NIDĀNASAṂYUKTA
algbudismi suutrad
tõlge sanskriti keelest
Saateks
Raamatusarjas „Taipamisõpetus: budismi klassika“ ilmuvad iidsed teosed, mis panid budismile aluse. Need kõik on tõlgitud sanskriti keelest.
Sarja avaköide Nidānasaṃyukta on põhjuslikkuseteemaliste suutrate kogumik, mis kuulub budistlikku kaanonisse Tripiṭaka. See annab edasi budismi algusaegade hõngu. Nidānasaṃyukta tegevus toimub Siddhārtha Gautama ehk ajaloolise Buddha eluajal, eestikeelse tõlke ilmumisest rohkem kui 2500 aastat tagasi.
Budismi rajaja Gautama ise on neis juttudes aktiivne osaline. Suurem osa ongi tema loengud, mis ta pidas oma kuulajateringile või ka ainult ühele õpilasele — „Puu“, „Linn“, „Ahv“, „Pott“, „Kes sõnaks“, „Piiratud“, „Pole meie oma“, „Tingitult“, „Tühjus“, „Algus“, „Vaimulik“ ja „Tulutu“.
Teised on Gautama suunamisel toimunud vestlused „Kātyāyana“, „Rüütamata“, „Bhūmika“ (lõpuosa), „Tuleb nii“.
Kolmandad on aga õpilaste omavahelised dialoogid „Pillirookimbust“, „Bhūmika“ (algusosa), „Nägemine tuleb ilmsiks“.
Mingit jumalikustamist algbudismis ei olnud. Loengupidaja kohta ei kasutata kordagi isegi epiteeti buddha (taibanu), vaid alati bhagavant (auväärne). Tekstide tausta
BUDISMI KLASSIKA 1
paremaks mõistmiseks on paigutatud kohe saatesõna järele artikkel ülevaatega Nidānasaṃyukta seisukohtadest.
Näivale lihtsusele vaatamata ei ole Nidānasaṃyukta tavaline lugemine. Selle jutud pole uudislood ega ka mõeldud pakkuma kunstilist elamust. Tekstikordustega kokku puutudes tasub meenutada, et kogumiku iga tekst pidi olema tervik ka üksinda. Need on ühe maailmavaate aadete salvestised, mida säilitati budistide ringkondades põlvest põlve kui reliikviat.
Nidānasaṃyukta käsikirja avastasid 20. sajandi alguses saksa arheoloogid kunagisel Siiditeel asunud budistliku templi varemetest Ida-Turkestanist. Raamatust leiti üles vähem kui pool, kas tervikuna või osaliselt suudeti välja lugeda kakskümmend viis suutrat. Käesoleva raamatusse on võetud neist kaheksateist. (Käsikirja leidmise ja restaureerimise lugu vt Tuna, 2020, nr 1, lk 128–132: Kātyāyanasūtra, ainsa Nāgārjuna filosoofiatraktaatides viidatud allika leidmisest Uiguurias.)
Tõlkija on eriliselt tänulik California ülikooli emeriitprofessorile Jaan Puhvelile, kes soostus käsikirja üle vaatama. Tema nõuannetest tõusis viimistlemisel palju kasu. Kui midagi eraldi esile tõsta, siis lummav tõdemus seletuste osa parandamiseks:„Kasutate ülemäära võõrsõnu seal, kus võiks puhteesti vasteid rakendada. Mõned näited: suktsessiivne (järjestuslik?), degradeeruv (allakäiv, manduv?), destruktsioon (laostamine, häving?), superlatiiv (ülivõrre?), formuleerima (sõnastama?), doktriin (õpetus?), struktuur (koetis?), etapp (järk?), positsioon (asend?), kontekst (seos?), duaal (kaksus?), ekstreemsus (äärmus?), subtiilne (peenekoeline?), jne. Sel moel leevenduks mulje, et on otsitud ülihäid eesti vasteid rasketele sanskriti sõnadele, seevastu
aga sisustub (või rikastub, või risustub!) tavakeel liialt „läänelike“ võõrsõnadega. On küll eesti keel läbi aastatuhandete ära seedinud arvutuid indoiraani, germaani, balti ja slaavi laene, aga meie aja sissetungist võib pikkamisi johtuda samane värd kui seda on ingliskeel ise.“ Tähelepanujuhtimise järel on võõrsõnade hulk raamatus vähenenud.
Hindamatu väärtusega on ka Amar Annuse, Siiri Ombleri ja Arvo Tõnisoo panus, kes seadsid kohmakaid tõlkevasteid kahtluse alla ning pakkusid nende asemele paremaid. Ülo Valk, Andres Herkel ja veel mitu asjatundjat tegid häid ettepanekuid, mis on tänulikult arvesse võetud.
Suurim tänu kuulub õpetaja Linnart Mällile.
Ülevaade Nidānasaṃyukta
seisukohtadest
Vanaindia mõttekunst on üles ehitatud teistmoodi kui lääne oma, millega oleme harjunud. Samuti on kogumiku vaatepunktid, mis budismis olid algusaegadel valdavad, jäänud hiljem mõneti tagaplaanile. Seega tasub Nidānasaṃyukta lugemise eel heita pilk õpetuslikele põhialustele.
1. Pratītyasamutpāda — tingitult koosilmumine.
Kogumiku läbiv teema.
Pratītyasamutpāda koosneb kaheteistkümnest järjestatud lülist:
1. avidyā
2. saṃskārās
3. vijñāna
4. nāmarūpa
5. ṣaḍāyatana
6. sparśa
7. vedanā
8. tṛṣṇā
9. upādāna
10. bhava
11. jāti
12. jarāmaraṇa
Reeglid: kui see on olemas, siis tuleb too (asminsatīdaṃ bhavati); selle ilmudes ilmub too (asyotpādādidamutpadyate).
„Pole meie oma“ avab põhjuslikkuse reeglistikku: „Kui see on olemas, siis tuleb kuus teadasaamisekeha, tuleb kuus puutekeha, kuus tundmusekeha, kuus täheldusekeha, kuus meelevallakeha. Ehk kui see on olemas, siis tulevad edaspidi kohale sündimine, vananemine, haigus, suremine, valu, kurtmine, õnnetus, armetus, viletsus. Nõnda tärkab see ainukordne vägev õnnetusetüvi. Nõnda siis tärkab põhjuste ja tingimustega ilm.“
Lülid asuvad üksteise järel ridastikku ning protsess, mida nad kajastavad, on ühesuunaline, kulgedes soikuval moel algusest lõpuni ehk siis ebatarkusest (avidyā) vananemisesuremiseni (jarāmaraṇa). Edasiliikumise stiimuliks on varasema lüli poolt tekitatud tingimus (pratyaya), selle tagajärjel tuleb (bhavati) hilisem lüli.
Ometi leidub skeemis sisemine häiritus. See avaldub näiteks asjaolus, et protsessi kulg ei ole sirgjooneline, vaid kõverdub ringiks (maṇḍala): nimekirja viimasele lülile järgneb uuesti esimene ja kõik algab samast kohast nagu varem. Säärane kõverus on paradoksaalne, sest ühesuunaline liikumine peaks olema sirge.
Teine paradoks ilmneb selles, et kõverus ei väljenda muutust, vaid annab vastupidi hoopis kinnituse, et ollakse jäänud samale tasandile. Uued ringid algavad otsast peale, viimata kuhugi: jätkub lakkamatu ringkäik elust ellu.
Muutus eeldab seda, et algseisundi ja lõppseisundi tase lahkneksid, ehk siis kõverus ei vii täpselt samale tasandile,
BUDISMI KLASSIKA 1
kus oldi eelmisel ringil. Kvaliteet võib langeda, peegeldades nurjumist. Ent võib ka tõusta, ning paljude vaimselt laetud inimeste tegemisi kannustabki siht jõuda oma eluringiga senisest parema kvaliteedini.
Pratītyasamutpāda mõju alt saab ka väljuda. Kogumikus märgitakse korduvalt, et järgmist lüli ei tule, kui eelmise lüli tasandil toimub hävimine (nirodha).
„Pott“ esitab retsepti, et on vaja hävitada eelmine lüli ja nõnda pääseb ka järgmistest: „Kui ebatarkus kõigel kõikjal kõigiti jäägitult häviks, jäägitult looja ja kaduvikku läheks ja otsa saaks, siis häviksid sellel ka tekitajad.“ 8. lüli (janu) hävib 7. lüli (tundmus) hävimisel. 7. lüli hävib 6. lüli (puude) hävimisel, see omakorda 5. lüli (kuuekoldeline) hävimisel jne, kuni hävib eelmainitud 1. lüli.
„Ahv“ mainib, et 6. lüli (puude) hävimisel saab hävida 7. lüli (tundmus) ning budismiõpilane vabaneb siis individuaalsusest (mis koosneb skandha´de viisikust laad, tundmus, täheldus, tekitajad, teadasaamine: „Selle ja tolle puute hävides hävivad, raugevad, jahtuvad, lähevad looja need ja nood tundmused. Nõnda nähes võõrdub kuulnud õilis kuulaja laadist. Ning võõrdub ka tundmusest, täheldusest, tekitajatest, teadasaamisest. Võõrdudes irdub. Irdudes saab vabaks.“
„Puu“ pakub välja, kuidas 3. lüli (teadasaamine) järel võib ära jääda 4. lüli (nimi-laad): „Tollel, kes näeb ette, et tahetud hoidjates on ebapüsivat, näeb ette lahtitulemist, näeb ette irdumist, näeb ette hävimist, näeb ette tagasiloovutamist, ei tule kaasaviivast teadasaamisest nimi-laadi.“
„Kātyāyana“ kirjeldab edasiringluse lakkamist 9. lüli (tahtmine) tasemel: „Kui neid omandamisi ja tahtmisi ning meele timmimise ja külgeklammerdumise kütkeid ei
omanda, ei taha, ei timmi, ei klammerdu „mul on loomus“ külge, siis nii ilmuv õnnetus ilmub ja häviv õnnetus hävib.“
Seesuguste tsitaatide juures tasub meenutada, et budist ei pea pratītyasamutpāda skeemi tegelikkuseks. See on üksnes praktiline otstarbega kujund. Pratītyasamutpāda´sse ehitatud kõver sirgjoon sobib hästi meeleharjutusteks, mis ärgitavad taipama maailma olemust. Lülisid saab väga mitmel moel rühmitada. Iga variant pakub omamoodi vaatenurga.
Näiteks „Pillirookimbust“ annab teada, et lülide mõju võib olla ka kahesuunaline: korraga kehtib nii skeemipärane „nimi-laad on teadasaamise tingimusega“ (vijñānapratyayaṃ nāmarūpam) kui ka vastupidine „teadasaamine on nimilaadi tingimusega“ (nāmarūpapratyayaṃ vijñānam) ehk hilisem lüli on tingimuseks varasemale. Kui midagi on kaks, on neil paratamatult vastastikune seos, seega mõjutab ka ajajadas järgmine kuidagi eelmist. Nii saab uurida kõverdumist.
Leidub ka osutusi, et lüli mõju ulatub lähinaabrist kaugemale. „Piiratud“ märgib ringlusespüsimise üldise fooni ehk ebatarkusest piiratuse kõrval ära, et 8. lüli (janu) määrab järgmise ringi 3. lüli (teadasaamine) sisu, sest „lapsik, kes on ebatarkusest piiratud ja asub janu rakkes, on soetanud lapsiku mittekuulnud lihtinimese teadasaamisega keha“. Sama kehtib ka vaimselt arenenud inimese kohta: „Oskaja, kes on ebatarkusest piiratud ja asub janu rakkes, on soetanud oskaja teadasaamisega keha.“ Kui elada oskaja kombel, siis „see ebatarkus tal taandub ja see janu kaob“ ning tänu sellele „ei tule tal siis, kui keha lõhustub, külastada pärast suremist taas keha“, pratītyasamutpāda ringkäik lõpeb.
BUDISMI KLASSIKA 1
„Puu“ järgi juhtub nõnda, et kui tajuda 9. lüli (tahtmine) puhul fikseerivat värvingut (maiustus), siis areneb 3. lülist (teadasaamine) välja 4. lüli (nimi-laad).
Seega liigub pratītyasamutpāda justkui edasi, vahetab jadas positsioone, kannab üha järgmistesse järkudesse, kuid lähemal vaatlusel on tegu sõlmede rägastikuga ja kõik keerleb ringi iseeneses.
Kogumikus suunatakse säärasest veidrast ringitammumisest vabanema. Teisalt loeb „Tingitult“ pratītyasamutpāda tunnustena ette kõik, mis on siinses ilmas ülimalt väärtuslik: „Selle kohta, mis on siin hoidvus, hoidja paigalolu, hoidja kindlaksmääratus, hoidja tõepärasel moel, ebatõeta ja mitte teistmoodi ning tulnute olemuslikkus, tõelus tõepärasel moel, mittevastanduvus, eksitamatus, nii-tingimuslikkus ja pärikarvalisus tingitult koosilmumisega, öeldakse tingitult koosilmumine.“
Sellele, kas pratītyasamutpāda on kasulik või kahjulik, Nidānasaṃyukta ühest hinnangut ei anna, aina vahetatakse vaatenurka, tugesid seatakse ja teisaldatakse.
1. Ebatarkus (avidyā) on subjektile omane ontoloogiline ebatäiuslikkus. Budistide meelest on see temaga algusest peale kaasas. Seda ei saa vältida, küll aga saab edaspidises elus kahandada ja ületada.
Sõna avidyā on eesti keelde tõlgitud ka kui „nõmedus“, „rumalus“, „teadmatus“. Viimane on hea vaste, ent siia ei sobi, sest „Budismi klassika“ tõlgetes välditakse eri juurtest pärit vastete läbisegi esitamist ning „teadmise“ sõnaparv on paigutatud √jñā juurde, seevastu avidyā algupära on √vid. Vasteks valitud sõna „ebatarkus“ seletus on A. Grenzsteini 1884. aasta eesti keele sõnaraamatus „laidetaw, eksiw, tühine, pilkamise wääriline tarkus, ninatarkus“.
„Piiratud“ kirjeldab, kuidas inimesel pole sünnipärasest ebatarkusest pääsu ning sääranegi oskaja, kes suudab vabaneda veel ühele ringile minemisest, on sünni ajal „ebatarkusest piiratud ja asub janu rakkes“.
„Algus“ täiendab: „Mis on ebatarkus? See on siis, kui ei tea varasema valda, ei tea hilisema valda, ei tea nii varasema kui ka hilisema valda, ei tea loomukohast, ei tea välispidist, ei tea nii loomukohast kui ka välispidist, ei tea tegu, ei tea valmisküpsust, ei tea taibanut, ei tea hoidjat, ei tea kogukonda, ei tea õnnetust, ei tea tärkamist, hävimist ega teed, ei tea põhjust, ei tea põhjuslikult koosilmunud hoidjaid, ei tea korralikke ja ebakorralikke, ebasõnaga ja ebasõnata, hoolitavaid ja mittehoolitavaid, taandunud ja juhistatud, tumedaid ja heledaid tingitult koosilmunud hoidjaid. Või ka siis, kui ei suuda kuut puutekollet läbi võtta nii-nagu-tuleb. Sel juhul on mitteteadmine, mittenägemine, mittekohalejõudmine, pimedus, eksimine rumalusse, ebatarkus, kütke. Selle kohta öeldakse ebatarkus.“
„Nägemine tuleb ilmsiks“ märgib, et ebatarkus käivitab juurdevoolud: „Ebatarkuse tärgates tärkavad juurdevoolud. /---/ Ebatarkuse hävides hävivad juurdevoolud.“
Juurdevoole (āsrava) ehk eksistentsiga alati latentselt kaasasolevaid häirivaid tegureid on välja toodud kolm: tungi, olemise ja ebatarkuse juurdevool. Pärast seda, kui samas võtmes käsitletakse tagant ettepoole kõiki pratītyasamutpāda lülisid, leidub sarnase sõnastusega tekst ka 2. lüli kohta: „Ebatarkuse tärgates tärkavad tekitajad. /---/ Ebatarkuse hävides hävivad tekitajad.“
„Potis“ mainitakse, et ordineeritud budistil (pühendunul) ja ka heal budismiõpilasel (kuulnud õilsal kuulajal) asendub ebatarkus vastupidisega, kummalgi „ebatarkus
BUDISMI KLASSIKA 1
irdub ja ilmub tarkus“. Sedasama kinnitatakse kuulnud õilsa kuulaja kohta ka tekstis „Nägemine tuleb ilmsiks“, samuti „Tühjuses“ pühendunu kohta.
2. Tekitajad (saṃskārās) on jadas ainsana grammatilise mitmuse vormis. Selle lüli tasemel tekib paljusus. See on ehtne mitmekesisus, mitte dualismi võrsumine monismist, sest sõna saṃskārās pole duaalis ja mitmus algab sanskriti keeles kolmest.
„Pott“ kirjeldab: „Tekitajate ajend on ebatarkuses, tärkamine ebatarkuses, sünnipära ebatarkuses, esiletulemine ebatarkuses. Ta teeb valmis soodsad valmistegijad, mis on ebatarkuse tingimusega. Teeb valmis ka ebasoodsad ja nihkumatud valmistegijad, mis on ebatarkuse tingimusega.“
„Algus“: „Tekitajaid on kolm — keha tekitaja, kõne tekitaja ja aru tekitaja.“ Samas tekstis on 12. lüli esimese poole (vananemine) iseloomulike tunnuste hulgas ka see, et elu lõpus on „tekitajad iganenud ja vanunud“.
„Bhūmika“: „Tekitajad tulevad ebatarkuse olemasolul. Teisiti kui ebatarkuse tingimusega tekitajaid ei ole. Ebatarkuse hävides hävivad tekitajad. Tekitajate hävides hävib teadasaamine. [Jne, pratītyasamutpāda järgmiste lülide kohta on samasugune sõnastus.]“
„Kes sõnaks“ vastandab tekitajad ja vaibumise (nirvāṇa): „Nii on kaks — tekitatud ja tekitamata. Kui on tekitatud, teadvustatakse ilmumist, närbumist ja teisel moel paigalolekut. Ent kui on tekitamata, ei teadvustata ilmumist, närbumist ja teisel moel paigalolekut. Pühendunud, tekitajad on seega õnnetused. Vaibumine on rahulik.“
3. Teadasaamine (vijñāna) eeldab, et ebatarkus ja tekitajad on tootnud mitmekesise kogumi, mille seest saab välja õngitseda teadmist. Ammutatav inimeseti lahkneb.