Paul hakkab inseneriks by Rahva Raamat

PAUL HAKKAB INSENERIKS

Tekst: Ilmar Tomusk

Illustratsioonid: Joonas Sildre

Toimetaja Karin Kastehein

Kujundaja Mai Grepp

Projektijuht Dea Oidekivi

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

ISBN 978-9916-14-474-9 (köites)

Kirjastus tänab TalTechi tiimi: Cia-Helena Meldo, Fjodor Sergejev, Üllar Ambos, Targo Kalamees, Kristo Karjust, Jaan Kers, Maarjus Kirs, Alar Konist, Andres

Krumme, Lauri Kütt, Ivo Palu, Arvo Mere, Heigo Mõlder, Ilona Oja Acik, Tauno Otto, Karin Pachel, Tiia Plamus, Mattias Põldaru, Sander Sein, Raivo Sell, Geithy Sepp, Mart Tamre, Martin Thalfeldt, Andres Öpik, Vitali Sõritski, Marija Klõga, Anton Rassõlkin

Ilmar Tomusk

Paul hakkab inseneriks

Illustreerinud

Joonas Sildre

Teadlased uurivad, milline maailm on, insenerid aga loovad maailma, mida varem pole olemas olnud.

Theodore von Kármán,

Ungari-Ameerika matemaatik ja lennundusinsener

PANNKOOGID

VAJA LÄHEB:

suurt panni

kaussi taina segamiseks

suurt supilusikat pannilabidat pannkookide ümberpööramiseks

125 g jahu

250 ml piima

1 muna näpuotsaga soola ja suhkrut 0,5 teelusikatäit söögisoodat ja paar tilka äädikat (või 0,5 tl küpsetuspulbrit)

õli praadimiseks

TEE NII:

Võta puhas kauss, vala sinna piim, lisa sool ja suhkur, muna ja jahu ning sega kõik lusikaga ühtlaseks massiks. Tainas peab jääma vedel ja voolav. Lõpuks lisa söögisooda ja äädikas (võid need asendada küpsetuspulbriga).

Aseta pann tulele, vala sinna sorts õli ja asu küpsetama. Kui koogid on valmis, määri neile moosi ja söö need ära. Paku enda valmistatud pannkooke ka teistele, sest see teeb neile rõõmu.

Pannkoogikeemia

Taas oli kätte jõudnud laupäev ja isal-emal oli vaba päev. Laupäeviti käis nende pere ikka järve ääres jalutamas, kui ilm juhtus ilus olema. Mõnikord matkati isegi ümber järve. Matkarada oli aga üle kaheteistkümne kilomeetri pikk ja nii sai Paul viimased paar kilomeetrit isa kukil rännata.

Täna oli vihmane ja üsna jahe ning seetõttu ei tulnud pikemast matkast midagi välja. Eriline oli see laupäevahommik aga selle poolest, et Paulil läks väga vara uni ära. Ta ei viitsinud enam voodis vedeleda ning otsustas kööki minna.

Seal ei olnud mitte kedagi. Kui tavaliselt tegi ema laupäeva hommikuti köögis pannkooke või keetis putru, siis täna polnud ta isegi veel ärganud, sest kell oli vaevalt kaheksa.

Paul istus köögilaua taha ja mõtles, mida teha. Järsku kargas talle pähe väga hea mõte: „Ma teen ise pannkooke. Nii palju, et jätkub ka isale ja emale.“

Ta polnud küll varem pannkooke teinud, aga oli mitu korda kõrvalt vaadanud, kuidas ema neid teeb. Selleks oli vaja vaid kahe asja: piima ja jahu. Piim oli külmkapis olemas, jahu leidis Paul seinakapist. Pannkoogitegu võis alata.

Paul võttis suure valge kausi ja valas sellesse piima. Siis puistas ta kaussi tubli sutsaka jahu ning ajas kõik suure lusikaga segamini. Tainas nägi

küll taina moodi välja, kuid oli liialt vedel. Veel paar peotäit jahu tegi asja palju paremaks.

Nüüd võttis poiss panni ja pani selle tulele. Ta teadis hästi sedagi, et praadimiseks tuleb pannile valada õli. Kui pann oli tuline, valas Paul sellele kulbitäie tainast. See voolas ilusti laiali ja hakkas peagi vahvalt särisema. Ta pööras koogi suure pannilabidaga ümber ja praadis selle ka teiselt poolt pruuniks.

„Lihtne,“ leidis poiss, asetas valmis pannkoogi taldrikule ning tegi ühtejärge veel kolmkümmend kaks ilusat kuldkollast pannkooki. Seejärel pistis ta tainakausi ja panni kraanikaussi ning kattis laua. Isa ja ema said oma lemmikkohvitassi, igaüks ka suure valge taldriku ning lusika moosi jaoks.

Paul jooksis isa ja ema äratama, kuid nad tulid talle juba esikus vastu.

„Mis siin nii hästi lõhnab?“ uuris isa ja nuhutas ninaga.

„Pannkoogid,“ teatas Paul võidukalt. „Ise tegin.“

„Küll sa oled tubli laps,“ kiitis ema ja vaatas kahtlevalt keset lauda kõrguva pannkoogimäe poole.

Pere istus laua taha. Isa tõstis endale koogi taldrikule, määris sellele moosi... aga kui ta üritas seda kahvli-noaga lõigata, siis see ei õnnestunud. Emal oli sama lugu – pannkook nägi küll päris pannkoogi moodi välja, kuid oli kõva nagu saapatald.

Isa sai lõpuks koogist tüki kätte ja pistis suhu.

„Muidu väga hea kook,“ ütles ta, „aga midagi on justkui puudu. Sool, suhkur…“

„On jah,“ nõustus ema. „Füüsika on täitsa olemas, aga keemia on puudu.“

Paul ei saanud aru, millest ema räägib. Kuna ema oli aga loodusainete õpetaja, siis ta oskas seletada, mis on pannkookide tegemisel füüsika ja mis keemia.

„Füüsika on see, et sa segasid piima ja jahu väga hästi kokku,“ selgitas ta. „Füüsika on ka see, et sa oled kooke praadinud täpselt õige kuumusega – need

on kuldkollased ja pole üldse kõrbenud. Keemia aga tähendab seda, et koogid oleks pidanud kerkima. Millega sa neid kergitasid?“

„Miks ma pidin neid kergitama?“ ei saanud Paul aru. „Pannkooke praetakse, mitte ei kergitata.“

„Praetakse jah,“ nõustus ema, „aga kui koogid ei kerki, jäävad need kõvaks ja neid on raske süüa.“

Paul oli täiesti löödud. Ta oli nii palju vaeva näinud, nüüd aga selgus, et tema pannkoogid ei kõlbagi süüa. Ta istus laua taga nagu hunnik õnnetust.

„Ära kurvasta,“ lohutas ema. „Jahu ja piima on veel, teeme uued.“

Ema pistis Pauli tehtud pannkoogid paberkotti, et need pärast tänavanurgale biojäätmete konteinerisse viia. Siis pesi ta valge kausi puhtaks, valas sinna piima, segas natuke soola ja suhkrut selle sisse, kallas juurde suure sortsu jahu ja lõi igaks juhuks ka ühe muna sisse. Ning siis tegi midagi väga kummalist...

„See ongi pannkoogikeemia,“ ütles ema ja pani tainasse kuhjaga teelusikatäie söögisoodat. Siis segas ta taina korralikult ära ja lisas veel pool supilusikatäit äädikat.

„Miks sa seda vastiku haisuga vett sinna paned?“ küsis Paul.

„See pole vesi, vaid äädikas,“ vastas ema. „Kuna me kasutame tainas piima, mitte keefirit, tuleb tainasse lisada midagi happelist. Kõige paremini sobibki selleks äädikalahus. Kui sooda ja äädikas taina sees kokku saavad, tekib süsihappegaas, mis kergitab tainast ja teeb selle kohevaks.“

„Kas sellepärast ongi sinu pannkoogid nii pehmed ja paksud?“ küsis Paul.

„Sellepärast jah,“ vastas ema. „Ma panin täna tainasse soodat ja äädikat, kuna meil pole küpsetuspulbrit. Küpsetuspulber on peaaegu sama, mis sooda ja äädikas, sest koosneb soodast ja sidrunhappest. Kui lisada seda tainasse, mis sisaldab vett, siis käivitub keemiline reaktsioon – tekib seesama süsihappegaas, mis teeb taina kohevaks.“

Emal oli tainast parasjagu nii palju, et ta tegi kuus suurt ja kohevat pannkooki. Koos värske mustikamoosiga olid need nii head, et Paulil läks paha tuju peaaegu üle.

Selleks ajaks kui neil olid pannkoogid söödud, oli õues vihm üle läinud ja isa tegi ettepaneku ikkagi üks korralik matk korraldada.

„Meil on ju kõht ilusti täis, nii et me jaksame kindlasti terve ringi ümber järve kõndida,“ oli ta veendunud.

Umbes kolme tunni pärast, kui nad matkalt tagasi jõudsid, läks ema veel poodi. Ta tahtis jahu osta, et õhtuks ise saia küpsetada.

„Siis sa näed,“ ütles ta Paulile, „et taina kergitamiseks on ka teisi võimalusi. Kui pannkoogitainast kergitas süsihappegaas, mille tekitas sooda ja äädika segunemisel toimunud keemiline reaktsioon, siis saiatainast kergitavad pärmseened. Need on imeväikesed mikroorganismid, mis segatakse taina hulka. Ja kui sinna veel pisut suhkrut ka lisada, eritavad pärmseened süsihappegaasi, mis paneb taina kerkima.“

„Kuidas sa seda tead?“ imestas Paul.

„Ma olen seda koolis õppinud,“ vastas ema. „Kui sina kooli lähed, õpid ka neid asju, aga võib-olla isegi veelgi põnevamaid.“

„Kas ma võin koolis pannkoogiinseneriks õppida?“ küsis Paul.

„Kui sa väga tahad, siis kindlasti võid,“ ütles ema.

ISEPUHASTUV AKEN

Keemia ümbritseb inimest igal pool.

Ilma keemiata ei oleks meil paljusid asju, mida me iga päev kasutame, ka ravimeid mitte.

Keemiatehnoloogid töötavad välja uusi materjale ja tehnoloogiaid, et meie elukeskkond oleks puhtam. Tallinna Tehnikaülikooli keemikud on loonud isepuhastuvad aknad. Tavalised aknad kaetakse spetsiaalse kilega, mis paistab hästi läbi, aga päikesevalguse mõjul toimuvad selle pinnal keemilised protsessid, mis puhastavad pinna mustusest. Kui katta sellega klaasi mõlemad pooled, aitab selline klaas lagundada sinna kogunenud viiruseid ja muid mikroorganisme. Nii on toaõhk puhtam, viiruseid vähem ja aknapesuga pole vaja vaeva näha.

NUTIKAS VÕRK MOLEKULIDE PÜÜDMISEKS

Tallinna Tehnikaülikooli materjaliteadlased töötasid välja nutika polümeerse võrgu molekulide püüdmiseks. See peab kinni ainult kindlaid molekule, näiteks viiruseid või keskkonnasaasteaineid, täpselt nagu kalamees püüab oma võrku selle kala, mida ta soovib. Sellise polümeerse võrgu abil on teadlased loonud ka näiteks koroona-, gripi- või hepatiidiviiruse kiirtesti, mille tulemust saab näha nutitelefoni ekraanil 15 minuti pärast.