1859 Kes elas tol ajal Lapimaal? Kas saamid? Kveenid? Soomlased? Olid need igiammustest aegadest saati põhjapoolkeral elanud inimesed? Või lõuna poolt tulnud uusasukad? Brita Caisa isa nimekuju võib dokumentides olla Aikio, Syvajärvi, Seipajärvi. Nii soome kui saami nimed muutuvad sedamööda, kuidas pered paikseks jäävad ja Rootsi võimud sealse piirkonna rahvast ülevaadet nõutavad. Peale selle, et niisugused nimed nagu Aikio ja Aska muutuvad paigaga seotuks, nagu näiteks järvi, mis tähendab järve, või niemi, mis tähendab neeme, tuleb ette ka valesti kirjutamist, kui ülejäänud püüavad saami keelest, sellest laialdase levikuga murdest, aru saada ja sõnu kuulmise järgi kirja panna. Lapimaa peredest on ikka ja alati Ruijas kala järel käidud. Kui kalapüük ja kaubandus Norra rannikul tuule purjedesse said, hakkas hooajatööliste arv kasvama, ning üha tavalisemaks sai päriselt ära kolida. Novembris 1859 märgitakse Brita Caisa Seipajærvi ja tema kaks poega väljarännanuks.
7
Kedagi ei saa üles kirjutada ega maha kriipsutada. Se ei toimi. Ehkki mu õde sureb, elab ta edasi, kirikuõpetaja tegi raamatusse tema nime juurde risti ja Maria Stina asub nüüd surnute poolel, aga need on vaid kriipsud, ristid ja tähed. Ükski suletõmme ei ole inimene. See, mida ta mulle on öelnud, tema käsi mu õlal, temalt õpitud tõed, mida ma nüüd edasi õpin, sest et ma elan, see on mu õde, see on Marja. Ükski suletõmme ei saa teha olematuks seda, kuidas me, õekesed, suvesoojuse tulekul kuklal juuksed üles tõstame, kõigepealt tema, siis mina, teised minu järel. See lugu kuulub mulle. Kõik saab alguse minust. Teie kõik. Kes tulevastest põlvedest tigedaks saab? Nagu mu kaasaegsed. Mille poolest te ei taha tuntud olla? Millised leheküljed jätaksite meelsamini vahele? Kes pöörab selja? Kas sina pöörad selja? Kas seal ees paistab ainult su selg? Kas sa siis ei tunne, kuidas sinagi sopsutad juukseid, kui soojus kohale jõuab? Sirutad sõrmed välja ja sasid kuklaudemeid, üles ja peast eemale, lased õhu ligi. Kas inimese võib niisama lihtsalt kõige täiega minema pühkida? Voi ei. Ükski inimene ei mahu lahtrikesse kirikuõpetaja raamatus, neisse mustadesse suletõmmetesse kirikuraamatus, sealt mind ei leia, kuigi mind kirjutati üles. Isegi kui mind märgitakse surnute poolele ja Brita Caisa Seipajærvi nime ette tehakse rist, jääb mu eluks see, mida minust räägivad inimesed, kes mind tundsid. Või mind puudutasid. Minu naeratus toob päikese välja. Nii ütles mu õde. Kui ta veel elas. Ta oli nii suur ja hea. Tal oli pikk kael ja rühikad õlad ja hästi lõhnavad juuksed. Me kõndisime, rasked panged käes, tuul puhus pilved minema ja päike kuldas aasa, ma naersin raskuse 8
kiuste, sest pilved kihutasid taevas ringi ja päike tuli välja, et valgustada mu teed. Su naeratus toob päikese välja, Britakene, ütles ta. Päike paistis meie peale. Kuni pilved tuhisesid jälle kohale, tõmbusid pingul nöörina kokku, jätsid meid jalgrada ääristavate puude ja raske kandami varju. Mu naeratus toob päikese välja. Kõnnin ja ütlen neid sõnu endamisi. Õhtupimedusel pole minu sees pidet. Samm sammu järel. Ma olen kolmkümmend viis aastat vana. Poolel eluteel. Jäägu olnu selja taha. Täitku mu mõtted see, mis tuleb. Nüüd lähen ma ära ega tule enam kunagi tagasi. Praegu pole nii, nagu eelmistel kordadel, teenija-aastatel, kui rändasin hooaja tööle suurtaludesse, kus oli abikäsi vaja. Ma sõidan lõplikult minema, ei tule enam iial ema-isa majja tagasi, pilk maas. Sinna poole. Edasi. Pean otsast alustama. Võõral maal. Ma ei maga enam kunagi koos õega lükandsängis, õde ühel ja poisid teisel pool, sest õde on surnud ja ma ei taha, et mu poisid kasvaksid üles majas, kus peremees on mu isa. Siis saavad neist pummeldajad ja tohlamid nagu mu isa. Mu vend Pehr ütles enne ärasõitu, et tulgu ma parem kaasa, tema võiks mu poistele eeskujuks olla, kuni leian endale mehenatukese, kellega abielluda. Tunded muutuvad tund-tunnilt, tühi õõnes tundmus südames, jätta selja taha, unustada kõik möödunu, mis see ka ei oleks, olen ma ikka mina ise, miski ei püüa pilke nii nagu mina, ma tunnen seda kehas, torget, võpatust, kui naeran, rehavars käes, laup leemendav, siis, kui kõnnin mööda teed ja kohendan pearätti, minu naeratus toob päikese välja, ma naeratan päikest, iseennast, ma väsin harva, räägitakse, et mul on nakkav naer, süüdimatu, nii öeldakse ka. Nüüd sõidan nende ütlemiste eest ära, nüüd hakatakse ütlema uusi asju – uued kohad, uued sõnad, uued lood. 9
Mina olen. Aga mitte püsipaikne. Lumi sätendab meie reisiseltskonna ümber. Sokea-Matti Mokkola on sündinud juht. Ta kolib alatiseks minema nagu minagi, tal on kaasas naine Valla ja kolm poega. Vanim poeg Tomas on üheksateist. Väike-Matti on neliteist ja väärt reisikaaslane minu Aleksile, kes saab varsti kaksteist. Lisaks on neil nelja-aastane pesamuna Erman, kes klapib hästi minu kolmeaastase Heikkiga. Peale minu, mu poegade ja Mokkolaiste kuuluvad meie reisiseltskonda veel vennad Jalko ja Iso-Jussi Oulust, kes lähevad Ruijasse kalurina õnne otsima. Tõukan end hoogsalt ülesmäge ja maastik avardub. Voi Jumala. Laudlina, maailm nagu puhas laudlina. Mägede kohal murrab vaevuaimatav novembripäikese sirp läbi pilvede ja paneb kõik sädelema. „Kas sinna on veel palju maad, ema?“ küsib väiksem poeg, ta vaatab mulle saanist otsa, ninake külmast punane, see on ka ainus asi, mis kolmeaastasest paistab. „Onko se kaukana vasemmalla?“ „Lõpmata palju maad, Heikki, näe, nii palju, vaata, kui palju sinna veel maad on.“ Lumekoorik. Miinus kaksteist või umbes nii. Täiesti talutav temperatuur, kuni tuul tugevneb ja päevavalgus kahvatub. Siis teritab pakane küüsi ja poeb lähemale, paugub ojas, millest me üle sõidame, kliriseb jääpurikates, mis tulevad lahti ja kukuvad kildudeks. Tuul pühib pealmise kerge lumekihi kaasa, keerutab suitsupöörisena üles ja liigub mööda maapinda edasi. See näeb välja nagu saunasuits, lumi põleb, kui olen teel Norra piiri poole. „Pärast tundrut tuleb Ruija,“ ütleb Sokea-Matti ja jääb mu kõrval seisma. Ta teeb sissepakitud käega liigutuse, nagu tahaks emmata tundrut, mis hakkab meie ees pärastlõunahämarusse kaduma. Matti puhul on kõige erilisem see, et tal on üks silm 10
pärast haigust valge. Ta teeb ikka nalja, et on kõikenägija, hirmutab oma lapsi, et on kõikenägija nagu vanajumal Odin. „Põhja-Jäämere rannik,“ ütlen ma ja mõtisklen nende sõnade üle. Kus saab aasta ringi rohkesti rammusat kala püüda. Ruija, kus fjordi süli keeb mulinal moivast ja tursast, ammendamatu liud, kuhu tuleb vaid õngekonks sisse visata ja kus keegi ei tunne nälga. Matti naeratab rahulolevalt ja jätkab teed. Tema keha on jässakas ja meenutab halli kivirünka, kui ta on talviselt riides nagu praegu, naine Valla on samuti toekas ja tugeva käepigistusega. Tema imeliselt pikki ja säravaid pruune juukseid pole kasuka alt paista, aga õhtuti harjavad nad neid Mattiga koos. Siis räägivad nad tasase häälega ja kõlavad kokku nagu hästi mängitud bandžo. Kahel õhtul on olnud nii hull ilm, et oleme kõik Mokkolaiste poolkojas olnud, hirmul, et tuul puhub meie väiksema varjualuse minema ja et meil ei jätku piisavalt mehejõudu, et vastu pidada, kui see peaks juhtuma. Küllap Tomas on Väikse- Matti ja Aleksi imetluse paistel peesitanud. Tal on harjumus oma vuntsi sikutada, et need suuremaks ja paksemaks kasvaksid, aga läheb veel aastaid, kuni temast saab sama tugev mees nagu isa. Inimesed kärvavad Ruijasse teel olles ära, ütleb ta mehe moodi ja poisikesed noogutavad nõusoleku märgiks, igal aastal kaks-kolmkümmend meest. Võib-olla rohkemgi. Need, kes ei tunne asja. Kuidas sõita. Siis sikutab ta ehk jälle oma vuntsi ja ma pean muiet varjama. Väike-Matti on väikest kasvu ja vallatu neljateistaastane. Aleksi on pikem, aga temagi on kleenuke, nagu poisid tihtipeale on – kleenukesed ja kergejalgsed. Ermanil on imeliselt lopsakad lokid, lokkavad nagu hommikused mustika varred, ja tema kõrval paistab, nagu minu Heikkil ei olekski juukseid peas, sest need on tal nii heledad, peaaegu valged. Kui me koda jagame, mängib Erman ikka, et minu Heikki on mõni loom, keda ta valvab, lammas, põhjapõder, hunt, jänes, keda ta taltsutab, karjatab või kinni püüab. Või ära tapab. 11
Valla libiseb minust suuskadel mööda ja pöörab ringi, et näha, miks ma seisma jään, sikutab suurräti hästi kõrgele näole, nii et ainult silmad paistavad. Ma sõidan tema jälgedes, rõõmus, et mu teekaaslaseks on pere, kellel on hea tuju, tugev tahe ja minu lastega ühevanused lapsed. Oulu-vennad Jalko ja Iso-Jussi võiksid minu poolest olemata olla. Nad on neil päevil vihjanud nii üht kui teist, ma olen tähelepanuga harjunud ega võta neid sõnu külge, sest mul ei ole neid tarvis, aga Aleksi on aeg-ajalt prahvatanud midagi niisugust nagu: me läheme Pykeijässe ja Brita abiellub kaluriga, kellel on maja ja paat ja kalapüügiriistad. Siis on Oulun-veljekset vahest vastanud, et mul on vaja enamat kui paadunud ja hambutut leskmeest, olgu tal kuitahes palju paate ja maju. „Tubli kaluriga,“ kordas Aleksi, „kes õpetab mulle kõike, mida oskab, kes teab, kus kala liigub ja kes ei joo kogu teenistust maha. Korraliku mehega.“ „Miks Pykeijässe?“ küsis Matti pärast üht sõnavahetust. „Minu teada on Vadsøs ju rohkem võimalusi. Soomlaste pealinnas, nagu nad seda linna nimetavad, sest seal on nii palju soomlasi.“ „Minu vend Pehr Pudas sõitis Pykeijässe,“ seletan ma. „See on samuti kalapüügikoht, paljud Sodankylä inimesed võtavad kursi just sinna.“
12
Lumi sätendab eriliselt, kui tuul vaibub ja pärastlõunataevas vilguvad õhtused tähed. Taevas on igal pool. Ma pole kunagi näinud korraga nii palju tähti. Nagu paljud enne meid, kiikame selja taha, paksude laante, järvede ja jõgede poole, mille läheduses oleme elanud, külade, mustikaväljade, perede poole, kelle me maha jätame. Voi ei. Teised, need on teised, kes heidavad pilke, kui tundrud meie ümber neelavad kõik harjumuspärase. Mina ei vaata. Mina võtan uue vastu. Avara ja suure. Kui tuul õhtu hakul jälle hoogu kogub, hoian põski tagasi, kui need tahavad tuule eest ära pöörata. Ma ei vaata tagasi. Ma vaatan ette. Sinnapoole, edasi. Ma hoian Rakastani ohje, Rakastan on emane põhjapõder, kes veab meie saani, libisemine on hea ja maastik kerge. Mõlemad poisid istuvad saanis, nüüd, kui maa on tasane, Heikki süütult pärani silmadega, Aleksi endassetõmbunult, ta mälub tihti ülekohut ja vimma, närib huuli ja ebaõiglust, nagu teised mäluvad kuivatatud liha, see on loomujoon, pimedus on loomujoon, nagu ka valgus, kõike saab kasutada, ta peab õppima oma väe üles leidma, pimeduse jõud on suur ja sügav, niikaua kui pimedusest ei saa vastuseis, kuni inimene ei kurna end tähtsusetute asjadega ära. Tähtsusetute asjadega, püüan neid sõnu tunnetada. Meie ülejäänud asjad on koos lastega saanis, seda pole palju. „Mul on sõidupõtra vaja,“ ütlesin Aleksi isale, kui me sügislaadal kokku juhtusime. Kuna ta oli seal ilma naiseta, oleks see Unari suurtalunik hea meelega tahtnud pajatada nii sellest kui teisest, pikalt ja põhjalikult, aga mina tahtsin ainult sõidupõtra. „Mul on vaja vähemalt ühte põtra.“ Kui esimene lumi maha sadas, tuli tema naaber põhjapõdralehmaga, saan slepis. Silmitsesin looma ja mul hakkas ärasõidu 13
lõplikkuse pärast hirm. Paljud käivad Ruijas kala järel, rändavad edasi-tagasi, sedamööda kuidas hooaeg vaheldub, nagu on alati rännanud. Me oleme ehedad karastatud metsasoomlased, kes libisevad ööle vastu, lumekoorik hoiab meid ärkvel, niisamuti napp toit, männimähaleiva peal kasvanud, nahkadesse riietatud põhjasoomlased, kveenid, nagu meid hüütakse, rahvas, kes on alati põhjas elanud, kes teab, kuidas puult vaiku koguda ja seda kasutada, kes oskab piskust ära elada, kes elutseb kõige parema meelega jõekallastel ja ehitab palkidest maju, peab lehmi ja põhjapõtru, kui maailm on helde, aga kelle meelest peavad linnud olema vabad, me lepime väikese tare, väikese elu ja väikese tulevikuväljavaatega, seni kui see ei kahane päris olematuks, mitte millestki ei suuda keegi elada, sel juhul pakime tuleviku kompsuks kokku, paljud sõidavad suuskadel ise, paljud maksavad küüdi eest rahatähtedega, mõni võtab oma põhjapõdra, neid on odav pidada, meie, kellel on lapsed, võime panna nad külmunud maapinnast sammalt ja tohtu kaevama, kui õhtuks laagrisse jääme, ise paneme koja püsti, teeme tule üles ja keedame vedelat körti, keedame seni, kuni tangud paisuvad, räägime kalast ja tulevikust, mis ees ootab. Jaotan kördi laste vahel ära. Meie, täiskasvanud, närime kuivatatud liha ja suuri kõvu rukkileivapalakesi. Uni tükib peale. Kõigil on põsed ümarad ja külmast tuulest punased. Heikki jääb süües magama. Äratan ta üles ja sunnin lõpuni sööma. Aleksi laseb väikevennal tihedalt enda vastu vajuda, kuni mina kaussidega askeldan, need lumes ja tuules puhtaks teen, enne kui samuti põhjapõdranahkadesse suiku jään. Ma ei tule enam iial tagasi nende tihedate puutüvede juurde, pinisevasse parmuparve ega lämbesse juulileitsakusse. Iga samm on algus. Iga samm tähendab: mitte kunagi enam.
14
Lapsed on valgesse lumme kollased laigud pissinud. Matti Mokkola pakib harjunud liigutustega koja ja kõik muu kokku, Valla ja perepojad abiks. Aleksi ja mina sätime oma saani ja nahku. Meie põhjapõdralehma nimi on Rakastan. Armastan. Ta veab hästi, on emase põhjapõdra kohta tugev ja laia rinnaga, aga kahel viimasel päeval on ta vaevumärgatavalt lonkama hakanud. Kui ma peale ei passi, võtab ta kursi vasakule, kuid on hullemaidki sõidupõtru, laisku, vanu, ägedaid. Niipea kui saan teada, kus me elama hakkame, tehakse põdrale ots peale, Rakastan läheb noa alla, kõik lähevad varem või hiljem noa alla, tal on ilusad silmad, ta teab, et me ei soovi talle halba, liha pannakse kuivama, nahast saab küljealune, kontidest keedetakse leent ja leeme annan lastele, söögu lõhkemiseni. Alexander lutsib luuüdi ära, nii palju üdi, kui jaksab, ta on kasvama hakanud, kui me ei kiirusta, saab temast mees veel enne, kui me Pykeijässe jõuame ja tööd otsima hakkame. Tööd teha ma oskan, kõik Lapimaa asukad oskavad tööd teha, see on veres, pulbitsev tahe midagi korda saata, ära teha, tõsi küll, kõik ei tööta ühtemoodi. Oleks võinud töökamastki hõimust pärit olla. Vähem joomahimulisest. Kokkuhoidvamast. Mitte nii laialivalguvast. Muidugi oleks võinud. Matti Mokkolal on kaasas kirikuõpetaja tunnistus selle kohta, et ta sõidab võõrsile elama. Perepoegadel samuti, nad on leeritatud, korralikust perest, oskavad piiblit lugeda, tunnistused kinnitavad niisuguseid asju. Korralike inimeste tunnistused. Niisuguste, keda võib usaldada. Kes on pärit lugupeetud ja töökatest peredest. Kirikuskäijate ja piiblilugejate omad. Röövlid ja tölplased ei saa tunnistusi. Vaatan ainiti enda ette. Ega nemad vist ei tea, et mind Norras kirikus häbistati? Kui mu vend Pehr 15
ära sõitis, ei teadnud ma, kui pahane kirikuõpetaja on, ma ei teadnud, et mind ootab kirikus neljal pühapäeval noomituskõne, minu siivutu eluviisi pärast, nagu kirikuõpetaja ütles, kui meie ukse taha tuli, tema käed olid puhtad, äsja pestud, just nagu kõnniks ta päev läbi ringi asju puudutamata, mul endal oli õlg Heikki oksene, õe tatine rätik käes, loomatalitusest räpane põll ees, ja ma olin just teada saanud, et ka Sallas ei vajata kevadel minusugust vallaslastega naist, ja siis seisis kirikuõpetaja oma puhaste kätega uksel ja vaatas mulle otse silma ja ma oleksin tahtnud, et oleksin suutnud talle silma vaadata ja epistli peale noogutada, aga ma lõin pilgu maha. Ma vaatasin maha ja mu põsed tulitasid, sel ajal kui kirikuõpetaja ütles, et kui ma tahan, et Heikki ristitakse, pean epistli välja kannatama. Juba see mälestus paneb mu põsed uuesti tulitama. Kukal läheb higiseks. Kui mul ei oleks kindaid käes, heidaksin pilgu küüntele, et järele vaadata, kas need on puhtad, aga ma pole kindlasti ainus, kes sõidab ilma kirikuõpetaja tunnistuseta. Tunnistuse puudumisel võib olla mitu põhjust. Kõige tavalisem on see, et elatakse kirikuõpetajast kaugel. Kui tullakse ilma tunnistuseta, pole sellest vist hullu? Kas pole pigem vastupidi, et neil, kellel on tunnistus, surutakse erilise rõhuga kätt ja nad saavad võimaluse maad osta? Mu suu venib naerule. Maad osta. Mina selleni ei küüni. Mul on koormas kaks väärtuslikku asja. Okki lauluraamat, kus kõige mõjuvamatele salmidele on joon ümber tõmmatud, ja Ämmylt päritud pidusõlg. Niisuguste asjade eest maad ei osteta. Pealegi ei kavatse ma neid müüa. Mul on hea meel, et see on nüüd selja taga. Kaks isata last on üks asi. See, et nende ema on neli pühapäeva järjest kirikus pilkealuseks olnud, aga hoopis midagi muud. Kirikuõpetaja alustas jumalateenistust sellega, et rääkis, kui lodevate elukommetega naine on olnud Brita Caisa Seipajærvi, ja et ta on nüüd kogudusele häbiks, ja ma ei julgenud sõrmegi liigutada, sel ajal 16
kui põsed kuumasid ja jumalateenistus käis. Mu vend Pehr on juba perega Pykeijäs. Esimeses kirjas palus ta, et me kõik sinna järele tuleksime. Nii mina, meie vend Simpa kui ka noorim vend Mikkel. Tööd tehes kavatsen tutvuda vallaliste kaluritega. Uurida välja, kes püüab usinasti kala, kellel on võlgadeta paat, kes ei raiska kogu raha märjukese ja totruste peale, kellel on lehm ja hea lauluhääl ja ilus nuga. Kui ta on lisaks veel kena mees, võin temaga abielluda. Kui ta minuga lähemalt tutvub ja kirikus häbistamisest teada saab, siis ütlen nii, nagu asi on. Heikki isa suri ära. Paljud surevad. Ise olen Heikki sünnist saadik elanud oma vanemate juures, aga siis otsustasin rajada uue elu Ruijas, kus meri kunagi ei jäätu ja kus mu pojad võivad koguda saaki põllult, mis ei saa iial tühjaks. Mul ei ole tunnistust, aga ma ei kavatse ka maad osta. Ema oleks nii väga tahtnud mulle mõne hõbedatüki saata, aga kust oleks ta pidanud need leidma? „Ainuke hõbe, mis sulle kätte jääb, kui sa sedaviisi jätkad, on hõbedased juuksed su peas,“ ütles ema. „Ole töökas ja jumalakartlik, Brita Caisa.“ Me seisime tare ees, reisiks valmis. Praod aknaklaasis. Jääpurikad katuseräästas. Praod õuemaja seintes. Lumisele maapinnale sissetallatud teerajad, kaevuni, lehmani, väli kemmerguni, teeni, jõeni. Isa suusajäljed sellest ajast, kui ta sõitis aohämaruses kaugemale lõuna poole laadale puskarit müüma. Tare alles meie kehade unesoojusest ja ahju söehunnikust soe. Emal hakkab hommikul kindlasti külm, nüüd, kui meid enam seal ei ole. „Sina oled töökas ja jumalakartlik, emakene,“ vastasin ma ja puudutasin tema põske. „Mida muud on see sulle andnud kui tohlamist mehe, surnud lapsed ja häbiplekid nagu mina?“ 17
„Kedagi, kes on nii ilus nagu sina, ei saa ometi häbiplekiks nimetada,“ ütles ema ja kallistas mind, luider, tugev ja kortsuline selles hallikaspruunis suurrätikus, mis talle nii väga meeldib ja mille õde talle tegi. „Kirjuta mulle, Brita Caisa, kirjuta mulle ja jutusta kõigest, kui oled Pehri juurde Pykeijässe jõudnud.“ Aleksi ja ema hüvastijätt oli raskem. Poisi selg vajus kumarasse, õlad vappusid, väikesekasvulise naise külge klammerduvates käsivartes oli jõud. Kas nad armastavad teineteist, mõtlesin ma, kui vaatasin nende vastakuti pööratud nägusid, sel ajal kui ema nügis poisi natuke eemale, pani käed tema põskedele, naeratas ja noogutas ja sosistas, kui sarnased olid nende ninaseljad, kas need inimesed armastavad teineteist, need minu äärealad, kes on mind ilmale toonud ja kelle mina olen sünnitanud? Südamesse valgus leebe soojus, kui ma neid niimoodi vaatasin. Tohtida armastada, kas pole see juba iseenesest tasu, kas armastusega ei ole mitte sellised lood? „Ämmy,“ ütles Aleksi, ta nuuksus ikka veel ema kortsude vastas. „Ära lase tal mind minema viia. Ma ei taha sinu juurest ära sõita.“ Ema sosistas talle kõrva, rääkis mesijuttu, nii nagu ainult tema oskab, nuuksumine lakkas. Kolmeaastastega on lihtsam. Kolmeaastased käituvad nagu rumalad lambad. Nemad ei tea paremat.
18