta alguses hakkas Wuhanist tulema uudiseid uue koroonaviiruse kohta, said asjaloo ohtlikkusest aru väga vähesed. Esimest korda rääkisin ja kirjutasin globaalse pandeemia suurenevast tõenäosusest 2020. aasta jaanuari lõpus.1 Siis pidasid paljud ja igatahes Davosis
Maailma Majandusfoorumile kogunenud delegaatide enamik, kes ei saanud lähenevast ohust üldse aru, mind ekstsentrikuks. Toonane ühtmoodi nii Fox Newsi kui ka Washington Posti vahendatud mõte oli, et koroonaviirus on ameeriklastele ohutum kui igatalvine gripilaine. 2. veebruaril kirjutasin: „Maailma kõige rahvarikkamas riigis toimub praegu epideemia, mis võib väga suure tõenäosusega kasvada globaalseks pandeemiaks. [---] Meil on vaja [---] vastu panna oma veidrale
* Robert Burns, Mu arm on nagu ruske roos (tlk Kullo Vende). Ilmamaa, 2000.
fatalismile, mille tõttu enamik meist eirab ohtliku viiruse eksponentsiaalset levikut ning keeldub sellepärast tühistamast oma reisiplaane ja kandmast ebamugavat maski.“2 Praegu neid lauseid uuesti lugedes näivad need varjatud pihtimusena. Jaanuaris ja veebruaris reisisin väga palju, nagu olin seda teinud ka eelnenud peaaegu 20 aastal. Jaanuaris lendasin Londonist Dallasesse, Dallasest San Franciscosse ning sealt Hongkongi (8. jaanuar), Taipeisse (10. jaanuar), Singapuri (13. jaanuar), Zürichisse (19. jaanuar), tagasi San Franciscosse (24. jaanuar), ja siis veel Fort Lauderdale’i (27. jaanuar). Maski panin nende sõitude ajal ette korra või paar, kuid tunni aja pärast muutus see talumatuks ja võtsin ära. Veebruaris lendasin peaaegu sama palju, kuigi mitte nii kaugele: New Yorki, Sun Valleysse, Bozemani, Washingtoni ja Lyford Caysse. Võib vaid imestada, mis elu see selline oli. Naljatasin ise, et olen oma loengusarja pärast saanud „rahvusvaheliseks ajaloolaseks“. Taipasin alles hiljem, et võib-olla olin ise üks neist nn superlevitajatest, kes pidevalt Aasia vahet lendas ja seetõttu viirust üle maailma levitas. Minu iganädalasest ajaleheveerust sai 2020. aasta esimesel poolel omamoodi taudipäevik, kuigi ma ei maininud selles kordagi tõsiasja, et suurema osa veebruarist vaevas mind raske köha, millest ma kuidagi lahti ei saanud (loengute andmisel toetas mind palju Šoti viski). „Muretsege oma vanavanemate pärast,“ kirjutasin 29. veebruaril, „sest 80. eluaastatesse jõudnud inimeste suremus on üle 14%, samal ajal kui alla 40-aastaste hulgas on see peaaegu null.“ Koledama statistika 50. eluaastate keskpaigas astmaatikutest meeste kohta jätsin mainimata. Nagu ka asjaolu, et käisin arsti juures kaks korda, kuid sain seal (nagu peaaegu igal pool toonases USAs) ainult teada, et COVID-19 teste veel ei ole. Teadsin ainult, et mu haigus on ohtlik ning mitte ainult mulle ja mu perele:
Inimesed, kes seda haigust muretult maha teevad [---] ei ole tema ohtlikkusest aru saanud. [---]
Tema ümber on palju ebakindlust sellepärast, et teda on raske avastada algstaadiumis, mil paljud tema kandjad on juba nakkusohtlikud, aga samal ajal ka asümptomaatilised. Pole täpselt teada, kui paljudel see haigus on. Seepärast pole ka täpselt teada tema reproduktsiooni baasmäär ega temasse suremus. Tema vastu pole rohtu ega vaktsiini.3
8. märtsil kirjutasin Wall Street Journalis: „Kui USAs haigestub proportsionaalselt sama palju inimesi kui Lõuna-Koreas, on meil varsti
46 000 haiget ja üle 300 surnu – või 1200 surnut, kui suremus kujuneb sama suureks kui Itaalias.“4 Tol hetkel oli USAs uude haigusesse haigestunud kõigest 541 ja surnud 22 inimest. 46 000 haigestunu piiri ületas USA 24. märtsil ja 1200 surnu oma 25. märtsil ehk pisut rohkem kui kaks nädalat hiljem.5 15. märtsil kirjutasin: „John F. Kennedy lennujaamas toimus eile suur rüselemine. Käituti nii, nagu aegade algusest on katku ajal ikka käitutud: põgeneti suurest linnast (ja võeti viirus endaga kaasa). [---] Algamas on pandeemia paanikafaas.“6 Selsamal päeval lendasin ise koos naise ja kahe noorima lapsega Californiast Montanasse. Ja sinna ma jäingi. 2020. aasta esimesel poolel ma paljust muust ei kirjutanud ega mõtelnud. Miks? Vastan nii, et kuigi mu põhivaldkond on rahanduse ajalugu, olen sellest ajast peale, kui ma üle 30 aasta tagasi üliõpilasena Hamburgi 1892. aasta kooleraepideemiat uurisin, tundnud suurt huvi ka haiguste osa vastu ajaloos. Richard Evansi põhjalikust uurimusest Hamburgi epideemia kohta sain tuttavaks mõttega, et mõnest patogeenist tingitud suremus peegeldab osaliselt ühiskondlikku ja poliitilist korda, mida ta ründab. Evans väitis, et Hamburgis tappis inimesi mitte ainult bakter Vibrio cholerae, vaid ka tolleaegne klassisüsteem, sest linna varaomanike kinnistunud võimust oli saanud linna iganenud vee- ja kanalisatsioonisüsteemi uuendamisele ületamatu takistus. Vaeste suremus oli rikaste omast 13 korda suurem.7 Mõni aasta hiljem oma raamatu „The Pity of War“ jaoks materjale kogudes rabas mind statistika, mille järgi oli Saksa armee 1918. aastal kokku varisenud ositi järsult suurenenud haigestumuse tõttu, mis oli võib-olla tingitud Hispaania gripi pandeemiast.8 „Maailmasõjas“ süvenesin 1918.–1919. aasta pandeemia ajalukku põhjalikumalt ja näitasin, kuidas esimene maailmasõda lõppes tegelikult kahe pandeemiaga, st mitte ainult gripi-, vaid ka bolševismipandeemiaga.9 2000. aastatel impeeriumide ajalugu käsitledes puudutasin ka nakkushaiguste ajalugu. Eurooplaste Uue Maailma asunduste ajaloos ei saaks kuidagi jätta mainimata fakti, et haigused „hõrendasid indiaanlaste ridu, et teha ruumi inglastele“, nagu märkis Carolina kuberner John Archdale südametult 1690. aastatel. (Mu raamatu „Empire“ teise peatüki pealkiri on „Valge katk“.) Mind rabas ka see, kui ohtlikud olid kodunt kaugele saadetud Briti sõduritele troopikahaigused: Sierra Leonest tuli eluga tagasi ainult 50% meestest.10 „Tsivilisatsioonis“ pühendasin terve peatüki uusaja meditsiini osale Lääne asustuse ja
17
võimu laiendamisel ning näitasin, kuidas koloniaalvalitsused parandasid inimkonna teadmisi nakkushaiguste ja nende ohjeldamise kohta, ilustamata selleks kasutatud jõhkraid meetodeid.11 Raamatus „The Great Degeneration“ hoiatasin otsesõnu selle eest, et inimkond on „viiruste nagu gripi juhusliku muteerumise“ vastu järjest kaitsetum.12 „Linnaväljak ja raekojatorn“ jällegi oli maailma ajalugu, lähtuvalt mõttest, et „viiruste leviku kiiruse ja ulatuse puhul on ühtmoodi tähtsad nii viirused ise kui ka võrgustikud, mille kaudu nad levivad“.13
Praegu (2020. aasta oktoobri lõpus) pole COVID-19 pandeemia kaugeltki veel läbi. Maailmas on uue viirusega nakatunud ligi 26 miljonit inimest, kes moodustavad riikide seroloogilise levimuse statistikat vaadates kõigist SARS-CoV-2 viirusega nakatunutest vaid murdosa.14 Haigusesse on ametlikel andmetel surnud juba ligi 1,2 miljonit inimest. Tegelikkuses on see arv suurem, sest mitme suure riigi (eriti Iraani ja Venemaa) statistikat ei saa usaldada. Ja surnute kumulatiivne arv kasvab maailmas üle 3,5% nädalas, rääkimata nendest inimestest, kelle tervis on haiguse tõttu alatiseks rikutud ja kelle arvu ei ole keegi veel hinnanud. Üha suurema tõenäosusega paistab, et Briti kuninglik astronoom Lord Rees on võitnud kihlveo Harvardi psühholoogi Steven Pinkeriga selle peale, et „bioterror või bioviga nõuab hiljemalt alates 31. detsembrist 2020 kuue kuu jooksul miljon ohvrit“.15 Mõni epidemioloog on väitnud, et ilma suhtlusdistantsi nõueteta ning liikumis- jms piiranguteta võiks surnute arv olla isegi 30–40 miljonit.16 Riiklike piirangute ja muudatustega ühiskonnaelus nii suureks see arv kindlasti ei kujune. Ometi on just need nn mittefarmatseutilised sekkumismeetmed tekitanud maailmamajanduses palju suurema šoki kui 2008.–2009. aasta finantskriis ja arvatavasti sama suure šoki kui 20. sajandi esimese poole suur depressioon ning seejuures mitte aastate, vaid kõigest kuude jooksul.
Milleks kirjutada COVIDi ajalugu praegu, kui see veel läbi ei ole? Vastus sellele küsimusele on, et see raamat ei ole praeguse segadust tekitava postmodernistliku katkuaja ajalugu, kuigi raamatu lõpupoole (9. ja 10. peatükis) selle siiski visandan. Pigem on see raamat katastroofide üldajalugu, pidades silmas mitte ainult pandeemiaid, vaid üldse igasuguseid katastroofe alates geoloogilistest (maavärinad) ja geopoliitilistest (sõjad) kuni bioloogiliste (pandeemiad) ja tehnikast tingituteni (tuumaavariid). Asteroiditabamused, vulkaanipursked, äärmuslikud ilmastikunähtused, näljahädad, suurõnnetused, majandussurutised,
19 revolutsioonid, sõjad ja genotsiidid: jutt on kõigest, mis on põhjustanud palju surma. Kuidas muidu saakski praegust ja üldse mis tahes katastroofe käsitleda õigest perspektiivist vaadatuna?
Hädade ja õnnetuste ahvatlus
Lähtun selles raamatus mõttest, et loodus- ja inimtekkeliste õnnetuste ajalugu (ja nagu veel selgub, on see dihhotoomia mõneti vale) ei saa käsitleda eraldiseisvana majanduse, ühiskonna, kultuuri ja poliitika ajaloost. Katastroofid on harva eksogeensed sündmused. Ainus erand on ehk vaid mõne suure meteoori langemine Maale, mida ei ole juhtunud 66 miljonit aastat, või tulnukate sissetung, mida ei ole üldse toimunud. Isegi suur maavärin on katastroofiline ainult sedavõrd, kuivõrd suur on inimasustus asjaomase laama äärel või rannikualal, kui maavärinaga kaasneb tsunami. Pandeemias on peaosa uuel haigustekitajal ja suhtevõrgustikel, mida see ründab. Nakkuse leviku ulatust ei saa mõõta ainult viirust ennast uurides, sest viirus nakatab ainult nii palju inimesi, kui suhtevõrgustikud võimaldavad.17 Ent samal ajal kisub katastroof riike ja ühiskondi alasti. Katastroof on ilmutuslik tõehetk, mil ühed osutuvad hapraks, teised vastupidavaks ja kolmandad „antihapraks“ ehk sellisteks, kes peavad katastroofile mitte ainult vastu, vaid saavad tänu sellele isegi tugevamaks.18 Katastroofidel on tohutud majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised tagajärjed, paljud neist mõistusega hoomamatud.
Ebakindlus valitseb kõigis ühiskondades. Isegi kõige esimesed tsivilisatsioonid, millest on ürikuid maha jäänud, olid Homo sapiens’i nõrkusest teravalt teadlikud. Sellest ajast peale, kui inimesed hakkasid oma mõtteid kunsti ja kirjanduse kaudu väljendama, on inimkonda painanud mingisuguse hävingu või maailmalõpu võimalikkus. Nagu näitan 1. peatükis, on kristlikus teoloogias sellest ajast peale, kui Jeesus ise seda ennustas, olnud kesksel kohal apokalüpsis ehk inimkonna viimnepäev. Muhamed võttis Johannese ilmutuse raamatus kirjeldatud viimsepäeva mõtte üle islamisse. Sarnased lõpunägemused on olemas ka tsüklilisemat laadi religioonides nagu hinduism ja budism ning isegi muinaspõhja mütoloogias. Tänapäevalgi tõlgendatakse katastroofe, millega kokku puututakse, sageli ja mõnikord alateadlikult eshatoloogiliselt. Mõnes ilmalikus ideoloogias, eriti marksismis, on ilmalikus apokalüpsises, milles kapitalism iseenda vastuolude tõttu kokku variseb, midagi sama ihaldusväärset kui evangelikalistidele taevaminekus.
Enamik praeguseid katastroofilise kliimamuutuse prohveteid nõuab maailmalõpu ärahoidmiseks tuliselt drastilist majanduslikku patukahetsust – ja ka selles on midagi tuttavat.
Sõnaga „hukatus“ [või ka „häda ja õnnetus“, „hukk ja häving“ jne; ingl k doom] puutusin esimest korda kokku väikse poisina IdaAafrikas, kus see oli ühe tuntud putukatõrjevahendi nimi. Tänapäeval kasutatakse seda sõna mõnikord usulises tähenduses.19 Mu pojad mängivad arvutis „Doomi“. See sõna ise pärineb vanainglise ja vanasaksi sõnast dóm ning muinaspõhja sõnast dómr, mis tähendas mingisugust ametlikku ja enamasti midagi halba kaasa toonud otsust. „Ei pääse keegi oma saatusest,“* ütleb Richard III. „Kas rida jätkub viimasepäevani?“** küsib Macbeth. Inimestele on hukatus muidugi hirmutav –ja ometi ka lummav: see seletab, miks „inimkonna viimaste päevade“ kohta (s.o Austria kirjaniku Karl Krausi samanimelise esimest maailmasõda käsitleva näidendi irooniline pealkiri) on kirjandust nii palju. Ulmes ja filmikunstis on inimkonna hukku kujutatud arvutul hulgal. Pandeemia on seejuures kõigest üks paljudest fantaasiatest, kus meelelahutustööstus on inimkonda maamunalt minema pühkinud. On kõnekas fakt, et COVID-19 pärast kehtestatud piirangute esimeses faasis vaadati USAs Netflixist kõige rohkem Steven Soderberghi 2011. aasta filmi „Nakkus“, mis räägib samuti (kuid palju hullemast) pandeemiast.20 Ma ise vaatasin sel ajal uuesti BBC 1975. aasta draamasarja „Survivors“ ja lugesin jahmunud põnevusega Margaret Atwoodi MaddAddami triloogiat. Hädades ja õnnetustes on midagi lummavat.
Inimkonnal aga ei ole vaja karta maailma lõppu, mis kiliastide pettumuseks ei juhtu kunagi õigel ajal, vaid suuri katastroofe, milles enamik inimesi ellu jääb. Selliseid katastroofe võib tekkida mitmel kujul. Ulatuse poolest on nad väga erinevad. Ja isegi kui nende tulekut ongi ette nähtud, tekitavad nad väga erilist laadi kaose. Katastroofide lummavat ja ometi armetut tegelikkust ei ole kirjanduses peaaegu kunagi suudetud edasi anda. Üks haruldane erand on prantsuse kirjaniku Louis-Ferdinand Céline’i üliküüniline romaan „Reis öö lõppu“ (1932), kus ta kirjeldab Saksamaa sissetungi Prantsusmaale 1914. aastal. „Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi,“ märgib
* William Shakespeare, Richard III (tlk Georg Meri) – „Kogutud teosed II“. Eesti Riiklik Kirjastus, 1961.
** William Shakespeare, Macbeth (tlk Jaan Kross) – „Kogutud teosed VI“. Eesti Raamat, 1968.
21 Céline. „Aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu.“21 Vähe on kirjanikke, kes on suure katastroofiga kaasnenud kaost ning üksikisiku sügavat hirmu- ja segadusetunnet paremini tabanud. Prantsusmaa elas esimese maailmasõja avalöögiga kaasnenud tohutud kaotused küll üle, kuid tundub, et Céline’i küünilised, traumaatilised pildid inimvaredest alates Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikast kuni Pariisi eeslinnadeni ennustavad midagi veel hullemat.
„L’étrange défaite“ („Strange Defeat“) on pealkiri, mille Prantsuse ajaloolane Marc Bloch pani oma raamatule Prantsusmaa kokkuvarisemisest 1940. aasta suvel.22 Selliseid veidraid lüüasaamisi on ajaloos olnud palju – katastroofe, mida ei olnud raske ette näha ja mis ometigi viisid millegi kokkuvarisemiseni. Ka USA ja Suurbritannia kogemused COVID-19-ga on mõlemad omamoodi olnud veidrad lüüasaamised, mida saab tõlgendada ainult olukordadena, kus riigid on peaaegu täielikult jätnud valmistumata õnnetuseks, mille tuleku võimalusest nad on pidevalt teadlikud olnud. Selles ainult tühikargajatest populiste süüdistada oleks liiga pinnapealne. Suremuse poolest läks Belgial sama hullusti, kui mitte halveminigi. Riigi peaminister oli peaaegu kogu 2020. aasta jooksul liberaalide ridadesse kuuluv Sophie Wilmès. Miks ühed ühiskonnad ja riigid tulevad katastroofidega teistest palju paremini toime? Miks on nii, et ühed lagunevad, enamik jääb püsima ja mõni üksik saab isegi tugevamaks? Miks on katastroofis mõnikord süüdi poliitika? Need ongi selle raamatu suured küsimused, ja vastused neile pole kaugeltki nii lihtsad.
Katastroofide ebakindlus
Kui palju lihtsam oleks elu, kui katastroofid oleksid ettenähtavad! Kirjamehed on sajandeid püüdnud katastroofe ennustada ajaloo põhjal ning mitmesuguste (usuliste, demograafiliste, generatsiooniliste ja rahapoliitiliste) tsükliteooriate varal. 2. peatükis neid käsitlengi ja tõstatan küsimuse, kuivõrd nendega tegelikult saab hädasid ja õnnetusi ette näha ning kui mitte ära hoida, siis vähemalt nende tagajärgi leevendada. Vastus on, et mitte eriti. Probleem on selles, et inimesed, kes usuvad sellistesse teooriatesse või üldse vähe levinud teadmistesse, satuvad alati Kassandra olukorda. Nad näevad tulevikku ette või vähemalt arvavad seda, kuid ei suuda teisi selles veenda. Selles klassikalises mõttes on paljud katastroofid tõelised tragöödiad. Hukatuse kuulutaja ei suuda veenda skeptilist koori. Kuningat ei saa vaenlase käest päästa.
Ometi on Kassandrate veenmisvõimetusel hea põhjus: nende ennustused ei ole täpsed. Millal täpselt katastroof saabub? Enamasti nad ei tea. Tõsi, on katastroofe, mis on „ettenähtavad üllatused“ ehk „hallid ninasarvikud“, kelle tulekut on „kuulda“.23 Mõnikord aga moonduvad need hallid ninasarvikud kohale jõudes „mustadeks luikedeks“ ehk pealtnäha arusaamatuteks sündmusteks, mida keegi pole osanud ette näha. Põhjus on osaliselt selles, et paljude mustade luikede – pandeemiate, maavärinate, sõdade ja finantskriiside – teke allub astmeseadustele, mitte tavalisele, inimajule paremini hoomatavale tõenäosusjaotusele. Pole olemas sellist asja nagu keskmine pandeemia või keskmine maavärin. On mõni väga suur ja on palju tunduvalt väiksemaid; väga suurte ennustamiseks pole ühtki usaldusväärset meetodit.24 Tavaliselt elan oma perega California osariigis mitte kaugel San Andrease murrangust. Kõik me teame, et seal võib iga kell juhtuda tõeliselt suur maavärin, kuid kui suur ja millal täpselt, seda ei tea keegi. Sama käib inimtekkeliste katastroofide kohta nagu sõjad ja revolutsioonid (mis on pigem katastroofilised kui mitte). Nende hulka kuuluvad ka finantskriisid ehk majanduslikud katastroofid, kus surma saab küll vähem inimesi, kuid millel on siiski võrdlemisi rängad tagajärjed. Nagu 3. peatükis näitan, on ajaloos palju rohkem musti luiki, rääkimata „draakonkuningatest“ ehk niivõrd suurtest sündmustest, mille teke ei allu enam isegi astmeseadustele,25 kui normaaljaotusele alluvas maailmas võiks arvata. Kõiki selliseid sündmusi ümbritseb ebakindlus; nende riske ei saa kalkuleerida. Lisaks on inimeste maailm muutunud aja jooksul üha komplekssemaks süsteemiks, kus leidub igasugust stohhastilist käitumist, mittelineaarseid suhteid ja „paksu sabaga“ jaotusi. Ükski katastroof, nagu näiteks pandeemia, ei tule kunagi üksi. Talle järgnevad alati teistsugused katastroofid – majanduslikud, ühiskondlikud ja poliitilised. Katastroofid võivad tekitada ja sageli tekitavadki kaskaade või ahelreaktsioone. Mida rohkem maailm võrgustub, seda rohkem neid tekib (vt 4. ptk).
Inimese aju aga ei ole kahjuks arenenud musti luiki, draakonkuningaid, komplekssust ja kaost mõistma ega nendega leppima. Oleks ju tore, kui teadus oleks inimese vabastanud vähemalt osadest muinas- ja keskajal levinud irratsionaalsetest mõtteviisidest. („Me oleme pattu teinud. See on Jumala kohus.“) Ent isegi kui usulised tõekspidamised on aja jooksul tagaplaanile jäänud, on kasvanud muud ebamõtlemise vormid. Üha sagedamini pannakse katastroofe süüks mingisugustele vandenõudele. Lisaks
23 on olemas ebamäärane usk „teadusesse“, mis, nagu lähemal vaatlemisel selgub, on uut laadi ebausk. „Me oleme seda modelleerinud ja mõistame riski“ on fraas, mida on mitme hiljutise häda eel öeldud rohkem kui korra, just nagu väljamõeldud muutujatega efektsed arvutisimulatsioonid oleksid teadus. Oxfordi ajaloolase Keith Thomase mõjuka raamatu „Religion and the Decline of Magic“ eeskujul leian 5. peatükis, et inimkond peab olema valmis raamatuks „Teadus ja maagia taasärkamine“.26 Katastroofidega toimetulekut raskendab veel tõsiasi, et poliitilised süsteemid soosivad juhtivaid tegelasi, kes näivad eespool kirjeldatud probleemide puhul eriti võhiklikud – seega pigem võltsprohveteid kui superprognoosijaid. Ühes suurepärases uurimuses on käsitletud sõjalise oskamatuse psühholoogiat.27 Vähem on üldist kirjandust poliitilise oskamatuse psühholoogia kohta. Sellest kirjutangi 6. peatükis. On teada, et poliitikud küsivad asjatundjatelt nõu enamasti ikka mingi tagamõttega.28 Samuti on teada, et nad lükkavad asjatundjate ebameeldivad arvamused sageli lihtsalt kõrvale. Kuid kas poliitikute vigu katastroofideks valmistumisel ja nende tagajärgede leevendamisel saab kuidagi üldistada? Näen vaimusilmas viit kategooriat:
1) ajaloost õppimata jätmine;
2) kujutlusvõimetus;
3) kalduvus keskenduda viimasele sõjale või kriisile;
4) ohtude alahindamine;
5) asjade edasilükkamine või millegi ootamine, mida ei tule ega tule.
Henry Kissingeri „oletusprobleem“, mille ta sõnastas tuumastrateegia kontekstis, tabab hästi otsustamise asümmeetriat ebakindluse olukorras, eriti demokraatias:
Igal poliitilisel juhil on valida, kas teha otsus, mille täitmine ei nõua vaeva, või otsus, mis nõuab rohkem pingutamist. Kui ta teeb otsuse, mille täitmine ei nõua vaeva, võib aja jooksul selguda, et see otsus oli vale, ja siis peab ta selle eest ränka hinda maksma. Kui ta teeb otsuse oletuse põhjal, ei saa ta tõestada, et see otsus oli vajalik, küll aga võib ta end seeläbi säästa hilisematest kahetsusvaludest. [---] Kui ta teeb otsuse ruttu, ei saa ta teada, kas see oli vajalik. Kui ta jääb ootama, võib tal vedada või ka mitte. See on kohutav dilemma.29
Katastroofide ärahoidmise eest kiidetakse juhte harva, sest katastroofi ärajäämist enamasti ei tähistata ega olda selle eest ka tänulikud.
Pigem süüdistatakse juhte nende soovitatud ennetusmeetmetega kaasneva valu ja kannatuse eest. Praeguste juhtide ja president Dwight Eisenhoweri juhtimisstiili erinevustest räägin 7. peatükis.
Kõigis vigades ei ole aga süüdi juhid. Sageli on viga hierarhias madalamal. Nagu füüsik Richard Feynman tõestas pärast kosmosesüstik Challengeri hävingut 1986. aasta jaanuaris, ei saanud süstikule saatuslikuks see, et Valge Maja tahtis kangesti, et süstik stardiks presidendi kõnega samal ajal. Tema väitel sai süstikule saatuslikuks hoopis see, et kuigi NASA enda insenerid hindasid katastroofilise vea riskiks 1 : 100, väitsid tema keskastme bürokraadid surmkindlalt, et see on hoopis 1 : 100 000.30 Selgub, et seda laadi vead, nagu ka tippjuhtide prohmakad, on paljude nüüdisaja katastroofide puhul tavalised. Nagu USA Kongressi vabariiklasest saadik Tom Davis ütles pärast orkaan Katrinat, on „poliitika tegemise ja poliitika rakendamise vahel tohutu vahe“.31 Selliseid vahesid leidub igas suuruses katastroofide vahel alates laevahukkudest kuni impeeriumide kokkuvarisemiseni, mis viitab sellele, et katastroofidele on omane fraktaalgeomeetria (vt 8. ptk).
Tavaliste inimeste käitumine, olgu detsentraliseeritud võrgustikes või juhita rahvamassides, võib katastroofi korral osutuda isegi tähtsamaks kui juhtide otsused või valitsuse korraldused. Mis paneb ühtesid inimesi uue ohuga ratsionaalselt kohanema, teisi passiivseteks pealtvaatajateks jääma ja kolmandaid seda eitama või isegi selle vastu mässama? Ja miks võib loodusõnnetus tekitada poliitilise katastroofi, kui rahulolematus rahvas tekitab revolutsiooni? Miks massid aru kaotavad ja hulluks lähevad? Pakun, et vastus on avaliku elu muutlikus struktuuris. Katastroofiga puutub vahetult kokku ju ainult vähemus. Kõik ülejäänud kuulevad sellest mingisuguste suhtevõrgustike kaudu. Rahvaajakirjandus suutis inimestel päid segi ajada juba 17. sajandil, nagu avastas Daniel Defoe, kui ta uuris Londoni 1665. aasta katku. Interneti tulekuga on valeinfo leviku võimalus kasvanud nii suureks, et 2020. aastal võib juba rääkida korraga kahest levivast katkust: ühe on tekitanud bioloogiline viirus, teise isegi veel viraalsemad väärarusaamad ja valed. See probleem oleks 2020. aastal olnud väiksem, kui suuri tehnofirmasid reguleerivaid seadusi ja eeskirju oleks mõttekalt reformitud. Ometi läks nii, et kuigi pärast 2016. aastat oli küllaldaselt tõendeid, et vanaviisi jätkata ei saa, ei tehtud peaaegu mitte midagi.
Meditsiini ajaloo lõpp? Vaevalt küll
Epideemiatest ja pandeemiatest kiputakse mõtlema kitsalt, st selles mõttes, kuidas eri patogeenid inimestele mõjuvad. Pandeemiate ulatust mõjutavad aga sama palju ka võrgustikud, millega patogeenid kokku puutuvad, ja riigid oma parema või halvema võimekusega.
Koroonasse suremus ei ole kirjutatud koroonaviiruse ribonukleiinhappesse. See erineb sõltuvalt kohast ja ajast ning ühevõrra nii sotsiaalsetel ja poliitilistel kui ka geneetilistel põhjustel.
Inimkond on suurema osa ajaloost olnud puudulike raviteadmiste tõttu uute haiguste ees kaitsetu. Ja mida suurem ning kaubanduslikult teistega läbipõimunum ühiskond oli, seda suurem oli seal pandeemia tõenäosus, nagu seda said oma nahal tunda juba muistsed kreeklased ja roomlased. 14. sajandil suri Euroopas katkubakteri (Yersinia pestis) tõttu nii palju inimesi just sellepärast, et Euroopal olid kaubaühendused Euraasiaga. Ümmarguselt poolteist sajandit hiljem järgnes Euroopa laienemisele mere taha nn Kolumbuse vahetus: eurooplastega Ameerikasse kaasa tulnud pisikud laastasid põlisameeriklaste populatsioone. Eurooplased tõid endaga Uuest Maailmast kaasa süüfilise ning Aafrikast Ameerikasse ja Kariibi mere piirkonda orje vedades malaaria ja kollapalaviku. 19. sajandi lõpus said Euroopa impeeriumid väita, et on nakkushaigustest võitu saamas. Fin de siècle’i paiku aga tekkisid kriisid, nagu uus muhkkatku puhang, millega eurooplased enam hakkama ei saanud. See jäi pinnuks silma Euroopa natsionalistidele, nagu ka koolerapuhangud sadama- ja tööstuslinnades olid vesi Euroopa progressiivide ja demokraatide veskile. Veel 1950. aastatelgi olid pandeemiad maailmas korduv nähtus. 20. sajandi teisel poolel näisid asjalood paremuse poole liikuvat. Isegi kui USA ja NSVL sepitsesid salaja plaane, kuidas teineteist bioloogilises sõjas põlvili suruda, tegid nad omavahel siiski ka koostööd ning hävitasid rõuged ja piirasid teineteise võidu malaaria levikut. 1950.–1980. aastatel tehti suuri edusamme mitmes tervishoiu valdkonnas alates vaktsineerimisest kuni hügieenini. Nende tõttu jäi 20. sajandi teisel poolel nii mõnigi kord mulje, et pandeemiate oht on taandunud. Kui arstiteaduses said standardiks juhumeetodil kontrollitud kliinilised uuringud, oli inimkond vähemalt pealtnäha jõudnud „meditsiini ajaloo lõppu“.32 Tegelikult muidugi ei olnud. Alates HIVi/ AIDSi pandeemiast tabas maailma järjest mitu uut viirust, mis paljastasid üha rohkem võrgustuva maailma kaitsetuse haiguste ees.
25
Oli arvutul hulgal märke selle kohta, et inimkonna kõige ilmsem ja tõenäolisem oht on mõni uus patogeen ja sellega kaasneda võiv globaalne pandeemia. Ometi ei võtnud enamik riike neid märke tõsiselt ega rakendanud kiireid ja tõhusaid abinõusid. Nii saigi hallist ninasarvikust 2020. aasta jaanuaris must luik. Hiina üheparteiriik reageeris uue koroonaviiruse puhangule üsna samamoodi, nagu Nõukogude Liit oli 1986. aastal reageerinud Tšornobõli tuumakatastroofile, st valedega. USA populistlik president levitas kaabelteleuudiste kaudu alguses mõtet, et tegu on kõigest tavalise hooajalise gripiga, ja hakkas siis sihitult sekkumismeetmetega lahmima. Eriti skandaalne oli seal aga biokaitse eest vastutavate valitsusasutuste masendav armetus. Suurbritannias arenesid asjalood sarnast rada pidi. Euroopas lähtusid riigid alguses põhimõttest „iga mees enda eest“ ning hakkasid piire sulgema ja nappi meditsiinivarustust koguma, mis paljastas Euroopa föderalismi ihaluste (ja Euroopa superriigi idee) tühjuse. Jutud Euroopa „saatusekaaslusest“ (sks k Schicksalsgemeinschaft) jätkusid alles siis, kui oli selge, et Saksamaale Itaalia saatust osaks ei saa. Igal juhul oli katastroof ilmutushetk, mis paljastas mitte ainult patogeeni virulentsuse, vaid ka puudutatud ühiskondade puudusi, sest seesama viirus tegi palju vähem kurja Taiwanis ja Lõuna-Koreas kui kahes Ida-Aasia demokraatlikus riigis, kes olid viiruse tulekuks korralikult valmistunud. 9. peatükis püüangi selgitada, miks see nii oli, ning kirjeldan samal ajal toimunud valeuudiste ja vandenõuteooriate „infodeemia“ tekitatud kahju. 10. peatükis kirjutan pandeemia majanduslikest tagajärgedest ning pakun ühe seletuse, miks finantsturud reageerisid 1929.–1932. aasta kriisile järgnenud suurimale makromajanduslikule šokile nii paradoksaalselt. Lõpetuseks käsitlen 11. peatükis pandeemia geopoliitilisi tagajärgi ja sean ettevaatlikult kahtluse alla levinud arvamuse, et COVID-19 suurim võitja on Hiina ja suurim kaotaja USA.
Eloni vaade
Mida üldist saab katastroofide ajaloost õppida? Esiteks seda, et enamikku katastroofe on arvatavasti võimatu ennustada või neile isegi tõenäosust omistada. Inimkonda raputanud suured ajaloosündmused alates maavärinatest kuni finantskriisideni on allunud juhu- või astmeseaduslikule jaotusele. Katastroofid kuuluvad ebakindluse, mitte riskide valdkonda.
Teiseks on katastroofid nii erinevad, et tavalised riskimaandamise meetmed nende puhul ei toimi. Vaevalt ollakse keskendunud džihaadiohule, kui rämpslaenude valdkonnast algab juba finantskriis. Vaevalt on taas aru saadud, et sellised majandusšokid viivad sageli populismi taastõusuni, kui kaost hakkab külvama uus koroonaviirus. Mis järgmiseks tuleb? Keegi ei tea. Igal potentsiaalsel õnnetusel on vähemalt üks usutav Kassandra. Kõiki ennustusi ei saa kuulda võtta. Viimasel ajal on inimkond keskendunud liiga palju ühele riskile – kliimamuutusele. 2020. aasta jaanuaris, kui globaalne pandeemia oli alles algusjärgus ja nakatunud inimesi täis lennukid lendasid Wuhanist kogu maailma laiali, arutati Maailma Majandusfoorumil peaaegu ainult keskkonnavastutuse, sotsiaalse õigluse ja juhtimise küsimusi rõhuga ennekõike keskkonnakaitsel. Nagu hiljem kirjutan, pean Maa temperatuuri tõusu ohtu reaalseks ja potentsiaalselt katastroofiliseks, kuid kliimamuutus ei saa olla ainus oht, milleks inimkond peab valmistuma. Kui inimkond tunnistaks, et tema ees seisab korraga mitu ohtu ja et nendega on seotud ülim ebakindlus, suudaks ta katastroofidele ehk paindlikumalt reageerida. Pole juhus, et riikide hulgas, kes said 2020. aasta koroonakriisis kõige paremini hakkama, on kolm sellist – Taiwan, Lõuna-Korea (ja alguses ka Iisrael) –, kes elavad korraga mitme ohuga, nende hulgas naabritelt lähtuva eksistentsiaalse ohuga. Kolmandaks ei ole kõik katastroofid globaalsed. Mida rohkem aga maailm võrgustub, seda suurema tõenäosusega hakkavad seal levima nakkused – ja need ei ole ainult bioloogilised. Võrgustunud ühiskonnal on vaja hästi läbi mõeldud „kaitselülitit“, millega saab võrguühendused kriisi korral kiiresti ning samal ajal ühiskonda täielikult laostamata ja halvamata välja lülitada. Lisaks on olemas infovood, mis igat katastroofi kas võimendavad või pehmendavad. 2020. aastal tegi desinformatsioon (nt viraalsed valeuudised uute ravimooduste kohta)
COVID-19 kriisi paljudes kohtades hullemaks. Samal ajal oskas mõni üksik hästi toimiv riik infovooge nakatunute ja nende kontaktide kohta tõhusalt ohjata, mis aitas neil pandeemiat paremini tõrjuda. Globaalne teadusvõrgustik tegi imesid.
Neljandaks, nagu selgub 9. peatükis, paljastas COVID-19 suure vea USA ja veel mitme riigi tervishoiubürokraatias. Oli kiusatus (millele paljud ajakirjanikud ka järele andsid) süüdistada pandeemiaga kaasnenud liigsuremuses presidenti. Sellist viga ongi Tolstoi naeruvääristanud „Sõjas ja rahus“: kommet üksikuid juhte üle tähtsustada. Tegelikkuses tegid 2020. aastal vigu paljud: USA tervishoiu- ja
teenindusministeeriumi abiminister valmisoleku ja reageerimise küsimustes, New Yorgi osariigi kuberner ja New Yorgi linnapea, tavameedia ja ka sotsiaalmeedia. Paberil oli USA pandeemiaks valmis: isegi paremini ja paremate ressurssidega kui ükski teine riik maailmas. Peaaegu sama valmis (samuti paberil) oli Suurbritannia. Kui aga 2020. aasta jaanuaris sai Hiinast tulnud uudiste põhjal selgeks, et uus koroonaviirus, nüüd nimega SARS-CoV-2, on ühtaegu nakkav ja surmav, ei tehtud mõlemal pool Atlandi ookeani peaaegu midagi. Ja sellel olid katastroofilised tagajärjed. Ameerika epidemioloog ja rõugete hävitamise eestvedajaid Larry Brilliant on aastaid öelnud, et nakkushaiguste vastu võitlemise valem on „varajane avastamine ja kiire reageerimine“.33 Washington ja London toimisid sellele risti vastupidi. Kui oht olnuks teistsugune, kas nad oleksid reageerinud samamoodi venitades ja mõttetult? Kui pandeemia paljastatud probleemid ei puuduta ainult tervishoiubürokraatiat, vaid haldusriiki tervikuna, siis arvatavasti jah.
Lõpetuseks on inimkonnal kogu oma ajaloo vältel olnud kalduvus anda suurte ühiskondlike häirete ajal järele usulistele või ususarnastele ideoloogilistele tungidele, mis takistavad ratsionaalset mõtlemist. Pandeemia ohule on mõelnud kõik, kuid meelelahutuse tõttu (nt film „Nakkus“) ei ole seda keegi eriti tõsiselt võtnud. Isegi praegu, kui teoks on saamas teisedki seni vaid ulmest tuntud stsenaariumid – mitte ainult tõusvad temperatuurid ja kliimahäired, vaid ka Hiina nuhkimisriigi tõus ja laienemine, kui nimetada vaid kaht –, ei suudeta ikka veel reageerida hädadele ja õnnetustele sidusalt ja järjekindlalt. 2020. aasta suvel läksid miljonid ameeriklased ligi 300 linnas tänavatele, et avaldada valjuhäälselt ja mõnikord isegi jõuga meelt politsei jõhkruse ja süsteemse rassismi vastu. Ükskõik kui šokeeriv need meeleavaldused tinginud vahejuhtum ka ei olnud, oli nendel osalemine väga nakkava haiguse pandeemia ajal riskantne tegu. Samal ajal sai maski kandmisest kui lihtsast ettevaatusabinõust erakondliku kuuluvuse sümbol. Fakt, et mõnel pool USAs oli relvade ostmine populaarsem kui maski kandmine, andis tunnistust nii avaliku korra kui ka tervishoiukatastroofi potentsiaalist.
COVID-19 ei jää praegu elavate inimeste elus viimaseks katastroofiks. Ta on kõigest viimane paljudest. Talle eelnesid islamiterrorism, globaalne finantskriis, riikide nurjumised, korratud rändehood ja nn demokraatia taandumine. Järgmine katastroof, mis inimkonda tabab, ei ole arvatavasti seotud kliimamuutusega, sest harva juhtub see, mida oodatakse, vaid miski muu, mida enamik praegu veel eirab. Võib-olla on see
mõni uus muhkkatku tüvi, mis on antibiootikumide suhtes omandanud resistentsuse, või ehk Venemaa ja Hiina küberrünnak USA ja selle liitlaste vastu. Võib-olla tekitab katastroofi läbimurre nano- või geenitehnoloogias, millel on tahtmatud tagajärjed.34 Või mine tea, äkki läheb täide Elon Muski ennustus, et sünnib tehisintellekt, mis on inimestest targem ja surub inimkonna „digitaalse superintellekti bioloogilise alglaaduri“ rolli. Musk ise torkas 2020. aastal silma COVID-19 ohu eitamisega. („Koroonaviiruse paanika on tobe,“ säutsus ta 6. märtsil Twitteris.) Ta on ka väitnud, et „inimesed lahendavad keskkonna kestlikkuse“ probleemi ja et isegi surmast endast kui iga inimese eksistentsiaalsest ohust on võimalik võitu saada mingisuguse kombinatsiooniga DNA redigeerimisest ja neuroloogiliste andmete salvestamisest. Muus osas aga on ta inimese kui Maa tsiviliseeritud liigi tuleviku puhul pessimistlik:
Tsivilisatsioon on olemas olnud [---] 7000 aastat või umbes nii. Kui võtta arvesse, millal inimene pärast koopamaalinguid kirjatähti ja muid sümboleid maalima hakkas ning kui vana on universum (13,8 miljardit aastat), on see imelühike aeg. [---] Ja see imelühike aeg [---] on tsivilisatsioonile kulgenud tormiliselt. [---] On teatav taandamatu tõenäosus, et meiega juhtub midagi, ükskõik kui väga me seda ära hoida ei püüa. On tõenäosus, et ühel hetkel põhjustab mõni väline jõud või mõni inimkonna enda tahtmatu viga tsivilisatsiooni hävingu või nii suure halvatuse, et ta ei saa enam teistele planeetidele laieneda.35
Musk näeb õigupoolest ainult kaht võimalust: kas nn tehnoloogiline singulaarsus ehk hetk, mil tehisintellekt hakkab peatamatult ise edasi arenema, või tsivilisatsiooni lõpp („Need kaks võimalust ainult ongi“).
Sellest ka tema teisitimõtlejalik hoiatus, et „maailma suurim probleem 20 aasta pärast on rahvastiku kokkukuivamine“. Seepärast on ta ka teinud ettepaneku koloniseerida Marss.
Pole lihtsalt teada, millal kõik need tulevased katastroofid (millest räägin lähemalt lõppsõnas) saabuvad ja millised täpselt. Ainus, mida teha saab, on õppida ajaloost, kuidas ehitada ühiskondlikke ja poliitilisi struktuure, mis on vähemalt vastupidavad ja ideaaljuhul antihaprad; kuidas vältida langemist enesepiitsutajalikku kaosesse, mis on nii sageli omane katastroofides hätta jäänud ühiskondadele; ja kuidas eirata sireenilaulu, mis ütleb, et inimese kui haletsusväärse liigi ja hapra maailma kaitseks on parim totalitaarne või maailmavalitsus.
