Leoga MIS juhtus
Stefan Boonen & MelvinHOLLANDI KEELEST TÕLKINUD KAIRI LOOK
DRAAKON & KUU
Ühel päeval Leod enam ei olnud.
Sel kolmapäeval EI OLNUD laual taldrikut. Taldriku kõrval ei olnud kirja. Tere hommikust. Head isu. Musi. Ema.
Ja ema EI OLNUD võileibu ka teinud. Ta oleks nagu unustanud, et tal on laps.
TERE, RAMSES!
Naabri-Bobi koer ei pööranud pead. Nagu ei tunneks ta Leod enam ära.
HEI, RAMSES!
Nagu ei kavatsekski koer kolm korda haukuda.
Leod ei olnud ka koolis.
“KES SINA VEEL OLED?“ küsis õpetaja Marien hämmeldunult.
“Leo,” ütles Leo. “Teate ju küll.”
Õpetaja raputas pead. “MITTE MIDAGI EI MEENU.“ Leo vaatas klassis ringi. Kõik lapsed vahtisid teda. Mõni kortsutas kulmu, teised uudistasid või itsitasid. Kõigil oli nägu, nagu näeksid nad teda esimest korda elus.
Leol hakkasid põsed õhetama. “... See on minu koht,” osutas ta kolmanda rea pingile. “Näe, seal, Tamara kõrval.”
Õpetaja naeris. “Vaevalt küll. See koht on tühi. Poiss, ma kardan, et sa eksid.”