1. PEATÜKK
Arthur Dent ärkas ja mõistis oma tavapärase varahommikuse õuduskarjatusega, kus ta viibib.
Asi polnud niivõrd selles, et koobas oli külm, ega ka selles, et see oli niiske ja haises. Asi oli selles, et koobas asus keset Islingtoni ja bussi tulekuni oli kaks miljonit aastat.
Aeg on nii-öelda kõige halvem koht, kuhu ära eksida, ja
Arthur Dent, kes on päris parasjagu ekselnud nii ajas kui ka ruumis, võib seda kinnitada. Vähemalt andis ruumis ekslemine mingit tegevust.
Ta oli jäänud eelajaloolisele Maale toppama ühe komplitseeritud sündmusterea tulemusena, millega oli kaasnenud kas tema õhkulaskmine või solvamine Galaktika veidrates piirkondades, mida ta poleks osanud uneski näha, ja kuigi nüüd oli elu muutunud väga-väga-väga vaikseks, oli ta endiselt pisut närviline.
Teda polnud nüüdseks viis aastat õhku lastud.
Kuna pärast seda, kui nad Fordiga neli aastat tagasi lahku läksid, ei olnud ta näinud peaaegu mitte kedagi, polnud keegi teda kogu selle aja jooksul ka solvanud.
Välja arvatud üks kord.
See oli juhtunud ühel kevadõhtul umbes kaks aastat tagasi. Veidi aega pärast hämaruse saabumist oli ta parajasti teel tagasi oma koopasse, kui märkas läbi pilvede kummaliselt vilkuvaid tulesid. Ta pöördus ringi ja jäi jõllitama, läbi südame ukerdamas äkiline lootusepuhang. Päästmine. Pääsemine. Merehädalise täitumatu unelm – laev.
7
Ja kui ta seal vahtis, kui ta imestuse ja erutusega jõllitas, laskus läbi sooja õhtuõhu vaikselt, ilma suurema kärata alla pikk hõbedane laev, mis ajas sujuva tehnikaballeti käigus välja oma pikad jalad.
Laev laskus kergelt maapinnale ja seegi vähene sumin, mida ta oli tekitanud, vaibus, justkui oleks õhtune rahu selle hajutanud.
Laevast libises alla trapp.
Sellest kiirgas valgusjuga.
Luugiavas ilmus nähtavale pikakasvuline siluett. See jalutas mööda trappi alla ja jäi Arthuri ette seisma.
„Sa oled molkus, Dent,“ ütles ta lihtsalt.
Olevus oli tulnukalik, väga tulnukalik. Ta oli kummaliselt tulnuka moodi pikk, tal oli kummaline lame tulnukapea, kummalised väikesed pilukil tulnukasilmad, kummaliselt tulnukaliku kraedisainiga ekstravagantselt langevad kuldsed rõivad ja kahvatu hallikasroheline tulnukanahk, millel oli selline särav läige, mida enamiku hallikasroheliste nägude puhul võib saavutada vaid kõva harjutamise ja väga kalli seebiga.
Arthur vahtis teda jahmunult.
Tema silmitses Arthurit rangel pilgul.
Arthuri esmane lootuse- ja ärevusetunne mattus silmapilkselt hämmelduse alla ja kõiksugu erinevad mõtted võitlesid omavahel, et saada õigust tema häälepaelte kasutamiseks.
„Mhh...?“ ütles ta.
„Ag ... ha ... ah,“ lisas ta.
„Ju ... mi ... mhh ... kes?“ õnnestus tal viimaks öelda ja ta jäi paaniliselt vait. Andis tunda, et ta polnud öelnud mitte kellelegi mitte midagi nii kaua, kui ta suutis meenutada.
8
Tulnukas kortsutas korra kulmu ja uuris midagi, mis paistis olevat mingit tõugu märkmik tema kõhnas ja kedervarretaolises tulnukakäes.
„Arthur Dent?“ ütles ta.
Arthur noogutas abitult.
„Arthur Philip Dent?“ nõudis tulnukas omamoodi tõhusa klähvatusega.
„Ee ... ee ... jah ... ee ... ee ...“ kinnitas Arthur.
„Sa oled molkus,“ kordas tulnukas, „täielik sitapea.“
„Ee ...“
Olevus noogutas endamisi, tegi oma märkmikku ühe kummalise tulnukaliku linnukese ja pöördus reipalt oma laeva poole tagasi.
„Ee ...“ ütles Arthur meeleheitlikult, „ee ...“
„Ära hakka,“ nähvas tulnukas. Ta marssis trapist üles, luugist sisse ja kadus oma laeva.
Laev sulges end. Sealt hakkas kostma madalat tuksuvat suminat.
„Ee, kuule!“ karjus Arthur ja hakkas abitult laeva poole jooksma.
„Pea nüüd kinni!“ hüüdis ta. „Mis värk on? Mida? Pea kinni!“ Laev kerkis justkui endalt raskuserüüd heites õhku ja hõljus korra paigal. Siis tuiskas see veidralt üles õhtutaevasse, lendas läbi pilvede, valgustas neid hetkeks ja oligi läinud, jättes Arthuri üksi tohutule maalapile oma abitult tibatillukest tantsukest tantsima.
„Mida?“ kiljus ta. „Mida? Mida? Kuule, mida? Tule tagasi siia ja ütle, mida!“
Ta hüppas ja tantsis, kuni jalad hakkasid tudisema, ja karjus,
9
kuni kopsudesse lõi valu. Vastust ei tulnud kelleltki. Polnud kedagi, kes oleks teda kuulnud või temaga rääkinud.
Võõras laev tuhises juba atmosfääri ülemiste kihtide poole, teel kohutavasse tühjusse, mis lahutab Universumis asuvaid väheseid asju üksteisest.
Selle reisija, kallihinnalise jumega tulnukas, nõjatus oma ainsale toolile. Tema nimi oli Wowbagger Lõpmatult Pikendatu. Ta oli eesmärgiga mees. Mitte eriti hea eesmärgiga, nagu ta ise oleks esimesena tunnistanud, aga vähemasti oli see eesmärk ja vähemasti hoidis see teda liikvel.
Wowbagger Lõpmatult Pikendatu oli – ja muidugi on – üks Universumi väga vähestest surematutest olenditest.
Need, kes sünnivad surematuks, teavad instinktiivselt, kuidas sellega toime tulla, ent Wowbagger ei kuulunud nende hulka. Tegelikult oli ta hakanud neid vihkama, seda kampa kõigutamatuid värdjaid. Temale oli surematus kogemata kaela langenud irratsionaalset aineosakesekiirendit, vedelat lõunat ja paari kummipaela hõlmanud õnnetuse käigus. Õnnetuse üksikasjad ei ole olulised, kuna keegi pole kunagi suutnud korrata selle juhtumise täpseid tingimusi ja paljud on seda katsetades lõpetanud väga tobedana paistmise või surma või mõlemaga.
Sünge ja tülpinud ilmega sulges Wowbagger silmad, pani laeva stereos mängima veidi kerget džässi ja mõtiskles, et ta saaks ju hakkama, kui poleks olemas pühapäeva pärastlõunaid –ta tõesti saaks hakkama.
Esiotsa oli kõik olnud tore, tal oli vingelt lõbus, ta elas ohtlikku elu, riskeeris, tegi kõrge tootlusega pikaajaliste investeeringutega puhta töö ja andis üldiselt kõigile elamise osas põrgu moodi silmad ette.
10
Ent lõpuks ei saanud ta hakkama pühapäeva pärastlõunatega ja selle kohutava loidusega, mis hakkab maad võtma umbes kella 14.55 paiku, kui sa tead, et oled juba käinud nii palju kordi vannis, kui selle päeva jooksul otstarbekalt võimalik, ja ükskõik kui pingsalt sa mõnda lõiku ajalehtedes ka jõllitaksid, ei loe sa seda tegelikult kunagi ega võta kasutusele uut revolutsioonilist pügamistehnikat, mida see kirjeldab, ja kui sa kella numbrilauda vahid, liiguvad osutid järeleandmatult kella nelja peale ja sa sisened hinge pikka pimedasse teeaega.
Niisiis hakkas kõik teda ära tüütama. Rõõmsad naeratused, millega ta tavatses käia teiste matustel, hakkasid kustuma. Ta hakkas põlgama Universumit tervikuna ja igaüht seal sees veel eraldi.
Tol ajahetkel tabaski ta ära oma eesmärgi, mis hoiaks teda liikvel ja – niipalju kui ta teadis – hoiaks teda liikvel igavesti. See oli järgmine.
Ta solvab Universumit.
See tähendab, ta solvab igaüht seal sees. Individuaalselt, isiklikult, ükshaaval ja – selle kavatses ta tõesti, hambad ristis, ellu viia – tähestiku järjekorras.
Kui talle esitati vastuväiteid, mida mõnikord ikka ette tuli, et see plaan pole mitte lihtsalt vildakas, vaid kogu aeg sündivate ja surevate olevuste hulga tõttu päris võimatu, siis puuris ta vastuväitjaid oma teraskülma pilguga ja ütles: „Unistada ju võib, või mis?“
Ja ta hakkaski peale. Ta varustas vastupidavaks ehitatud kosmoselaeva arvutiga, mis oli võimeline toime tulema kogu andmetöötlusega, mis oli seotud kogu Universumi elanikkonna
11
üle arvepidamisega ja kohutavalt komplitseeritud marsruutide väljatöötamisega.
Tema laev sööstis läbi tähe Sol süsteemi siseorbiitide, valmistudes katapulteeruma ümber päikese ja lennutama end välja tähtedevahelisse ruumi.
„Arvuti,“ ütles ta.
„Siin,“ siristas arvuti.
„Kuhu nüüd?“
„Arvutan praegu.“
Wowbagger silmitses hetke öö fantastilisi kalliskive, miljardeid tillukesi teemantmaailmu, mis puistasid valgust lõpmatusse pimedusse. Igaüks, iga viimane kui üks neist oli tema reisiplaanis. Enamikku neist külastab ta miljoneid kordi.
Ta kujutles hetkeks, kuidas tema reisiplaan ühendab omavahel kõiki täpikesi taevas nagu laste nummerdatud täpikestega mõistatus. Ta lootis, et mõnest Universumi paremast vaatluspunktist võib näha, et see moodustab väga-väga rõveda sõna.
Arvuti piiksus kõlatult, andes märku, et on oma arvestused lõpetanud.
„Folfanga,“ ütles ta ja piiksus.
„Folfanga süsteemi neljas maailm,“ jätkas ta ja piiksus uuesti.
„Reisi eeldatav kestus kolm nädalat,“ jätkas ta ja piiksus jällegi.
„Seal tuleb kohtuda ühe väikese nälkjaga,“ piiksus arvuti, „perekonnast A-Rth-Urp-Hil-Ipdenu.“
„Ma usun,“ lisas ta pärast lühikest pausi ja piiksumist, „et sa olid otsustanud nimetada seda ajuvabaks tohlakaks.“
Wowbagger mühatas. Ta jälgis hetke või paar looduse majesteetlikkust oma akna taga.
12
