Sinimäe väike mereäärne linn magab maikuises kuupaistes magusat und. Linna ei mainita reisijuhtides ja ka sinna juhatav teeviit on peaaegu ümber kukkumas. Tänavad on tühjad. Üksnes kodukakk huikab kummituslikult kuskil vana puu otsas.
Ülesmäge tänaval hakkab udune õhk korraga kuidagi kummaliselt värelema, just selles kohas, kus linnaelanikele teadmata põhjusel puudub maja number kaheksa. Nähtavale ilmuvad ornamentidega sepisvärava piirjooned. Aia taga naksuvad ja ohkavad puud, põõsad ning ronitaimed, alustades kasvamist. Maa hingab kuuldavalt nagu loom, kelle tundlik nina tabab uue lõhna. Miski on Sinimäele lähenemas. Miski, mida on siia juba kaua oodatud.
Pillipuhujast trolli kujutava purskkaevu kivist pasun kuriseb, köhatab, ja siis hakkab sellest vulisema vett.
Maja ilmub nähtavale aeglasemalt kui aed. See nagiseb, kriiksub, õõtsub ja vetrub ning paar akent purunevad klirinal. Maja tunneb tema lähenemist kõigist teistest võimsamini. Vana torustiku roostene vesi uhub peagi vana võõrastemaja pikaks veninud une oma teed. Ohates hakkab maja moodustama endasse ruume: tube, koridore, rõdusid. Ja siis on see valmis avama elanikele oma uksed.
Morri Colliander toetas oma reisikoti kõnniteele. Ta avas vana raudvärava, millele oli äsja ilmunud number 8. Aiatee otsas maja välisukse kohal põles tuli. Morri naeratas. Kas võis tõesti olla tõsi, et neil oli jälle olemas koht, kuhu salaväelased võisid tulla peavarju ja kaitset otsima? Armas vana
Musta Kuu võõrastemaja! Morri astus sisse. Vaenlasegong, mille kodupäkapikk oli vestibüüli paigaldanud, kumises sõbralikult.
Morri süda hüppas rõõmust. Buller oli jõudnud majja esimesena. Nõiaätt pühkis vastuvõtulaualt tolmu. Morri sööstis igivana nõida kallistama.
„Onu Buller! Sa näed nii hea välja!”
Vanataat pahvatas mörisedes naerma, suutmata varjata rahulolu.
„Salanõukogu arvab, et tegemist on kohe päris tõelise salameelega,” ütles Morri sedamaid. „Kas pole põnev?”
„No vaatame nüüd kõigepealt seda asja,” mühatas taat kahtlevalt. „Kui oled end sisse seadnud, tule teed jooma!”
Morri noogutas. Talle määratud kamber oli peidetud lagunemisohus ja mitmesuguse kilakolaga täidetud aiakuuri alla. Morri tõmbas põrandaluugi lahti ja ronis ümarasse nõiakambrisse. Ta võttis reisirõivad seljast ja otsis oma kompsudest midagi sobivat selga panekuks. Kiiruga valis ta nefriitrohelise kostüümi. Tööd võõrastemajas tuli alustada stiilselt. Korraga Morri võpatas, nii et huulepulk tabas kogemata nina. Ta tundis oma kontides, et salameel ongi juba õige lähedal. Morri
võttis end kokku. Kauaoodatud ja erakordne hetk oli kohe kätte jõudmas. Uue ja veel nähtamatu kuuga oli võõrastemaja lähedusse saabumas salameel. Tänu sellele sai võimalikuks, et Musta Kuu võõrastemaja muutus jälle nähtavaks ja tõeliseks kõigile – nii inimestele kui ka salaväele. Morri läks kiiruga võõrastemaja trepile ja kiikas põõsa varjust tänavale. Teisele poole teed oli pargitud kulunud moega furgoon. Kiitsakas, murelikult kipras kulmude alt ümbrust jälgiv inimene oli hakanud auto juurest üle tee tulema, võttes nüüd suuna otse võõrastemajale. Ta vaatas uurivalt maja väravat. Morri süda peksis ärevalt. Nii et salameel oli siis laps.
Samal hetkel lipsas võõrastemaja väravast sisse hõbedakarvane olevus, näol kaval grimass.
„See inimesetüdruk nägi mind, olen selles täiesti kindel! Kas see mitte ei tähenda seda, et ta on ...
„Tss, teie kõrgeausus!” sisistas Morri ja pani sõrme suule.
„Pahareti pasuna nimel! Mida sina inimeste tänaval teed, Anskariina!
Sa lubasid meile ja oma emale, et reisid mööda maa-aluste teid.”
„Päh!” turtsatas Anskariinaks nimetatud hõbedane olevus. „Ema on liiga ettevaatlik. Ma tahtsin pisut linnas ringi vaadata, enne kui te kavatsete mu siia Musta Kuu võõrastemajja peaaegu et vangi panna. Ja vaata, mis ma leidsin!”
Anskariina keerutas vaimustunult käte vahel luitunud torukübarat. Morri pööritas kaabut nähes silmi ja kannustas auväärt hiievaimu nobedamalt sisenema.
Anskariina hüples mööda aiateed maja poole, aga Morri pöördus veel viivuks tänavale vaatama. Inimeselaps põrnitses ikka veel pingsalt ja igatsevalt võõrastemaja poole. Morri ei olnud enam tükk aega näinud inimese silmis nii tungivat pilku. Morri ohkas. Ta ei olnud õieti kunagi teadnud, kuidas lastega käituda. Ja peagi pidi tema hakkama vastutama kogu salaväe naakmannide karja, kõigele lisaks veel inimeselapse eest. Vähemalt Bullerilt ei olnud küll mõtet abi loota.
Morri vangutas pead. Ta heitis veel viimase pilgu väravale. Just selsamal hetkel ilmusid värava kohal rippuvale roostetanud sildile tähed: MÜÜA .
„Just nõnda,” kinnitas Morri.
Ta ei peagi kõike ise oskama. Võõrastemajal endal on rohkem teadmisi kui ühelgi selle elanikul.
Ülesmäge 9
Saimi võpatas ärkvele, kui isa lülitas sisse suunatule, et kiirteelt maha keerata.
„Viimaks ometi kohal,” ohkas isa.
Nad olid istunud autos mitu tundi.
Kuigi teel ei liikunud ühtki masinat peale nende oma, süttis ristmikul ometi punane tuli ja isa pidurdas nii, et vana
Ford Transit kriuksatas.
„Uhh! Loodetavasti ei purunenud midagi hinnalist!” pahvatas isa, kui Transiti pakiruumist kostis kahtlast klirinat.
Väljas oli juba pime. Nad sõitsid läbi äärelinnade ja eramajade piirkonna vana linnakeskuse suunas, mis asus üsna mere ääres. Saimi imetles vanu puid. Väiksest ja haljendavast Sinimäe linnast pidi saama nende uus kodu. Ja siin leidus kindla peale igasuguseid ööliblikaid. Saimi hobi oli ööliblikate uurimine.
„Kas tõesti kõik juba magavad?” imestas Saimi.
Majade aknad olid pimedad. Üksnes tänavalaternad heitsid inimtühjadele tänavatele hämarat valgust.
„Kell on juba neli öösel,” muigas isa. „Sa magasid just hea mitu tundi. Me oleme kümne minuti pärast kohal!”
„Tehas asub aadressil Ülesmäge tänav 9,” jätkas isa. „Seal see meid siis ootab – uus elu.”
Isa kissitas väsinud silmadega mobiiltelefonist kaarti vaadata. Ta pigistas Saimi kätt.
Saimi isa Joel Salapäär oli loomaarst. Ta oli võtnud üsna kopsaka laenu ja ostnud Sinimäe linnas ära tühjana seisva vana peeglitehase. Sinna pidi tulema Salapääride tuliuus loomakliinik. Isa tahtis loomi kõikvõimalikul moel aidata.
Ka Saimi oli kirglik loomasõber.
„Kas kujutad ette, Saimi! Meie, Salapääride päris oma kliinik! Juba õige varsti avab see uksed nii haigetele lemmikloomadele kui ka vigastatud metsloomadele!” pahvatas isa õnnelikult.
Saimi muigas. Isa vaimustus oli nakkav. Ka tüdruk tundis, et ootab elu loomakliinikus läbematult.
„No aga kõigepealt on vaja see kliinik üldse sisse seada,” arvas alati realistlik Saimi.
Saimi ja isa olid plaaninud rajada hoonesse loomade taastusraviks muu hulgas ka ujumisbasseini ja kõrge lennuangaari lindudele. See kõik pidi suurde tehasesse kenasti ära mahtuma. Muidugi ei lootnudki nad remonditöödega niipea valmis saada, aga mõte oli kliinik vähemalt osaliselt kiiresti avada. Isa võetud laen oli üsnagi hulljulge ja nad vajasid hädasti patsiente. See kõik tähendas, et isa ootasid ees kiired ajad. Joel Salapäär oli spetsialiseerunud metsloomade abistamisele ja ravile. Seni olid nad tema töö pärast sageli
ühest kohast teise kolinud, vahel isegi välismaale. Nüüd oli isa viimaks otsustanud just nimelt siia paigale jääda. Tüdrukul ei olnud õieti kunagi avanenud võimalust omavanustega lähemat sõprust sobitada. Suhted oleksid kolimiste pärast niikuinii katkenud. Saimi süda valutas. Vähemalt praegu tundus, et nad kavatsesid püsivalt Sinimäele jääda. Huvitav, kas ta siin leiab endale sõpru? Tavaliselt pidasid teised lapsed teda kas kummaliseks või ei pannud teda üldse tähelegi. Nii oligi parem. Saimile tundus, et tema oli keskendunud olema nähtamatu.
Saimi ohkas. Kes tahakski sõbrustada liblikahullu loodushuvilise nohikuga? Saimi oli kogenud omal nahal, et ööliblikatest ei tasunud lausa igale vastutulijale lobiseda. Suurem osa lastest ei olnud kunagi kuulnudki paplikedrikust või pöökpuu harksabast.
Õnneks ootas ees suvevaheaeg ja ta ei pidanud veel kooli minema. Saimile meeldis väga üksinda aega veeta. Vähemalt algul pidi suurem osa ajast niikuinii kuluma Sinimäe liblikapopulatsiooni tundmaõppimisele ja isa abistamisele kliiniku assistendina, kuigi isa väitis, et suvel peab lastel ikka vabadust ka olema.
„Seal! See peab olema see maja!” hõikas isa. „Müüja ütles, et tehas on otse Võlupargi kõrval.”
Võlupark oli lõbustuspark ja Sinimäe ainus turismiobjekt.
Saimi sirutas kaela, et furgooni aknast paremini välja näha. Ta märkas tehase taga valgustatud vaateratast. Tehas ise oli
seevastu kõrge hall müür, justkui hiiglaslik tellistest koloss. Üksnes kiviseina ülemises osas asetsevad väikesed aknad nägid kuidagi vihased välja. Saimi tundis, kuidas tema sisemusse poeb kõhklus. Kas siiakolimine võis olla hoopis kohutav viga?
Isa parkis auto suure värava ette sissesõidutee algusesse. Nad väljusid autost ja sirutasid end. Tehase lukus kahe poolega värav paistis kuidagi tõrjuv ja eemaletõukav. Saimi kobas ukse kõrval oleva logu postkasti põhja, kuid selles ei leidunud midagi.
„Kummaline lugu,” ütles isa. „Müüja kinnitas, et võti on postkastis. Oled kindel, et see on tühi?”
Saimi noogutas.
„Kui selles ei ole just mingit salalaegast.”
Isa otsis mobiiltelefoni välja.
„Mul on piinlik teid keset ööd üles äratada, aga ma ei osanud ka midagi muud välja mõelda. Me nimelt ei suuda võtit leida. Kas see ei pidanud olema postkastis?” rääkis isa vabandavalt kinnisvaramaakler Halla Haavaga.
Samal hetkel tõmbus isa ilme halvaendeliselt pilve. Ta lõpetas kõne, vihane nägu peas.
„Tehas müüdi kellelegi teisele!”
Saimi ja isa vaatasid teineteisele hämmeldunult ja ehmunult otsa. Kas nüüd olid nad siis kodutud võõras linnas?
Torukübaraga tegelane
Isa sammus mööda tänavat edasi-tagasi.
„Kinnisvaramaakler Haava olevat saatnud meile õhtul sõnumi, milles ta oli selgitanud, et kuna meile on tekkinud võistleja, kes tegi kõrgema pakkumise, peaksime meie teatama, kas kavatseme ta üle maksta. Päh!” puhises isa pahaselt.
„Kas viimasel hetkel üldse tohib midagi säärast teha?
Kokkuleppest taganeda?” imestas Saimi.
Isa kontrollis juba kes teab kui mitmendat korda postkasti ja Saimi vaatas samal ajal ümbruses ringi. Tehase vastu, teisele poole tänavat olid otsekui juhuslikult jäänud uuemate ehitiste vahele mõned vanad majad. Suured puud varjutasid kõnniteed ja majad paistsid pisut lagunenud, aga omamoodi võluvad. Saimi tegi mõne sammu kauni ehisvärava poole maja number kaheksa ees. Korraga jäi ta hämmeldunult seisma. Mööda tänavat lähenes nii umbes Saimi pikkune nõtke olevus. Olevusel oli hõbehall, sammude taktis õõtsuv karvkate ja kaarjas saba. Ta kandis peas torukübarat ja hoidis ühe pikaküünelise käpaga jalutuskeppi, mis kopsis rütmikalt tänava k ive. Tüdrukuni jõudnud, kergitas olevus kepi abil
kübarat ja naeratas, paljastades teravate valgete hammaste rivi. Saimi tundis, kuidas ta ihu tõmbub kananahale.
„See on nagu ... nagu mõni hiievaim!” Saimile meenus raamat muinasjutulistest olevustest. „Ja mina pean nähtavasti ikka kohutavalt väsinud olema, kui näen ärkvel olles unenägusid,” pomises ta endamisi.
Olevus lipsas sisse samast kaunist väravast, mis oli tõmmanud Saimi tähelepanu. Tüdruk vangutas pead. Üsna kindlasti nägi ta ikka veel und.
Värava tagant paistis metsistunud aed. See oli ööliblikate vaatlemiseks kindlasti täiuslik koht! Saimi süda peksis ärevusest. Kui hõbedane olevus oli sisenenud, jäi värava kohale riputatud silt metallist väravaposti vastu kolksuma. Üks hetk! Saimi luges jahmunult silti.
„Vaata, isa!” Saimi peaaegu karjatas. „Sellel sildil seisab, et see maja on MÜÜA!”
Tänava teisest otsast hakkas just samal hetkel paistma punane jalgratas. Sellega väntas lähemale naine, kelle mantli alt välkus öösärk ja kellel olid kingad vales jalas. Ilmselgelt oli ta kiirustades kodust lahkunud.
„Oi, härra Salapäär, palun väga vabandust selle arusaamatuse pärast,” hüüdis naine juba kaugelt.
Naine, kes otse loomulikult oli kinnisvaramaakler Halla Haava, piidles murelikult öisel tänaval ootavat väikest perekonda.
„Kahjuks ei ole meil parajasti pakkuda ühtki sarnast vaba
objekti, aga homme hommikul tööle jõudes luban esimese asjana uurida, mida naaberlinnas müüa on. Või huvitaks teid ehk hoopis talukoht või põllumajandusettevõte? Neid on linnast väljas hulgaliselt saada.”
„Talukoht ei ole meile kõige sobivam variant. Me vajame kõrget maja ja soovitavalt ka basseini,” vastas isa süngelt.
„Ah nii? No igal juhul teeks mulle heameelt, kui võiksin teile täna ööseks pakkuda ulualust oma täielikult sisustatud külalistoas.”
„Aga kuidas oleks selle majaga siin?” sekkus nüüd Saimi ja osutas majale ornamentidega värava taga.
„Ah et sellega või? Noh see, see maja on ju ...” kogeles Halla Haava.
„... müüa?” jätkas Saimi.
„Jah-jah, see vist tõesti ongi ...” kogeles Haava.
„... müüa,” täitis Saimi uuesti lünga sõnaga, mida Haava kuidagi suust ei tundunud saavat. „Nii on sildil kirjas.”
Saimit oli haaranud kummaline tunne, nagu oleks see vana maja tõmmanud teda enda poole ka millegi muu kui haruldaste ööliblikatega. Koht oli mingil kentsakal ja liigutaval moel talle oluline. Saimi ei olnud kunagi varem midagi nii võimsat tundnud. Justkui oleks tema süda kasvatanud maja poole nähtamatuid igatsusjuuri. See loogeliste kaunistustega värav, see eriline aed ja puude tagant piiluva maja lõbusalt värviliste klaasidega aknad ja ... Üks hetk, kas tõesti põles aiatee lõpus ka üks hämar tuluke? Kui nüüd isa ometi taipaks,
et nad lihtsalt peavad sellesse kohta kolima! Isa ja kinnisvaramaakler Haava tulid samuti vana värava vahelt sisse piiluma.
„Üks hetk,” ütles Haava ja hakkas kiirustades midagi oma mobiiltelefonist otsima.
Saimi jälgis teda hämmeldusega. Maakler nägi välja selline, nagu oleks ta saanud järsku tõsised kõhukrambid.
Samal hetkel muutus juba niigi väga kahvatu Halla Haava näost lausa kaameks. Ta põrnitses uskmatu näoga telefoniekraani.
„Musta Kuu võõrastemaja,” kogeles Haava. „Just see see ongi.”
„Vabandust, kuidas?” küsis isa uurivalt.
„Seda et, see Musta Kuu võõrastemaja on juba mõnda aega oodanud ... hmm ... ettevõtlikke renoveerijaid. See on üks meie linna arhitektuurilisi pärle koos meeleoluka suure aiaga.
Mis nõuab üksnes siit-sealt aiakääridega pisut kohendamist või kuidas?” siristas Haava, püüdes püüdlikult oma häälde optimistlikku elevust süstida.
Musta Kuu võõrastemaja. Oli sel majal ikka kummaline nimi! Isa ja Saimi kummardusid Haava telefonist majaplaani vaatama. Sinaka ekraani kumas paistsid kõigi näod tuhakarva.
„Kolme korruse kõrgune kasvuhoone ja basseiniala,” ütles isa vaikselt vilistades.
„See on ju lindude ja veeloomade taastusraviks ideaalne,” kiitis ka Saimi.
„Endise direktrissi korterisse võiks sisse seada hubased vastuvõturuumid! Aga,” tõstis isa nüüd murelikult pea, „mis see kõik maksab?”
„Olgugi et tegemist on säärase harukordse ajaloolise pärliga, saate selle isegi odavamalt, kui tolle tehaselobudi ... tehase kinnistu,” parandas Haava end kiiruga. „Võin homme hommikul esimese asjana dokumendid ära vormistada ja see kõik ongi teie!”
Nii sõitiski isa Transitiga võõrastemaja värava ette kõnniteele ja peagi vinnasid nad koos Saimiga pakiruumist madratseid ja magamiskotte.