VÄLEJALGNE KUNINGATÜTAR JÜRI KOLK
Välejalgne kuningatütar
Pildid joonistas LIINA TRIIN KOLK
Loss oli juba mitu nädalat kosilasi täis. Neid jätkus kõikjale: enamasti luusisid nad tallide ümber, aga muidugi ka printsess Renate akende all, ja mõned rahulikumad muudkui patseerisid pargis tiigi juures. Aga üldiselt jätkus neid tõepoolest kõikjale. Mõni käitus nagu vaene sugulane, õnnetu hulkuv kiisu, kes pole juba mitu aastat korralikult süüa saanud ja lihtsalt peab kogu aeg pugima.
Ja kui nad parasjagu ei söönud, siis vaatasid nad äraütlemata kurva ja igatseva pilguga söögitoa poole.
Võib muidugi olla, et nad lihtsalt ei hinnanud piisavalt kõrgelt oma võimalust kuningatütre süda võita või vähemalt ta käsi endale krabada, ja otsustasid sellest külaskäigust võtta, mis võtta annab. Teisisõnu otsustasid nad nautida – kui vatsa valutama panevat õgimist saab nautimiseks pidada – lossi suurepäraste kokkade meistriteoseid. Eks see ole omamoodi praktiline lähenemine, aga sedasorti praktikud ei jõua kunagi kuigi kaugele. Pole vajagi.
Peigmehi oli pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi, üsna noorukesi piimahabemeid (Renate-vanuseid ja mõni nooremgi) ja leidus ka kõrges eas punetava näo ja puhmasvurrudega papisid, kes oleksid Renatele pigem vanaisaks sobinud; kuigi jah, vanaisa Albertit ei olnud tal mingit kavatsust ega soovi kellegagi asendada. Muidugi ei olnud see võimalikki. Leidus peeni härrasmehi, oli suisa keigarlikke ja pepse. Ja muidugi oli suur hulk üsna tavalisi, normaalseid ja toredaid. Nende õnnetus oli, et nad ei paistnud kuidagi silma, aga nii suures summas on parem silma paista.
Kogu lugu sai alguse sellest, et vana kuningas Rudolf I, mõne aasta eest lahkunud Albert I poeg, oli ühel kenal päeval Renatele ette sokutanud hertsog Wilfred Wackenbergi, vana aadlisuguvõsa noorima võrse, kelles oli kahetsusväärselt vähe alles noore mehe lihtsa meelset eneseusku ja pealehakkamist. Ta oli küll oma suguvõsa noorim liige, aga kuningast endast kindlasti vanem. Tundus ülimalt kahtlane, kas sellest puust enam midagi uut kasvama hakkab. Võib-olla tuleb vanale tiitlile uus haru pookida.
Kuningas Alberti silmis polnud hertsog Wilfred Wackenbergile võimalik mitte midagi, mitte kõige pisematki asja ette heita. Kui tal ehk oligi mõni patt või iseloomuviga, siis tema voorused kaalusid selle kergesti üles. Muidugi ei osanud Albert hertsogit oma tütre, printsessi pilguga vaadata. Ja kokkuvõttes oli tema seisukoht täiesti arusaadav. Lõppude lõpuks oli selle väärika suguvõsaga püsiva liidu loomine ka kuninga huvides, pidi kahtlemata aitama kuningriigi
vägevust kasvatada ja kuninga enda – rohkem lapsi tal ei olnud – verd ja nime igaviku poole kanda.
Väga võimalik, et kuninganna poleks selle plaaniga nõustunud.
Ehk just sellepärast oligi kuningas valinud hertsogi ja Renate tutvustamiseks aja, kui kuninganna oli pikemal reisil riigi lõunaossa, kust ta väidetavalt hulkuvat mustavalgekirjut murulauku otsis. Oli alust kahtlustada, et kuninganna ei sumbanud soodes, ei lidunud palavikulise uudishimu tõttu, lootuses saavutada loodusteaduslikku läbimurret, mööda luhtasid ja puisniite, ei roninud mägedes ega läbinud padrikuid. Tunduvalt tõenäolisem seletus on, et pigem ta lihtsalt logeles, elas priina kuningannakohustustest, puhkas pead krooni raskusest ja etiketi painest, elas valenime all, inkognito, nautis võimalust peesitada mõnes rannikuäärses linnas, süüa nii palju jäätist, kui süda kutsub, olla õhtuti nii kaua üleval, kui ise tahab, ja ennast ise riidesse panna – see oli kõrgest soost inimestele tihtilugu kättesaamatu luksus, millest nad, kui tõtt tunnistada, enamasti puudust tunda ei osanud.
Kuningatütarde mehelepanekuga on juba aegade algusest olnud tükk tegemist ja ega nende endi arvamust eriti ole küsitud. Veel üllatavam on see, et paljudes lugudes, kus neil on otsustusõigus, annavad nad selle kole kergesti käest.
Siin on lugu välejalgsest kuningatütrest, kes haarab härjal sarvist – ilma asju väga teravaks ajamata.
