Sissejuhatus. Kes on nõid? 7
ESIMENE OSA. LÄTTED
Esimene peatükk 21
Sisukord
19
Helena Scheuberini protsess. Demonoloog materdab nõidu
Teine peatükk 4 1
Põhja-Berwicki nõidade kohtuprotsess. Kuningas innustub demonoloogiast
Kolmas peatükk 62
Vardø nõidade kohtuprotsess. Demonoloogia Euroopa koloniaalsel äärealal
Neljas peatükk 82
Joan Wrighti kohtuprotsess. Nõidumine kui amet. Ameerika esimene nõid
Viies peatükk 102
Bess Clarke’i kohtuprotsess. Vigane naine ja saatanaga mestis perekonnad
Inglise kodusõjas
Kuues peatükk 124
Tatabe kohtuprotsess. Orjus ja ellujäämine Ameerika piirialal Salemis
Vahemõtisklus. Demonoloogiast kõhklusteni 1 45
TEINE OSA. KAJAD 149
Seitsmes peatükk 151
Marie-Catherine Cadière’i protsess. Nõiduse ümbermõtestamine ja Prantsuse revolutsioon
K aheksas peatükk 168
Montague Summersi kohtuprotsess. Satanismi, seksuaalsuse ja demonoloogia taassünd
Ü heksas peatükk 184
John Blymyeri kohtuprotsess. Pennsylvania pow-wow ja viletsus
Kümnes peatükk 203
Nellie Duncani kohtuprotsess. Nõidumine ja teine maailmasõda
Ü heteistkümnes peatükk 222
Bereng Lerotholi ja Gabashane Masupha kohtuprotsess. Maagiaga seotud mõrv Euroopa impeeriumi lõpupäevil
Vahemõtisklus. Tänapäeva nõiaprotsessid 237
KOLMAS OSA. MUUNDUMISED 239
Kaheteistkümnes peatükk 241
„Shula” kohtuprotsess. Aafrika nõiakunst
Kolmeteistkümnes peatükk 258
Stormy Danielsi kohtuprotsess. Nõidus Põhja-Ameerikas
Epiloog. Kes siis nüüd nõid on? 27 3
Märkused 277
Tänusõnad 303
Register 304
Sissejuhatus. Kes on nõid?
Kes on nõid? Et vastata sellele küsimusele, peame kõigepealt esitama teise: mis on nõidus, vägi, mida nõiad kasutavad? Vastus sõltub ajast ja kohast. Endisaegadel peeti nõiaväge paljudes kultuurides tervendajate, šamaanide ja usujuhtide kaasasündinud võimeks. Tänu sellele said nad loomulike inimvõimete raamidest väljudes muuta maailma seletamatul moel. Kogukondades oli ikka sääraseid imetegijaid, kes täitsid nii ravitseja kui ka preestri rolli. Maagilise tervendamise ja kahjustamise vahele selget joont tõmmata oli raske, sest hea ja halb nõidus olid ühe ja sama jõu kaks avaldumisvormi. Esmaspäeval võis imeväe kasutaja sind õnnistada, neljapäeval võis ta sind needa – nõnda need asjad kord juba olid. Kui sulle tundus, et maagiliste võimetega inimene oli sulle imeväe abil kurja teinud, võisid tembeldada ta nõiaks, kurja maagia kasutajaks, pidada sealsamas kohtuistungi ja nõuda andekspalumist. Kui pahateod olid andestamatud, võidi nõid kogukonnast välja heita või tappa. Nõidusesüüdistused ei olnud siiski eriti levinud ning üldiselt ei tulnud kellelgi pähe arvata, et maagia on ainult halb. Mõnes ühiskonnas sellist võimet küll peljati – näiteks Antiik-Kreekas ja -Roomas peeti maagiat olemuslikult „ebajumalikuks” –, aga enamikus maades valitses ähmane arusaam, et selle abil võib teha ka head.
See hoiak muutus Euroopas keskajal, kui tekkis uudne usuteadus, mis uuris saatanaid ehk deemoneid ja mida nimetati asjakohaselt demonoloogiaks. 15. sajandi alguseks olid demonoloogiale aluse pannud kristliku kiriku tegelased hakanud veenvalt väitma,
et nemad ning ainult nemad tunnevad kosmilisi seadusi ja Jumala tahet. Demonoloogide kinnitust mööda polnud nõidus pelgalt heale selja pööranud ja seega halvaks muutunud maagia, vaid selles nähti sihikindlat kurjust ja kirikule vastandumist. 15. kuni 18. sajandini uskusid inimesed kõikvõimalikesse needustesse ja õnnistustesse, inimese kehasse tungida võivatesse inglitesse, saatanatesse, vaimudesse ja hingedesse, haldjatesse ja härjapõlvlastesse ning selle kõige üle valitsevasse heatahtlikusse Jumalasse. Demonoloogid paraku ei käsitanud kristliku Jumala üleloomulikke võimeid avarama maagilise universumi osana. Nende jumaluse väes ja teda teenivate preestrite imetegudes ei nähtud maagiat. Need väideti lähtuvat religioossest tõest, erilisest väest, mis on kättesaadav ainult kristlikele kirikutegelastele. Kõik teised üleloomulikud võimed, mida maailm täis oli, pidid seega olema alamat sorti ning nendes hakati nägema kurja nõidust.
Säärane demonoloogia aluseks saanud vastandumine tulenes osaliselt kristlikus kirikus endas süvenevast lõhest. Kirikliku doktriini üle tekkinud vaidlused muutusid varsti vägivaldseks: neist sai osa kultuurisõjast, mille kogu ulatust nimetus „reformatsioon” edasi anda ei suuda. Reformatsiooni lahkarvamused sundisid inimesi valima katoliikliku (traditsioonilise) ja protestantliku (reformitud) usulahu vahel. See usutüli algas headest kavatsustest: vagad katoliiklased nõudsid, et nende kirikuisad oleksid paremad kristlased. Reformijad väitsid, et paavst, kardinalid ja piiskopid ei ole enam alandlikud jutlustajad, vaid lossides elavad oligarhid, kes jagavad rikastele annetajatele patulunastust. Müstikud, nagu Siena Katariina, teadusemehed, nagu Jan Hus, ja tõlkijad, nagu John Wycliffe, hakkasid otsima ja levitama teisi kristliku tõe allikaid: jumalikke nägemusi, iidsete tekstide uustõlgendusi. Osa reformaatoreid võttis kirik enda rüppe, teised tõukas välja. 16. sajandil lõid sajad tuhanded katoliku kirikust lahku, et panna alus omaenda protestantistlikule usulahule.
Vihkamine kahe poole vahel üha süvenes, kuni lõpuks oli ühel kristlasel lubatud teist tappa, sest too oli tembeldatud saatanlikuks vastaseks. Juba aastasadu oli sedasama tehtud juutide ja moslemitega, nüüd nähti vaenlast üksteises. 1 Katoliiklased ja protestandid
hakkasid pidama vastaspoolt ketseriteks: uskmatuteks, õige kiriku vaenlasteks, binaarse mõtteviisi järgi saatanainimesteks. Ketserluses süüdimõistetud põletati elusalt.
Niisugune vägivaldselt lõhestatud kultuur pidi paratamatult sünnitama kahtlustusi. Mõlema ususuuna juhid hakkasid õige pea uurima, kas pole saatan sokutanud nende kogudusse oma käsilasi. Enne 15. sajandit oli enamik kirikutegelasi pidanud kogukonna tervendajaid ja ennustajaid eluvõõrasteks fantaseerijateks, pisipatusteks, kes kaubitsesid loitsude ja needustega, ent ei teinud teab kui palju paha. Aga sedamööda, kuidas reformatsiooni vastandumisloogika süvenes, kasvas hirm, kas ei ammuta nood maagia harrastajad jõudu kurjuse allikast, saatanast. Kuna nende inimeste käsutuses olev vägi polnud ilmselgelt kristlik, pidi see olema kurjast. Järelikult olid nad nõiad ning ketserite tuleriitadest nõidade põletamiseni oli ainult üks samm: neid ei saanud küll samastada, aga mõlemad olid Jumala vaenlased. Kui nõid teenis maagiaga elatist, oli ta lihtsalt eriti ohtlik ketser.2
Keda siis nõiduses süüdistati? Nõidadeks peeti enamjaolt naisi. Tervendajad ja šamaanid võisid küll olla ühest või teisest soost, aga mida rohkem seostati maagiat kurjusega, seda enam hakati süüdlasi nägema naistes. Kõik kristlikud preestrid olid mehed. Kui paljud vaimulikud olid head kristlased ja truud ligimesearmastust kuulutavale jumalasõnale, siis teistel oli kinnismõte kammitseda naisi, nende seksuaalsust, käitumist ja mõtteviisi. Katoliku usundis oli ka naispühakuid ja Kristuse emal Maarjal oli selles auväärne koht – sääraseid naissoost eeskujusid peeti vastuvõetavaks –, aga kirikuisadele tegi muret esimene naine, Eeva. Eeva oli elanud oma mehega rahus ja üksmeeles senikaua, kui andis järele saatana keelitusele süüa vilja, mis sümboliseeris teadmist. Ta langes pattu, veenis Aadamatki endaga ühinema ja määras sellega oma järglased hukatusse, kui nood ei veeda oma elu patukahetsuses. Eeva müüti uurinud vaimulikud – sageli elasid nad pühendumuse märgiks tsölibaadis – umbusaldasid seetõttu naisi, aga ei pidanud neid niivõrd ketseriteks, kuivõrd ohtlikeks mässajateks. Naiste mõistust on ilmselt kerge saatanlike valedega eksitada, kirjutasid kirikuisad, ning mis veel hullem: oma nobeda keelega meelitavad nood siis patuteele ka mehed.
Just nagu kunagi oli Eeva lasknud saatanal end hukutada, nõnda arvati 15. sajandil paljud naised olevat vanakurja seatud kiusatustele vastuvõtlikud. Need ahvatlused polnud väidetavalt üksnes vaimset laadi, vaid saatan öeldi ilmutavat end ka füüsilisel kujul ja pakkuvat praktilist abi. 1840. aastal arvasid demonoloogid, et kui naine on vaene, võib saatan pakkuda talle raha või asju ning teha ta päriselt rikkaks. Kui naine ei taha meeste sõna kuulata, võib vanakuri ta nende võimu alt vabastada. Seltsi ihkava naise juurde võib ta ilmuda armukese või lemmiklooma kujul. Kui naine ihkab kellelegi kätte maksta, hävitab saatan tema vaenlased. Pimedusevürst võib ilmutada end nii inimese kui loomana – tuttava ja heasoovlikuks peetava hingelisena. Aga pakkudes sulle teeneid, nõuab ta vastutasuks su hinge, mille kaudu oled seotud Jumalaga ja loodad pääseda taevasse. Kui sõlmid saatanaga lepingu – loovutad osutatud abi eest talle oma hinge –, vajutab vanakuri sulle templi, olgu siis mingi laigu või kasvajana, näitamaks, et kuulud talle. Seejärel annab ta sulle ihaldatud väe ja sinust saab nõid. Nõid võib teha haigeks oma vaenlase naise, panna kinni tema lehma piima, kahjustada tema vara, saaki või tervist või ta koguni tappa, seletasid demonoloogid. Kui leping oli juba sõlmitud, polnud nõida enam võimalik päästa. Ta oli siirdunud kristliku kiriku vastandi ja kurja kaksikvenna, saatana kiriku rüppe. Et sooritada oma rõvedaid riitusi, kogunesid selle liikmed „sabatitele” – seesama nimetus, millega juudiusulised tähistavad oma pühapäeva. Nendel koosviibimistel, kuhu nõiad mõnede arvates lendasid loomade või luudade seljas, kummardati ja teeniti saatanat ning ahvatleti äsja värvatuid kinkima oma hinge vanakurjale. Saatan polnud demonoloogide veendumust mööda pelgalt võrgutaja ja kurjuse sünnitaja, vaid nende uue teaduse järgi sai temast nõidade jumal ja imetegija, keda teeniti tappes ja hävitades. Selline polaarne mõtteviis – üks või teine, Jumal või saatan, vaga või ketserlik, kristlane või nõid – rajas teed massilistele nõiaprotsessidele. Eks olnud nõiad ju lõppude lõpuks Jumala ja inimkonna vaenlased, kellele sai vastu astuda ainult ühtviisi: nende üle oli vaja kohut pidada, nad tuli süüdi mõista ja hukata. Kirikud ja riigid mõistsid kohut sadade nõidade üle ning hukkasid, vangistasid või pagendasid nad kui Jumala ja inimkonna vaenlased.
Muidugi ei rajanenud see tõsielul, vaid demonoloogide teoorial. Seda, et maagia on päriselt põhjustanud haigusi ja surma, oli võimatu tõestada, saatanlike sabatite kohta ei leidunud ainsatki füüsilist asitõendit ja suusõnalised kirjeldused erinesid üksteisest suuresti. Aga kui me ei usu, et nõidumises süüdistatud inimesed tõepoolest tapsid oma vaenlasi needuste ja saatana kiriku rituaalide abil, siis millega neid süüdistusi seletada? Suurt osa mängivad selles süüdistajate naistepõlgusel rajanev hirm, viha ja diskrimineerimine. Enamik süüdistatuid olid vaesemad naised, keda paljud nende ebatavaliste usuliste vaadete või sõnakuse tõttu ei sallinud. Leidus küll ka suhteliselt jõukaid, kes olid kogukonnale millegipärast vastukarva. Mõni naine oli vana või üksik lesk. Palju oli siiski noori naisi, osa lastega, osa ilma, ühed abielus, teised vallalised, ühed töötasid, teised kerjasid. Sageli oli kogukond ka ise sellest aru saades nendele naistele ülekohut teinud, neid kiusanud või naeruvääristanud, jätnud neile abi andmata või töö pakkumata. Muidugi ütlesid need naised teinekord selle kohta teravaid sõnu. Siis äkki juhtus nõiduses kahtlustatavat naist solvanud inimesega midagi: tema lehm lõppis, tema last vaevasid nägemused, laev, millel ta sõitis, läks põhja. Teised hakkasid mõtlema, et selle taga oli konkreetne nõid. Solvatud olidki ehk proovinud mõnd maagiavõtet. Sageli polnud nendel inimestel ühiskonnas erilist mõjujõudu ning mõte, nagu võiksid nemad, tähtsusetud inimesed, saavutada midagi maagia abil, pakkus neile lootust, mis oli tegelikkuses piiratud nende usust, soost ja majanduslikust seisundist tulenevate väheste võimalustega. Mõnikord ei viidanud aga miski sellele, et kahtlusalune oli üleüldse maagiaga tegelnud.
Oli kuidas oli, aga kui süüdistatud kinni võeti ning võimukandja või kohtuniku ette tariti, tunnistasid nad nii mõnigi kord, et olid kasutanud nõiakunsti, või vähemasti seda, et usuvad maagiasse. Süüdistatud nõial olid nõiakunstist ja maagiast omaenda pärimuslikud ja ülekuulajate hirmudest sageli hoopis erinevad arusaamad. Omaenese tarkusele tuginedes oleks nõid rääkinud, et on lausunud pigem raviloitse kui needusi; öelnud, et pole suhelnud deemonite, vaid mingite tabamatute vaimudega; ta oleks kõnelnud haldjate ja kummitustega sõlmitud tehingutest, mitte saatanakummardamisest. Surve all aga sissejuhatus. kes on nõid?
paindus tema jutt tõenäoliselt nii sarnaseks süüdistajate omaga, et süüdimõistmine mõjus põhjendatult.3
Mõnel maal kahtlusaluseid piinati – suures osas Euroopas oli see seadusega lubatud –, kasutades nimelt selleks otstarbeks välja mõeldud piinariistu. Kui need käiku lasti, võis piinatav tunnistada mida tahes: nõidade kogunemisi, saatanakummardamist, orgiaid, hauarööve, imikute tapmist, lendamist ja kannibalismi. Ülekuulaja küsimused võrsusid tema enda hirmudest – sellest, mida ta pidas kurjaks, keelatuks või tabuks – ning nendele vastasid ka ülestunnistused. Ning kui mõnes ühiskonnas oligi piinamine ehk keelatud, ajasid ülekuulavad tähtsad tegelased – kirikuisad ja kohtunikud, lordid ja kuningad –nõiduses kahtlustatavale ikkagi hirmu nahka. Tavaliselt ei pööranud säärased mehed temasugusele naisele mingit tähelepanu, seepärast rääkis vaene hing, mida temalt kuulda taheti. Teda võidi hirmutada ja ähvardada, talle võidi valetada. Mõnel pool oli lubatud keelata kahtlusalusel magada, sest seda ei peetud piinamiseks.4 Säärase surve all võis õnnetu naine manada mälusopist esile mõne kunagi kasutatud loitsu, kaupmees Peterist mõeldud vihased mõtted, külanaisele Annale näkku paisatud kurjad sõnad.
Ja isegi kui süüdistatav polnud teinud vähimatki paha ega tunnistanud ülekuulamistel midagi, saadeti ta ometi kohtusse, kus temasuguste kohta otsused langetati. Keskaegse reformistliku Euroopa jurisdiktsioonis valitses suur segadus. Maades, kus ametlik usk oli katoliiklus (laias laastus Kesk-, Lõuna- ja Ida-Euroopa), juhtisid sageli nõiaprotsesse inkvisiitoritena tuntud kirikuametnikud, kuid piiskoppidel, parlamentidel, ilmalikel võimukandjatel ja kohalikel rahukohtunikel oli peale selle veel oma jurisdiktsioon. Protestantlikes piirkondades (enamjaolt põhjas ja läänes) olid kirikukohtute asemel riiklikud. Kui demonoloogia kandus edasi lääne poole, Ameerikasse, võisid nõiaprotsessi algatada ka lihtinimesed, väikesed ametnikud või amatööridest uurijad. Riigikohtutes polnud inkvisiitoreid. Selle asemel andsid rohked süüdistajad tunnistusi kohtunike või vandemeeste kogule, kes langetas otsuse. Nõiduses süüdistatu võidi kohtuistungil õigeks mõista ja vabastada. Aga talle võidi määrata ka karistus: patukahetsus, vangistus, väljasaatmine või surmanuhtlus: poomine või
tuleriidal põletamine. Sõltus piirkonna kiriku või riigi seadustest, kas ta langes häbi alla, pagendati või hukati rahva vaenlasena. Sest see oligi 15. sajandi lõpul vastus küsimusele, kes on nõid: nõiad kehastasid kogu maailma kurjust. Nad olid vaenlased.
Rääkides seitset sajandit hõlmavat lugu, näitab „Nõidus. Kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi”, kuidas nõia mõiste alguse sai, ajas kasvas ja muutus, kuid ei kadunud. Sellele anti hoopis uus sisu, nii et nõidade üle mõistetakse kogu maailmas kohut ka tänapäeval. Raamatu keskmeks olev arusaam, et nõid on saatanaga mesti heitnud kuri inimene, levis kristlikus maailmas 15.–18. sajandini. Esimeses osas jutustatakse kuus nõiaprotsessilugu, alustades nendest, mida juhtisid kõrged kiriku- ja riigitegelased, ning jätkates sellistega, mille eesotsas olid demonoloogide arusaamad omaks võtnud tavalised kodanikud.
Kõik esimese osa nõiad on naised. Põhjus, nagu juba märgitud, oli see, et naiseliku tarkuse ees tunti 15.–18. sajandini peetud nõiaprotsessides Eevaga juhtunut teades erilist hirmu. Kogu ajaloo vältel on naistel takistatud omandada haridust teoloogias, juuras, meditsiinis ja teisteski valdkondades. Sealjuures on õrnem sugu ikkagi ilmutanud täpseid teadmisi naisekehast ja kõigest, mis puudutab majapidamist. Keskajal ja uusaja algul arvati sageli, et need teadmised on omandatud maagia abil. Peaaegu igal pool oli naistervendajaid, -põetajaid, -loitsijaid, -nõuandjaid ja -ämmaemandaid, kes sageli teenisid oma teadmiste abil ka elatist. Just niisugused olid mõned nõiad, kellest esimeses osas juttu tuleb.
Et aidata haiget last, laususid need naised palveid ja loitse ning soovitasid – olgu õigesti või mitte –, kuidas teda toita ja hooldada. Et õnnistada viletsat õlletegu või parandada piima, võisid nad visata õllevaati või piimanõusse kuumaks aetud raudeseme. Nad võisid panna haigele käe peale, et edastada tervendavat väge, või soovitada mingit ürditõmmist. Nad võisid müüa amulette, nagu riidest kotikesse pandud seemneid, kuivatatud loomajala või kirjutatud palve. Sääraseid palveid, soovitusi ja ohutisi kasutasid peale rahvatohtrite teinekord ka tavalised koduperenaised ja aadlidaamid ning koguni mõned mehed. Aga kiriku- ja riigiisadele hakkasid säärased võimu märgid närvidele sissejuhatus. kes on nõid?
käima. Mõnikord pidasid nad – ja õigustatult – säherdusi vahendeid lihtsalt kasutuks, aga samuti kahtlustati nende puhul saatana kätetööd: kui need ei toiminud loomulikul moel ja kirik polnud neid heaks kiitnud, võis ehk mängus olla midagi deemonlikku. Paljud patsiendid ja muud kunded, kellele maagia polnud hästi mõjunud, olid selle arvamusega nõus. Säärased kahtlustused ja tõik, et naissugu seostati patuga, olidki põhjus, miks maagiavõtteid kasutavad naised sageli nõidumises süüdistatuna kohtu alla sattusid.
Aga nende kõrval süüdistati teisigi naisi: nii neid, kes olid kasutanud arvatavate nõidade abi, kui ka neid, keda kahtlustati nõidumises muudel põhjustel. Alust arvata, et üks või teine naine võib olla nõid, andsid muu hulgas ketserluse ja liiderlikkuse kahtlustused. Mõnda esimeses osas käsitletavat nõida peeti uskmatuks, mõnda „vale” kristliku sekti liikmeks ja mõnda kiriku võimule vastuhakkajaks. Osa põlisrahva hulka kuulunud naisi kummardas oma rahva usku. Mõni naine, kellest oli esimeses osas juttu, arvati pidavat oma mehe kõrval armukest ja oli ilmale toonud sohilapse. Ning nii üks kui teine inimene tähendas, et nad on patustanud kristliku moraali vastu. Abieluvälised seksuaalsuhted ja vallalisena sünnitatud laps kutsusid esile põlastuse, neid seostati eriliste naiselike salateadmistega suguelu ja viljakuse kohta.
Paljudes maades moodustasid naised süüdistatutest 75–90 protsenti, mis on tohutu suur enamus. Kohtu alla sattus küll mehigi ja mõnel pool olid nad kahtlustatavate seas koguni ülekaalus. Aga enamjaolt oli nõidumine siiski naistele omistatav kuritegu. Osa ajaloolasi on tõlgendanud neid kohtuprotsesse soolise tagakiusamisena, mille põhjused on – kui mitte lausa otseselt, siis kaudselt ikkagi – seksuaalset laadi, aga enamik teadlasi on uurinud süüdistuste taga olnud majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi tegureid. Ühe veenvalt mõjuva käsitluse järgi oli vaestel inimestel suurem tõenäosus kahtluse alla langeda kui rikastel. Tõenäolisemad kahtlustatavad olid ka inimesed, kes paistsid teiste seast silma oma iseloomu, uskumuste, käitumise või sobimatuks peetud eluvalikute poolest. Nõiaprotsesse sünnitasid kogukondi lõhestanud usulised ja poliitilised hõõrumised. Kui Euroopa hakkas 15. sajandil kogu maailmas kolooniaid hõivama, valiti süüdistatavateks mõistagi põlisrahva hulka kuuluvaid inimesi, kes usundi ja rassi poolest
sissejuhatus. kes on nõid?
kolonistidest erinesid. Kõik need tähelepanekud on tähtsad ja võetakse selles raamatus arutuse alla. Üllatav on siiski tõik, et teadlased naissoost kahtlusaluste nii suut ülekaalu pahatihti eiravad või mainivad üksnes möödaminnes nagu midagi täiesti iseenesestmõistetavat või muude seletuste kõrval teisejärgulist.5 See raamat tõstab esile fakti, et naised – ükskõik missugused – olid ülekaalukalt nõiaprotsesside peamised ohvrid. Misog üünia ehk naistepõlgus kummitab ka praegu kogu maailma kultuure. Kui jätame selle tõiga kahe silma vahele, siis ei suuda me täielikult mõista nõiajahina tuntud tagakiusamist ega anna endale aru, et väidetavat nõidust kasutatakse endist viisi relvana ka tänapäeval.
Kui demonoloogiline nõiakuvand oli kord juba loodud, polnud abi sellestki, et maailm muutus ning „valgustusajastu” soosis rohkem süvitsi minevaid teaduskatseid ja suuremat ususallivust. 18. sajandi keskpaiku polnud kristlikul maailmal enam vaja, et nõidade üle peetaks massilisi kohtuprotsesse, meetodid olid kaudsemad, nüansid peenemad. Mõttemaailm ja seadused hakkasid muutuma. Õnnetustele leiti teistsuguseid seletusi, sageli aitasid sellele kaasa loodusseaduste parem tundmine ja avardunud meditsiiniteadmised. Vastandavat must-valget käsitlust hakkas asendama teadusuuringutes avalduv paljusus, bioloogia, filosoofia ja majanduse keerdkäikude lahtimõtestamine. Demonoloogia taandus ja pärast Prantsuse revolutsiooni võimust võtma hakanud vandenõuteooriad leidsid uue vaenlase salaühingutes: vabamüürlastes, jesuiitides ja illuminaatides. Rahule ei jäetud teisigi vähemusrühmitisi: nagu aegade jooksul ikka, sattusid sageli löögi alla juudid.6 19. sajandi lõpupoole nähti vaenlasi tõenäoliselt spiritistides, anarhistides, kommunistides, sufražettides ja homoseksuaalides, 20. sajandil lisandusid sellesse nimekirja inimõiguste eest võitlejad ja kolonialismivastased rahvuslased.
Neid enam nõidadeks ei nimetatud ning oht, mida neis kehtivale korrale nähti, varieerus, aga sageli – ning kõnekalt – nimetasid nad enda vastu korraldatud rünnakuid nõiajahiks. Ja tõsi mis tõsi, viis, kuidas kahtlusaluseid koheldi, tuletas nii mõnigi kord meelde varasemate sajandite nõiaprotsesse. Nendele uut liiki nõiaprotsessidele keskendutakse teises osas: ehkki postdemonoloogilised, tuginesid need ikkagi demonoloogia binaarsele mõtteviisile. Vanad mõttemaailmad
on üllatavalt visad surema ja sisevaenlase kinnisidee polnud kuhugi kadunud. Inimesed nõudsid ikka, et leitaks patuoinad, ning poliitikud vajasid endiselt vaenlasi. Raamatu teise osa metafoorsed nõiad on samuti naised, eriti vaesemad naised, ja mehed, kes torkasid silma oma religioossete või kultuuriliste vaadete, üldtunnustatust hälbiva seksuaalsuse või ebatraditsiooniliste usukommete poolest. Kui kunagi kardeti saatana kirikut, siis selleks ajaks olid inimestel vanakurjast uued arusaamad.
Aga paljud inimesed uskusid vanasti ja usuvad ka nüüd, et nõiad on tõepoolest olemas. Kristlikus maailmas pole sugugi mitte kõigi teadvusse jõudnud ühiskonna ilmalikustumine, poliitiliste struktuuride revolutsioonilised muutused ega arusaam, et kodanikud peaksid hoolima rohkem ühiskonnast kui usust. Koloniaalajastul, 18. sajandi lõpust 20. sajandini levis kristlus kogu maailmas jõudsalt ning misjonärid ja usklikud võtsid – tahtsid nad seda või mitte – endaga uude kohta kaasa ka demonoloogilise nõiakuvandi. Sealsetes maades, kultuurides ja religoonides kohtasid nad teist laadi nõiakunsti ja maagiat ning muutsid neid, lisades pärimuslikele uskumustele pahatihti demonoloogia. Seepärast ei arva maailmas sugugi mitte kõik inimesed, et nõidu pole olemas.
Nõidade ja nõiduse ajaloolise ülevaate lõpetab raamatu kolmas osa, kus uuritakse kahe mandri, Aafrika ja Põhja-Ameerika tõeliste ja metafoorsete nõidade ja nõiajahtide tähendust. Maailmas kiusatakse paljudes paikades veel tänapäevalgi masendavalt sageli raevukalt kaasinimesi, keda arvatakse suhtlevat deemoniga või kahtlustatakse nõiduses; kas siis täiesti ametlike või omaalgatatud nõiaprotsesside järel võidakse nad pagendada, vangistada või tappa. Leidub ka neid, kes kuulutavad end rõõmuga nõiaks, järgides mõnd tänapäeva paganlikku usundit, mille kohaselt maagia on päriselt olemas, ja seda kasutatakse teinekord tõhusa relvana poliitiliste vaenlaste vastu, enamasti aga isiklikes huvides. Ka need inimesed võivad langeda tagakiusamise alla.
Nõid kui niisugune on pakkunud ajaloolastele ammu huvi, aga sageli käsitlevad nood mingit hulka kahtlusaluseid üksnes nii palju, kui on vaja tõestamaks oma teooriat. Olusid ja nende inimeste – teie- ja
sissejuhatus. kes on nõid?
minusuguste inimeste – elu on pahatihti eiratud. See raamat soovib rääkida nõidumises süüdistatute loo, lähtudes suuresti nende endi vaatenurgast ja lisades viimase aja uuringutes ilmsiks tulnud teavet nende tausta, perekonna, uskumuste, lootuste ja hirmude kohta. Niisiis pole see tagakiusajate, vaid nende lugu. Me näeme, mis juhtus nendega mingis sotsiaalses, poliitilises ja majanduslikus kontekstis, aga rõhk on sellel, kuidas nad juhtunut tajusid. Nõiaprotsesside eesmärk on panna oma võim teiste üle maksma – vaenata, vaikima sundida, hukka mõista ja tappa. Adumata valu ja ahastust, mida see võis tekitada, ei suuda me mõista, kui ebaseaduslik ja üdini halb säärane tagakiusamine oli. Ja kui me seda ei adu, kuidas saame siis selle vastu võidelda? Seepärast olen püüdnud igal võimalikul juhul pääseda süüdistatutele ligi; ma kutsun neid nimedega, mida nad ise enda kohta kasutasid, kujutlen, mida nad võisid näha, kuulda, haista ja mõelda. Mõnikord arvatakse, et just naiste lugusid on võimatu unustusehõlmast välja kiskuda. Tegelikult pole see alati nõnda. Nende naiste elu kohta käivad andmed on lünklikud sellepärast, et kohtuprotokollide kirjutajad olid mehed, kelles ühiskond oli kujundanud naisteviha ja kellele hukkamõistetute elu huvi ei pakkunud. Aga põhjalikumad uurimused ja loominguline lähenemine aitavad täita nii mõnegi lünga. See lugu ei põhine oletustel; selle algallikad ja ekspertide uurimistööd on märkustes ära toodud. Uurimustele tuginedes soovib see raamat võtta süüdistatutelt neile omistatud nõiaidentiteedi ja lasta teil neid tundma õppida.7
Nõiad sünnivad jätkuvalt inimeste hirmudest, nad kehastavad võõrast ja vaenulikku ning nõiajahid on võimulolijatele kasulik tööriist. Viimasel kolmel sajandil on mõne vähemuse mõjujõud kasvanud ning nõiakuvand on endiselt hea abivahend, mis võimaldab neid alla suruda. Ehkki ootuspärane oleks kuulda nõiaprotsessidest harvem, kuuleme neist paraku järjest sagedamini. Kui olete selle raamatu läbi lugenud, oskate nõia loodetavasti ära tunda ning asute tema poolele, selle asemel et toetada pealekaebajat, inkvisiitorit, protsessi kohtunikku või nõiakütti. Tagakiusamise ajalugu ja kombeid on tänapäeval ülitähtis mõista, sest nagu näeme, mõistetakse nõidade üle ikka veel kohut.
Esimene peatükk
Helena Scheuberini protsess. Demonoloog materdab nõidu
Austrias Innsbruckis seisab maja, mille kudsed katuseplaadid säravad Alpide päikese käes. See asub linna peaväljakul; kuldse katuse all olevalt rõdult avaneb vaade turuplatsile. 1840. aastatel kuulus see maja Innsbrucki valitsejatele: Austria ertshersogile Sigismundile ja tema naisele Katharinale. Sigismund oli väikevürst, üks Euroopa rikkaimaid katoliiklasest vürste. Tema akendest võis näha turuputkasid, kus müüdi Veneetsia klaasi, Hiina ja Indoneesia siidi ja vürtse, Alpi soola ja hõbenõusid ning Saksa vorsti ja veini. Raha – kroitserid ja hiljem hõbetaalrid, mis panid aluse dollarile – voolas Innsbrucki selles linnas kohtuvatelt Itaalia ja Saksa kaubateedelt. Linnakodanike jõukus oli kõigile näha: see avaldus luksuslikes asjades ja koguni kuldsetes katuseplaatides. Sigismundile varandust kokku ajavad kaupmehed elasid väljaku kõrval ja Inni jõge ületava silla, linnale nime andnud Inn’s Brücke ümbruses. Pühade ajal peeti seal pidusid, etendati lõbusaid jante ja religioosseid draamasid. Struudlit mugivat ja heledat Tirooli õlut kaanivat rahvast lõbustasid aafriklastest tantsijad ja poolakatest muusikud. Väljakul paiknesid ka linnavalitsuse hooned ning 1485. aasta 29. oktoobril, laupäeval, võis näha raekotta siirdumas kõrgeid aukandjaid. Nende seas oli hulk pikas rüüs preestreid, keda mustad villased rõivad kaitsesid hilissügise jaheduse
nõidus. kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi
eest. Ametnikud sebisid ringi, kaenla all raamatud ja paberid. Need olid nõiaprotsessi tarvis kogutud materjalid.
Innsbrucki raekoda oli linna administratiivne süda. Seal kohtusid tööasjus nõunikud, alumisel korrusel olid poed ning koosolekusaalide ja ametiruumide kohal kerkis taeva poole hiiglaslik, 180 jala kõrgune vahitorn. Sellest tornist hoidsid vahimehed silma peal nii linnaelul kui ka sellel, mis toimus maal, väljaspool müüre. Nende kohus oli märgata tulekahjusid, sissetungijaid ja korrarikkujaid, et nood kinni nabida ja toimetada raekoja vanglasse. Nendes kongides istus 1485. aasta oktoobris seitse nõidumises süüdistatut, et astuda kohtu ette. Kõik olid naised: Helena Scheuberin, Barbara Selachin, Barbara Hüfeysen, Agnes Schneiderin, Barbara Pflieglin, Rosina Hochwartin ja Rosina ema, samuti Barbara. Naisi oli juba küsitletud raekoja nõupidamiste saalis, kus pidi aset leidma ka nende kohtuprotsess, ning kõiki oli hoitud vangis mitu nädalat. Nende kohtunik inkvisiitor Heinrich Krämer pidi nüüd süüdistama neid nõidumises. Inkvisiitorid olid kõrged katoliku kiriku ametiisikud, kes uurisid ketserlust – uskumusi, mis rääkisid vastu kiriku õpetustele. 15. sajandi lõpuks oli osa kirikumehi hakanud pidama nõidumist ketserluseks, mille harrastajad kummardavad saatanat. Üks neid uue põlvkonna mõtlejaid oli demonoloog Heinrich Krämer. Et oma demonoloogilist teooriat tutvustada, soovis ta korraldada näidisprotsessi.
Nõiad ning soov vaigistada teisitimõtlejad olid saanud Krämerile kinnisideeks ning selles peituvadki Innsbrucki 1485. aastal vapustanud nõiaprotsessi juured. Heinrich Krämer oli sündinud Elsassis Schlettstadtis 1430. aasta paiku. See oli aeg, kui reformaatorid ründasid sealses piirkonnas katoliku kiriku hierarhiat. Noorel Heinrichil oli nutti, mida läks vaja, et kirikut kaitsta. Temast sai munk – poodniku pojale oli see suur samm – ning ta tõusis ametiredelil kiiresti. 1474. aastaks oli Heinrich Krämerist saanud inkvisiitor, kes uuris kõiki ketserluse vorme, aga kõige rohkem kütkestas teda just nõidus. 1480. aastatel toetas enamik kirikuisasid toona levinud vaadet, et nõiad on tühipaljad fantaseerijad, kelle tegevus piirdub kaetuste ja loitsudega. Viimase poolsajandi jooksul esile kerkinud mõjuvõimas vähemus, kelle hulka kuulus ka Krämer, oli paraku hakanud arvama, et nõiad
on saatanakummardajad, kes on andnud hinge kuradile, palvetavad tema poole, tapavad loomi ja inimesi ning teevad kõikvõimalikku muud kurja, mida iganes suudavad välja mõelda. Või pigem, mida suutis välja mõelda Heinrich Krämer.1 Tsölibaadis elava mungana ei teadnud see mees naistest, keda ta süüdistas, õieti midagi. Tema kujutlustes olid nood tühised edevad võrgutavad olendid, kes ihkasid üksnes seksi ja võimu ning keda ei saanud usaldada. Samamoodi kui meie digitaalajastul tekkinud incel-kultuuri esindajad, otsisid keskajal paljud kirikumehed võimalust süüdistada naisi seksuaalsuses, paljastades samal ajal, et on ise sellest teemast vägagi huvitatud. Selle üle mõtiskledes jõudis Krämer järeldusele, et kuna saatan on meessoost, astuvad naisnõiad sõlmitud sobingus temaga suguühtesse. Just nagu Eevagi, kasutavad nad seejärel oma võimu meeste petmiseks. Tundub hämmastav, et kirikumehed võisid välja mõelda ja levitada sääraseid uskumusi, aga ometi kinnitas uus demonoloogiline mõtteviis kirikuringkondades kanda.
Omaenda demonoloogiateooria ja nõiajahimeetodi oli Heinrich Krämer aasta varem välja töötanud Innsbruckist umbes sada miili lääne pool asuvas Ravensburgis. Ta oli jõudnud sinna 1484. aastal, kaasas kiri kohalikult feodaalisandalt, tolleltsamalt Innsbrucki kuldse katusega maja omanikult ertshertsog Sigismundilt, kelle valitsuse all polnud üksnes suurem osa Austriat, vaid ka hulk Saksa, Ungari ja Itaalia alasid. Linnavõimudega koostöös kuulas Krämer piinamismeetodeid kasutades – Austria inkvisiitorina oli tal selleks paraku õigus – naised üle. Ravensburgis keskendus ta kahele vangile: Mindelheimi Annale ja Agnes Baderinile. Selle küsitluse ajal viis ta hirmunud naised niikaugele, et mõlemad tunnistasid end lõpuks süüdi. Nad kinnitasid Krämeri süüdistusi: jah, nad olid tapnud hobuseid, kutsunud esile torme ja kummardanud saatanat. Anna ja Agnes tunnistasid, et olid olnud saatanaga suguühtes ning sundinud nõidusega koguni ühe mehe peenise kaduma. Miks? Sest Krämeri hüpoteesi järgi vihkasid nõiad mehi ja soovisid nood kohitseda. Säherdune naeruväärne hüpotees võis tekkida üksnes meeste valitsetud ühiskonnas, aga nii veider, kui Krämeri peas sündinud teooria ka polnud, Anna ja Agnes põletati selle tõttu elusalt.2
Augustis 1485 jõudis Heinrich Krämer Innsbrucki. Pärast Ravensburgi hukkamisi oli ta kandnud oma edukast nõiajahist ette ertshertsog Sigismundile. Teoreetiliselt ei allunud tema kui kirikumees Sigismundi ilmalikule võimule, aga praktilistel poliitilistel põhjustel vajas ta oma uurimist jätkata soovides siiski Sigismundi nõusolekut. Ettekande oli ta teinud ka paavstile ning pärast seda olid tal valitsejale ette näidata paavsti dekreedid, milles tunnustati tema demonoloogilist tegevust ja kästi ertshertsogil temaga koostööd teha. Paavsti soosingut säilitada soovides ei jäänud Sigismundil seega üle muud kui teda aidata. Mõistagi ei tahtnud ta lasta ketseritel ja nõidadel oma ertshertsogkonnas segamatult tegutseda, aga just see oht seal Krämeri kinnitust mööda valitses.
Ebalevalt suhtus Heinrich Krämerisse ka Brixeni piiskop, kelle piiskopkond oli Sigismundi ertshertsogkonna osa. Pärast ertshertsogi, paavsti ja eelmise piiskopi vahel aastakümneid maade, usuinstitutsioonide, kohtute ja maksude pärast kestnud poliitilist konflikti oli piiskop Georg Golser alles hiljaaegu ametisse kinnitatud. Tal ei olnud vähimatki tahtmist kahjustada enda ja Sigismundi suhteid, mis olid just jõudnud paraneda. Heinrich Krämer oli tema silmis tubli teadlane, paavsti kirjad avaldasid talle muljet ning tal polnud mingit põhjust mehe motiive kahtluse alla seada, aga võttes kuulda Sigismundi soovitust, saatis ta mitmele usaldusväärsele kolleegile kirja, milles palus neil jälgida inkvisiitori tegevust, jättes seejuures mõistagi mulje, nagu aitaksid teda. Georg Golseril oli nagu Sigismundilgi õigustatud mure, et sündmused võivad kontrolli alt väljuda. Kumbki ei võinud paraku aimata pöördelist rolli, mida oli selles loos määratud mängida ühel naisel – inimesel, kellel polnud vähimatki tegemist kiriku- ega riigiasjadega, kes ei olnud tähtis kaupmeheproua, teoloog ega poliitik, vaid kes pidanuks istuma vagusi, sel ajal kui mehed räägivad vaimsetest asjadest. See naine oli esimene, kes Innsbruckis nõiana uurimise alla sattus, ja tema nimi oli Helena Scheuberin.
Helena oli sündinud ja kasvanud Innsbruckis. Kaheksa aastat enne Krämeri tulekut oli ta abiellunud kaupmees Sebastian Scheuberiga. Perekonnanimi Scheuberin on tuletatud tema mehe nimest naissoole viitava in-sufiksi abil, tema neiupõlvenime me ei tea. Kui Helena
1477. aastal abiellus, oli ta oma abikaasale hea partii ning tal oli nagu tema mehel Sebastianilgi olnud ka varem austaja: ertshertsogi kokk. Seega mitte mingi lihtne leemesegaja, vaid ertshertsogi köögipealik. Helena südant ei suutnud mees siiski võita ning ta abiellus ühe Baieri naisega. 1485. aastal, kui Helena võis olla kolmekümnendates eluaastates, kõndis too mees oma naisega Sigismundi majast Heinrich Krämeri juurde ja süüdistas Helenat nõidumises. Kokk rääkis Krämerile, et enne kui Helena abiellus, oli neil olnud armusuhe ja naine „oleks meeleldi” temaga abiellunud. Lahku minnes olid nad tema jutu järgi jäänud sõpradeks. Helena oli abiellunud Sebastian Scheuberiga ja käinud pärast seda endise kallima pulmas. Aga kes keda õieti maha jättis? Kui Helena oli sellest mehest nii sisse võetud, miks abiellus ta siis enne teda? Kuulujutud said alguse mehe pulmas. Kokk – tema nime tunnistustes ei nimetata, sest tal oli lubatud esitada süüdistused anonüümselt – väitis, et Helena oli öelnud pulmapeol tema pruudile: „Sulle ei ole määratud elada siin majas palju päevi õnnelikult ja tervena.”3 Võib-olla pidas ta selle all silmas midagi täiesti süütut, võib-olla ei öelnud ta seda üldse, võib-olla ta ütles tõesti selle vaenuliku lause. Pruut igatahes tajus selles ähvardust talle nõidus peale panna. Heinrich Krämerile 1485. aasta 18. otoobril tunnistust andes väitis naine, et on olnud pärast seitsme aasta taguseid pulmi kõigest ühe kuu terve. Helena oli jäänud oma pulmadest möödunud ajal ilusaks naiseks. Naabrite jutu järgi oli tal olnud „lähedane sõprus” rüütel Jörg Spiessiga ning too oli soovinud enamat, 4 aga Helena oli tema lähenemiskatsed tagasi lükanud. Mees oli olnud masendatud ning 1485. aasta kevadel ootamatult surnud. 15. oktoobril vastas Spiessi pere nõiasüüdistajate esitatud avalikule üleskutsele – Krämer oli lasknud selle jumalateenistuse ajal kantslist maha lugeda – oletusega, et Helena oli Jörgi mõrvanud. Viimase vend Hans ütles, et Jörg oli tol päeval einestanud koos Helenaga. Ta oli tundnud end halvasti juba enne, aga pärast sööki ilmutas ärevuse märke, tõmbas end kägarasse ja rääkis segast juttu mürgist. „Olen söönud midagi, mis viib mu hauda,” öelnud ta. „Ja põhjus, miks ma suren, on see, et too naine tappis mu!” Jörg saatis teenija ostma väidetavalt universaalset vastumürki ja kutsus arsti, kellega oli varemgi nõu pidanud. See tohter oli käskinud
tal Helenast eemale hoida, aga Jörg polnud kuulanud.5 Nüüd kui arst proovis teda rahustada, kukkus Jörg Spiess kokku ja heitis hinge. „Nendest sündmustest teadsid linnas kõik,” ütles Jörgi vend Hans Krämerile. Helena oli kõigest 5000 elanikuga väikelinnas tuntud inimene, noor ilus rikas naine, kelle üle armastati keelt peksta. Ja nagu oleme näinud tänapäeva kuulsuste puhul, kaasnes toonagi keelepeksuga kriitika.
Heinrich Krämerile esitatud tõenditest ilmneb, et Helenat oli enne seda nõidumises kahtlustatud juba vähemalt seitse aastat ja lõpuks siis oli neile kahtlustustele lisandunud süüdistus, et ta tappis Jörg Spiessi. Õnnetuseks oli Hans Spiessil sääraseid kõlakaid hõlpus levitada, sest nii nagu varem Helena kohta halba rääkinud kokk ja mõni teinegi tema peale kaevanu, nõnda töötas ka tema ertshertsog Sigismundi hoovkonnas. Peale selle oli ta Sigismundi armukese Anna Spiessi sugulane.6 Olgu ertshertsogi lossides ja linnamajades või väljaspool neid, igal pool puutus Hans Spiess kokku ülikute ja preestritega. Mees kontrollis koguni seda, kes ertshertsogi jutule pääsevad. Hiljem on ta Rosina Hochwartini ja tolle ema kohta antud tunnistustes seletanud, et tema võimuses oli takistada igasugu lobistidel Sigismundi tülitada. Ta ütles oma mõjuvõimu olevat isegi nii suure, et üks naine pakkunud talle altkäemaksuks kümmet kuldfloriini – tänapäeva vääringus mitusada dollarit –, kui ainult saaks esitada palvekirja. Oli see Hans Spiess, kes veenis Sigismundi lubama korraldada Innsbruckis nõidade tegude kohtu-uuringuid? Süüdistuste esitajatest oli veel vähemalt kaks meest Sigismundi teenistuses ning üheskoos võisid nad mõjutada ertshertsogit Heinrich Krämeri tegevusele kaasa aitama – eeldatavasti sooviga eksperti kaasates nõidumissüüdistuste lõpptulemusena oma vaenlastest lahti saada.7
Kui nõnda, siis ei arvestanud nad plaane sepitsedes Helena Scheuberiniga. Ta polnud mitte üksnes ilus ja rikas naine, vaid ka tugev isiksus, kes ei kõhelnud oma arvamust välja ütlemast. Osa ajaloolasi kujutab teda tülitekitajana, kes Heinrich Krämerile 1485. aasta augustis vaenukinda heitis, aga Helena oli kindel, et nõiajaht kui selline on väär, ega näinud põhjust, miks ei tohiks ta seda välja öelda. Paistis, et õigus on talle enda turvalisusest tähtsam. Krämer oli vaevu kohale
jõudnud, kui Helena tema nõiajahiüritust ründama asus, ehkki teda ennast polnud veel süüdistatudki. Hiljem kirjutas Krämer piiskop Georg Golserile, et „vähe sellest, et ta minu kallal algusest peale (olin jõudnud linnas olla napilt kolm päeva) kogu aeg hambaid teritas. Ükskord, kui möödusin temast ega teinud temast välja, sülitas ta maha ja tõi avalikult kuuldavale järgmised sõnad: „Päh, sina! Sa räpane munk! Et sa langetõppe jääksid!”” Tekib mulje, nagu oleks Helena epilepsiat nimetades Krämerit neednud. Tõenäoliselt polnud see küll otsesõnu needus, aga seda andis nõnda tõlgendada. „Sellepärast,” teatas Krämer piiskopile rangelt, „oli mul esimest korda põhjust hakata uurima, kes ta on ja mis elu ta elab.”8 Inkvisiitori rõõmuks leidus hulk inimesi, kes olid varmalt nõus süüdistama Helenat nõidumises.
Heinrich Krämer oli tulnud Innsbrucki, täis enesekindlust, ning Helena vastuhakk üllatas teda kõvasti. „Minu jumalateenistustel,” jätkas ta piiskop Golserile saadetud kirjas, „mida pidasin algul viisteist päeva järjest ja hiljem kahe kuu vältel ainult pühade ajal, ei käinud ta kordagi. Ja vähe sellest, ta püüdis võimaluse korral keelata ka teisi tulemast.”9 Kärmeri jutluste sisu tülgastas Helenat. Ehk oli ta sellest inkvisiitorist kuulnud juba enne, kui too Innsbrucki tuli; kui mitte, siis sai talle õige pea selgeks, et mehe vaated on ohtlik jamps. Ta kinnitas sõpradele, et Krämeri demonoloogia on ketserlik: „Kui saatan munga teelt kõrvale eksitab, pole temalt muud oodata kui ketserlust. Loodan, et langetõbi rabab ta jalust!” Nõiaprotsessi protokollides on Helena Scheuberini sõnu esitatud mitut moodi. Ühe variandi järgi olevat ta Krämerile karjunud: „Millal kurat su küll ükskord siit koristab?!” Kui mees küsis, miks Helena teda ei salli, vastas naine lihtsalt, et tema jutlustes „ei räägita millestki muust kui nõidade pahategudest”.10 Ja tal oli õigus. Aasta varem Ravensburgis toimunu näitas, et nõidadest oli saanud Krämeri kinnisidee ja ta kibeleb lavastama uut nõiaprotsessi.
Kujutlege seda hirmu, mida tema jutlused paratamatult pidid tekitama! Ratsutanud augustis linna, naelutas ta kirikute ustele paavsti volikirjad ja levitas kaks nädalat iga päev oma teooriat, et kõik kohad on täis tapahimulisi nõidu. Ta õhutas kõiki, kes teavad midagi
Innsbruckis toimetatavast nõidumisest, andma sellest teada. Linna naistel polnud end kuhugi peita. Oma jutlusi kantslist alla kõmistades jälgis Krämer hoolega linnakodanike emandaid. Igaüks teadis, et teda vaetakse: kas ta kuulab tähelepanelikult, reageerib, kuidas vaja? Kas tema riided on tagasihoidlikud, linane tanu puhas, kaelus kõrge? Kui palju ehteid ta kannab, kas on ennast üles löönud nagu kõrk Iisebel? Krämer tahtis, et naised, isegi ennasttäis jõukad küpses eas emandad oma siidis ja karusnahkades, kardaksid teda ja kuulaksid tema sõna. Jälgides koguduse igapäevast kirikuskäimist, kutsudes inimesi jutlustele, hoides nad kuulekana enda silma all, pani ta nõiduseasjades maksma oma autoriteedi. Nüüd kavatses ta mitu koguduse liiget tappa. Mis ime siis, et Helena vihane oli.
Helena Scheuberini on ajaloos vääriti mõistetud. Teda on haletsetud kui ohvrit ja halvustatud kui ülbitsejat. Seda, mida ta tegelikult ütles, on lugenud vähesed. Alles tema sõnu lugedes mõistame, kui vapper ta oli: ta paiskas naiste vaenajale solvanguid näkku ja hoiatas teisi tema jutlustel käimast. Helena ei reageerinud üle, samuti polnud talle teadmata, millega ta riskib: selle linna naiste elu oli ohus, seepärast ei saanud ta vaikida. Ta polnud kaugeltki mitte nõid, vaid intelligentne ja pühendunud kristlane. Helena tundis teoloogiat piisavalt hästi, et väidelda Krämeriga, kui teda oktoobris üle kuulati. Ta süüdistas meest, et ühel augustikuu jumalateenistusel oli too jutlustanud ketserlust. Krämer oli rääkinud, et „lehmal piima kinni pannud nõia saab välja selgitada, lüües piimakannu katki”. See jutt ajas inkvisiitori marru. Ta seletas vihaselt, et oli üksnes tsiteerinud tunnistaja arvamust. Üks süüdistuse esitanu oli rääkinud, et keegi varastab nõiakunsti abil tema lehmadelt piima ning varga kindlakstegemiseks riputab ta piimakannu kolde kohale ja lööb puruks, öeldes, et teeb seda saatana nimel. Kui piim tulle langeb, jooksvat sellega sidet tundev varas ise kohale.11 Lollus, oli Helena turtsatanud. Head jumalasulased peavad saatana nimel tehtavaid rituaale deemonlikuks. Kui Krämer säärast asja halvustab, miks seda siis üldse mainida? Veel ütles Helena mõtlematult, et kavatseb tema jutlustest edaspidigi eemale hoida. Kes siis õigupoolest ketser on?12
Viis, kuidas Helena inkvisiitorit ründas, lubab arvata, et temas olid kanda kinnitanud mõningad 1480. aastate reformistlikud ideed.
Kindlasti oli ta kuulnud Tšehhi reformaatorist Jan Husist. 1400. aastate algul oli Hus pannud aluse liikumisele, mis taunis mõningaid katoliku kiriku kombetalitusi. Hussiitlus levis laialdaselt Böömimaal, Määrimaal (Tšehhi Vabariik), Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, kus mõjutas teisi rühmitusi, kes kogunesid salaja piiblit uurima ja väitlema. Paljude hussiitide arvates olid mungad korrumpeerunud ja munkluse alused tulnuks tühistada. Nad arvustasid kirikuinstitutsioonides valitsevat seksuaalset silmakirjalikkust ja vaimulikke, kes pidasid mitut tasustatavat ametikohta, täitmata nende kohustusi. Munklusevastasust võib aimata ka Krämerile näkku paisatud sõnadest „sa räpane munk”. Teine tõlge ütleb selle kohta „kuritahtlik munk”, mis annab hukkamõistule veelgi rohkem kaalu. Kui Helena tõesti pooldas hussiitide vaateid, siis pidid Krämeri ketserlusekäsitus ja mehe enda moraalne pale talle õõvastavad tunduma. Krämeri karjääri olid kõigutanud sagedased tagakiusamis- ja korruptsioonisüüdistused; 1474. ja 1475. aastal oli ta olnud uurimise all kolleegide laimamise ja 1482. aastal raha kõrvaldamise pärast. Need skandaalid olid Innsbruckis kindlasti teada.13 Isegi Krämeri ametitegevus olnuks reformaatorile vastuvõetamatu. Osa tema sissetulekut pärines sellest, et ta müüs jõukatele kristlastele indulgentse, lunastuskirju, millega nood ostsid end vabaks maa peal tehtud pattude eest surma järel ootavatest karistustest. Hussiidid pidasid indulgentse kuritegelikuks rikastumisallikaks, mis tegelikult soosis patustamist. Samuti mõistsid nad hukka kirikliku vägivalla kui kristlusele loomuomaselt võõra. Ketserite ehk nõidade põletamine oli nende silmis lubamatu ning nii nagu nemad, oli ka Helena selle vastu. Heinrich Krämer oli uurinud hussiitide tegevust juba 1460. aastatest peale ja avastas viimaks Helena Scheuberini juures märke, mis ei viidanud üksnes nõidumisele, vaid ka reformismile.14 Kohtuprotsessiks süüdistusdokumente koostades kirjutas ta, et kahtlustab naist „topeltketserluses: nimelt usuketserluses ja nõidusketserluses”.15 Mõistagi oli Helena ühtlasi naine. Krämer varjas kohtupaberites targu oma misogüüniat, aga hiljem, aastail 1486 ja 1487 kirjutas ta demonoloogilise raamatu „Malleus maleficarum” ehk „Nõiahaamer”. Vasaraid kasutati nõidade piinamisel, tagudes raudsaabastesse kiile, mis purustasid ohvrite jalad. Selles relvana kasutatud raamatus seletas munk Heinrich, et
kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi
„kogu maailmas ei leidu kurjust, mis oleks suurem naise omast”. Naised on „alaväärtuslikud kõigi, olgu kehaliste või hingeliste omaduste poolest”. Kuri naine on „lihalikum kui mees”, „valeliku jutuga” ja „tõrges alluma”.16 Nendes väidetes kajastuvad süüdistused, mida tema ja teised Helena Scheuberinile esitasid: naine öeldi olevat liiderlik, salakaval ja sõltumatu. Piiskop Georg Golserile saadetud kirjas kirjeldab Krämer teda kui „valelikku, äkilist ja võimukat” inimest. Ta ütleb, et tema süü on peaaegu kindel, ülekuulamisel tuleb kasutada piinamist ning juhtida kohtuprotsessi „ettevaatlikult ja targalt”.17 Teisal nimetab ta Helenat kombelõdvaks ja liiderlikuks naiseks ning oletab, et tal oli Jörgi ja ertshertsogi koka kõrval palju teisigi armukesi. Need olid isegi aega ja kohta arvestades jõhkrad süüdistused. Krämer läks koguni nii kaugele, et väitis: „Kinnipeetute, iseäranis Scheuberini kohta oleks võinud tunnistusi anda rohkem kui sada meest, kuid nad loobusid seda tegemast [- - -], kartes, et tunnistajate nimed tehakse avalikuks.”18 Tema arvates oli nood mehed vaikima sundinud Helena: olles nad algul võrgutanud, ähvardas ta neid hiljem paljastamise ja äranõidumisega.
Krämeri tähelepanu alla sattus teisigi Innsbrucki naisi, kellel olid seksi ja usu kohta oma arvamused. Kaks neist kuulusid juudi pankurite ja välismaiste kaubaagentide kogukonda, ehkki mõlemad olid pöördunud ristiusku. Säärased usuvahetused, olgu tõelised või häda sunnil tehtud, aitasid juutidel vähendada neile osaks saavat tagakiusamist. 1420. aastatel oli Austrias korraldatud juutide seas tõelisi tapatalguid. Ellujäänud küüditati ning neil lubati naasta alles viiskümmend aastat hiljem. Neid, kes usku ei vahetanud, vaenati ja neil oli keelatud paljudel elualadel töötada. Ennel Notterin oli küll ristiusku pöördunud, aga teda süüdistati ikkagi, nagu oleks ta toime pannud maagilise ketserliku riituse, lausudes seejuures Jumalat teotavaid loitse – tavapärane juudivastane laim. Teine juuditar, Elsa Böhmennin, oli väidetavalt kadedusest ära nõidunud omaenda õe. Antisemitistlik alatoon on Innsbruckis mitmel teiselgi süüdistusel, näiteks väideti, et üks naine saatis oma teenija juudi kvartalisse maagilisteks toimetusteks ekskremente koguma. Peale juudi linnaosa oli kahtlusaluseid mujaltki Innsbruckist ja kui neid lisandus ka ümberkaudsetest küladest, siis paisus nende arv algsest seitsmest märksa suuremaks.
Mõni naine, näiteks ühe preestri õde Elsa Heiligkrutzin, pärines jumalakartlikust perekonnast. Rosina Hochwartin aga oli seotud ertshertsogiga. Rosina mees oli olnud Sigismundi relvasepp, enne kui ertshertsog mehe lahti laskis. Helena sõbrannat Barbara Hüfeysenit süüdistati kui nõidravitsejat ja süüdistuse sai ka tema patsient Barbara Pflieglin, et oli selliselt naiselt abi palunud. Palved ja amuletid olid levinud tervendusvõtted. See oli rahvalik ravikunst ning enne demonoloogia sündi ei nähtud selles enamasti midagi halba. Aga Barbara Hüfeyseni maagiavõtteid ei peetud üksnes tervendavaks, vaid teinekord ka tapvaks. Ta paastus kolmel pühapäeval – sedaviisi arvati võivat vaenlasi tappa – ning õpetas noortele naistele, „kuidas manada esile deemoneid, et panna keegi ennast armastama või teha kedagi haigeks”. Mõnda naist süüdistati liiderlikkuses ja samal ajal ka nõiakunstis. Agnes Schneiderin oli väidetavalt pannud needuse peale oma armukesele.19 Süüdistajate seas oli nii naisi kui mehi, nii teenijaid kui õukondlasi. Ning see oli loomulik: igaüks, keda oli tabanud haigus või lähedase surm või kelle rahaasjad läksid allamäge, võis kahtlustada selle taga nõidust. Barbara Pflieglinit ja Rosina Hochwartinit süüdistasid nende teenijad, teisi rivaalid – olgu siis armu- või äriasjades. Suuremast süüdistatute rühmast kaks olid ämmaemandad ja üks põetaja. Säärased naised sattusid rünnaku alla sageli, sest nende käes oli üsna suur võim. Mitu naissoost süüdistajat väitis end olevat haiguse või sünnituse ajal avastanud, et nende majja on peidetud riidest, seemnetest ja kividest valmistatud amulette. Need võisid küll olla tervendajate pandud, aga rünnakuna tõlgendati neid alles nõiajahi kontekstis.
Oli väga veidraid süüdistusi. Rosina Hochwartin olevat määrinud kellegi särgile nõiapastat, soovides, et selle kandja haigeks jääks, keetnud ära ühe surnud mehe pea ja kasutanud nõidumiseks surnud hiirt, et võita ertshertsogi poolehoidu. Barbara Pflieglin öeldi olevat põhjustanud kellelgi kõhulahtisust, hoides üht kõrkjavart Inni jões kiirevoolulises kohas. Nendest süüks pandud grotesksetest ja tülgastavatest nõidumisvahenditest ja maagiliste riituste tagajärgedest võib järeldada, et Innsbrucki asukad pidasid nõidu alatuteks hingedeks ja kogukonna nuhtluseks. Helena Scheuberini pidasid Heinrich Krämer
ja teisedki nõidade eestvedajaks. Süüdistajate jutu järgi oli Spiessi sõge kiindumus armuloitsu tagajärg ning Jörgi õde arvas, et mürgi asemel oli Helena kasutanud tema venna tapmiseks tükikest imiku liha. See väide seob Helenat teiste süüdistatud naistega, kellest mõni olevat kasutanud amulettides imikute luid. Nõidu peeti tihti ebanaiselikeks: kinnitati, et nad vihkavad lapsi ja põlgavad koduperenaisi, kes ei taha muud kui emaks saada. Eirates tõsiasja, et naistele on loomuomane teada midagi laste eest hoolitsemisest, põetamisest, ämmaemandaametist ja kodutöödest, hakkasid inimesed arvama, et aitamise asemel nood naised hoopis mõrvavad vastsündinuid ja suuremaidki lapsi. Selle asemel et valmistada tervisele kasulikke toitusid, segasid nad mürke ja keetsid nõiajookide tarvis inimliha – see arusaam kajastub ka „Hansus ja Gretes” ning teistes Kesk-Euroopa muinasjuttudes.20
Selleks ajaks kui Heinrich Krämer oma uurimisega lõpule jõudis, oli süüdistuse saanud kuuskümmend kolm inimest, aga ametlikult mõisteti süüdi algsed seitse, kes olid kodust väevõimuga kaasa viidud ja vangistatud. Süüdistatutest kuuskümmend üks olid naised ja kaks mehed. Üks oli ühe süüdistatud naise abikaasa. Teine, pottsepp, kelle nime ei nimetata, olevat kasutanud maagiat, saamaks teada, kes oli ära nõidunud Gertrud Rötini nimelise naise. Ta oli käskinud Gertrudil kaevata oma maja lävepaku alt. Sealt leidis too teda ennast kujutava vahakujukese, millesse oli torgitud nööpnõelu, ning peale selle veel riidetükke, tuhka, võllapuutükikesi, altariliniku ribakese ja luid –süüdistuse järgi oletatavasti ristimata laste omi. Gertrud kinnitas, et pottsepp teadis nende asukohta, sest ta oli need asjad sinna sokutanud Barbara Selachini armuke.21 Tervendaja ja ennustajana tuntud pottsepp sattus nüüd süüdistatute hulka, sest tema oletatavasti head maagiat tõlgendati halvana, nagu nõiajahtide ajal sageli juhtus. Kahtlustusele aitas kaasa see, et ta oli seotud süüdistuse saanud naisega. Siiski tuleb järeldada, et Heinrich Krämer jahtis peaaegu eranditult naisnõidu ja fanaatilisemalt kui ükski teine tolleaegne inkvisiitor. Lõpuks mõistetigi süüdi üksnes naised.
Kui eeluurimise ajal igaühte eraldi üle kuulati, kinnitasid kõik seitse, et nad pole nõiad. Selles järgus kedagi veel ei piinatud, eesmärk oli lihtsalt otsustada, kuidas protsess üles ehitada ning kas „tõe”
teadasaamiseks on vaja kasutada piinamist. Seepärast kõndisidki Krämer ja kohtukirjutajad laupäeval, 29. oktoobril 1485 üle turuplatsi Innsbrucki raekotta, et pidada nõiaprotsess piiskopi ja ertshertsogi teenistuses olevate ametnike silma all. See oli paavsti volitatud ja piiskoppide korraldatud kirikukohus, mida kinnitas ertshertsog Sigismundi võimu pitser. Kohtunikuks pidi saama Heinrich Krämer, ehkki ta oli vähemalt ühe naise, Helena Scheuberini puhul ise ka süüdistaja ning näitas selgesti välja, et on tema süüs kindel. Nõnda oli inkvisitsioon kohut mõistnud juba oma algusaegadest, 12. sajandist peale: süüdistaja, uurija ja kohtuniku ülesannetes oli üks ja sama inimene. Sellegipoolest oli Krämeri teguviis eriti räigelt ebaõiglane. Ta kasutas tavapärast inkvisitsiooniprotsessi oma vastse demonoloogiateooria proovikivina ja lähtus kahtlusaluseid valides isiklikest antipaatiatest ja misogüüniast. Ta lausa nõudis piinamist. Ja juba protsessi esimesel päeval tegi mees kõigile selgeks, kes on tema peamine sihtmärk: kõigepealt kutsuti kohtu ette Helena Scheuberin.
Kella üheksaks olid võimukandjad kogunenud raekotta. Oli kuulda nihutatavate toolide kriginat, lapatavate paberite krabinat ja jaheduse peletamiseks koomale kohendatavate karusnahkade kahinat. Kohal oli ka piiskop Georg Golseri usaldusalune vaatleja Christian Turner. Vaatlejate seas võis näha veel lähedal asuva Axamsi piirkonnakiriku preestrit Sigismund Sämerit ja piiskopi sõpra, Passau kirikutegelast doktor Paul Wanni. Piiskop ise oli haige ega saanud kohale tulla, kuid ta kandis hoolt, et Krämeril hoitaks silm peal. Protokollija oli linna notar ning kogu spektaakli taga seisis ertshertsogi võimutäius. Kohal Sigismundi polnud, aga kohut peeti tema kuldse katusega maja naabruses ja protsess sai toimuda üksnes tema loaga. Krämer andis kohtuteenrile käsu Helena kohale tuua. Naist oli oktoobri algusest peale peetud ühes raekojaaluses kongis.
Esimesed laused vahetati tõredalt. Helena tõrkus esialgu vandega kinnitamast, et ta räägib ainult tõtt. Selles nähti järjekordset tõendust, et ta pooldab reformismi, sest osa reformaatoreid keeldus vannetest, mille juures kasutati pühasid esemeid. Viimaks, „pärast inkvisiitori öeldud rohkeid sõnu”, võttis protokollija olukorra kokku nii: „Lõpuks vandus ta nelja evangeeliumi juures, et räägib tõtt.” Seejärel pidi
Helenat küsitletama ning kui kohus vajalikuks pidas, siis ka piinatama. Siis pidi ta end eeldatavalt süüdi tunnistama ja surma mõistetama.
Kõigepealt tuli naisel vastata inkvisiitori küsimustele.22 Need olid esialgu tähtsusetud. „Ütelge, kus te sündisite ja kasvasite.” – „Innsbruckis,” vastas Helena napilt. „Te olete abielus?” – „Jah.” – „Kui kaua te olete abielus olnud?” – „Kaheksa aastat.” Protokollija lisas: „Abikaasa Sebastian Scheuber,” andes mõista, et Helena peaks ütlema oma mehe nime, mis oli Innsbruckis lugupeetud. Sebastian Scheuberit ei lubatud kohtusse oma naist kaitsma, aga tema nimel oli kaalu. Kohtusaali läbis kahin, sest inimestele meenusid kuulujutud, et võib-olla ei olnud Helena oma mehele truu. Kas polnud Jörg Spiess himustanud teda endale armukeseks? Teades, et see on Helena maines nõrk koht, haaras Krämer sellest kinni. „Kas teie eluviis on puhas?” uuris ta kõigepealt ning kui Helena vastas, et on, küsis munk kiiresti ja järsult: „Kas te olite abiellu astudes neitsi?” Kohale tulnud ametnikud ahmisid lausa kuuldavalt õhku. Niisugust küsimust poleks küll keegi tohtinud auväärsele Innsbrucki emandale esitada! Ning see küsimus, mille eesmärk oli teda häbistada ja lõksu püüda, andis Helenale jõudu. Ta keeldus vastamast. Rabatud vaikuse katkestas piiskopi usaldusalune Christian Turner, küsides, miks on Krämeril vaja teada midagi niisugust.
Piiskop Georgi Golseri kaudu teadis Turner, et Krämeri küsimused võivad olla halvamaigulised. Ta ei pidanudki otsima rohkem ettekäändeid, et sekkuda. Ehkki piiskop ja ertshertsog olid andnud sellele protsessile heakskiidu, olid mõlemal siiski oma kõhklused. Kas oli ikka tark lubada ühel sissesõitnul häirida kogukonna elu ja kimbutada kaupmehi? Kas polnud too inkvisiitor paavsti volikirjast hoolimata ikkagi ohtlik hull? Nii ertshertsog kui ka linna- ja diötseesivõimud olid seni uurimisele kaasa aidanud, nii et vaevalt võis paavst kahelda nende heas tahtes. Nüüd oli Krämer paraku näidanud, kui madalale ta võib laskuda, ning Turner sekkus. „Innsbrucki auväärsete kodanike suguelusse puutuv on salajane asi,” ütles ta, „ega saa kuidagi asjasse puutuda.” Notar on üles tähendanud, et Turner „peab sääraseid asju tähtsusetuks ega taha neisse sekkuda”, vaid soovitab Krämeril liikuda edasi teiste küsimuste juurde. Et Turner esindas kohalikku kirikut,
pidi Krämer nõustuma. Aga vaevalt jõudis ta alustada uut küsimust, kui Christian Turner teda uuesti katkestas, pärides, miks pole Heinrich Krämer enne istungit esitanud kirjalikke „artikleid” – kohtus arutusele tulevaid süüdistusi? Kas ei peaks ta seda tegema nüüd?
Inkvisiitor oli häiritud, ent nõustus jätkama istungit kell 11, kirjutama nõutud süüdistused ja tooma need kohtusse. Helena Scheuberin viidi tagasi kongi.
Aga ta ei läinud vaikides. Me küll ei tea, mis vahepeal tegelikult juhtus, aga kui Helena kell 11 kohtu ette tagasi ilmus, ei olnud ta üksi. Tal oli kaasas 200 miili põhja poolt, Müncheni lähedal asuvast Wemdingi linnast pärit Johann Merwart. Too oli ülikooliharidusega kirikuseaduste asjatundja. Kõik oli korraga muutunud: Helenal oli kallis ja asjatundlik advokaat ning Heinrich Krämer oli plindris. Avaldamata, kuidas või millal õieti ta kohale oli tulnud, andis Merwart teada, et ta tegutseb „nimetatud Helena Scheuberini ja teiste vahi all olevate naiste juriidilise esindajana”. Ametlikku mandaati ei öelnud ta endal veel olevat, kuid soovis teatada, et naised tahavad kinnitada ta oma advokaadiks. Niisiis „määrasid kell 12 Helena Scheuberin, Rosina Hochwartin, tema ema Barbara, Barbara Pflieglin, Barbara Hüfeysen, Barbara Selachin ja Agnes Schneiderin isiklikult kohal viibides kõik koos ja igaüks omaette, ühiselt ja eraldi neis asjus oma juriidiliseks esindajaks ja õiguste kaitsjaks Wemdingist pärit isand Johanni.”23 Helena ja tema saatusekaaslased olid saanud endale tippadvokaadi.
Kui Christian Turner oli vaielnud Heinrich Krämeriga tasa ja targu, siis Johann Merwart lammutas tema kohtuasja otsustavalt. Ta vaidlustas notarivaliku, tuues esile vastuolu Krämerile kohtupidamist lubavate bullade ja õigustavade vahel, mis nägid ette, et notarid määrab piiskop. Nii nagu Christian Turner, naeruvääristas temagi munga küsimusi, väites, et too on „keskendunud oma uurimises varjatud pattudele”, ehkki oleks pidanud uurima nende naiste tegevust hoopis halva maine paragrahvide alusel, mida ta ei teinud, sest polnud säärased süüdistusi koostanud. Kahtlemata oli Heinrich Krämer „naised lihtsalt vahi alla võtnud, menetlust ettenähtud korras algatamata”, põlastas Merwart. Munk kiristas hambaid, aga hullem seisis alles ees. „Kui need ja paljud teised asjad olid suusõnaliselt selgeks räägitud,” nagu kirjutas ametnik,
tagandas Johann Merwart „aulise inkvisiitori selles kaasuses kahtlustatavate kohtuniku kohalt”. Ning lõpuks tuli midagi mõeldamatut: Merwart „palus aulisel nõunikul auväärse Brixeni piiskopi asendajana võtta auline inkvisiitor vahi alla”. Ühtäkki oli see hoopis Heinrich Krämer ise, kel tuli vangikongi minna. Merwart „ütles samal ajal Scheuberinile (kes oli kohal) ja teistele naistele nii ühiselt kui eraldi, et nad ei annaks enam aulisele inkvisiitorile tunnistusi, sest ta pole nüüdsest nende kohtunik”.24
See oli sensatsiooniline vastulöök. Merwarti kaitse polnud päris vettpidav ja osa aspekte on jäänud ebaselgeks. Ta oli koostanud oma argumendid ilmselt kiiruga istungi katkestamise ja jätkamise vahepeal. Aga üksikasjad polegi tähtsad: tema plaan läks läbi. Krämer protestis – istudes endiselt kohtunikutoolil ja pigistades kramplikult käetugesid – ja teatas, et peab ennast „selles juhtumis pädevaks kohtunikuks”. Hüva, vastas Merwart muretult, ma pöördun selles asjas siis paavsti poole. Siinkohal sekkus otsekui vahendajana taas piiskopi usaldusalune Christian Turner. Meil oleks mõistlik võtta pisut aega ja mõelda asjad läbi, ütleme, esmaspäevani, soovitas ta. Jah, esmaspäevani. Ja esmaspäeval, lisas ta, edastan piiskopi esindajana otsuse, kas Heinrich Krämer jääb kohtunikuks. Kas pole see lõppude lõpuks piiskopi diötsees? Püüdes jätta endale viimast sõna, piiksatas Krämer, et temagi võtab oma otsuse langetamiseks esmaspäevani aega, sest eks ole ta ju ikkagi paavsti volitatud kohtunik. Paavstivõimu kants oli paraku Roomas, Innsbruckist kaugel. Nõnda lükati kohtuistung edasi.25 Helena Scheuberin, tema sõbrad ja nende juriidiline meeskond olid pisut rohkem kui kolme tunniga purustanud inkvisiitori kaasuse nagu koldetule kohale riputatud piimakannu.
Kaks päeva hiljem, oktoobri viimasel esmaspäeval tuli kohus uuesti kokku. See oli kõigi pühakute päeva pidustuste eelõhtu. Tänapäeval tuntakse seda halloween ’ina, mil nõiad pidutsevad. Helena Scheuberinile oli see kahtlemata õnnelik halloween . Kohtuistung oli viidud raekojast üle kohaliku härrasmehe Conrad Güntheri majja ning Innsbrucki võimukandjad, ertshertsog ja piiskop, valmistusid juhtumit kinnisel istungil summutama. Enne istungit küsis Johann Merwart ühes kõrvalruumis Christian Turnerilt, missugune on tema otsus. Kas
süüdistused on nõuetekohased? Kindlasti on kõik toimingud tühistatud, arvestades, kuidas Heinrich Krämer neid korraldas: kahtlusalused vahistati, esitamata neile kirjalikku süüdistust, ja nii edasi? Turner kinnitas, et „see kohtuprotsess on korraldatud õigussüsteemi rikkudes”.
Järelikult „tuleb selles asjas kinni peetud naised vabastada”. Sõna ütles sekka ka külas viibiv võimukandja Paul Wann, avaldades, et ta oli nädalavahetusel vestelnud ertshertsog Sigismundi esindajatega. Ertshertsog („kõrgeauline vürst ja isand”) oli maksnud kinni kõigi naiste vanglaarved ja kulutused, mis Krämeril Innsbruckis väidetavalt oli tulnud teha. Ertshertsog polnud selleks küll kohustatud, ent oli seda ometi teinud. Nüüd – nagu Paul Wann tungivalt mõista andis – võis Heinrich Krämer koju minna. Inkvisiitor vaidles kahtlemata vastu, aga tema proteste pole protokollitud. Ta vaigistati täiesti. Sigismund oli oma sõna öelnud ja nõiaprotsess oli läbi.
Sigismund oli nutikas poliitik. Selleks et paavst ei solvuks, pakuti Krämerile võimalus väärikalt taganeda. Iga naine pidi Christian Turnerile vandega kinnitama, et ei püüa ühestki edasisest kohtuprotsessist kõrvale hoida ja allub kiriku seadustele, kui ei taha, et teda süüdi mõistetaks. Kõik pidid nõutama allkirja mitmelt käendusmehelt, kes nõustusid nad sellega välja lunastama. Käendusmehed tõotasid maksta naiste põgenemise korral suure trahvi ning kinnitasid, „et naised, olgu omaette või üheskoos või kellegi teise kaudu, ei tee ega lase teha midagi, et aulist inkvisiitorit solvata või talle kahju põhjustada”. Heinrich Krämer ei pidanud niisiis kartma kättemaksu ei nõiduse ega seaduse abil ning tal lubati areenilt lahkuda. Neljapäeval, 3. novembril kinnitas Sebastian Scheuber raekojas – taas turuk aupmeeste ja auväärsete linnaisandate silma all –, et tema naine Helena allub kohtuotsusele. Samamoodi astus ette hulk teisi mehi, käendamaks tema kaassüüdistatuid.26 Helena Scheuberin astus sellest kohtusaalist välja püstipäi ja rõõmsana. Tema vastu ei algatatud enam kunagi nõiaprotsessi.
Selleks et Krämerile vastu astuda, pidid Helena Scheuberin ja teised süüdistatavad, keda ähvardati piinamise ja hukkamisega, kokku võtma viimsegi julguseraasu. Üksi jäetuna poleks nad saanud võita. Nad olid naised. Nad ei tohtinud õppida ega praktiseerida juurat, täita
kiriklikke ametiposte ega maksta omaenda eest kautsjonit. Piiskop Georg Golser ja tema käe all töötavad ametnikud olid proovinud tagada võimalikult õiglase kohtumõistmise. Johann Merwart mõtles kiiresti välja kaitsekava. Ertshertsog Sigismund jättis Krämeri soosingust ilma ja kinkis selle nõiduses süüdistatutele – kes teab, mispärast. Tema lähikonda kuulunud süüdistajad Hans Spiess ja tema kokk võtsid oma sõnad tagasi. Abikaasad, pojad ja meessoost sõbrad seisid naiste selja taga. Nendest liitlastest said naiste päästjad, sest ise poleks nad ennast päästa suutnud. Aga otsustavaks sai siiski nende enda tegutsemine: kohtuprotsess võttis uue suuna siis, kui Helena Scheuberin keeldus vastamast Krämeri küsimusele, kas ta oli enne abiellu heitmist neitsi. Allumise vaimus kasvatatuna pidid nii tema kui ka teised süüdistatavad teadma, millal tuleb vastata ja millal vait olla. Nüüd tuli neil haarata initsiatiiv, palgata Johann Merwart ja ta asjaga kurssi viia. Kui neile pakuti väljapääsu, pidid nad sellest võimalusest kinni haarama. Ja ehkki mitte täiesti õigeks mõistetud, tohtisid lõpuks kõik ikkagi koju minna.
Heinrich Krämer kummatigi ei kiirustanud koju minema. Ta jäi Innsbrucki, lootes protsessi jätkata. Piiskop Georg Golser kirjutas talle 1485. ja 1486. aastal järjest pahasemaid kirju. Pöördudes invisiitori poole viisakalt sõnadega „teie isalikkus”, soovitas ta novembris tal tungivalt „lahkuda sellest paigast, sest paljud inimesed on pahased ning peavad teie isalikkuse meetodeid ebatavaliseks või suhtuvad neisse halvasti”. „Soovin teie isalikkusele head aega,” lõpetas ta rõhutatult. Krämer jäi sellegipoolest Innsbrucki ning 1486. aasta veebruaris kirjutas piiskop oma katedraali kapellmeistrile, et on „surmani tüdinud sellest, et too munk viibib ikka veel minu piiskopkonnas”. Ta ütles end olevat jõudnud järeldusele, et Krämer on peast segi – võib-olla vanadusest lapsikuks muutunud, võib-olla lihtsalt hull. „Minu arvates on ta tõepoolest ära pööranud,” kurtis Georg Golser. „Ta jätkaks vist meeleldi nonde naiste kohtuprotsessi, aga ma ei lase tal seda üles võtta, pidades silmas, kui palju protseduurivigu ta tegi. Ta pidas tõeseks paljusid asju, mida polnud tõestatud.” Samal päeval kirjutas ta Krämerile: „Olen üpris üllatunud, et te viibite ikka veel minu diötseesis.” Sedapuhku lõpetab ta järsult: „Arvasin
tõesti, et olete juba ammu lahkunud. Head aega!”27 Viimaks sõitis Heinrich Krämer tõepoolest ära, lõpuni kangekaelne, oma õigust täis ja mühaklik.
Sellega oleks asi pidanud lõppema. Lõppeski, aga ainult see kohtudraama. Midagi enamat pole Helena Scheuberini ja teiste süüdistatute kohta teada. Ehk heidavad arhiivid ühel päeval valgust sellelegi, kuidas nad oma elu edasi elasid. Paraku ulatusid Innsbrucki nõiaprotsessi tagajärjed kaugemale. Meeste ja kiriku sajanditepikkune eesõigustatud seisund tagas Krämerile muu hulgas ligipääsu trükipressile. Pärast Helena Scheuberini võitu Saksamaal haavu lakkudes kirjutas Krämer tulevastele nõiaküttidele käsiraamatuks oma demonoloogiaõpiku „Malleus maleficarum”. Lõplikult vormistas ta teose koos oma ülikooli kolleegi Jakob Sprengleriga, aga raamatu põhiosa kirjutas kindlasti üksi. Hiljem mõistsid ülikooli teoloogid selle hukka, öeldes, et see õhutab ülekohtule. Teos kubiseb loogikavigadest, on täis julmust ja naistevihkamist. Krämeri käsituses saavad naistest nõiad sellepärast, et nad on „nagu lapsed”, „rumalad”, „täis sobimatuid ihasid ja kirgi” ning „sõltuvuses räpastest lihalikest aktidest”. Esimene naine Eeva oli „salalik ja tõrges, kui võrrelda teda mehega”. Sellest tulenevalt on naised „valeliku jutuga”, „sapised ja ohtlikud” ning „rahuldamatute lihalike himude meelevallas”.
Seepärast ei „tohi olla üllatus, et naisi langeb nõidumisketserluse küüsi rohkem kui mehi”. Tõsi, „mehi on Jumal ise säärasest häbiväärsest käitumisest säästnud”. Erinevalt meestest ehk Jumala lastest tegelesid nõidnaised sellega, et mürgitasid oma mehi ja kosilasi, muundasid mehi loomadeks, astusid suguühtesse saatanaga ja ohverdasid lapsi. Samas vaimus jätkub jutt „Malleus maleficarumi” sadadel lehekülgedel. Inkvisiitor pani lugejaid – vaimulikke ja ilmalikke kohtunikke – seostama naisi nõidusega ja aitas niiviisi kaasa sellele, et järjest rohkem nõidu toimetati kohtu ette. Helena Scheuberini võidust jäänud armid õhutasid munk Heinrichit väitma, et nõiaprotsessi algusjärgus „pole vaja kriiskamist ja käte ringutamist täis kohtusaali” ega advokaate, kes „takerduvad juriidilistesse peensustesse”. Selle asemel tuleks kahtlusaluseid hakata kohe pärast kinnipidamist piinama, riputades
nad üles, nii et liigesed katkevad ja lihased rebenevad. Uskuge, seletas ta tõsimeeli, piisab juba „kõige kergemast piinamisest (kui riputada kahtlusalune selja taha seotud käsi pidi maast tolli kõrgusele)”, et nad üles tunnistaksid.
Ehkki paljud teadlased tegid „Malleus maleficarumi” maha, kinnitades, et see ei rajane tõestel alustel, ning ajaloolased tunnevad teisi mõjukaid demonoloogiakäsitlusi – olgu või Johannes Nideri „Formicarius” ja Jean Bodini „Daemonomanie” –, kujunes sellest raamatust tähtis maamärk. Seal väideti, et nõiad on päriselt olemas, nad tuleb tappa ja peaaegu kõik nad on naised. Raamatu naistepõlguses polnud midagi erilist, see oli tol ajal üldine ja selle põhimõtted leidsid laialdast poolehoidu.28 Demonoloogiast kannustatuna kogus nõiajaht Euroopas hoogu.
Laskmata Innsbruckis kogetud kaotusel end häirida, võttis Heinrich Krämer Saksamaal, Böönimaal ja Määrimaal ette uusi uurimisi. Teda ja tema mõttek aaslasi saatis edu, mis neile mõistagi suurt rõõmu valmistas. 1486. aastal hooples Krämer, et üks Itaalia inkvisiitor oli saatnud oma otsusega 41 naist nõidumise eest tuleriidale. Teised süüalused, märkis ta kahetsevalt, olid pääsenud, põgenedes „Austria ertshertsogi Sigismundi valdustesse”. Sigismundist oli selleks ajaks saanud Krämeri veendunud vaenlane ja kuldne katus pakkus tänu Helena Scheuberini pöördelisele protsessile teistele väidetavatele nõidadele varjupaika.
„Malleus maleficarumis” räägib Heinrich Krämer anonüümselt ka Helena Scheuberinist ja teistest Innsbrucki kahtlusalustest. Ta väidab, et ei taha „kõrgeaulisele ertshertsogile halba varju heita, vaid teda hoopis kiita ja ülistada”, sest Sigismund „on kõrgesti austatud Brixeni piiskopi abiga teinud suuri jõupingutusi, et nõidu hävitada”. Kahju, et see neil korda ei läinud, kirjutab ta silmakirjalikult „Malleus maleficarumis”. Aga tulevikus on nemad ja teisedki võimu k andjad korralikult ette valmistunud ning kõige muu kõrval aitab neil nõiaprotsesse paremini korraldada seesama demonoloogiaraamat.29 Helena Scheuberini vapruse kiuste oli Krämeril paraku õigus.