Pärdik Päär ja hauaröövlid
Pärdik Päär ja hauaröövlid Reeli Reinaus
Illustreerinud Ott Vallik
Toimetanud Anu Rooseniit Kujundanud Villu Koskaru ISBN 978-9949-27-785-8 © Reeli Reinaus Illustratsioonid © Ott Vallik © Tänapäev, 2015 www.tnp.ee Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Pärdik Päär
P
äär lebas voodis ja vaatas pea kohal laes helendavaid tähti ja kuud ning unistas. Nagu igal õhtul, unistas Päär ka seekord paremast elust. Palju paremast. Pääril oli tegelikult palju unistusi ning kõik need unistused olid veidi sarnased – ta tegi neis alati lahedaid asju, ta oli iga kord kangelane ja ta oli alati kusagil mujal. Alati. Lisaks unistustele oli Pääril elus kolm olulist eesmärki – põgeneda kodust, leida endale tõeline sõber ja lasta endale vinge tätoveering teha. Siiani polnud ta neist veel mitte ühegi asjaga algust teinud, kuid see ei takistanud poissi ometi lootmast, et ühel päeval see juhtub. Igal õhtul enne magamaminekut lappas ta üht kataloogi, mis oli otsast lõpuni tätoveeringuid täis – eri suuruses ja värvides kõikvõimalikke põnevaid kujundeid, mustreid ja sümboleid. 5
Päär polnud just seetõttu suutnud veel otsustada, millist neist ta õigupoolest tahab. Tal oli vähemalt kolmkümmend lemmikut, mille vahel ta kuidagi valida ei suutnud. Ja kui ta olekski valida suutnud, siis oleks ikkagi veel üks takistus – vanemad ei oleks seda ilmaski lubanud. Just selleks tuligi tal kodust põgeneda. Muidu polnud tal oma perekonna vastu eriti midagi. Halvad nad just ei olnud. Aga head ka mitte. Sest millised head vanemad keelaks oma pojale tätoveeringut? Pääri vanemad polnud kaugeltki päris tavalised. Nagu polnud ka Päär päris tavaline poiss. Vähemalt nii meeldis talle endast mõelda. Talle meeldis mõelda endast kui erilisest poisist, keda ootab suur tulevik. Suur tulevik ja põnevad seiklused. Seiklusteks oli vaja Pääril muidugi head sõpra, sest üksi oleks igal juhul väga igav seigelda olnud. Pääril oli vaja tõelist sõpra. Kuid tal ei olnud üht kõige tavalisematki. Tegelikult enamik klassikaaslastest vihkas teda. Või siis pidas pisut veidraks, mis tegi põhimõtteliselt sama välja. Ja Päär vihkas neid vastu. Väga raske oli mitte vihata lapsi, kes sind pärdikuks kutsusid. Nimelt leidis nende klassi kõige suurem kiusamisgeenius Kevin juba esimesel koolipäeval, et nimi Päär sobib ideaalselt kokku sõnaga pärdik. Nii nad teda kutsusidki. Kõik need kolm aastat, mis ta oli pidanud koolis käima. Päär oli kindel, et kui ta ei põgene, siis jätkub see kuni kooli lõpuni välja. Ah jaa, vanemad. Pääri vanemad olid samuti enamike laste arust veidrad. Sellises kohas, kus nad elasid, hakkas veidrus kiiresti silma. Suures linnas oleksid nad võib-olla isegi päris tavaliste vanemate mõõdu välja andnud. Või siis 7
vähemalt pikemat aega kaasinimesi petta suutnud, kuid selles väikeses külas, kus nad elasid, teadsid kõik kõiki. Pääri isa oli nimelt teadlane. Aga ta polnud tavaline teadlane, kes mõtleb uusi ägedaid masinaid välja või teeb katseklaasides pulbrite ja lahustega põnevaid katseid. Pääri isa uuris nimelt seda, mida vanaaja inimesed uskusid. Ta oli nimelt usunditeadlane. Seepärast oli Pääri kodus palju teadusraamatuid ning terve hulk vanu ja kummalisi esemeid. Eriti meeldisid isale kõiksugu ebausuga seotud vanad asjad ja käsikirjad. Neil oli aidaalune täis näiteks vanu vokitükke, hobuserange ja saunavihtasid, millest vanal ajal olevat inimesed kratte valmistanud ning isa enda töötuba oli maast laeni tuubil kõiksugu kola, mida ainult Pääri isa hinnata oskas ja kust ema isegi tolmu pühkida ei tohtinud. Pääri ema ei teinud pealtnäha midagi, vähemalt nii enamik Pääri klassi lapsi arvas. Kuid tegelikult see muidugi nii ei olnud. Ta tegi küll tegelikult tööd ja sai selle eest isegi raha. Pääri ema oli nimelt toidublogija. See tähendas seda, et ta tegi peaaegu iga päev mõne uue huvitava ja reeglina ka maitsva roa ning seejärel kirjutas sellest oma blogisse. Lisaks sellele tegi ta toidust pilte ja pani fotod blogisse üles. Pääri ema toidublogi oli väga tuntud ning seepärast tahtsid paljud firmad end ema blogis reklaamida, nii saigi ema raha. Kuid sellegipoolest uskus Pääri klassivend Kevin, et Pääri ema on töötu ning Kevini tõttu uskus seda viimaks terve nende klass. Koos Pääri ja tema vanematega elas veel tädi Anne. Anne oli Pääri isa noorem õde ja tema oli isegi Pääri arvates veidi kummaline. Anne oli nimelt kirjanik. Vähemalt ta ise väitis nii. Siiani polnud ta veel ühtegi raamatut kirjutanud, kuid 8
see ei paistnud teda häirivat. Ma teen alles eeltööd, ütles ta alati, kui poiss küsis, millal ta viimaks mõne raamatu valmis saab. Päär küll ei teadnud, kuidas see eeltöö päris täpselt välja nägema peaks, kuid ta kahtlustas siiski, et Anne teeb midagi valesti. Nimelt laenutas Anne raamatukogust pidevalt virnade viisi raamatuid, luges neid päevade kaupa ja kirjutas neist lõike välja. Poisile tundus, et Anne kavatses oma raamatu teiste kirjutatud raamatutest kokku panna. Ta ei teadnud täpselt kas nii ikka tohib teha, kuid igal juhul paistis see väga kaua aega võtvat, sest ilmselt oli kõikide nende lõikude omavahel kokku sobitamine päris keeruline töö. Isegi nii tõsine, et tihtipeale unustas tädi end päevadeks oma tuppa. Loomeinimest ei tohi segada, ütles tädi alati, kui isa püüdis Anne tuppa sisse tungida, et teha kindlaks kas Annega viimaks midagi juhtunud ei ole. Sellistel kordadel püüdis Anne paaril järgmisel päeval siis veidi rohkem end näole anda ning jõudumööda isegi kodutöödes abiks olla. Kuid tihtipeale lõppes see sellega, et ta segas ema söögitegemisel ja ema mossitas siis tavaliselt terve päeva. Kes ei oleks siis mossitanud, kui tema koogitaigna sisse oleks ingveri asemel kogemata mädarõigast riivitud või avokaado kurgiga segi aetud. Tähistaevas poisi pea kohal tundus nii tõeline, et Päär peaaegu unustas, et need on lihtsalt toa lakke kleebitud tähed, mis pimedas helendavad. Päär ei teadnud päris kindlalt, kas jumal on ikka olemas või ei, kuid ta kavatses siiski proovida. Ta pani käed risti ja sosistas. „Armas Jumal, kui sa oled olemas, siis tee nii, et ma saaksin endale tätoveeringu ja leiaksin tõelise sõbra.” 9
Seejärel ta vakatas. Ta ei olnud kindel, kas see kodust põgenemine ikka oli nii hea mõte. Pealegi võiks ta esialgu vaadata, kuidas jumalal kahe esimese ülesandega läheb. „Ette tänades, Päär,” sõnas poiss viimaks. Ta teadis, et nii on viisakas ütelda. Vähemalt kirjutada oli nii viisakas. Päär oli näinud, kuidas isa oma e-kirjadele niiviisi lõppu kirjutas – „Ette tänades Madis Metspoolik”. Madis Metspoolik oli Pääri isa nimi. „Ja kui sul endal pole aega või midagi, siis saada mõni oma ingel,” lisas Päär veel igaks juhuks. Kui jõuluvana eest tegid enamuse tööd ära päkapikud, siis oli enam kui kindel, et Jumala eest teevad töö ära inglid. Päär lootis, et äkki ikka mõnel inglil juhtub veidi vaba aega olema. Muidugi juhul, kui Jumal ikka oli olemas. See oli praegu ta plaani kõige nõrgem koht. Kuid sellegipoolest tundis poiss peale palve ütlemist end veidi lootusrikkamalt. Uni võttis ta kiiresti oma võimusesse.