-RmR /RSHV 0DUTXHV #UYDPXV NXQL WlQDVHQL
Inglise keelest tõlkinud Askur Alas ja Teve Floren Toimetanud Askur Alas ja Teve Floren Korrektuuri lugenud Katrin Hallas Küljendanud Triin Voss Kaane kujundanud André Carrilho © AS Eesti Ajalehed ja João Lopes Marques, 2010 ISBN 978-9949-444-61-8
Askurile ja Tevele, kahele v채ga normaalsele inimesele, ilma kelleta seda raamatut ei oleks
6LVXNRUG
„Tegelikult ka, sa tulid ju Eestisse tüdrukute pärast...”
10
SS mõtteviis: lihtsalt ja lühidalt, Eesti moodi
13
Viimase aja tabu Eestis: „Maarja läheb ka Eestist ära...”
16
„Estonia: Nordic Breeze!”
19
HI-viirus versus e-valimised
23
Eesti uues isolatsioonis või Robinson Crusoe sündroom?
26
Kui tahate praegu investeerida, siis investeerige juuksuriärisse
29
Hakake uudist levitama: kebab on saabunud
32
Puurrrimishooaeg on läbi!
35
Kuidas olla cool
37
Jootraha jätmise etiketist Eestis
39
Kui kõhus veel liblikad hullasid...
42
Prantsuse suudluse mitu palet
45
Kes või mis on „must venelane”?
48
Ignatius Loyolast Opus Dei ja ETAni: miks Hispaanias on kõik ideoloogiline?
51
Invaliidi õppetunnid
55
Valge lume orgia
58
Minu õudusunenägu – Eesti järjekorrad
60
1000 päeva Eesti Vabariigis: Lennart Meri on jumal ja Porsche Cayenne väga popp sõiduvahend
62
-
Minu esimene e-sünnipäev ehk sotsiaalsete võrgustike ajastu
65
Lõhestatud Eesti ühiskond – postsovetlik seksism?
67
Molotovi pudingukokteil (boonusena retsept)
70
Kas Jumal karistab Eestit?
74
Veedemokraatia Eestis
76
Kes on kõige mõjukam eestlane?
78
Kas Eesti on Põhja-Euroopa või Ida-Euroopa riik?
80
Ainult suitsetajatele!
83
Suviseid uitmõtteid mereäärse Pärnu päikeseloojangu ja džinn-tooniku kõrvale
86
Odavad sihtkohad vaesunud keskklassile
90
Hullumeelne reis ehk miks Suomi = Kambodža
92
Eesti 18 000 km kauguselt vaadatuna
96
Läti megalomaania ja selle tagajärjed
98
Ah soo? Austraalia avastasid eestlased?
101
Päev, mil Eesti kohtus Aafrikaga
103
Miks peaks Tallinn olema maailma lipupealinn?
105
Portugallaseks olemise kunst
107
Ibeeeria, Iveeeria, Beeeria, Sibeeeria
109
Pronkssõduri kättemaks Narva oblastis
112
Mihheil Saakašvili vene rulett
115
Boratist, barbaritest ja nätsust
118
Miks peavad naistel ja meestel olema eraldi WCd?
121
.
Medievalandia
124
Kas ma olen seksterrorist?
126
Rahutud lapsed ja muu mürasaaste
128
Guugelda ennast ja leiad toredaid üllatusi
131
Kas Tallinn on liiga suur või väike?
134
Miks te eesti keelt lihtsamaks ei tee?
137
Kuidas Viljandi mul võitis südame…
141
/
(HVV}QD
Nägin Joãod esimest korda kolm aastat enne selle raamatu ilmumist – kõrtsis Hell Hunt, mis on, nagu hiljem selgus, selle nutika ja jutuka lõunamaalase teine kodu. Ei tea, kas ta on võtnud eeskujuks Hemingway või kellegi teise, igal juhul meeldib talle töötada mitte kodus, vaid sotsiaalse pinge ja rõõmu ning nähtamatute emotsiooniniitidega laetud õhkkonnas. Oli täielik juhus, et üks kaunis blond naisterahvas (mis siin imestada) mind temaga tutvustas. Mind rabas João analüüsi- ja jutustamisvõime, see, kuidas ta rääkis Eestist või mõnest teisest riigist, kus ta oma lühikese, ent rännakutest tulvil elu jooksul oli elanud – hoopis uue, mulle seni märkamata jäänud nurga alt. See köitis mind sedavõrd, et palkasin ta silmapilk Eesti Ekspressi internetiväljaande arvamuslugude kirjutajaks. Algul ajutiselt, siis alaliselt. Ekspressis on sõna saanud paljud arvamusautorid, ka väga väärikad, kuid vähesed on nii kauaks pidama jäänud: vähestel on jaksu nädalast nädalasse end tühjaks kirjutamata huvitavaid tekste toota. João puhul pole imestada, et nende kolme Eestis elatud aasta jooksul on ta kirjutanud ka kolm romaani, millest vähemalt ühte saab peatselt ka eesti keeles lugeda. Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile. Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi – nii nagu me neid varem ei ole näinud. Seetõttu need artiklid ka ei aegu, vaid jäävad kroonikana pikemaks kestma. Ilmselt ka sellepärast hoiad sina, armas lugeja, seda raamatut praegu käes ja loodetavasti loed huviga. João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Olgu tegu looga, milles analüüsitakse noorte eestlaste rändu Austraaliasse, eestlaste endi eksikujutlusi välismaalaste suhtes, või filosoofilise mõttekäiguga juhuste osast elu mõtte otsinguil. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida. Askur Alas 0
Ä7HJHOLNXOW ND VD WXOLG MX (HVWLVVH W GUXNXWH SlUDVW ´ QRYHPEHU
Talv on tulekul. Ja kui eestlased (ja portugallased) minult kßsivad, miks ma ikkagi Eestis elan, kþhklen, mida Üelda. „Palju igasuguseid kokkusattumusi...� Aga vþþrast uudishimu nii lihtsalt ei rahulda. Nad tahavad teada: „Tegelikult ka, sa vaata, kui jube ilm siin on! Nagunii mþne tßdruku pärast...� Seda kuuldes hakkab mul sees keerama. Need dÊjà vu’d on mind juba tþsiselt ära tßßdanud, tunnen vajadust asju väheke selgitada. Õnneks piisab, kui mainin ßht eksootilist perekonnanime – Mirsalis. Sellega olen oma inkvisiitorites uudishimu äratanud ja ma hoiatan neid ette, et on aeg jutustada väike lugu (ärge muretsege, see pole pikk). On 2006. aasta mai. Pärast esimest einet Gotta Kanali kruiisil, lahkudes Stockholmist, pÜÜrdub minu poole restorani teenindaja ja palub viisakalt, et ma istuksin järgmistel kordadel teise lauda, kui mul pole midagi selle vastu: minu lauas oli liiga palju inimesi, samas kui teki teises otsas oli vabu kohti kßllalt. „Sobib, Lotta, ma lähen sinna,� nþustusin kohe. Nii juhtuski, et edaspidi jagasin ma kolm korda päevas lauda Klaus Mirsalisega. Umbes 80aastane vanahärra oli teistmoodi reisija. Mitte sellepärast, et tal oli pþlv pþdur ja ta ei saanud seetþttu nautida tavapärast kruiisiprogrammi. Ei. Peale selle, et insener Mirsalis oli käinud peaaegu igas maailma riigis, oli tal lihtsalt kadestusväärne elevandi mälu. Olin sellel Skandinaavia tripil reisiajakirja reporterina, nii et seda suurema huviga kuulasin ma tema Teise maailmasþja mälestusi. 1944. aastal, kui Klaus oli 17aastane, vþtsid ameeriklased ta tema kodulinna (Dßsseldorfi) lähedal kinni. Ta seletas mulle pþhjalikult, mis vahe oli poliitilistel natsidel ja sþtta vþetud saksa noortel (nagu ta ise), kes eesliinile lahingusse saadeti. Minu hämmastuseks mainis Mirsalis jutu sees – talle omasel tagasihoidlikul moel – ka ('
kolme aastat Teise maailmasõja vangilaagris. Kaks aastat Nottinghamis ja veel üks aasta eri kohtades USAs, kus, kui mu mälu mind ei peta, sunniti teda raudteed ehitama. „Aga kõik nad kohtlesid sakslasi väga hästi. Mul on Inglismaal siiani palju sõpru...” Klaus oli hea jutuvestja, aga sellest enam inspireeris mind tema suuremeelne hing. Iga eine ajal avaldas ta mulle oma ainukordse eluloo uusi käänakuid. Kuni ükskord küsis ta minu enda tulevikuplaanide kohta. „Praegu sõidan ma Amsterdami, aga siis pean ma teatud variantidest välja valima, kuhu elama minna. Vilnius, Stockholm, Kopenhaagen, Berliin, Varssavi, Tallinn ja võib-olla Hamburg... Vabakutselisena ei ole lihtne otsustada. Pealegi on mul kõigis nendes linnades häid tuttavaid. Ja oma tööd saan ma teha igal pool...” Klaus ajas silmad pärani ja põrutas: „Ilma vähimagi kahtluseta on Tallinn neist kõige etem. Tallinn on imeilus linn... Ja mu pere on sealt pärit...” „Tõesti?” olin sügavalt üllatunud. „Kuidas nii? Teie nimi küll saksa ega eesti oma ei tundu...” Ja ei olnudki. Klaus jutustas, et esimene Mirsalis, kes Tallinna tuli, oli üks Pärsia kaupmees, kes saabus siia 17. või 18. sajandil. Tema pere elas Eestis 20. sajandi alguseni, kuni nad pidid Saksamaale põgenema. Kui ma nädala pärast Göteborgis maabusin, otsustasin oma lennust Lissaboni loobuda. Sõitsin rongiga Stockholmi tagasi ja ostsin odava Estonian Airi pileti Tallinna. Veetsin siin neli päeva, mis oli enam kui küll, et endale korter üürida. Muide, see oli esimene ja ainus, mida ma külastasin, just nagu oleks mingi tähtede seis mulle teed näidanud. Kuus päeva hiljem olin kogu oma tavaari kohvritesse pakkinud ning Lissabonist ja Amsterdamist ära toonud. Samal nädalal saatsin Klausile Bodeni järve äärde Konstanzi kaardi, et talle oma sammust teada anda. See oli minu jaoks sümboolne tegu. Fakt on see, et mõningasest vingumisest hoolimata elan ma endiselt siin. On selgunud, et Eestil on mingi nähtamatu magnet. ((
Klausi roll oli minu jaoks määrav – väikeste asjade vägi võib olla lõputu. Sellepärast loodan ma ikka veel, et ühel päeval ristuvad mu teed mõne Eesti Mirsalisega. Nad on minu elus tähenduslikud. Kes teab, võib-olla loeb üks neist praegu seda kolumnigi?
()
66 P}WWHYLLV Âą OLKWVDOW MD OÂ KLGDOW (HVWL PRRGL GHWVHPEHU
Kahtlemata oli kþiksugu minimalistlikke kogemusi talletunud minu mälusalve juba alates päris esimesest päevast, kui ma Tallinna saabusin. Diego kßsimus pani seal lihtsalt tulukese pþlema: „Sa elad Eestis? Kas see pole mitte see riik, kus kþik tßdrukud on hästi lßhikeste nimedega?� Pean tunnistama, et esimesel hetkel tundus mulle, et see kommentaar on ebaviisakas, kuigi tegelikult oli mu hispaanlasest sþber ju ßksnes spontaanselt Üelnud seda, mis talle Eestiga seostus. Ja see polnudki ainult kenad linalaksed neiud, vaid ka nende ßsnagi „Ükonoomsed� nimed. Täitsa huvitav, milliseid valikuid meeste mälu vahel teeb. Igatahes tänu Diego tähelepanekule käisid mul nßßd riburada peast läbi kþik eesti nimed. Vþi vähemalt need, mida mina olen kuulnud. Ja tþepoolest, ei ole väga pikad: Eve, Aive, Age, Triin, Raili, Sirle, Helen, Katre, Liis, Silja jne jne. Ei mingit seksismi, poisinimede puhul on seaduspärasus sama: Ivar, Priit, Rein, Erki, Ivo, Edgar, Andrus, Mart, Toomas, Hendrik jne jne. Rohkem kui seitse tähte tundub olevat tßßtu pärand, mis vaevalt sobib korralikult kodanikult eeldatava praktilise elustiiliga. Olgu, vabariigi presidendile vþib teha erandi, aga ainult siis, kui see jääb ßheks vähestest. Diego avameelsus pani mind ajas rändama. Ta saatis mu tagasi päeva, kui ma käisin oma Eesti ID-kaarti tegemas (jah, selles minimalistlikus hoones bussijaama kþrval). Järjekordne värvikas seik minu Balti-perioodil. Esimest korda elus lßhendati minu isikunime ametlikult ßhe tähe vþrra (34 asemel jäi järele 33). Minu täielik nimi João Nuno Ferreira Soares Lopes Marques jäi ilma oma viimasest s-ist. Sest „Marques� ei mahtunud täies hiilguses selle minidokumendi peale ära. Paraku. (*
Seda kadunud s-i ma ei leinanud. Peab olema mõistlik ja saama aru, et ega Eesti ID-kaart saagi sellisteks barokiajast ja Atlandi ookeani ja Vahemere maadest pärit nimejadade jaoks valmis olla, millega uued residendid Eestisse tulevad, ega ole ka tulevikus. Me ei pahanda. Pangas käies olen harjunud kuulma pöördumist „Mr Marque”, mis annab mu nimele küll teatud võõra prantsuspärase varjundi, aga kui aus olla, siis ega see mulle päris vastukarva ka just pole. Mu sõbra märkus oli küll naiivne, aga teisest küljest täiesti tabav. Kui ameeriklastele meeldib uhkeldada oma KISS-loosungiga ehk „Keep it short and simple!” („Tee lihtsalt ja lühidalt!”), peaksid eestlased seda silmanähtavalt liiga pikka ingliskeelset versiooni poole võrra lühendama. SS on ju ometi rohkem kui piisav – tähistades muidugi sõnu short and simple (tõlkes „lühike” ja „lihtne”). SS on mõtteviis, seda on tunda nimedes, asjaajamises, inimeste suhtlusstiilis, tervitustes, e-kirjades, SMSides, ID-maksetes, riigilipus, kodudes, folklauludes... Loomulik tulemus targale vanasõnale „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Palun, räägi, aga ainult siis, kui sul on midagi tähtsat öelda. Ja veel, ei ole midagi imetlusväärsemat kenast väljendist „väga normaalne”. Minu, välismaalase silmis on see eestlaslikkuse ülim ilming. Normaalne ei ole ebanormaalne, ja punkt. Ja kas võikski olla suuremat komplimenti kui see? Paar nädalat tagasi pühkis Triin ka viimased minusse jäänud kõhklused. Pärast seda, kui olime koos käinud vaatamas kolme väga erinevat korterit, soovitas ta mul valida neist kõige tagasihoidlikuma. Hinnast hoolimata. Sest maja taga on kena aed ja hoone on ehitatud laudadest, vanade traditsioonide järgi. Kas pole armas: „Sa saaksid nendest õuntest siidrit teha ja puha...” Tore on ka see, kuidas ta kirjeldab ennast liiga üles löönud tüdrukuid: „Nagu jõulukuused!” (Muide, rõõmsaid jõule!) Tõeline soomeugri hing tunneb ja mõtleb SS-mudelis: ühe-kahelapselised pered, kartulimaania, marjul-seenel käimise eufooria, (+
paganlikud mittekiriklikud uskumused, suvised vabaõhu-õllemaratonid, puhastavad saunatamised... Erandeid? Arvatavasti suured autod (nõukogude aja järgne hale haigus) ja eesti keele käändelõpud (süüdistame baltisakslasi?). Mulle tundub, et SS-mudel võiks inimestes imetlust ja sõltuvust tekitada. Sellest võiks teha lausa hea kaubamärgi: kes teab, võibolla on Eesti eesrindlik 140tähemärgilise Twitteri ajastu teerajaja. On jah päris futuristlik...
(,
9LLPDVH DMD WDEX (HVWLV Ä0DDUMD OlKHE ND (HVWLVW lUD ´ DSULOO
Rahvuslikust tabust kirjutada – või seda lõhkuda – pole kunagi lihtne. Annan endast parima: minu meelest on Eesti ühiskond dramaatilise häireolukorra lävel. Statistika seda demograafilist trendi küll ei näita, aga minule on jäänud igatahes mulje, et kõik mu naissoost sõbrad hakkavad siit ära minema. „Ütle mulle, miks,” küsisin Maarjalt. „Esiteks sellepärast, et mul on eesti meestest kõrini,” tuli kiire vastus. „Nad on ülbed, ja nad joovad liiga palju, ja siis kõige tipuks ei tee nad absoluutselt mitte mingeid pingutusi, et oma naisele meeldida! Nad teavad, et ükskõik kuidas nad käituvad, siin Eestis on neil nagunii lihtne endale tüdruk saada... Meil on ju alati olnud rohkem naisi kui mehi.” „Eesti mehed on ikka veel 90ndate neoliberaalses mudelis kinni, nad mõtlevad ainult edust,” lisas omalt poolt Triin, kellel on samuti välismaalasest kavaler. „Nad arvavad, et raha määrab, et nad võivad olla rasvased ja rõvedad, peaasi, et neil on tagumiku all auto ja taskus punnis rahakott, millega teiste ees eputada. Peale selle, Eestis pole raske heale positsioonile saada ja silma jääda: meil on ju nii uus riik, siin on lihtsam edu saavutada kui mujal...” Arutelule andis särtsu juurde ka Marta: „Et miks me tahame välismaale minna? Mis siin imestada?! See on kõigi postkommunistlikest riikidest pärit tüdrukute tüüpiline käitumine Ida-Euroopas. Sama lugu on naistega Tšehhis, Rumeenias, Ukrainas ja mujal, vahet pole! Enne ei saanud me ringi sõita, aga nüüd on piiriks ainult taevas.” Kõik nad väljendasid ennast sellise enesekindluse ja mässumeelsusega, et ma otsustasin asja edasi uurida. Selle kõige juures meenus mulle ka mu eelmine eesti tüdruksõber, kes otsustas kolida Melbourne’i. Nagu tema, ei ela suurem osa minu naissoost Tallinna sõpradest enam Balti regioonis. (-
„Hmm... Kui miski näeb välja nagu part, prääksub nagu part ja paterdab nagu part, siis ilmselt on tegu pardiga,” mõtlesin. Ma ei unusta kunagi seda päeva, kui minult paluti: „João, palun veena teda Austraaliasse jääma. Mis ta tulevik siin Eestis oleks? Ilm on jube ja raha on vähe!” Selle ilma-asjaga pean ma muidugi nõustuma. Ja Baltimaade pööre langusele, mis kaasnes globaalse majanduskriisiga, ainult süvendab seda põhjamaist pragmaatilisust. Teema oli piisavalt põnev, nii et hakkasin süstemaatilisemalt ka empiirilist infot koguma. Näiteks andmed eesti kogukonna kohta Portugalis: kolme tosina eestlase seas, kes seal alaliselt elavad, on ainult paar meest. Sama märkasin ka möödunud aastal Austraalias viibides. See tendents tundub aga vastupidine Lõuna-Euroopast Tallinna väisama tulnud hingede puhul: selles sihtgrupis on muidugi valdavalt tegu naiseotsinguil meeste juhtumitega. „Erinevalt tüdrukutest ei taha enamik eesti mehi siit ära minna,” lisas Maarja. On põhjuseks see, et mehed on territoriaalsema mõtlemisega kui naised? Või on sellel seos 800 aastat kestnud võõrvõimude domineerimise alt vabanemisega? Tunnevad mehed kohaliku suveräänsuse kaitsmise suhtes suuremat vastutust? Olen seda korduvalt üritanud oma meessoost eesti sõpradelt küsida, aga nende jaoks pole see kõneväärt teemagi. Sellest vaatenurgast tundub üsna loogiline, et paljud eesti mehed käsitavad välismaalasi – olgu nad turistid või residendid – konkurentidena. Eriti sellepärast, et nendele „võõrastele jahimeestele” on ju kohalike tüdrukute suur potentsiaal teada: hea välimusega, tavaliselt andekad, räägivad hästi inglise keelt ja on valmis maailma vallutama. Pole küll kena nii öelda, aga postkommunistlik blond põhjamaine eksootika on päris paljude meeste silmis kenake trofee. Ühesõnaga, on arusaadavaid põhjusi, miks Homo balticus’e sündroom „peaaegu diagnoosiga patoloogiana” täiesti eksisteerib. Ka paljud tüdrukud ütlevad, et kui neid välismaalasest kaaslase käevangus nähakse, tunnevad nad vahel kuidagi häbi. (.
Kui aus olla, siis sel teemal sain viimati üllatuda nädal tagasi oma kodus. Hakkasin algul naerma, aga sain kiiresti aru, et mu kallike mõtles öeldut tõsiselt: „Kas sa ei arva, et me peaks Eestist mõneks ajaks ära minema?” Jah, see küsimus ei olnud retooriline. Maailm on endise Erasmuse üliõpilase jaoks kutsuvalt suur. Mul oli küll plaanis veel paariks aastaks Eestisse jääda, aga tundub, et meie ühine tulevik ootab meid hoopis mõnes prantsuskeelses riigis. Või siis Lõuna-Ameerikas. Või miks mitte Aasias. Või... Olen segaduses, pean ütlema: veel üks asi, mida ma Eestis olen õppinud, on see, et siinsed naised on paindlikud, peaasi, et reis tõotab tulla pikk ja põnev. Vabad religioossetest ja perekondlikest piirangutest, nad lihtsalt hüppavad ja kõik. Eeldades, et ülalpool öeldu vastab tõele, võib arvata, et säärane terav demograafiline nähtus toob tulevikus kaasa vältimatuid tagajärgi. Eesti ühiskonnas tekivad väga selgepiirilised – kui mitte ka antagonistlikud – meeste ja naiste soorollid. Üks ajalooline näide: pole juhus, et Skandinaavia naised on maailmas kõige emantsipeerunumad. Viikingite ekspansioon oli ju puhas meeste värk: maad oli vähe. See sillutaski tee seal praegu vohavale feminismile. Kõigele lisaks, kui Eestis jääb naisi väheks, võib siin tulevikus kujuneda ka hoopis uus mentaliteet. Kõige tõenäolisemad stsenaariumid? Arvestades küll, et ühiskonnad on kohati ettearvamatu dünaamikaga: a) Homo balticus muutub vähem ülbeks ja teeb ka üht-teist, et parimad eesti naised tahaksid siia jääda; b) Homo balticus muutub paindlikumaks ja hakkab maailma vallutama oma partnerite kaudu; c) eesti meeste matšolikkus kasvab veelgi enam, sest Homo balticus usub, et nende naised ei ole oma rahvuslikke kohuseid täitnud. Ausalt, a) ja b) on palju roosilisemad kui c).
(/