VASKE LUTSUTADES
Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära. Kuue- või seitsmeaastaselt palusin emalt igal õhtul enne magamaminekut, et ta peidaks ära ühe pisikese iluasja, mis meil kodus oli, ühe jubeda vasest keedupotikese, tüüpilise odavates suveniiripoodides leiduva meene või vahest isegi mõnest restoranist saadud kingituse. Ja ma ei palunud seda temalt mitte põhjusel, et poti inetus minus ebamugavust tekitanud oleks – mis tundunuks pisut kummaline, ent mingil määral mõistlik –, vaid seepärast, et olin kusagilt lugenud, et vask on mürgine, ning kartsin, et tõusen keset ööd kuutõbisena üles ja hakkan keedupotti lakkuma. Ma ei tea, kuidas selline mõte võis mulle pähe tulla (arvestades, et ma pole kunagi kuutõbine olnud), kuid juba tol ajal näis see mulle endalegi pisut veider. See aga ei takistanud mind selgelt ette kujutamast, kuidas ma metalli lutsutan, ja mõnda aega anusin ema hirmuärevil, et ta palun-palun hoiaks seda eset edasi kusagil salajases kohas; kui võimalik, siis iga kord erinevas, et ma seda mitte mingil juhul üles ei leiaks. Nagu näha, on mu kujutlusvõime alati omasoodu ringi kapanud. Ning mu imetlusväärne ema noogutas tõsiselt ja lubas seda kindlas kohas hoida. Ta mõistis lapsi mingi seitsmenda meele abil, ja pealegi usun ma nüüd, et temaga võis olla väikesest peast sarnaseid asju juhtunud. Sest ka mu ema oli elava mõttelennuga.
Tagatipuks sain ma täiskasvanuks saades teada, et vask polegi mürgine. Tähendab, mitte nii väga. Loomulikult võib see mürgistuse tekitada, aga vaid suurtes annustes ja pika aja jooksul manustades, ning esimesed sümptomid on pelgalt kõhulahtisus ja iiveldus. Oleksin võinud seda paganama keedupotti tükk aega lutsida, ilma et midagi juhtunud oleks. Seda tuleb väga tihti ette: sa saad vanemaks ja taipad ühel päeval järsku, et midagi, milles sa lapseeas veendunud olid, on kas vale või täielik rumalus. Elu on üks lakkamatu eilse päeva ümberkirjutamine, lapsepõlve rekonstruktsioon.
Üks headest asjadest, mille pikapeale avastasin, on see, et imelik olla pole sugugi ebaharilik, hoolimata sellest, millele see sõna näikse viitavat. Tõeliselt imelik on hoopis normaalne olla. Yale’i ülikooli psühholoogia instituudis läbi viidud ja 2018. aastal avaldatud teadusuuring kinnitab midagi, mis on natuke järele mõeldes enesestmõistetav: normaalsust pole olemas. Sest normaalsuse mõiste on kõigest statistiline konstrukt, mis põhineb kõige sagedamini leiduval. Esiteks ei tähenda harvemini esinev omadus – nagu näiteks vasakukäelisus (maailma elanikkonnast on vaid 10–17% vasakukäelised) –patoloogilist kõrvalekallet; aga kuna normaalse indiviidi täiuslik mudel on kokku seatud mitme omaduse keskmise najal, siis ilmselt ei leidu tervel planeedil ühtainsatki inimest, kellele selline väärtuste kogum täielikult omane oleks. Me kõik peidame endis mõnda erinevust. Me kõik oleme ühed kentsakad olevused, kuigi, tõsi küll, mõned rohkem kui teised.
Ütleksin koguni, et keskmisest pisut kummalisem olla polegi nii haruldane. Õigupoolest tuleb seda loomeinimeste selle sõna kõige laiemas tähenduses, igasuguse loometöö tegijate – nii halbade kui ka heade – hulgas tihtipeale ette. Ja just sellest käesolev raamat räägibki. Seosest loovuse ja teatud ekstsentrilisuse vahel. Sellest, kas loomistööl on mingit pistmist hallutsinatsioonidega.
Või kas loomeinimestel on suurem kalduvus vaimsele tasakaalutusele, nagu aegade algusest peale arvatud on. „Geniaalsuses on alati piisake hullust,“ ütles Seneca. Või
Diderot: „Kui sarnased on geniaalsus ja hullus!“ Ja siinkohal rõhutan, et pean geeniuste all silmas igasuguseid loomingulisi isikuid, mistahes tasemel, sest ma olen veendunud, et nii kõige halvemal kui ka kõige suurepärasemal kunstiinimesel on sama psüühiline põhistruktuur. Sellele on juba tähelepanu juhtinud võrratu (ja depressiivne)
Clarice Lispector: „Kutsumus ja andekus on kaks ise asja. Sisemine vajadus ei tähenda tingimata ande olemasolu.
Teisisõnu võib inimene tunda endas kutsumust, teadmata, kuidas jätkata.“
Tuleme aga tagasi loomeinimeste ohtrate maaniate juurde ning mainime aperitiiviks üksnes mõnda: peale selle, et Kafka iga suutäit kolmkümmend kaks korda mälus, võimles ta alasti lahtisest aknast tuleva jääkülma õhu käes; Sokrates kandis alati samu riideid, kõndis paljajalu ja tantsis üksinda; Proust heitis ükspäev voodisse ega tõusnudki sealt enam (lisaks paljudele teistele tegid seda ka Valle-Inclán ja Uruguay kirjanik Juan Carlos Onetti); Agatha Christie kirjutas vannis; Rousseau oli masohhist ja ekshibitsionist; Freud kartis ronge, Hitchcock seevastu
mune, Napoleon aga kasse, ja noor kolumblasest kirjanik
Amalia Andrade, kellelt ma kolm viimast foobiate näidet võtsin, kartis lapseeas pärast ühe seemne alla neelamist, et tema kehas hakkab nüüd kasvama puu (kõlab küllaltki vase limpsimise sarnaselt). Rudyard Kipling suutis kirjutada ainult sügavmusta tindiga, see oli lausa nii tähtis asjaolu, et sinakasmusta pidas ta „jälestusväärseks“.
Schiller pistis oma kirjutuslaua sahtlisse mädanevaid õunu, sest kirjutamiseks pidi ta kõdulehka tunda saama. Isak Dinesen sõi vanaduses üksnes austreid ja heledaid viinamarju, vahetevahel mõne spargli; Stefan Zweig kogus maaniliselt autogramme ja saatis oma lemmikutele kolm või neli kirja päevas, et neilt autogrammi paluda ... Rääkimata Dalíst, kes oli ekstravagantsuste kuningas. Kuid mina usun, et on palju teisi inimesi, kes on sama loomingulised ja hullumeelsed, olgugi et nad ei ole elukutseliselt loometööle pühendunud. Mulle meenub üks tuttavate tuttav, naine, kes paistis olevat harukordselt rahulik ja mõistlik; ükskord aga selgitas ta mulle, et on kõik oma lõigatud küüned alles hoidnud ja pisikestesse tikutoosidesse kogunud ning pärast lahutust saatis ta ühe nendest karpidest endisele abikaasale. See lugu oli mu jaoks niivõrd pentsik, et kirjutasin sellest ühes iseäralikest käitumismaneeridest rääkivas artiklis, mille avaldasin päevalehes El País, ja minu üllatuseks kirjutasid mulle mitmed lugejad, kes sama tegid. Maailm kubiseb veidrustest. Seepärast olengi kindel, et paljud tundsid end selle raamatu esimeses lauses ära. Inimesed, kes on end väikesest peale teistsuguste ja ehk isegi kõlbmatutena tundnud. Sest jutt ei käi vaid enam-vähem süütutest sundtegudest, nagu
küünenahkade närimine (selle nimi on dermatillomaania ja mina kannatan selle all), vaid ka sellest üüratust, laialivalguvast, kardetud ja süngest sisemisest territooriumist, mida me kipume nimetama hullumeelsuseks. Kohatu ja sisutühi silt.
Üle kolmesaja miljoni inimese meie planeedil vaevleb depressiooni küüsis, ning mis kõige hullem – see arv näitab kasvutendentsi (selle all kannatajate koguarv kasvas 2005. ja 2015. aasta vahel 18%). Ligi 800 000 inimest võtab endalt igal aastal elu (Hispaanias peaaegu 4000). Ühel protsendil inimkonnast areneb elu jooksul välja mingit tüüpi skisofreenia ning 12,5% maailma terviseprobleemidest on vaimuhaigused, see näitaja on kõrgem kui vähi või südame- ja veresoonkonnahaiguste korral. Maailma Terviseorganisatsiooni väitel põeb iga neljas inimene Maa peal mingil eluetapil mõnda psüühikahäiret. Tegu on kõhedust tekitavate numbritega, aga veel hullemad on need, mis viitavad loomeinimeste vaimsele seisundile, eriti kirjanike omale, kes me hullumeelsuse alal vankumatult võidutseme. Jah, ma tean, et mõistuse kaotanud loometöö tegijatest rääkides mõtleme kõik automaatselt Vincent van Goghi verisele kõrvale, kuid mitmed eksperdid toovad üksmeelselt välja asjaolu, et kujutava kunsti viljelejate seas on vaimse ebastabiilsuse all kannatajaid vähem ja muusikute seas väga vähe, samal ajal kui meil, kes me oleme pühendunud sõnaseadmisele, on psüühikahäiretele suurem kalduvus. Iowa Ülikooli neuropsühhiaatri Nancy Andreaseni tuntud uuringu kohaselt võivad kirjanikud võrreldes mitteloominguliste inimestega kuni neli korda suurema tõenäosusega
kannatada bipolaarse meeleoluhäire all ja kuni kolm korda suurema tõenäosusega vaevelda depressiooni käes.
Teisalt omistab ta aga suleseppadele suurtes kogustes kirglikkust, entusiasmi ja energiat, kui tahes vastuoluline see ka ei tunduks (jätke see fakt meelde: see on tähtis ja tuleme selle juurde veel tagasi). Teised teadlased, nagu Jamison ja Schildkraut, on arvamusel, et 40–50% kirjanikest ja loovkunstnikest põevad mõnda meeleoluhäiret. See on nagu ruleti mängimine tinast palliga: võiduvõimalusi on palju.
Mina juba võitsingi. Olen osa sellest 25% inimestest, kes elu jooksul mõne vaimse häire käes kannatavad, ja kuulun seeläbi ka segaseid kirjanikke puudutavasse statistikasse. Seitsmeteistkümnendast eluaastast kolmekümnendani vaevasid mind paanikahood, õnneks mitte küll pidevalt, sest need oleksid mu tegutsemisvõimetuks muutnud, vaid kolmel perioodil, igaüks kestusega aasta või pisut üle selle: esimene, nagu juba mainisin, seitsmeteistkümneaastaselt, järgmine kahekümne ühe aastaselt, viimane kahekümne üheksaselt. Minu puhul pole asi depressioonis, vaid ängis. Aga kui teed juttu oma paanikahoogudest, siis inimesed, kes pole nendel tumedatel vetel seilanud, ei mõista, millest sa räägid. Nad arvavad, et pead silmas stressi, millegi pärast liialt muretsemist, hinge kripeldamist. Ma näen, mis pilguga nad mind vaatavad ja mõtlevad: oh, minulgi on seda kunagi ette tulnud. Kuid ei, see pole nii. Paanikahoog on midagi muud. See on tundmatu dimensioon, reis teisele planeedile. Psüühiline häire on justkui äkiline ja ootamatu piksenool, mis sind läbistab. Selle laastavat saabumist võib võrrelda raskete koduste
õnnetustega. Kujutagem näiteks ette vannitoas libisemist ja kukkumist, mille tagajärjel selja murrad: vaid sekundi eest oli su elu tavapärane ja vertikaalne, valutu ja sujuv, liikudes minevikust sinu tühisesse lähitulevikku (duši all käimine, riietumine ja tööleminek, või hoopis hammaste pesemine ja voodisse minemine), ja sekund hiljem, ilma seda ette aimamata või sellele mõtlemata, oled sa järsku siruli ja katki, hämmingus, kaitsetu, sõnulseletamatust valust jõuetu, oma endisest elust ja reaalsusest pikaks ajaks väljas, vahest isegi igaveseks, kui vigastus on raske. Täpselt samamoodi lööb su pikali ka vaimne kriis. See tuleb kusagilt väljastpoolt ja võtab su pantvangi.
Esimesel korral olin ma üksinda vanematekodu söögitoas; kell oli ilmselt üheteistkümne paiku õhtul ja ma vaatasin ilma erilise huvita telekat, võibolla seepärast, et ma ei viitsinud lauda lõpuni koristada, mis oli üks mu kohustustest. Isa oli arvatavasti juba voodisse heitmas, ema köögis, vanem vend kes teab kus. Ja siis see juhtus: tuba hakkas minust kaugenema, kogu maailm kahanes ja liikus pimeda tunneli teise otsa, nagu ma oleksin toimuvat teleskoobiga vaadanud. Ning ühes visuaalse anomaaliaga saabus kabuhirm, kirjeldamatu paanika, niivõrd intensiivne õud, milletaolist ma polnud kunagi varem tundnud, ja pealtnäha ilma igasuguse põhjuseta.
„Kõige hullem oli see pidev hirmutunne, teadmata, mida ma üldse kardan,“ sõnab psühholoog Andrew Solomon oma depressioonist rääkides. Ka mina ei teadnud, miks kartsin, kuid ma olin surmahirmul. Mu keha vappus ja hambad plagisesid, ja kõige tipuks lisandus mõne sekundi pärast uus hirm (see juba põhjusega): veendumus, et olen
hulluks läinud. Ühtegi teist seletust minuga toimuvale ju polnud.
Virginia Woolf koges oma esimest vaimset kriisi juba lapseeas. Ta jalutas mööda teed ja sattus väikese lombi ette: „Mingil põhjusel, mida ma välja ei suutnud selgitada, oli kõik järsku irreaalne ja ma justkui tardusin, ma ei suutnud loigust üle astuda [...]. Kogu maailm muutus ebatõeliseks.“ Sama päeva õhtul, kui ta oma õe Vanessaga vannis oli, toimus see uuesti: „Õudus oli taas kohal, ma ei öelnud midagi, ma ei suutnud seda seletada, isegi mitte Nessale, kes end vanni teises otsas pesukäsnaga nühkis.“
Virginia elutses psühhoosi valurikkal territooriumil; vaimuhäirete ajal kuulis ta linde vanakreeka keeles laulmas ja talle tundus, nagu näeks ta oma aia põõsastes kükakil kuningas Edwardit, kes kõneleb nurjatusi; ta paigutati korduvalt haiglaravile ja ta üritas mitu korda endalt elu võtta, hüpates kõigepealt alla aknast, mis paiknes liiga madalal, võttes seejärel uinuteid, ning viimasel ja lõplikul korral, viiekümne üheksa aastaselt, täites taskud kividega ja uputades end Ouse’i jõkke. Tahan sellega öelda, et minu õnneks ei saa minu vaimseid häireid tema omadega võrreldagi. Ja ometigi sarnaneb selle algushetke, silmapilgu, mil maailm muutus, et mitte kunagi enam endine olla, selle pilkase pimeduse vallapääsemise kirjeldus harukordselt minu enda läbielatuga. Tunne, nagu midagi välist ründaks sind, nagu mõni hiiglane oleks su jalahoobiga elust välja kihutanud; toimuva valesti mõistmine; suutmatus kirjeldamatut sõnadesse panna; reaalsusega kontakti kaotamine (pöörake sellele viimasele tähelepanu: tuleme selle juurde tagasi, see on oluline). Mõistan väga hästi, millest Virginia räägib. Ka mina olen seda kogenud.
Esialgu arvad, et sa ei naasegi enam normaalsesse ellu, et jääd alatiseks sinna painajalikku õudusunenäkku, kuid tegelikult kestavad paanikahood mõne minuti ja seejärel vaibuvad. Muidugi mitte täielikult. Alati jääb kartus hirmu enda ees (põrguhirm kukkuda samasse auku) ning mõningane võõrandumise ja ebatõelisuse tunne, mis kleepub su külge kui surilina. Keerulisematel perioodidel ei julge sa kartuses, et see kordub, inimestega kohtuda, välja minna ega autot juhtida; sa ei suuda telerit vaadata ega kinos käia, sest maailma mitteusaldusväärsus paistab aina süvenevat. Mõistagi tabavad sind uued paanikahood, minu puhul aina suurema vahega, ning aasta või pooleteise möödudes saad sa oma elu enam-vähem tagasi. Kuni järgmise sünge korrani. Tolleaegses Hispaanias ja minu tagasihoidlikus ühiskonnaklassis ei kaalunud ei mu vanemad ega ma ise psühhiaatri vastuvõtule minemist. Sain kõigist kolmest kriisiperioodist omal käel jagu, ühtainsatki rahustit võtmata, asjaolu, millest mul on kahju (elagu keemia!). Küll aga otsustasin ma pärast esimesi õudusi minna ülikooli psühholoogiat õppima, et proovida mõista, mis minuga toimus. Aja jooksul olen aru saanud, et seda teeb enamik psühholoogidest ja suur osa psühhiaatritest: nad hakkavad elukutseliseks, kuna peavad end hulluks. Mis pole iseenesest tingimata negatiivne, sest see tagab ainulaadse osavõtlikkuse patsientide suhtes.
Tõsiasi on see, et kui sa pole sarnases olukorras olnud, ei suuda sa isegi mitte ette kujutada, millest ma räägin. Mu ema oma seitsmenda meelega soovitas mul kohvijoomise lõpetada, mis tundub mulle rahustite puudumisel siiani mõistliku meetmena. Ma kiidan tema tajuvõimet,
sest ta tunnetas minuga toimuvat, ilma et ma ise midagi öelnud oleksin, kuna nagu ka Virginia Woolf kinnitas, siis vaimuhaiguse all kannatajalt rebitakse kõigepealt tema sõnad. Ja sellega jõuamegi hullumeelsuse lõõmava tuumani. Olla hull tähendab eelkõige üksiolekut. Aga mina pean silmas ilmotsatut üksindust, mis ei sarnane mitte mingil moel sellega, mida me sõna „üksindus“ all mõistame. Siiani pole veel leiutatud kirjamärke, mis sellist üksindust endas kannaksid ja seda kirjeldaksid. Püüa seda ette kujutada: nagu juba ütlesin, siis reaalsus liigub tunneli teise otsa, samahästi võib öelda, et sa ise eemaldud reaalsusest ja kaotad igasugused kontaktid. Äkitselt ei kuulu sa enam inimrassi; sa oled tulnukas, ainuke tulnukas, keda tead, muust maailmast järsku ära lõigatud. Kuidas selgitada, mis sinuga toimub, kellele, milliste sõnadega, millises marslaste keeles, kui sa seda veel rääkimagi pole õppinud? Me oleme sotsiaalsed loomad; teistega suhtluse täielik katkestamine on lihtsalt väljakannatamatu. Ma üritasin seda üksindust, mis sõna „üksindus“ sisse ära ei mahu, ühel psühholoogide ja psühhiaatrite kongressil kirjeldada, ning mõned, väga taktitundetud (nemad ilmselt ei hakanud elukutseliseks oma hullumeelsuse tõttu), noogutasid äärmiselt iseteadvalt, öeldes, et jah, et noh, see on nagu see eksistentsiaalne üksindus, mis surmaga silmitsi seistes tekib. Aga vaat ei ole. Ei ole see. Ilmselgelt pole ma seda viimast läve veel ületanud, kuid olen teisi nii mitmelgi korral sel teekonnal saatnud. Suremine on osa elust. Suremine on üks tohutult inimlik sündmus. Jah, sa sured üksi, vahest oma nukrustunde ja hirmuga, aga sa sured teadmisega, et see juhtub meie kõigiga; see on