Molesworth nelikummituslugu

Neli kummituslugu kirja pannud

Mrs. Molesworth

FOUR GHOST STORIES by MRS. MOLESWORTH London Macmillan and Co. and New York 1888

NELI KUMMITUSLUGU MRS. MOLESWORTH

© Triquetra Kirjastus, 2015 Tõlkinud: Helen Laansoo-Hämarik, 2015 Toimetanud ja kujundanud: Elen ja Andres Kurik, 2015

Trükitud Eestis, 02.2015

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10

ISBN 978-9949-38-225-5

Neli kummituslugu kirja pannud

Mrs. Molesworth

Sisukord I

Proua Farquhari vanadaam................ 3

II Kaks tunnistajat............................... 21 II Seletamatu....................................... 41 IV Lugu voogavast slepist..................... 99

Kaks tunnistajat

„Aga homse – homse sa hoiad ju minu jaoks. Ma ootan sind tavalisel ajal?” küsis noor proua Medway oma vanalt sõbralt major Grahamilt, kui temaga kätt surus. „Homse? Kindlasti. Ma olen seda sinu jaoks hoidnud, Anne. Ma ütlesin alati, et teen seda,” vastas ta. Tema hääletoonis oli tunda kerget solvumist.

Naine tõstis oma silmad hetkeks mehe näole, nagu tahaks ta enamat öelda. Aga lõpuks olid ainsad sõnad, mis ta kuuldavale tõi, vaikselt ja peaaegu jahedalt, kui major Graham toast lahkus: „Head aega siis, homseni.” „Ma ei saa vahel Anne'ist aru,” ütles mees endale. „Ta on kindlasti väga kalk. Ja ometi ma tean, et ta tunneb minu vastu suurt kiindumust – õelikku kiindumust, ma arvan. Ah, olgu, nii ongi parem. Aga ikkagi, just nüüd, kui mees on ära surnud jumal teab kui pikka aega tagasi, ja – ja üleüldse paistab see natuke ülepingutatud. Ta peab ju teadma, mis oleks võinud olla, kui me poleks nii kaua lahus olnud, või oleks ma olnud rikkam. Ja ma ei usu, et ta oleks olnud Medwaysse päris armunud, kuigi kõigele vaatamata oli ta väga korralik mees. Ta on nii vastuoluline – ta paistis olevat tõesti pettunud, kui ütlesin, et ei saa täna jääda. Aga ma olen rumal, et temast nii palju mõtlen. Ma olen vaesem kui kunagi varem ja tema on rikas. Saatuslik tõke! See on hea, et ta on kalk, ja mul on hulk muid asju, millele mõelda.”

Ja ta õnnitles ennast, et oli peast heitnud, või vähemalt uskus, et oli mõneks ajaks peast heitnud kõik mõtted Anne Medwayst. Oli tõsi, et ta oli hõivatud paljude muude asjadega, sest ülehomme lahkus ta Inglismaalt teadmata ajaks.

21

Proua Medway istus samal ajal kurvalt ja vaikselt raamatukogus, kuhu major Graham ta jätnud oli. Tema armsad hallid silmad vaatasid ainiti tuld, mis põles eredalt ja rõõmsalt hääbuvas pärastlõunavalguses, aga ta ei näinud enda ees midagi. Tema mõtted rändasid kiirelt mööda rada, mis oli neile hiljuti väga tuttavaks saanud: ta meenutas kogu möödunud läbikäimist Kenneth Grahamiga, alates ajast, kui poisi ja tüdrukuna oli neile vaevalt meelde tulnud, et nad pole ”päris” vend ja õde – kõike läbi meeldivate aastate täis sagedasi kohtumisi ja sundimatut koosolemist kuni melanhoolse päevani, mil Kenneth määrati Indiasse, ja nad jätsid teineteisega pikaks ajaks hüvasti! Sellest oli nüüd kümme aastat ja nad polnud kohtunud kuni eelmise kevadeni, mil major Graham naaseks, et leida eest oma vana mängukaaslane lesestununa, noorena, rikkana ja armastusväärsena, aga mõnes mõttes üksikuna – kui kõrvale jätta, et tal oli kaks last –, tal polnud lähedasi suhteid, ta polnud seda tüüpi naine, kes oleks kiiresti ja arvukalt sõprussuhteid sõlminud.

Vana tutvuse uuendamine oli olnud väga meeldiv – isegi liiga meeldiv, oli Anne hakanud viimasel ajal mõtlema. Uudised sellest, et Kenneth oli otsustanud taas välismaale minna, olid pannud ta mõistma, mida kõike mees talle tähendas, ja see avastus tõi talle terava kaotustunde ja isegi alanduse. „Ta ei hooli minust – nagu ka mina ei hooli temast,” ütles ta endale tule ääres istudes. „Kui see nii oleks, poleks olnud mingit vajadust taas Inglismaalt lahkuda. Põhjus ei saa olla selles, et olen rikas ja tema vaene, on ju? Ta pole sedasorti mees, kes laseks sellisel asjaolul teel ees seista, kui ta tõesti minust hooliks. Ei, ta ei hooli minust, kui ehk siis nagu õest.

Aga ikkagi – ta oli öelnud, et oli hoidnud oma viimase õhtu mulle, vähemalt ei hooli ta kellestki teisest rohkem, ja see on ka midagi. Kes teab – ehk homme, kui tuleb tõesti hüvasti jätta... ?” ja tema põskedele tõusis uue lootuse kerge õhetus ja silmisse kirgas sära.

Uks avanes ja vaikselt tuli sisse hallipäine teener.

22

„Vabandust, proua,” lausus ta tasaselt, „ma polnud kindel, kas major Graham on lahkunud. Kas ta on õhtusöögi ajal siin, kui tohib paluda?” „Mitte täna, Ambrose. Ma olen täitsa üksi. Aga major Graham einestab siin homme, ta ei lahku enne neljapäeva hommikut.” „Väga hea proua,” ütles Ambrose ja lahkus taktitundeliselt.

Ta oli Medway majapidamises olnud palju aastaid. Ta oli lugu pidanud oma kadunud isandast, aga noore käskijanna vastu tundis ta tõelist kiindumust, ja olles veidi sentimentaalne, oli ta naise heaks korraldanud väikese kena romansi, mille kangelaseks oli major Graham.

See oli olnud tõeline löök vaesele Ambrose'ile, kui ta sai teada, et kõnealune härrasmees oli oma lahkumise eelõhtul ilma mingi märgita suurtest tunnetest. Ja ta oli üsna üllatunud, kui nägi, et proua Medway tundus sel õhtul olevat isegi paremas tujus kui mõne aja eest. „Ehk on see neil omavahel selgeks räägitud,” järeldas ta, kui suundus tagasi oma ruumidesse. „Ma igatahes loodan seda, sest ta on tõeline härrasmees ja tema armsaim naine, kes iial maa peal astunud, mina peaksin seda kõigist paremini teadma, olles näinud tema kannatlikkust vaese isandaga, mida oli tõesti vaja tema pika haiguse jooksul. Ta väärib lõpuks õnnelikku lahendust, ja ma olen kindel, et võin loota, et nii see ka läheb, vaene proua.” „Homme tavalisel ajal”, mis tähendas kell viis või selle paiku, tõi Kennethi tema viimasele külaskäigule. Anne oli teda oodanud ärevusega, mida ta peaaegu häbenes endale tunnistada, siiski oli tema olek nii rahulik ja tasakaalukas, et keegi poleks aimanud lootuse ja hirmu mässu, metsikut kurbust tema lahkumise pärast, pingelist igatsust ühegi sõna järele, mis tõestaks, et kõik pole ainult temapoolne. „Ma kannataksin tema äraolekut – isegi aastaid, kui see peab nii olema – kui mul oleks, ainult mida oodata, kui mul oleks põhjus oodata tema tagasitulekut,” ütles ta endale.

Aga õhtu möödus rahulikult ja väliselt meeldivalt, ilma sõna või 23

pilguta, mida poleks ka päris õe ja venna vahel olnud. Kenneth rääkis lahkelt – õrnalt isegi – minevikust, kinnitades rohkem kui korra, milline heameel oli leida uuesti oma vana sõber nii vähe muutununa, nii üleni ikka veel tema vana sõbrana. Poisid tulid sisse head ööd soovima, „Head aega, paraku! mu poisid,” lisas nende pikk sõber ohkega. „Ärge mind päris ära unustage, Hal ja Charlie, ja ärge laske ka oma emal mind unustada, eks?” Mille peale pisikesed semud lubasid pühalikult, kuigi nad said vaevalt aru, miks ta sel õhtul nende lokkis päid pikaldaselt silitas, ja miks ema tundus tema sõnade peale kuidagi tõsine.

Ja Anne talus seda kõike võpatamata, ja naeratas ja rääkis isegi veidi enam, kui tavaliselt, kuigi terve see aeg tahtis tema süda lõhkeda, ja Kenneth imestas enam kui varem, kas tal siiski oli ”südant või tundeid, millest rääkida.” „Sa tood endaga kaasa ehk abikaasa,” lausus ta. „Kas sa räägid talle oma õest Anne'ist, Kenneth?”

Major Graham vaatas teda ühe hetke tõsisel ilmel, enne kui vastas, aga Anne'i silmad ei olnud talle pööratud ja ta ei näinud tema pilku. Ja tema sõnad peaaegu varjutasid selle. „Muidugi ma räägin talle sinust,” ütles ta, „kui see üldse peaks kunagi juhtuma. Praegu ei ole midagi, mis oleks vähem tõenäoline. Siiski olen ma nüüd piisavalt kogenud, et mitte öelda ”Fontaine, je ne boirai jamais de ton eau.”* Aga,” ta jätkas, „ma võin naasta ja leida, hoopis sina oled uuesti abiellunud, Anne. Sa oled ikka nii noor ja üksildane.” „Ei,” ütles Anne ägedusega, mida mees polnud tema puhul enne näinud, „ma ei abiellu enam iial – iial,” ja ta vaatas talle sügavalt otsa, silmis kummaline säde, mis meest peaaegu hirmutas. „Palun vabandust,” ütles mees vaikselt. Ja kuigi hetkeline emotsioon Prantsuse vanasõna: Il ne faut jamais dire, "Fontaine, je ne boirai pas de ton eau!"

Otsetõlkes: Keegi ei tohiks eales öelda, „Allikas, ma ei joo sinu vett!”, ehk teisisõnu: Ära iial ütle iial.

24

möödus sama kiiresti kui see oli tulnud, ja Anne, pomisedes pooleldi arusaamatu vabanduse, oli jälle tema ise, tasane, see hetkeline sähvatus temas olevast temperamentsest olemusest andis mehele põhjust järele mõelda. „Kas Medway polnudki tegelikult selline mees, nagu pealtnäha paistis?” mõtles ta endamisi. „Mis on muutnud ta nii vihkavaks abielu suhtes?”

Aga aeg oli hiline ja Kennethil oli vaja teha veel viimaseid ettevalmistusi. Ta tõusis aeglaselt ja vastumeelselt oma toolilt. „Ma kardan, et pean minema,” ütles ta.

Ka Anne oli püsti tõusnud. Nad seisid koos kamina ees. Kerge, väga kerge värin käis läbi naise. Kenneth märkas seda. „Ma kardan, et oled külma saanud,” ütles ta lahkelt, sest tuba oli soe ja tuli põles heledalt. „Ei, ma ei arva seda,” vastas naine ükskõikselt. „Sa kirjutad mulle aeg-ajalt?” küsis mees järgmiseks. „Oh, muidugi. Kuid ilmselt mitte tihti,” vastas ta ükskõikselt, „aga aeg-ajalt. Oota,” ta pööras oma kirjutuslaua poole, „ütle mulle täpselt, kuidas su aadress on. Su nimi – kas perekonnanimest piisab – ega su rügemendis ühtki teist Grahamit pole?” „Ei,” vastas ta hajameelselt, „ma arvan, et ei ole. Jah, ainult mu nimi ja rügement ja Allagherry, mis on meie peakorter. Sa võid, kui oled nii kena, kirjutada Gallesi – maad mööda tulnud kiri ootab mind seal ees,” sest Indiasse reisimisel oli kõigi sõdurite jaoks ”pikaldase merereisi” aeg.

Anne naasis oma endisele kohale kamina ees – hetk laua juures oli taastanud ta enesekindluse. „Vaatame seda,” ütles ta, taas naeratades.

Siis ütles Kenneth uuesti: „Ma pean minema,” aga viivitas veel hetke. „Sa oled külmetunud, Anne, või lihtsalt väga väsinud. Sa oled nii kahvatu,” ja kõrgelt tema kohalt, kuigi ka Anne ise oli pikka kasvu, pani ta käed hellalt ta õlgade ümber, nagu vend oleks seda teinud, ja vaatas 25

alla ta kahvatusse näkku, pooleldi küsivalt. Puna lahvatas ta palgeile. Tal oli suur kiusatus lükata ära see rahulik, hell käsi, aga ta pani sellele vastu, ja vaatas vapralt üles, silmades rahulik, peaaegu trotslik ilme. „Ma olen täiesti terve, kinnitan sulle. Aga ehk ma olen veidi väsinud.

On juba hilja.”

Kenneth surus alla vaevumärgatava pettumusohke, ja tõmbas kiiresti oma käe tagasi. „Jah, on hilja. Ma olen nii mõtlematu. Head aega siis, Anne. Jumal õnnistagu sind.”

Ja enne kui naine jõudis vastata, oli mees läinud.

Ambrose sai temaga esikus kokku, tuues heatahtliku ametlikkusega talle mantli ja mütsi. Tema sealolek aitas summutada soovi, mis kehutas major Grahamit uuesti üles tormama veel üheks hüvastijätuks. Kui ta oleks seda teinud, mis oleks ta siis eest leidnud? Anne'i nuuksumas, ennastunustavalt nuuksumas, kui enesekontrolli järgi enam vajadust pole, nuuksumas kibestununa kaotusevalust ja julmast kibestumisest, millele leidus vaid üks lohutus. „Vähemalt ei põlga ta mind. Ma varjasin seda hästi,” sosistas naine endamisi.

Ja Kenneth Graham, kui ta sõitis oma kaarikus minema, kordas endale: „Ta on nii külm, eriti täna õhtul. Ja ikkagi, kas see võis olla mingi tunde varjamiseks? Kui nii, siis – armas Jumal!” ja ta peaaegu tõusis, et kutsarit hüüda, kuid istus jälle tagasi. „Ei, ma ei tohi rumalusi teha. Ma ei ei suudaks taluda tema eemale tõukamist, ma ei tohi teda enam kunagi näha. Parem mitte riskida. Ja lisaks olen ma ka vaene!”

Ja lahkumise saginas ning asjatoimetustes püüdis ta unustada metsikut unistust, mis teda hetkeks oli vallanud. Järgmisel päeval purjetas ta ära.

Aga mõned järgnevad nädalad möödusid Anne'i jaoks raskelt. Oli surnud aeg aastast – polnud vajadust isegi pingutada, et end võimust 26

võtvast depressioonist välja raputada, ja tugev ja vapper nagu ta oli, lubas ta siiski mingil määral sellele teed anda. „Kui ta vaid poleks tagasi tulnud – kui ma poleks teda enam kunagi näinud!” kordas ta endale lakkamatult. Ma olin ta peaaegu juba unustanud – mõte temale ei vaevanud mind kordagi mu abielu jooksul.

Mulle tundub, et ma pole varem mõistnud, kui palju ma temast tegelikult hoolin. Soovin, et poleks seda iial teada saanud! Soovin, et ta poleks kunagi tagasi tulnud!”

Need olid enamasti pärastlõunad – igavad, varakult pimenevad sügisesed pärastlõunad, mida mitu nädalat oli elavdanud lootus, vähemalt kaks või kolm korda nädalas, et major Graham astub läbi – mil see piinav valu, kurnav igatsus, kasvas nii suureks, et muutus peaaegu talumatuks. „Kuidas ma seda välja kannatan?” ütles vaene Anne mõnikord enesele, „see on nii vale, nii ebaküps! Samuti nii isekas, kui mõtlen oma lastele. Kui palju eest on mul tänulik olla – miks peaksin oma elu rikkuma, nuttes taga seda, mis pole minu jaoks? See on raskem, veelgi hullem sellest, kui ta oleks surnud. Kui ma oleks teadnud, et ta mind armastas, oleks ma tema surmaga leppinud, nii mulle tundub.”

Ta istus üksi ühel pärastlõunal umbes viis nädalat pärast seda, kui Kenneth oli lahkunud, mõeldes kurvalt üha uuesti samu mõtteid, kui koputus uksele pani ta üles vaatama. „Tule sisse,” ütles ta, kuigi koputus ei kõlanud eriti tema teenijanna moodi, ja keegi teine ilmselt ei tule tema enda toa ukse taha, kus ta parasjagu viibis. „Tule sisse,” ja tema üllatuseks uks avanes pooleldi ja vana Ambrose'i hääl vastas – „Kui lubate, proua –,” siis ta peatus ja kõhkles. „Tule sisse,” kordas naine kannatamatult. „Mis juhtus, Ambrose? Kus on Seton?” „Kui lubate, proua, ma ei suutnud teda leida – kui nii võib öelda,” 27

jätkas Ambrose närviliselt, „ma ei otsinudki teda. Ma mõtlesin, et parem räägin teile ise. Te ei tohi ehmuda, proua,” ja Anne, kes vaatas seepeale üles vana mehe poole, nägi, et too oli kahvatu ja ehmunud ilmega, „aga see – see on major Graham.” „Major Graham?” kordas Anne, ja talle endale tundus tema hääl nagu karjatus. „Mis temaga on? Kas sa oled midagi kuulnud?” „See on tema, proua, tema ise!” ütles Ambrose. „Ta on raamatukogus.

Ma pelgan veidi, proua, tal võib midagi viga olla – ta tundus nii kummaline ja ei vastanud, kui teda kõnetasin. Aga ta on raamatukogus, proua.”

Anne ei jäänud rohkemat kuulama. Ta tormas Ambrose'ist mööda, üle trepimademe ja alla kahest trepist, mis viisid raamatukokku – see asus poolel teel, alumise korruse ja külalistetoa vahel – veel enne, kui Ambrose jõudis lõpetada. Uksel kõhkles ta hetke, ja sellel hetkel kerkisid tema pähe igasugused meeletud oletused. Mis see oli? Mida ta kuuleb?

Kas Kenneth oli tema pärast pööranud poolelt teelt Indiasse tagasi? Kas teda oli tabanud mingi õnnetus ja ta tuli naise kaastunnet otsima? Mis see võis olla? Ja süda pekslemas nii, et see tahtis teda peaaegu lämmatada, avas ta ukse.

Jah, seal ta seisis, kamina ees, kus nad kohtusid viimasel korral selles ruumis. Aga tundus, et Graham ei kuulnud teda sisse tulemas, sest ta ei teinud ühtki liigutust, ta isegi ei pööranud naise suunas pead. Üha rohkem ehmunud ja segaduses, läks Anne tormakalt tema juurde. „Kenneth,” hüüatas ta, „mis on? Mis on juhtunud?”

Ta oli käed mehe suunas välja sirutanud, kui ta tema juurde kiirustas, aga tundus, et too ei näe seda. Mees seisis paigal, liigutamata – nägu kergelt kõrvale pööratud, kuni naine seisis tema kõrval. „Kenneth,” kordas ta, seekord kerge värinaga hääles, mis oli väga ahastuse moodi, „mis on viga? Kas sa oled mu peale vihane? Kenneth, 28

räägi.”

Siis viimaks pööras ta aeglaselt pead ja vaatas teda kummalise, pooligatseva ängiga silmades – ta vaatas teda ainiti, nagu oleks tema hing selles pilgus, ja tõstes oma parema käe, asetas selle õrnalt tema õlale, nagu ta oli teinud ka sel õhtul, kui toimus nende hüvastijätt. Ta ei võpatanud selle puudutuse tõttu, aga kummaline, ta ka ei tundnud puudutust, ja mingi ebamäärane tung pani teda silmi mehelt ära pöörama ja vilksamisi õlale vaatama. Aga kui ta seda tegi, nägi ta, et mehe käsi ei olnud enam seal, ja hirmuvärinaga hääles nõudis ta jälle: „Kõnele, Kenneth, räägi minuga.”

Sõnad läksid tühjusele. Tema kõrval ei seisnud enam kedagi. Ta oli kamina ees üksi.

Siis, esimest korda, laskus tema peale see kohutav kabuhirm, mida nii tihti on kirjeldatud, aga mis on siiski arusaamatu kõigile, peale nende üksikute, kes olid seda ise tundnud. Õõvastava, ent pooleldi alla surutud karjatusega pööras Anne ukse suunas. See avanes veel enne, kui ta sinna jõudis, ja pooleldi kukkudes langes ta Ambrose'i käte vahele. Naise õnneks – just muretsedes tema pärast – oli ähmane eelaimdus pannud ta naisele järgnema, kuigi seda, mida ta kartis, ei saanud ta välja öelda. „Oh, proua, oh mu vaene emand!” hüüatas teener, kui ta pooleldi juhatas, pooleldi kandis naise tagasi tema tuppa, „mis juhtus? Kas ta lahkus? Aga kuidas ta sai lahkuda? Ma olin läheduses – ma ei näinud teda möödumas.” „Ta pole seal – teda pole seal olnudki... ,” ütles vaene Anne, värisedes ja klammerdudes oma vana teenri külge. „Oh, Ambrose, see mida sina ja mina nägime, ei olnud elav Kenneth Graham, see polnud üldse elav inimene. Ambrose, ta tuli minuga hüvasti jätma. Ta on surnud,” ja pisarad purskusid välja, kui ta rääkis, ja Anne nuuksus kramplikult.

Ambrose vaatas teda sõnatult kirjeldamatu hirmu ja kohkumusega.

Siis viimaks leidis ta julguse rääkida...

29