Petarit, keda kutsutakse ka P-ks, vaevas juba hommikust saati üks küsimus. Poissi huvitab kõik. On hea, et tema järele valvab tädi Pildiraamat, sest ta vanematel on alati hirmus kiire ja neil pole üldse mahti küsimustele vastata.
Ema töötab hilise õhtuni ja isa on mõnikord terve nädala reisil.
Tädi Pildiraamat on alati kohal. Hommikul kõditas miski
Petari jalgu ja selgus, et see oli tädi Pildiraamat, kes oli tal õhtul käest pudenenud ja voodi otsani kõndinud. Ainult sentimeeter jäi puudu, et raamat ja ka tekk voodist maha kukkunuks. Aga et mõlemad ikkagi alles olid, siis otsustas P, et lahendab Pildiraamatu abiga küsimuse, mis teda terve öö oli painanud. Ta oli näinud und kurgedest ja millest veel!
„Pildiraamat, kuidas mina maailma tulin?” küsis P.
„Oh, P, kust see küsimus veel pärit on!?” hüüdis Pildiraamat, kui P ta tagasi voodi keskele tõstis.
„Ise mõtlesin!” teatas P selgitust oodates.
„Sööme parem hommikust, P!” ütles Pildiraamat, et vastamiseks veidi aega juurde saada.
„Ma ei kavatse süüa enne, kui sa mulle räägid,” kuulutas P, kuigi ta teadis, et nii pole ilus öelda. Pildiraamat aga vältis vastamist ja see on sama hea kui öelda ei.
„Olgu, ma seletan sulle. Aga söö enne lõpuni, siis ma räägin,” viivitas tädi Pildiraamat. Teadagi, pildiraamatud mõtlevad mõnikord ümber, kui on midagi mõtlema hakanud.
„Jess!” rõõmustas P ja jäi toitu mäludes ootama.
„Esmalt ema ja isa armusid,” alustas tädi Pildiraamat.
„Ja siis? Mis siis sai?” uuris P uudishimulikult.
„Ja siis ema ja isa suudlesid,” jätkas Pildiraamat.
„Nii siis ongi või!?” hüüdis P. „Seda rääkis ka mu vanaema, et ma
tulin siia maailma suudlusega. Aga kas see tähendab, et kui ma selle leivaviilu võtan ja seda suudlen, siis ilmub uus leivaviil?”
„Muidugi mitte!” naeris tädi Pildiraamat. „Inimesed ja leib ei ole ühesugused, üldsegi mitte.”
„Nii et midagi on veel,” meenutas P seda, mida oli rääkinud ta väike sõbranna Anna, kes elas samas kortermajas.
„Mida Anna sulle rääkis?” oli nüüd tädi Pildiraamatu kord uudishimulik olla.
