3
SISUKORD
friedrich robert faehlmann
MUISTENDID
MAAILMA LOOMINE 11 EMAJÕE SÜND. PARADIIS. LOOMADE TÖÖ, TASU JA KARISTUS 15 KEELTE KEETMINE 19 KOIT JA HÄMARIK 23 VANEMUISE LAUL 27 VANEMUISE KOSJASKÄIK 31 ENDLA JÄRV JA JUTA 37 VANEMUISE LAHKUMINE 41 MUISTENDID KALEVIPOJAST 45
6
SISUKORD
friedrich reinhold kreutzwald
PAIKLIKUD ENNEMUISTSED JUTUD
MIKS TALLINN IIAL VALMIS EI TOHI SAADA 65 PORKUNI PREILI 69 VINGUV JALALUU 73 PAIGAST LÄINUD JÄRVEKENE 79 NARVA KAUPMEHE TÜTAR 85 VASKJALA SILLA PIIGA 89 EMUJÄRV JA VIRTSJÄRV 93 TOOLSE RANNAMEHE TÜTAR 97
7
KEELTE KEETMINE
19
I
nimesi oli palju saanud ja nende algne eluase oli neile kitsaks jäänud, nii et nad
olid hakanud omavahel riidu kiskuma. Vanaisa soovis nüüd, et nad leviksid üle kogu maa, ja näitas igale rahvaparvele tema elukoha kätte. Et neid üksteisest rohkem võõrutada, otsustas ta anda igale rahvale omad kalduvused ja kombed ning nime ja keele. Kindlaksmääratud päeval pidid kõik rahvad üksteise järel veel kord tema ette Sini- ehk Katlamäele ilmuma, et oma eripära, nimi ja keel vastu võtta. Vesi ja tuli on vaenulikud elemendid, üks püüab teist hävitada. Kui aga inimene ühe neist võidule aitab, siis alistatu kaitseb end ja ilma võitluseta alla ei anna. Küllap olete kuulnud ja näinud, kuidas katlasse suletud, tulest piinatud vesi algul kiunub ja kaebleb, siis möiratab ja kogu jõu kokku võtab, et oma vaenlast üle anuma servade kätte saada. Selle eksperimendi korraldas Vanaisa selleks, et võtta tulest vaevatud vee häälitsemisest ja liikumisest igale saabuvale rahvale keel, nimi ja eripära. Vanaisa alustas juba varahommikul ettevalmistustega, sest palju rahvaid soovis oma osa. Ta lasi süttida reipal lõkkel, nihutas kolmjala tulele ja asetas sellele katla saladusliku veega. Veel polnud ta ettevalmistustega valmis, kui juba lähenes üks rahvas, reibas ja sale ja väle. „Kas sa näe, olete vara tõusnud, see mulle meeldib! Katel aga ei kee veel, kuidas küll pean teie soovi täitma? Ometi ei taha ma lasta teid oodata. Te peate end minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu
20
enda keel olgu ka teie keel.” – Nii on eesti rahval au olla Vanaisa esimene rahvas, rääkida tema keelt ja olla vaba kõigist veidrustest, mis on õudsed Jumalale ja koormaks kaasinimestele. Selle otsusega läksid nad kõigi poolt austatuina koju. Katel täitis oma kohust ja iga rahva soov täideti. Kes tunneb kõiki neid rahvaid, kes siia kokku tulid, kes teab nende nimesid ja kellele on saanud osaks ebaõnn kõigiga nii tuttavaks saada, et tal oleks tulnud piinelda kõigi nende veidruste pärast, mida iga rahvas oma enesearmastuses ise peab eeliseks ja auasjaks? Üks paistab teiste hulgast välja laiskusega, teine upsakusega, kolmas saamahimuga, neljas kurjusega; aga nimetage mulle üks rahvas, kes ei hoiaks ega turgutaks oma põhiomadust. Ma ei tohi aga vaikida mõnest viimasest, kes hilinemise tõttu tõmbasid endale Vanaisa viha. Õhtu hakkas nimelt saabuma ja Vanaisa rõõmustas, et töörohke päev jõuab lõpule – ühtki rahvast enam ei tulnud ja Vanaisa hakkas tuld kustutama. Siis lähenes õige tähtsust täis rahvas, võltsjuuksed ja jahu peas, kirjud rõivad üll ja kogu maailma tühi-tähi külge riputatud. Vanaisa vaatas neid põlglikult üle õla ja sõnas: „Ahhaa, ehtimine on kinni hoidnud! Aga puhuge nüüd ise ja kohendage tuli uuesti lõkkele.” Piinatud element lasi kõigepealt kuuldavale kaebehääled „Saks, piits! Saks, piits!”, hakkas siis hooga keema ja ütles: „Saksa, maksa! Saksa, maksa!” – „Hästi,” ütles Vanaisa, „ärme pikalt viivitame: te ju kuulsite oma nime ja keelt ja tööd, ning ajage end kõigi rahvaste ees puhevile ja kohevile.” Sellise otsuse osaliseks said sakslased. Jällegi oli tuli kustunud, aga veel lähenes üks parv. Oli suvi, aga nad kandsid kasukaid ja nende kõrged saapad ulatusid vööni. Need olid venelased.
21
Vanaisa oli viivituse pärast õige tusane, aga need inimesed olid pingul vööde tõttu väga osavad koogutama ja nad vabandasid end sügavate kummardustega. Tuli lõi taas lõkkele ja vesi tõi kuuldavale helid: „Tšin-tšai-tši!” – Siis hakkas vesi täiesti keema ja ütles: „Durak! durak! sukin!”* – „Ahhaa,” ütles Vanaisa, „turakad on teie nimi. Küllalt mulle kummardustest ja saabastest ning tšin, tšai, tši’st – pange oma koli kokku!” Ja nad läksid kakerdades, koogutades ja tänades minema. Nüüd arvas ta tööga valmis olevat, viskas veel põlevad tukid kaugele eemale ning sirutas end väikeseks uinakuks murule. Aga veel tuleb salkkond inimesi lähemale, laisad, räpased ja häbematud. Pikk reis, vaevaline tee – oli vabandus. „Laisklejatele ja päevavarastele pole mul mingit eri nime. Te ei nõua ju ometi, et ma uue tule lõkkele puhuksin? Aga ehk loen ma veepinnalt midagi välja?” Kui ta anumasse vaatab, jääb talle vaht ette, ta lükkab selle lusikaga kõrvale ja viskab ühe lusikatäie maha. Maha langev vaht teeb tuttavat häält: „Läts!” – „Oi, hästi,” ütles Vanaisa, „lätsud, lätlased peab teie nimi olema, ja teie keel olgu kõigist teistest kokku kraabitud.” Nii tuldi viimasena toime ka lätlastega. Töö oli nüüd lõpetatud. Vanaisa lahkus. Katelt pole enam seal, aga tulease on veel näha. Ja kui teised kõrgendikud päikese käes säravad, siis Katlamägi on tänaseni mähitud sinisesse vinesse ja kannab praegugi Katla- ehk Sinimäe nime.**
tšin (vene k.) – ametiaste Tsaari-Venemaa riigiteenistuses; tšai – tee; (š)tši – hapukapsas; durak – loll; suka – lita (koost.) ** Suvel, kestva põua ajal mägi suitseb – tuli tahab taas lõkkele lüüa. Eestlased peavad seda suitsu peatse vihma kindlaks märgiks: Vanaisa hakkab tuld kustutama. *
22