SA KAS JÕUAD PÄIKESELOOJANGUKS ULAANBAATARISSE VÕI EI JÕUA
Kuula tähelepanelikult
Bor-Urti postkontori juures tungleb käputäis mehi piljardilaua taga, mille viltkate on päikesest koltunud ja räpane. Meeste näod on puudeta maailmas elamisest närvud. Kui ma hoonest välja astun, jäävad nad mind vahtima, igaüks neist kui rusikasse surutud sõrm, ja too, kes koogutab laua otsas räämas matkatoolil, on pöial. Heidan pilgu digitaalsele käekellale, mille rinpotše mulle eelmisel ööl annab, selle plastrihmas on juba mõra sees, see on ära kantud. Ma tean, et seda läheb tarvis, et mul läheb seda vaja nendes paikades, kuhu kavatsen rännata otsinguil, mis ei tohi ebaõnnestuda. Sellegipoolest tunnen end nagu metsik hobune, keda välismaa uurijad vibupüssist lasevad, nii et loom alla vannub ja uurija kinnitab tema kaela ümber anduriga rihma, millest saab osa tema kehast. Pärast kõigest paar tundi juulikuu valguses viibimist on nahk mu randme ümber mõnevõrra kahvatum kui ülejäänud keha, kuigi nagu planeedid ja suvepäike pole miski jääv. Kell on kümme hommikul. Bor-Urtist läbi viiv tee mattub aeg-ajalt linnast läbi puhuvast tuuleiilist tingitud tolmupilve alla. Mehed jõllitavad minu poole ja pööravad siis pilgu ära. Keegi sülitab maha. Minu rüü voltide vahele on peidetud 9
rohkem tugrikuid, kui nemad kuue kuu jooksul teenivad või isegi terve aasta jooksul, kui talv osutub karmiks. Harilikult oleksid nad praegu stepis, valvaksid karja või ajaksid loomi ühele nende kahest lüpsikorrast, ent täna võtavad nad mootorratastel ette mitme kilomeetri pikkuse teekonna Bor-Urti, et tuua oma naised sisseoste tegema. Mehed kogunevad jõude laua ümber, nagu pahatihti naisi oodates ikka kiputakse tegema. Mehed, kel on parasjagu aega käepärast ja kes püüavad omasuguste seas end kehtestada. Astun postkontorist välja ja nende näol on pettumus. Mina pole see, keda oodatakse. Olen Jatuugijn Goli kloostris noviits, uinuva vulkaani varjus elav munk. Kuna on alles hommikupoolik, peab mööduma mitu tundi, kuni saabub postiveok, millega kavatsen sõita Ulaanbaatarisse oma rännaku esimesele etapile. Kakssada viiskümmend aastat tagasi ütleb Gautama Buddha, et jääd ilma vaid sellest, mille külge klammerdud. Vaikides lähenen lauale ja noogutan. „Vend,“ ümahtab matkatoolis trooniv mees. Ta istub, jalad laialt harali, sõrmede vahel ork, millega ta hoolega hammastes susib. Miski tema jäsemete lodevas asendis meenutab mulle Muni, kelle pikad mustad juuksed on tihti hobuselakana valla. „Ma mängin ainult raha peale,“ ütleb mees. „Mees nagu reegel,“ lausun ma. Asetan lauale kaks tuhat tugrikut. Möödub kümme minutit ja taipan, et teised ei tea, kellele kaasa elada – sellele, kes istub iga päev postkontori ees ja loodab kohalikke karjuseid rahast tühjaks teha, või mulle, noorele mungale Jatuu Golist, kel on seljas lihtne punane rüü. Minu keha väreleb suvelõõmas nagu leek. Kahvatul laual veerevad kuulid ja kärgatavad nagu tähed. 10
Universumi igaviku kalendris on alati praegu
Nüüd on jäänud auku ajada veel ainult must kuul, kuul nagu auk keset mühisevat aegruumi. Teisel pool lauda hingab mu vastane sügavalt sisse vast süüdatud sigaretti, mina olen just kolm kuuli järjest auku löönud. Ta seisab suitsetades, hambaork endiselt hammaste vahel, ja põrnitseb kaht lauale jäänud kuuli. Minu viimase löögi nurk ei ole lihtne. Teise kuuli tabamus õnnestub mul keerulise kombineeritud võtte abil – kõik mehed ahhetavad kuuli sisse veeredes. Kuna kriiti ei ole, hõõrun kiiotsa liiva sisse. Mu vastane hingab raskelt. Sellest on saanud põnev mäng. Kui ta peaks kaotama, pole tal mingit põhjust pead norgu lasta. Kaotus võib ärile vastuoksa hästi mõjuda. Kui jutt sellest levib, võivad muidu nii tõrksad karjused kohale loivata ja oma ränga vaevaga teenitud tugrikud lauda lüüa, uskudes, et vastane on võidetav. Huvitav, kas tal on naine ja lapsed. Huvitav, miks on ta valinud elu linnas, kus elab vaid mõnisada inimest ning tolmused hooned on püstitatud kandilises Vene stiilis ja kõik ilusad asjad on siit nii kaugel eemal. Peletan mõtted peast ja naaldun ettepoole, kii on mu keha pikendus. Vaikuses tuleb mulle pähe övöö * kaks lemmikütlust: maailm on selline, nagu me seda loome, ja inimese * övöö – vanaisa (mongoli k). (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) 11
unistused on tema kõige tõelisem osa. Minu vanaisa, kes liipab raskelt jalga, kelle hambad on puruks ja kelle silmad igavesti silmapiiri uudistamas. Vinnan käe tahapoole ja löön universumi laiali. Valge löögikuul lendab musta kuuli põrkest pöörasesse keerisesse, komeet põrkub asteroidiga. Vaatame kõik koos valget kuuli taskusse veeremas. Elu on kannatus. Kõikjal halastus ja halastuse vägi. Hingan välja ja löögikuul vajub taskusse. Mehed juubeldavad. Mu vastane naeratab. „Väga hea mäng,“ ütleb ta. Kuna olen munk, pakub ta mulle viisakuse mõttes mu kaks tuhat tugrikut tagasi, aga ma kummardan ja ta pistab rahatähe põue. „Vend, kuidas sa nii hästi mängid?“ küsib keegi. Ma ei räägi tõtt, et see on mu elu esimene mäng. Mõtlen Munist, oma vennast, kelle juuksed ripuvad Tšingis-khaani ratsaväelaste vanas stiilis õlgadeni punutud patsis. Kui silmad sulen, näen üht Muni patsi lauda riivamas, kui ta löögi sihiku paikapanemiseks kummardub. Iga päev Jatuu Goli hommikusel pudža’l* näen vaimusilmas kuldsel padjal istuvat Muni, kes meenutab mulle, et oleme kõik Tšingis-khaani mõrvarlikud järglased, iga viimane kui üks. Pöördun küsimuse esitanud mehe poole. Isegi mütsi alt on aastatepikkune töö päikese käes silmaga nähtav. Kujutlen lihtsat elu, mida mees rohumaadel elab, lammaste lõhna ja müredat piima, aga miski pole kunagi lihtne. Kui madu sind kord hammustab, muutud köite suhtes valvsaks. Ütlen mehele umbkaudse tõe. „Teises elus õppisin,“ ütlen ma. Siis kõnnin kultuurikeskusesse ja linna ainsa lehise juurde, istun puu alla maha, rüü voltide vahel kaasas ei muud kui * pudža – budistide usutalitus (sanskriti k).
kotitäis raha ja poolelijäänud kiri, ning jään ootama, et saatus mu üles korjaks. Kuula tähelepanelikult: praegu võib küll olla 2015. aasta, juulikuu, aga universumi igaviku kalendris on alati praegu. Seda õpetab mulle viimase kahekümne kolme aasta jooksul iga teadvel oldud silmapilk. On olemas vaid üks ja ainuke – kannatus ja kannatuse lõpp. See on tõeline teekond. Kõik muu on peibutis. Asetan end maapinnale kavatsusega võtta juured alla ja sirguda nagu puu.
13
Kui ainus lootus on paat ja paati ei ole
Kuu tõuseb juba mitu tundi enne päikeseloojangut ja mu vastane komberdab mööda teed, viibates mind endale järgnema. Ta hoiab käes mõlemat piljardikiid, hambaork endiselt hammaste vahel. Sellele eelnevad hetked veedan kogu päeva lehise all lootoseasendis, püüdes vallutada rinnus levivat tunnet, nagu kannaks mind eemale üle kallaste paisuv jõgi, vesi nagu kätemeri, mis tirib alla sogasesse külma. Mu süda taob juba tunde kaht eri rütmi: postiauto tuleb ja postiauto ei tule. Aga mõtlen rinpotšest Jatuu Goli kloostris, oma õpetajast, mehest, kes kõnnib üheksakümnendaid. Kuidas ta usaldab mulle selle ülesande, tema digitaalne käekell aegajalt piiksumas mu randmel. Kuidas olen uinuvast vulkaanist vaid viieteistkümne kilomeetri kaugusel ja juba olen teel takerdunud. Säärane on elu rohumaadel. Siin on paar asfalteeritud maanteed. Reisimises pole midagi kindlat. Kõigest tunde vältavad rännakud venivad päevade pikkusteks või pikemakski. Rohumaad on täis maastikke, kuhu ükski auto ei satu. Kord nädalas Bor-Urtist väljuv postiauto on ainuke regulaarne 14
viis linnast lahkumiseks ja täna seda veel ei paista. Kuigi päike on veel küllaltki kõrgel silmapiiri kohal, ronib kuu juba väikestviisi oma öist tõusu. Luhtuda veel enne alustamist. Minu sees tõstab pead vesine tunne, see taheneb nagu kobrutav jää jõe pinnal, silmad härmatuvad nagu klaas talvisel päeval. Süüvin sügavamale iseendasse, võttes nii vähe ruumi kui võimalik. Mu vastane ootab, et ma püsti tõuseksin. Kas ta teab, kui tähtis on, et jõuaksin Ulaanbaatari Gandantegtšenlingi kloostrisse enne homset päikeseloojangut? Buddha* ütleb, et kui ainus lootus on paat ja paati ei ole, hakkan ise paadiks. Vaatan, kuidas mu vastane sülitab hambaorgi maha. Mul ei jää muud üle, kui talle järgneda. Mu süda vaikib. Saatus tähendab minna sinna, kuhu oled mõeldud minema, olgugi et mõistus väidab midagi muud.
* Buddha on neljas buda, mujal on säilitatud „buda“ kirjaviis. 15
Ma ei ole metsaveerel
Mu vastane viib mu mööda tolmust rada läbi Bor-Urti teisele poole linna. Ta kõnnib vaikselt ees, pilk pingsalt maas, nagu palvetaks keskendunult. Iga liigutusega koliseb tal üle õla heidetud väike kotiriidest sakk nagu vanad kondid. Kummaski käes kannab ta piikidena piljardikiisid. Teda ümbritseb vägivalla aura – muist pärineb minevikust, muist on alles ees. Tal on kõvamehelik kõnnak, õlad lihastes kui hobusel. Hoolimata temast kiirgavast agressioonist pakub miski mehe kohalolus mulle tröösti. Minus tekib lootus nagu paat, mis tõusu aegu karilt kerkib. Siis meenub mulle, kuidas säärased tunded lõksu tüürivad. Lootus teeb keeruliseks leppimise asjadega, nagu need on, kui asjad tunduvad vastuvõetamatud. Lootus tähendab projektsiooni, see on elamine alles saabuvas ajas. Kõhklus on üks kuuest vaimsest kannatusest ja lootuse lähisugulane. Selle vastu võidelda tähendab alati meenutada, kus ma olen. Metsaveerel ja päike on parasjagu langemas puulatvadesse, see on erakordne vaatepilt. Kuid sel hetkel ma ei ole metsaveerel.
16