„Stephenson võib olla Vonneguti esimene tõeline järeltulija.“ – Washington Post –
NELJAS PEATÜKK
Tol reedel alustasin õhtut sellega, millega alati: veetsin pärastlõuna kinos. Ma ei suutnud kunagi päeval magada, kui pidin õhtul tööle minema, ja üks ammune kolleeg oli mulle rääkinud, et tema nipp oli minna kinno. Seal oli rahulik, pime ja lisaks veidi hellitav. Kõik see oli väga vajalik enne sellisele reetlikule teekonnale asumist.
Öösiti oli vaheldumisi alati kohal kaks nooremarsti ja see tähendas, et igal neljandal nädalal pidime töötama öösel. Ööde nädal algas reede õhtul, ja kui on veel midagi masendavamat kui sõita ühistranspordiga tööle ajal, mil ülejäänud linnaelanikud tähistavad nädalavahetuse algust, siis mina seda teada ei taha.
Tegelikult ma juba tean, sest kui olin haiglasse jõudnud, läksid asjad aina hullemaks. Valve üleandmisel informeerisid su päevased kolleegid sind, kui palju on patsiente erakorralise meditsiini osakonnas, käisid läbi päeval vastu võetud haigete nimekirja ja rääkisid igast patsiendist, kes paistis võivat probleeme tekitada. Siis viskasid nad sulle piiparid ja kiirustasid oma kallihinnalisele magamisnädalalõpule.
Järgmised kaksteist tundi on hoolitsus viiesaja rikkis inimkeha eest sinu ja su vahetuspartneri õlul. Tegelikult pidanuks kohal olema konsultant, aga nende hulka oli samuti vähendatud ja neid oli veel
hõredamalt kui meid. Neil harvadel juhtudel, kui neist keegi kirjas oligi, oli ta päeval juba töötanud ja pidi töötama järgmisel, nii et sai ainult telefoni teel nõu anda. Kogu aja jooksul, mil ma olin tööl St. Luke’is, ei helistanud ma neile kordagi ja ma ei tea kedagi, kes oleks helistanud.
Mõnikord küsisid sõbrad, mida arst öösel õieti teeb, ja ma sain vastata ainult, et „kõike“. Tegime tavalist päevast tööd: võtsime erakorralise meditsiini osakonnas vastu uusi patsiente, lahendasime palatites patsientide probleeme, panime kateetreid, vaatasime röntgeniülesvõtteid, võtsime vereproove, määrasime vedelikke ja valuvaigisteid, jooksime südame seiskumise juurde ning – kui see kõik ebaõnnestus – kirjutasime välja surmatunnistuse. Oli lisatööd, sest keegi teine oma tavalist päevatööd ei teinud: tuli helistada, et äratada laboritöötajad, kui oli kiiresti tarvis mõnd analüüsi; tuli ise teha EKGd, sest tehnikud töötasid ainult tavalisel tööajal; tuli viia patsiente röntgenisse, sest sanitarid olid kohustuslikul tunniajasel puhkepausil.
Lõpuks oli lisaks neile praktilistele probleemidele veel ainulaadne vemp, mida pimedus mängis inimkehale ja vaimule. Me kõik pidime kulutama palju aega selle ohvriks langenutele: segaduses eakatele patsientidele, kes olid veendunud, et keegi peidab end nende voodi all; kopsudele, mis olid hirmuäratavalt täis vedelikku, kuni patsient ärkas uppudes; ärevatele hingedele, kes olid otsustanud, et neile ei meeldi see, mida arst oli öelnud, ja kes tahtsid meditsiinilistest soovitustest hoolimata end kell kolm öösel ise haiglast välja kirjutada.
Mõnikord pärast keskööd, enne kui algasid varahommikused südameatakid, põgenesime pooleks tunniks puhketuppa. Ühel tähelepanuväärsel ööl tellisime Joanne’iga pitsat ja jõudsime enne järgmist südameatakki mõne lõigu äragi süüa. Enamasti käis
õhtusest valve ülevõtmisest kuni hommikuse üleandmiseni pidev rabamine. Siiani on parim vaatepilt, mida ma näha saan, kell kuus talvehommikul haiglapõrandat läikima lööv koristaja. Linna kohale tõusev päike annab märku, et viimaks on saabunud päev, aga hulk aega enne seda teatab päevaste töötajate nägemine midagi palju tähtsamat: pikk öö on peaaegu läbi.
Näe seitse korda järjest sellist väikest imet ja oledki vaba. Kui ma igal hommikul koju läksin, kajas mu peas mantrana veel ees ootavate vahetuste hulk: neli veel, neli veel, neli veel. Isegi kui ma päevavalguse takistamiseks kardinad tihedasti ette tõmbasin, unemaski ette panin ja voodisse vajusin, keerutas number mul ikka peas: neli, neli, neli.
Ja ometi tuli varsti kõige hullem osa: ärkamine kell viis õhtul higist märjana ja teades, et pead seda kõike uuesti otsast peale tegema. Inimesed rääkisid sageli, et nad tundsid end nii nagu ajavahe puhul, aga nädal öötööd ei tekitanud samasugust segadust kui pikk lennureis. See tekitas segadust nii, nagu teeksid seda seitse järjestikust pikka lendu. Selleks ajaks kui neljapäeval tuli end valmis seada seitsmendaks stardiks, olnuks minu meelest igaüks meist rõõmsalt valmis lennuki rajalt kõrvale suunama, kui see tähendanuks, et me ei pea järjekordset lendu taluma.
Ma kirjutasin nii palju öötöönädalate kuutõbisest õudusest lootuses, et mõistaksite, kui räägin, et ma vaevu märkasin proua Horsburghi surma. Olime alustanud vahetust, kui meid ootas kaheksa patsienti, ja tornis oli vaja üle vaadata hulk haigeid, seega leppisime Saziga kokku, et mina alustan EMOs ja tema teistes osakondades. Paar tundi hiljem olin haiglasse võtnud kolm patsienti, koju saatnud kaks ja andnud ühe üle kirurgidele, kahtlustades tal pimesoolepõletikku. Pidin hakkama just järgmist patsienti üle vaatama, kui piipar ragises ja teatas, et torni seitsmendal korrusel on kellelgi infarkt.
Parimates ülikoolides õpetatakse, et arst ei pea minema joostes hädaolukorda lahendama. On selgunud, et kokku hoitud sekundid ei paranda tulemust, ning asja mõte on selles, et kõndides jääb arst rahulikuks ja võib minnes kõik läbi mõelda, nii et kohale jõudes on ta valmis otsustavalt tegutsema. Teoorias on kõik hea ja tore, aga St. Luke’is on liiga vähe töötajaid, haigla on suurel maaalal laiali, ning kui arst ei jookse infarkti korral kohale, pole tal üldse mõtet minnagi muuks kui ainult selleks, et surmatunnistus välja kirjutada. Seega ma jooksin. Tol ajal oli see enamvähem ainus trenn, millega kokku puutusin, ja tihti jõudsin voodi äärde, olles ise peaaegu kokku kukkumas. Vähemalt sel konkreetsel ööl oli tornis lift töökorras ja tühi, nii et ma ei pidanud trepist minema. Kui jõudsin seitsmendale korrusele, vilkus häire endiselt palati ukse taga. Astusin sisse ja leidsin, et Saz surus patsiendi kopsudesse ambukotist õhku, samal ajal kui rendiõde tegi südamemassaaži. Saz oli saabunud kõigest paar minutit enne mind ja õde teadis ainult seda, et proua Horsburgh oli haiglasse võetud kukkumiste pärast ja pidi homme koju saama.
Aga nüüd ei lähe proua Horsburgh enam kuhugi. Ta oli eakas ja habras ning nurgas asuv südamemonitor näitas juba sirget rohelist joont. Südameseisaku korral on monitoril oleva rohelise joone kuju kõige olulisem. Kui see võngub metsikult, on lai ja kiire, keerleb ja pöörleb, või isegi kui see on normaalne, aga ei näita pulssi, pingutab patsiendi süda edasi ja lootust siiski on. Kui roheline joon on sirge, on patsiendi süda alla andnud ja lootust enam õieti ei ole. Meditsiinis on kõigel erandid, aga sirge joon tähendab üldiselt südame kokkutõmmete puudumist, ja nende puudumine tähendab surma.
Aga me siiski jätkasime oma balletti: viisteist vajutust ja kaks ambukoti pigistamist. Kontrolli rütmi monitorilt iga kahe minuti järel ja süsti adrenaliini kolme kuni viie minuti järel. Vahepeal püüab
iga vaba kätepaar sisestada kanüüli, võtta verd või anda puhkust isikule, kes massaaži teeb.
Kui saabus anestesioloog, sai ta kiiresti hingamistoru paika ja me läksime üle pidevale südamemassaažile, aga tegime seda siiski kordamööda, et üksteisele puhkust anda. Nagu alati, rääkisime patsiendi elutu keha kohal valjusti ja kujundlikult tema äkksurma võimalikest põhjustest. Kas kehal oli puudu hapnikku, verd, sooja või kaaliumi? Kas südamesse või kopsudesse verd viivates soontes oli tekkinud tromb? Kas kopsude ja rinnakorvi vahele oli lekkinud õhku? Kas seda võis teha mingi tundmatu toksiin?
Proua Horsburghi juhtumi puhul oli vastus kõigile neile küsimustele ei, aga see ei lugenud õieti midagi. Luges ainult roheline joon monitoril. Iga kord, kui tegime pausi ja seda vaatasime, lootsime, et joon on muutunud sakiliseks, rütmiliseks või võnkuvaks.
Aga joon jäi täiesti sirgeks, mis tähendas kokkutõmmete puudumist, kokkutõmmete puudumine aga surma. Kümne minuti pärast küsis Saz, kas keegi meist näeb põhjust elustamist jätkata, ja me kõik nõustusime, et see on asjatu. Anestesioloog lahkus sõnagi lausumata. Rendiõde ütles, et läheb ja kutsub sanitarid.
Infarktikutse tulles oli Saz tegelenud ühe teise patsiendiga, seega pakkusin, et jään kohale ja kinnitan surma, helistan perekonnale ja panen juhtumi kirja. Lihtne teene, mis kordub öövahetuste ajal pidevalt, kuid ometi selgus, et see osutus otsuseks, mis mõjutas mind sama oluliselt kui iga teine, mille olin kunagi teinud.
Üksi jäetud, vaatasin ruumis ringi. Nähtu oli samasugune nagu pärast iga ebaõnnestunud infarktiväljakutset, kus olin käinud: põrand oli täis kasutatud vatitampoone ja tühje süstlaid, hapnikku susises ikka veel voolikust välja, monitor näitas mõnitavalt sirget rohelist joont, mis ei muutunud meie pingutustest hoolimata mitte kordagi. Ja loomulikult oli selle kõige keskel murtud roietega vana
surnud naine, kätel torkejäljed ja kõris kasutu hingamistoru, mille seaduse järgi võis nüüd ära võtta ainult patoloog.
Keerasin monitori ja hapnikuballooni kinni, ootasin, kuni ruum jäi vaikseks, ning hakkasin proua Horsburghi surma kinnitama.
Kuna tema surm oli olnud ootamatu, pidi tegelik surmatunnistus ootama, kuni lahkamine on tehtud. Esialgu pidin lihtsalt kinnitama, et ta on surnud, nii et sanitarid võiksid tema surnukeha morgi viia.
Smithfieldi „Inimhaiguste õpikus“ kirjutati surmast nagu igast teisestki meditsiinilisest seisundist ning defineeriti selle tunnuseid nii: „igasuguse vereringe, hingamis ja ajufunktsiooni puudumine“. Praktikas tähendas see, et ma pidin asetama stetoskoobi proua Horsburghi seiskunud südame ja seejärel mittehingavate kopsude kohale ning kuulama vaikust mõlemas kohas terve minuti. See tähendas, et ma pidin kergitama tema silmalauge ja nägema, et pupillid on täielikult laienenud ega tõmbu ereda valguse peale kokku. See tähendas, et ma pidin vatitampooniga puudutama tema klaasjat sarvkesta ja vaatama, ega ta ei pilguta. See oli kummaline protsess, hoopis vähem keerukas kui sellele eelnev ballett, ja ometi oli selle südamikuks kõige kummalisem tõik meie planeedil: pool tundi tagasi oli see inimene elus, aga nüüd enam ei olnud.
Kui ma olin lõpetanud, leidsin proua Horsburghi haigusloo ja võtsin õepostis istet. Kirjutasin üles infarkti ja lõpetasin sissekande samamoodi kui alati sellistel juhtudel: hingamine ja südamelöögid puuduvad, pupillid fikseeritud ja laienenud, sarvkestarefleks puudub, surmaaeg 00.34, puhka rahus.
Vaatasin siis haigusloo algusesse, kus lähima sugulase number oli kellegi Eleanor Wilsoni lauatelefoninumber. See, kes info kirja pani, polnud vaevaks võtnud üles tähendada, milline sugulusside oli Eleanor Wilsoni ja proua Horsburghi vahel, aga miks ta olekski pidanud? Tema ei pidanud kell üks öösel helistama, võõra inimese
üles ajama, küsima, kuidas ta on proua Horsburghi sugulane, ja teatama siis, et proua Horsburgh on nüüd surnud.
Arstiteaduskonnas oli meile aina uuesti õpetatud, kuidas teatada halba uudist ette hoiatatud lähisugulasele hämaras ruumis, vahelesegamisteta, pabertaskurättide karp laual valmis. Mõte oli selles, et kõigepealt tulistad hoiatuslasu, järgmiseks teed kindlaks, mida sugulane juba teab, ja viimaks asud asja juurde. Siis annad neile võimaluse nutta ja pärast sobilikku pausi pakud taskurätte. Meile õpetati hoolikalt, et taskurätid on protsessis otsustavad, sest need kehastavad lohutust, mida leinaja sel traagilisel ajal vajab. Viimaks küsid sugulaselt, kas tal on küsimusi, uurid leebelt, kas organidoonorlus tuleb kõne alla, ja pakud kirjalikku infot leinanõustamise kohta.
Esikus kell üks öösel ootamatult helisev telefon muudab selle kõik muidugi tähtsusetuks. Inimesed teavad, et tegemist pole hea uudisega, ning isegi kui sa tutvustad ennast, katkestavad nad sind ja küsivad, kas tema kallis lähedane on surnud. Järelikult pole aega hoiatuslaskudeks ega leebeks väljaselgitamiseks, mida nad juba teavad; sa ei saa isegi taskurätte pakkuda ja keegi ei mõtle mingitest metafooridest.
Eleanor Wilsonil kulus hulk aega, et kõne vastu võtta, ja kui ta siis vastas, kõlas tema hääl ärritunult ja ta tahtis kohe teada, kes talle keset ööd helistab. Isegi kui ma ütlesin, et helistan St. Luke’ist, küsis ta, kas see teade tema ema kohta ei saanud hommikuni oodata. Mul oli hea meel, et nende sugulus sai selgeks, ja ma mõtlesin, kas tema asjalik toon tähendas, et proua Horsburghi surma oli olnud oodata. Varsti selgus, et see on valelootus: proua Horsburghi surm oli tundunud nii võimatu, et tütre oletuse kohaselt tähendas arsti helistamine keset ööd ainult seda, et arstil pole kombeid.
Eleanor Wilson oli murest murtud. Ta lausa karjus, kuigi oli vähemalt nii lahke, et pani enne telefonitoru käest. Kui ta selle
viimaks uuesti kätte võttis, ei suutnud ta rääkida, sest hingeldas.
Küsisin, kas keegi on koos temaga, ja õhu ahmimise vahel ütles ta, et abikaasa on, aga ta ei tahtnud meest üles ajada. Pakkusin leebelt, et mees tahaks ka ilmselt juhtunust teada saada, ning naine nõustus vastutahtsi mehe üles äratama. Härra Wilson võttis telefoni mõni hetk hiljem, ja kuigi ilmselgelt samuti rabatud, suutis ta olla arusaadavam. Loomulikult tahtis ta teada, mis proua Horsburghiga oli juhtunud, ning ma rääkisin talle tõtt: mul polnud aimugi. Tema süda oli lõpetanud löömise ja me ei teadnud veel selle põhjust.
Härra Wilson ütles, et nad mõlemad tulevad otsekohe haiglasse, ja ma ei üritanud neid ümber veenda. Palusin õdedel nad nende saabumisel lähedaste ooteruumi saata.
Vahepeal läksin tagasi EMOsse ja nägin, et üks oletatav infarkt oli osutunud migreeniks. Poole tunni pärast saatis õde minu piiparile teate, et Wilsonid ootavad lähedaste ruumis.
Wilsonid olid keskealised ja esimese asjana hakkas silma, kui hästi nad riides olid: mehel seljas ülikond, naisel kostüüm. See üllatas mind, sest oli sügav öö ja St. Luke’i haigla asus linna ühes vaesemas piirkonnas. Meie teised patsiendid ei riietunud üldiselt niimoodi, nende sugulased ka mitte. Omistasin selle kummalise ametlikkuse nende soovile avaldada austust kadunud proua Horsburghile, aga tähelepanelikum arst oleks kahtlemata pööranud suuremat tähelepanu tõigale, et härra Wilson tegi minu rääkimise ajal kiirkirjas märkmeid. Doktor Sudbury või isegi Amelia oleks ilmselt kohe järeldanud, et Wilsonid olid mõlemad juristid, võibolla isegi täpsemalt, et kohtuadvokaadid. Aga mina tegin neil kahel siis vaevu vahet ja kogu see asi jäi mul täiesti märkamata.
Avaldasin veel korra kaastunnet ja rääkisin Wilsonitele ära selle vähese, mida teadsin: proua Horsburgh leiti teadvusetuna, ja hoolimata igakülgsetest pingutustest ei suutnud parimate arstide
meeskond teda elustada. Härra Wilson näis sellega leppivat, aga tema naine küsis uuesti, kuidas see võis juhtuda. Kordasin, et tema ema surm on seletamatu, aga kinnitasin, et tehakse lahkamine, mis loodetavasti annab vastused.
Proua Wilson ei olnud valmis laskma end rahustada. Ta nõudis uuesti, et talle öeldaks täpselt, mis oli läinud valesti. Ta oli niivõrd endast väljas, et talle oli raske esitada kõige tõesemat vastust: mõnikord inimesed surevad. Tema ema oli kaheksakümne nelja aastane ja see polnud just ennekuulmatu, seega ütlesin nii leebelt kui võimalik, et kaheksakümne nelja aastased surevad. Proua Wilson vaidles rõhutatult, et ema oli olnud heas vormis ja terve ning kõndis iga päev viis miili. Ema raviarst oli valmistanud tema väljakirjutamiseks ja proua Wilson sai seetõttu ainult järeldada, et „miski pidi siin olema läinud kohutavalt valesti“.
Rääkisin uuesti lahkamisest ja et see annab loodetavasti vastused, mida proua Wilson otsib. Suurem osa leinavaid perekondi muutub siinkohal pirtsakaks ja küsib, kui invasiivne see protseduur peab olema, aga proua Wilsoni ainus mure oli, kas lahkamine tuleb ikka piisavalt põhjalik. Püüdsin teda rahustada, et sellepärast pole tal tarvis muretseda, aga proua Wilson käis peale, et peab üksikasju teadma. Viimaks ma lihtsalt pidin talle avaldama verise tõe: tema ema kehast võetakse välja iga viimane kui organ, see kaalutakse, mõõdetakse ja lahatakse, enne kui pannakse tagasi nagu mingis jubedas pusles. Proua Wilson jäi hetkeks vait ja noogutas siis heakskiitvalt. Tundus, et see on esimene minu öeldud asi, millega ta nõusse jäi.
Wilsonid tahtsid näha proua Horsburghi surnukeha ja ma hoiatasin neid oodatavate muutuste eest: proua Horsburgh on puudutades külm, nad võivad märgata, et keha tundub nüüd jäik, ja kõris
võib ikka veel olla hingamistoru. Mõlemad kinnitasid, et nad saavad sellest aru, ja ma saatsin nad palatisse.
Õed olid seal ära koristanud, pannud öökapil lambi põlema ja asetanud proua Horsburghi surnukeha voodisse. Ma oleksin arvanud, et sellest on abi, aga kui proua Wilson sisse astus, oli ta veel rohkem endast väljas ja väitis, et tema ema „näeb nii elus välja, ta peab olema elus“. Ta kinnitas taas, et midagi pidi olema läinud kohutavalt valesti, mille tõttu ta ema suri. Omalt poolt tahtis härra Wilson teada ainult arsti nime, kes lahkamise läbi viib. Kui ma ütlesin, et see on doktor O’Leary, St. Luke’i ainus patoloog, pani ta selle märkmikku kirja. Mõlemad Wilsonid andsid mulle oma nimekaardi, kust ma sain teada, et nad ongi advokaadid.
Ülejäänud öövahetus möödus tavapärases lõputus kaoses. Hommikusel valve üleandmisel informeerisin doktor Shazeeni, St. Luke’i infarktiarsti ja proua Horsburghi arsti, patsiendi surmast. Ta reageeris sellele, nagu võiks reageerida uudisele kaugel toimuva sõja kohta: kurb küll, aga mida sa ikka teha saad? Ta kikitas veidi kõrvu, kui ma mainisin, et perekond tundub olevat mures, ning veel rohkem, kui ma ütlesin, et proua Horsburghi tütar ja väimees on mõlemad advokaadid. Doktor Shazeen ütles, et laseb Amelial asjad ära siluda, ja ma arvasin, et see on hea mõte.
Veel kolm ööd. Veel kolm ööd. Veel kolm ööd. Läksin oma elukohta ja magasin nagu surnu, enne kui tulin õhtul tagasi, et teha kõike uuesti. Pidasin nädala vastu nii nagu alati: tõotades, et see on viimane kord, kui ma seda teen, ja et ma tulen kindlasti töölt ära, kui pean veel nädal aega järjest öösiti tööl olema. Muidugi ei tulnud ma töölt ära, sest peaaegu mitte keegi, kes on kunagi arstiks saanud, ei tule kusagilt ära.
Aasta on 1999. Noor Šoti arst on saanud praktiseerimiskeelu, sest jäi vahele opioidide vargusega. Tema ainus võimalus pärast karistuse kandmist tööle naasta on võtta vastu nooremarsti ametikoht Ida-Londoni alarahastatud haiglas. Täistuubitud haiglapalatite, valust väsinud patsientide ja kurnatud personali kaootilises maailmas ilmneb peagi midagi süngemat: liiga palju patsiente sureb seletamatutel asjaoludel. Kes arstidest või meditsiinipersonalist on nende salapäraste surmade taga? Ja kas saame üldse usaldada romaani peategelase versiooni sündmustest?
Simon Stephensoni romaan „Mõnikord inimesed surevad“ on tume ja haarav meditsiiniline põnevik, mis tõstatab keerulisi ja ebamugavaid küsimusi ning hoiab lugejat pinges kuni viimase leheküljeni. Stephenson on oskuslikult loonud karakterid ja situatsioonid, mis jäävad pikaks ajaks meelde. Tema nutikus ja must huumor teevad raamatust nauditava ning kõhedust tekitava lugemiselamuse.
„Endise arsti kirjutatud põnevik, mis räägib salapärastest surmajuhtumitest räsitud haiglas. Sügavalt läbimõeldud lugu sõltuvusest ja arstide argielust, meenutab see peaaegu koomilist meditsiinilist memuaari väikese lisavinjetiga – mõrvadega.”
– Bookseller
„See haaras mind esimese kahekümne leheküljega ja ei lasknud enam lahti.“
– Sophie Raworth, ringhäälingu juht ja ajakirjanik
„Tume ja kummituslik, võimas ja kaasahaarav ... nutikas, filmilik meistriteos, mille on kirjutanud erakordne talent.“
– Lara Prescott, New York Timesi menuki „Meie hoitud saladused“ autor
„See on ühtviisi naljakas, sügavamõtteline ja pinev.”
– Washington Post
ISBN 978-9916-1-4558-6