piirilkondija by Rahva Raamat

Kristi Tammik

Piirilkõndija tee

NÕUKOGUDE EESTIST VABASSE EUROOPASSE

Toimetanud Marika Mikli Kujundanud Janika Vesberg Fotod: autori erakogu Autoriõigus: Kristi Tammik, 2012 ISBN 978-9985-3-2330-4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

Vanaemale, Hildegardile, Maia V채kramile

Ole helde Kingi usaldus Kingi aega Leida sügavust Hinges, veretukses Läbi valu leitud ukses Elutormi laines Ühtses meelteaines Leida sugulust Ole helde, kingi usaldus Ava süda, kutsu sisse Lausu teretulemast Ära pelga lapsemeelsust Isemoodi olemist Sellest pole karta haavu Mis ehk eal ei parane Pigem ergutavat kaaslust Värskendavat virgumist, tuld mis imesarnane Ole helde, kingi usaldus

Sisukord Palve . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 10 Suved Hiiumaal. Hobused. . .......................................... 14 Vanaema . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 17 Esimene kohtumine isaga . . . .......................................... 19 Isa pere . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 21 Koplilased . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 23 Läheb kitsaks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................... 25 Loomepaus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 28 Kopli Algkool . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 28 Tuberkuloos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 29 Reaalkool. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 32 Vanaema haigus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 37 Meie generatsioon . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................... 38 Tants . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 41 Raivo . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 44 Jazz . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 49 Mu vanemate armastus . . . . . . . . .......................................... 54 Neliteist . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................... 58 Pirja kaotus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................... 64 Põgenemismõte küpseb . . . . . . . . . ......................................... 68 Moskva. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 71 Frankfurt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 73 Ümberhäälestumine . . . . . . . . . . . . . . .......................................... 76 8

Hädas tehnikaga. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .................................. 80 Günter . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .................................. 81 Radio Free Europe/Radio Liberty.............................. 85 Lex ja mina. Toimetus kasvab. . . ................................... 88 ESTO ’76 . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ................................... 91 Malle . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .................................. 95 Ema lein . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ................................ 101 Raivo Münchenis. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ................................ 105 Toomas-Hendrik Ilves . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 113 Mu poeg . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 120 Kolmekuningapäev, 6. jaanuar 2009 ..................... 124 Yaron. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 125 Ootamatu kingitus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 130 Lumepall veereb . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ................................ 133 Beat. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ................................ 135 Zoja. Misty sünd. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 139 Hildegard . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 145 Mis toimub?. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 148 Tagasipöördumatult möödas . . . . ................................ 151 Kose tee 6. Sõbralikkusest . . . . . . . . . . ................................ 153 Sain 34 läänes . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 157 Maret . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 159 Tiina Talumees. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 163 Kaotatud lahing. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ................................ 165 Taelad Münchenis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ................................ 169 Eesti keelest . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 170 Eesti ja meedia . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 172 Tagasi hetke. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 176 Hetk ja minevik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ................................ 176 Mõtteid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 179 Empaatia . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 182 Franz . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 183 Meditatsioon... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 186 Olles teel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ................................ 190 Epiloog . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................... 191

Palve Tean, et ma pole üksi. Mind saadavad kõrgemad jõud – nemad näevad kõike ja nemad teavad ka seda, kuidas kulgeb edasi mu tee. Mina seda hetkel veel ei näe. Sedamööda, kuidas astun sammu, kuidas asetan jala, kas õrnalt või survega – sedamööda hakkab kujunema meloodia, harmoonia... Ja ma alustan improvisatsiooni: usaldades arenduse oma sõpradele, jään mina põhiharmooniat kandma, nemad lisavad oma teema, kuni raugeme koos uuesti meloodiasse, teemasse, mida tunneb ka kuulaja. Vahepealset – improvisatsiooni – on võimalik vaid tunnetada, sellega kaasa minna. Kogu mu elu on võrreldav JAZZ’iga, seda on kujundanud mu kaasmängijad. Oleme läbi mänginud palju meloodiaid, improvisatsioonid on olnud kord tulisemad, kord vaiksemad, harmooniad kord komplitseeritud, vahel aga päris lihtsad, lapsele omased. Mul pole olnud võimalik nimetamisväärselt planeerida, sihte seada. Varakult õppisin usaldama, et kuskil on KEEGI, kes TEAB ja NÄEB. Õppisin elama ühes päevas, tegema, mis hetkel vajalik. Järjepidev on olnud armastus muusika, inimeste, loomade, looduse vastu – kõige vastu, mis Looja meile on kinkinud. Kallis lugeja, langetades pea Sinu ees, esitan vaikse palve: tule koos minuga, kingi oma usaldus ja improviseeri koos minuga – teemaks minu Tee, harmooniaks kogetu. Laseme end kanda kõrgematel jõududel ja kogeme ühise loome rõõmu... jam-session. Ühiseks instrumendiks on eesti keel, meie emakeel. Minu siiras armastus selle vastu lubab teha selle ettepaneku. Ja ma ei karda, et me teineteisest aru ei saa. 10

*** 15. augustil 2008, päeval, mil Baierimaal pühitsetakse Neitsi Maarja uinumise püha ehk rukkimaarjapäeva, sain mina, eestlasest münchenlane, rõõmustava sõnumi Tartust. Kirjastus Varrak tegi mulle ettepaneku kirjutada oma elust, sellest, kuidas olen käinud oma teed. Selleks hetkeks olin mõõtnud juba 67 aastat oma TEED, mis on loogelnud üle kivide-kändude, hämmastanud ajuti oma samblase pehmusega – kuni järgmise prantsatuseni kruusale. Jaluletõusmine on nõudnud enamasti täit pingutust. Fööniksina tuhast – see on kujunenud mu üsna tavaliseks sirutusharjutuseks: vana lülisammas on ära õppinud, et pole pääsu vastutusest toetada oma keha – on ju hingel vaja kodu, kus oma õpinguid jätkata. Kuniks teed on antud. Olen õppinud elama hetkes ja rännak minevikku pole minu jaoks lihtne: tean, et avastan, kui paljut olen tõrjunud. Kardan, et nii mõnigi trauma võib ikka veel põletada. Ent hirmust vägevam on ootusrõõm käsikäes omadega, eestlastega, käia Teed, mis algas 8. juunil 1941. Leida ehk ühises äratundmises uks, mida muidu poleks avama hakanud. Ning üllatav ruum selle taga. Tänan ette kõiki, kes on valmis mulle selleks rännakuks kätt ulatama, aega kinkima. Welcome into my life!

„Juustunägu” sai kolmeaastaseks. Istuvad vasakult: onu Helmut, vanaema ja mina vanaema süles, ema, onu Benno. Seisavad tädi Leida ja tädi Meranda.

Otsisin aastaid armastust, mõistmata, et mu lähim armastatu pole kunagi lahkunud. Olen teda alati endas kandnud. Muusika, jazz – oled mu südametukse, millest õhkav soojus on andnud karmidel hetkedel jõudu jätkata. Muusika on hoidnud erksad mu meeled, lohutanud mind ahistavatel aegadel. Tänutunne selle eest ei mahu sõnadesse. Muusika tuli mu juurde varakult. Mind konsonantide, eriti viletsa r-tähe häälduse eest pilganud onule vastasin lauldes, sel viisil takistusest üle libisedes. Sain kolmeaastaseks. Sünnipäeva aegu oli mu maailm veel korras. Ema, vanaema, onu Helmut olid olemas, sirelid lõhnasid, kõht oli täis. Ka esimese valusa kaotuse, koer Mausi auto alla jäämise šokist oli ema aidanud üle saada. Uus koer oli traatkarvaline terjer Dicke, kelle kirglik, kaitsev loomus sai ohtlikuks vanaema põlvele... Vanaema pesi vannis mu pead (emakodus olid vann ja soe vesi). Suurest mõnust tuli mulle laul peale, millest Dicke põhjalikult valesti aru sai. Ta lõi hambad vanaema põlve. Onu Helmutil tuli koer sabapidi õhku tõsta, et ta põlve lahti laseks. Hilissuvi 1944 Hiiumaal. Vanatädi Liinel oli Suuremõisa lähedal rukkiväljadest ja sarapuudest ümbritsetud kaunis talu. Värskelt küpsetatud leiva mõnus lõhn. Õhus oli aga ärevus, mingi võõras pinge. Mulle öeldi, et ema tuleb. Oskasin vaid rõõmustada. Et ta kohe-kohe jälle ära sõitma peab, oli vähem tore. Otsustasin teha asja põnevaks, pugedes peitu söögilaua alla, mille linaservad ulatusid põrandani. Süda kloppis kurgus... Kuid ema ei otsinudki mind. Kohtusime uuesti 24 aastat hiljem, septembris 1968. Ja jällegi soovisin võimendada ema tulekut. Seekord iseenda pulmadega. Ent sellest hiljem, omaette peatükis. Märkan, et mul puudub kronoloogiline mälestustemuster. Oleksin nagu käivitanud igivana projektori. See ragiseb ja ägab, mängides kulunud linti, mille värvid on rauged ja mahedad nagu vanavanemate vanadel pulmafotodel. Kaadreid kannab emotsionaalne, mitte mõistuslik režii. Tunnetel, mis tagasivaates üles kerkivad, on oma vägev dünaamika. Olen segaduses, pea tuikab. Kus on mu Hetk ja sellest ammendunud südamerahu? Toon pudeli vett ja püüan uuesti sisse elada kaugesse aega, lapse südamesse… 1944. aasta sügisel jõudsime vanaemaga tagasi Tallinnasse. Teadsin, et ema on pikaks ajaks reisile läinud. See, et me tema koju enam sisse ei pääsenud ning et ka vanaema korterist oli meie oma nüüdsest vaid pool, oli imelik. Oli vaid

Ema ja Dickega. Vaid mõni kuu hiljem polnud mul enam kumbagi.

väike tuba suure ahjuga vastu köögiseina. Vanaema endise suure toa asemel oli paks sein. Ainus kemps oli koridoris. Väikese köögi seinas oli kraan, selle kõrval pliit. Toidutegemiseks vajalikud puud tõime vanaemaga kuurist, mis oli väljas ümber majanurga. Laudkuurid olid ehitatud piki majaseina, igal uksel tabalukk ees. Vanaema ladus kõigepealt halud minu kätele ja siis endale kõrge hunniku. Hiljem asendusid puud briketiga. Sooja vett tegi vanaema suures katlas. Köögiaken oli piklik pilu kõrgel lae all. Kui see avati, võis astuda laugjale plekk-katusele. Suvel oli katus kuum. Tekki alla võttes aga oli seal päikese käes mõnus pikutada. Sealt oli näha lähedalasuv Põhjala kummivabrik ja väike roheline park meie maja kõrval. Sealt see sirelilõhn tuligi. Pargis olid ka mõned puupingid ja liivakast. Ühe sirelipõõsa all oli mu esimese kutsu Mausi haud. Korjasin kevadel Kopli metsast ülaseid ja panin ta hauale. Dicket pärast ema lahkumist enam polnud – vanaema ütles, et ema ja tädi Helju olid ta reisile kaasa võtnud. Suutsin sellega leppida. Dicke oligi olnud rohkem ema koer – ta oli nii tugev, et mina teda jalutada ei jaksanud. Lint katkeb. Uuel kaadril on väike linalakk tüdruk, nägu nagu juustukera, suu naerul. Laps on lastud naabrimajas elava Meltsi-tädi klaveri kallale. Veidi väsinud pruunist pianiinost saigi mu esimene hingekaaslane, mis aitas peletada ema kadumisega seotud hirme ja muud mõistmatut. 13

Vanaema saatis mind plekkämbriga Meltsi-tädi juurest piima tooma. Neil oli sel ajal veel kaks lehma. Sain alati ka kruusitäie sooja piima. Ning seejärel tohtisin minna tagatuppa klaveri juurde. Ajapikku õppisid väikesed ümarad sõrmed leidma üha rohkem klahvikombinatsioone ja meelitama klaverist imelisi meloodiaid. Osa neist oskasin laulda, mõned olid raadiost kõrva jäänud. Et ma kahe käega korraga harmooniliselt ja rütmiliselt äratuntavaid lugusid mängima hakkasin – see üllatas Meltsi-tädi. Ta kutsus kuulama ka oma tütre, kes sellest vanaemale rääkis. „See on sul isalt,” ütles vanaema ja rääkis, et isa oli enne sõttaminekut mingis pundis kitarri mänginud. See olla ka mu ema ära võlunud. Mu suhe muusikaga oli alanud.

Suved Hiiumaal. Hobused Vanatädi Hilda, vanaema noorim õde, elas koos oma mehe Juhaniga väikeses talus, mida nimetati Varesepõlluks. Sealsel kartulimaal oli tõesti alati palju vareseid. Lapsi neil polnud. Onu Juhan oli kolhoosi tallimees ja tallis oli palju hobuseid, umbes kolmekümne ringis. Nende hooldamine ja väljaandmine mitmesugusteks töödeks kuulus onu Juhani kompetentsi. Mind tõmbas tall magnetina. Taskus söögiaegadel talletatud suhkru- ja leivatükid, kokku korjatud õunad ja porgandid, tatsusin talli vahet, püüdes hobustele oma tundeid selgitada. Lähenenud varsakesele valelt poolt, veeresin kord ise õunana talli ees murul. Loomulikult ei kahandanud see mu sõbrunemiskirge karvavõrdki. Tädi Hilda arvas miskipärast, et mind tuleks kukesulgedega suitsetada. Ta kartis, et mind ei õnnestu vanaema tulekuni ühes tükis hoida. Onu Juhan aga mõistis mind: ta tõstis allameetrise tüdruku lihtsalt kündmise ajal hobuse selga. Lähenemisraskused olid möödas. Ja suvearmastus alanud. Et tegelik oht alles nüüd tekkis, seda onu Juhan ei aimanud. Taskus midagi head, lootsisin hobukese koplis paraja kivi juurde või aiaserva, et talle selga saada. Lakast kinni hoides läkski sõiduks. Hobune tundus tohutu kõrge, ega ma teda galoppima ärgitanud. Tähtis oli kokkukuuluvustunne selle imeliselt lõhnava targa loomaga. Oli aga kordi, kus tema seda omamoodi mõistis ja rõõmsalt kiirust lisas. Siis oli küll tegemist, et kaela lähedalt lakast kõvasti

kinni hoida. Kord juhtuski, mis juhtuma pidi – tegin kõrge kaarega hädamaandumise. Tark loom jäi seisma, müksas ninaga ja ootas, kuni ma jalule sain. Juhtunust ei poetanud ma tädi Hildale ega onu Juhanile sõnagi. Tädi Hilda oli punapõskne, kauni sarnaka näoga ja tugevama kondiga kui vanaema. Ta oli alati heas tujus, viskas nalja ja armastas laulda. Laul saatis ta päevi ja kui mina sellele oma teise hääle lisasin, olimegi ööbikutepaar. Üldse oli meil tädi Hildaga oma „tsunft”: aitasin kaasa rohimisel, heinateol, lehmade koplisse viimisel ja sealt toomisel jne. Stiimuliks oli õhtune kaardimäng. Olime mõlemad kirglikud mängurid ja mitte just head kaotajad. Nii käiski kaardimäng tihti pimedani. Ja siis – jalapesuks oli vaid jääkülm vesi allikas, mis pimedas eriti võdisema võttis. Tädi Hilda lahendas asja praktiliselt: „Paneme sokid jalga, et linu ära ei määri ja laupäeval lähme sauna.” Erand tuli teha siis, kui vanaema juba reedel saabus. Muide, sokid olid valged – mõnus oli neisse kräämas jalgu torgata! Tädi Hilda jutustas mulle, kuidas mu ema, piinliku puhtuse armastaja, oli kord hoolikalt kõik sead puhtaks rookinud – loomulikult jääkülma veega. Notsudel oli pärast mitu päeva ränk kõhulahtisus ja onu Juhan oli emaga üsna ägedalt tõrelnud. Ratsutamiseks oli mu ema aga valinud lehma. Tema ajal onu Juhanil ju kolhoosi tallimehe ametit polnud. Seega polnud ka hobust. Varesepõllu talus tegin ka esimese „eksami” aines „kiiresti ise kõike proovida”. Jälginud võlutuna, kuidas onu Juhan helepunaselt hõõguvast rauatükist vikatit vasardas, jõudsin jätta sellele oma peopesanaha, enne kui onu Juhan rauatüki karastamiseks veeämbrisse suskas. Et vikat päikese käes enam punane polnud, oli valus üllatus. Tädi Hilda juures olles algas ja lõppes ka mu jalgratturikarjäär. Nagu iga last, huvitas mindki jalgrattasõit. Ratas oli onu Juhani oma, käepidemeil enam kaitseid polnud ja lenkstangi otsad olid roostetanud. Sõitsin vingerdades, jalg pulga alt läbi, kuni üks künkake takistuseks sai... Maandudes oli roostes käepide otsapidi mu vasakus kulmus. Verd oli palju, silm aga jäi alles. Arm meenutab juhtunut tänaseni. Mõned aastad hiljem, kui onu Juhan oli maisest elust lahkunud ja tädi Hilda Kärdlasse kolinud, tegin tema uuel jalgrattal veel ühe katse. Seekord laial kruusateel. Kõigest jõust pingutades õnnestus pidurdada otse teeservas parkiva veoauto nina ees. Autojuhil, kes sõi parajasti mõnusalt oma võileiba,

jäi suu lahti. Mina aga teadsin sestpeale, et mul tuleb jääda hobuste juurde. Hiljem selgus, et pärast sarlakeid viis korda põetud keskkõrvapõletik oli kahjustanud mu tasakaalunärvi. Tänaseni vaatan imetluse ja kerge kadedusega jalgrattal osavalt manööverdavaid inimesi. Ja lepin nelja rattaga. Suved Hiiumaal andsid mu lapsepõlvele soojad ja õnnelikud värvid. See oli ainuke paik, kus vanaemast mõneks ajast hirmuta lahti lasksin. Ta viis ja tõi mind ning veetis meiega koos nädalalõpud nii tihti, kui sai. Hiiumaal olles küpses ka mu armastus loomade vastu. Ma ei kartnud loomi, välja arvatud ussid. Eriti meeldisid mulle koerad, nemad on mind saatnud läbi elu. Selge, et hobused, mis linnainimese jaoks tähendavad luksust, on jäänud mulle kättesaamatuks. Veel korra kohtusin hobusega ühel erilisel suvel Maardu mõisas. Vanaema töökohas sai millalgi kohustuslikuks suvine kolhoositöö. Nii saigi vanaemast tol suvel TPI ehitusosakonna brigaadi kokk ning ta võttis mind Maardusse kaasa. Aitasin kaasa, kus oskasin. Muuhulgas tuli koorida tohutul hulgal kartuleid, hakkida sibulaid jne. Oli heinateo aeg. Olin siis 12–13-aastane. Tänu mu varasematele „kogemustele” Hiiumaal usaldati mulle looreha koos selle ette rakendatud hobusega. Õppisin suure reha tõstmise ja langetamise kiiresti selgeks. Nii sain paariks päevaks riisumistööle. Olin uhke nagu kukk aiateiba otsas. Selle töösuve õhtud lõkke ääres, kui olime vanaemaga nõud pesnud-kuivatanud, tõid minuni ka varajase romantika hõngu. Üks vanaema töökaaslastest mängis kitarri ja teised laulsid. Lisasin omagi hääle. Kõrvalt jälgisin üht armudraamat – mäletan osaliste kurbust, kui suvetöö lõppes. Miks sellel romaanil tulevikku polnud, pole aimugi. Ent elasin kõrvaltvaatajana kaasa tundeid, mis olid mulle uued. Ja kuidagi põnevad, nagu kinos. Olin muide kirglik kinoskäija, kannatlik piletisabas seisja. Seda teades andsid vanaema ja onu Helmut mulle ikka ja jälle piletiraha. Mulle meeldis koos vanaemaga tööd teha. See ei tundunud kunagi raske. Ka varem, viie-kuueaastasena mitte: midagi kanda, puhastada, koorida, lõikuda – see rahustas, tekitas tunde, et mingit ohtu pole. Ja mis salata, olin ka uhke, kui nägin, et vanaema rõõmustas. Et olin väärt usaldust. Vanaema rääkis minuga paljust. Lisaks mu väsimatule soovile kuulda midagi oma emast ja vanaema enda noorusest pühendas ta mind tihti ka argimuredesse. Siis arutasime. Ta ei kasvatanud mind selle sõna otseses mõttes. Ta elas mulle ette

väärtused, mis elus tõesti midagi tähendavad. Mäletan, kuidas vanaema kord ütles, väsinuna mu jutuvadast ja järjekordsest küsimusest: „Laps, MÕTLE, enne kui küsid. Ehk tead vastust ise.” Võtsin seda tõsiselt. On jõudnud kätte hetk alustada eraldi peatükki tähtsaimast inimesest mu elus.

Vanaema Elviine, minu armastatud vanaema, sündis 21. juunil 1900 Hiiumaal Pühalepa vallas Vannaste pere teise tütrena. Ma ei tea kahjuks eriti midagi tema lapsepõlvest. Sel lihtsal põhjusel, et ta ei rääkinud kunagi endast. Õigemini vastas ta ainult küsimustele. Minu lapseea küsimused aga olid seotud põhiliselt mu emaga ja nii tean vaid, et ema oli samuti pere teisena sündinud laps. Elviine ja August Saarnaki esimene tütar Amanda suri varakult difteeriasse. Vanaema koolitee katkes, kui ta abiellus, ta oli siis alles 16 ja tütar sündis kohe järgmisel aastal. Saarnakite ja Vannaste pere noorte romantiliselt alanud suur armastus ei pidanud kuigi kaua vastu: vanaisa August oli kaugesõidukapten, sõitis mööda maailmameresid ja käis kodus iga paari aasta tagant. Vastavalt sellele sündisid ka lapsed. Elsa-Irene, minu ema, sündis 1919. aastal. Amanda oli siis juba mulla all. Poeg Bernhard (onu Benno) sündis 1921. aastal, 1923 tütar Meranda ja kaks aastat hiljem tütar Leida. 1927. aastal sündis onu Helmut, onudest ja tädidest mulle kõige lähedasem. Viimast tütart Heljut jõudis vanaema kanda südame all viis kuud, kui ta kallis mees, blondilokiline August, õnnetult surma sai. Pärast lõbusat kõrtsiskäiku oli ta koos naistuttavaga teel ankrus seisvale laevale, et õhtut „kroonida”, libises aga kitsal puusillal ja kukkus vette, peaga vastu kivi. Vanaema oli 29-aastane ja kuue lapsega lesk. Ei olnud tollal kindlustusi, loomulikult ka mingit testamenti ega midagi, mis oleks aidanud tal hakata mäekõrgust koormat kandma. Rääkimata valust ja pettumusest, millega toimetulekuks on tänapäeval psühholoogid. Lapsed tuli toita-katta. Nääpsukesel Ellil oli selleks vaid kaks kätt. Kuidas täpselt tema töödejada kulges, seda ma ei tea. Tean, et mõnda aega oli ta

kalevivabrikus, õmbles kodus sellele lisaks ja sai Hiiumaalt kartuleid. Et aga kõike nappis, otsustas ta mingil hetkel anda noorima tütre Helju maale ühte lasteta perekonda kasvatada. Seal polnud lapsel nälga karta, ka kool oli kindlustatud. Tädi Helju, kes ainukesena vanaema lastest veel elab, ja nimelt Põhja-Saksamaal, põeb seda tänapäevani ega suuda mõista oma ema tollast otsust. Tema enda abielu jäi lastetuks. Küll aga jõudis ta oma õnneliku abielu jooksul maailma näha. Minu sünnihetkel oli vanaema neljakümnene. Ema oli mõnenädalase lapse öisest kisast väsinud ja nii sattusingi varakult vanaema voodisse. Seda reformpõhjaga voodit jagasime kuni minu keskkooli lõpuaastani. Vahepealsest ajast kerkib aga silme ette terve rida mustvalgeid kaadreid, kus olime tegelasteks ainult vanaema ja mina. Peateemaks oli töö. Vanaema töötas päeviti TPI ehitusmaterjalide katselaboratooriumis, esialgu laborandina, hiljem vanemlaborandina. Ta tegi professor Kikase teaduslikus grupis tsemendiproove. Mäletan, kuidas ta tsementliiva üha tihedama võrguga sõeltest läbi raputas, grammilise täpsusega kaalus ja purkidesse pani. Lõpetuseks said purgid peale sildid, millele vanaema oma väikese korraliku käekirjaga midagi peale kirjutas. Projekti kroonis aastaid hiljem eterniidi sünd. On üks mustvalge grupipilt, vanaema istub ainukese naisena professorite ja teaduslike töötajate seas. Seljas on tal tumesinine kostüüm ja jalas kohvipruunid kontsaga nahkkingad, mida hoidsid pealt kinni kitsas rihm ja nööp. Need – ainukesed korralikud kingad – oli talle muretsenud veel minu ema. See, et ma päeviti vanaema käekõrval ülikooli kaasa vantsisin ning sealsest sööklast lõunat sain, oli minu õnn suure tähega. Tegelikult püüdis vanaema mind 1944. aasta hilissügisel panna ka Kopli lasteaeda, mis oli kodu lähedal, praktiliselt põiki üle tee. Paarinädalase padunutuga sain aga tagasi oma koha vanaema käekõrval. Ka lasteaia kasvataja oli selle poolt. Mul oli hirm, et vanaema jääb auto alla nagu Mausi ja et olen siis ihuüksi suures maailmas. Õhtuti enne magamajäämist koos loetud „Meie Isa, kes sa oled taevas...” oli rahustav, nagu vanaema kõrval uinuminegi. Kopli ülikool avardas mu eluruumi. Sealsetel toredatel haritud inimestel jätkus sõbralikkust ja kannatlikkust „vanaemalapsega”, kes kuulus neil keerulistel aastatel kuidagi ka nende argiellu. Mul on inimestega palju õnne olnud!

Ent äraelamiseks laboranditööst ei piisanud. Meie maja alumisel korrusel oli kolmeosaline toiduainekauplus pagaritoodete ja suhkru, liha ja kala ning piimatoodete osakonnaga. Sealsete müüjate kalalõhnalisi ja roosteplekilisi kitleid võttis vanaema koju pesta ja triikida. Pidevalt oli vesi tohutu suure katlaga pliidil ja raske sütega triikraud särtsumas. Õppisin varakult triikima, ja seda hoolikalt, et sõrmi ei kõrvetaks. Pagaripoes käis vanaema öösiti suhkrut kottidesse panemas ja poolekilosteks kaalumas. Nurusin end kaasa ja minust sai kotiavaja ning kühvliga suhkru kottipanija. Vanaema kaalus ja sulges kotid. Koidu ajal kogunes poeukse taha pikk järjekord. Ka lapsed olid unest äratatud, et paar ratsiooni rohkem saada. Norm oli pool kilo nina peale. See oli suhkrusabade aeg. Vanaema sai kaalumise eest normi järgi suhkrut ja veidi rahagi. Tolle eluperioodi hallides kaadrites on kulminatsiooniks päevad, mil istusime vanaemaga pakitud pampude otsas ja ootasime äraviimist. Mustad „kongid” urisesid õige lähedal, meie maja kaks alumist korrust oli juba tühjendatud. Vanaema palus Jumalalt jõudu ja seda, et meid ei lahutataks – palusime kahel häälel. Mäletan koiduaega, päikesetõusu ja kestma jäänud vaikust. Meie kaks ja meie naabrid, ema kolme lapsega, konutasime seal ainukestena ega suutnud uskuda, et meid oli säästetud. Magasin vanaema kaisus südapäevani rasket hirmuväsimust. Edasi sai elufilmi lint jälle värvid.

Esimene kohtumine isaga Häguselt mäletan oma esimest kohtumist isaga, kui ta Venemaalt sõjast tagasi tuli. Tekkinud hirmu, kui ta vanaemaga pahandas. Ägedad sõnad, mõlemad olid näost punased; vanaema pidi miskipärast ema kaitsma. Isa ei võtnud mind ei siis ega ka hiljem sülle ega silitanud isegi pead. Mind nähes oli ta alati tõsine. Arvasin, et see on mu ümara juustukera-näo pärast... et olen inetu. Hakkasin isa igakuiseid külastusi kartma. Ta tõi alati kaasa suure paki võid ja karbiga kreemikooke. Koogid olid väga magusad ja kreemised. Armastasin tegelikult soolast. Sõin aga vapralt kooki, püüdes isale meelehead teha. Kord küsis vanaema temalt söögiraha. Isa põrutas: „Pole endalgi. Kui te hakkama

ei saa, läheb Kristi lastekodusse!” Kartusest sai kabuhirm. Veensin nuttes vanaema, et meil on ju kõike küllalt ja anusin, et ärgu ta enam küsigu. Ega ta poleks niigi küsinud. Kuid mul on ka hoopis teistsugune isaga seotud mälestus. Minu viies sünnipäev. Isa tuli koos kahe sõbraga, kel olid kaasas akordion ja viiul. Isal oli kitarr. Seniajani on kõrvus imeline valss „Kuld ja hõbe”, mida nad mulle sünnipäevatervituseks mängisid. Hiljem tohtisin ka mina akordionil mängida. Kuna pill mulle õigetpidi sülle ei mahtunud, pani onu Leo selle mu põlvedele nagu klaveri ja tõmbas ise edasi-tagasi. Mul olid sel päeval jalas valged põlvikud ja mustad trukiga kingad – need olin samuti kingiks saanud; vanaema oli õmmelnud helesinise lillekirju kleidi. Ka paelad patside otsas olid helesinised. Vaasis olid tulbid ja nartsissid. Isa naeratas, kui nad mängisid Straussi valsse ja Valgre lugusid. Ja laulu „Hallis sõdurisinelis” ta isegi laulis. Isal oli ilus mahe hääl. Olin sel päeval kõige õnnelikum väike tüdruk maailmas. Suure kingina isalt olin saanud uued lood, mida peagi Meltside klaveril järgi mängisin. Need on mu tundepildid varasest lapsepõlvest, mil maailmal polnud veel piire. Ega minul esinemishirmu. Vist sama või järgmise aasta sügisest pärineb järgmine mälestuskaader. Vanaema ülemus professor Kikas viis mu ülikooli aulasse, kus seisis tiibklaver. Tegi kaane lahti ja noogutas julgustavalt. Ning jättis mu üksi seda suursugust instrumenti avastama. Milline kõlavahe, võrreldes armsa vana pianiinoga tädi Meltsi tagatoas. Kõrge lae ja suurte akendega tühi aula... Seal leidis veidi hiljem aset ka tõeline esinemine. Oli jõuluaeg. Tollal oli see vist nääripidu – igatahes suur kuusk oli ja tuttavad heasoovlikud näod saalis. Muid detaile mälulindil pole. Ent hirmu mul tollal polnud, ainult rõõm. See iseõppija süüdimatu „interpreediaeg” kestis veel ka kooli algul, mil muusikaõpetaja vanaemalt isa aadressi küsis. Tema soovitusele võimaldada mulle klaveritunde oli isa vastanud eitavalt. Sama põhjendusega kui tookord, kui vanaema toiduraha küsis.

Põgenemismõte küpseb 1974. aasta sügisel tuli Tallinnasse Oscar Petersoni trio koos mänedžer Norman Granziga. Raivo oli selleks ajaks välisreiside vahel komponeerinud juba rea laule, mis olid võistluskontsertidel auhindu pälvinud. Mina olin kirjutanud neile tekstid. Ühisloome lähendas meid taas. Kuid Raivo närvilisus kasvas sedamööda, kuidas tugevdati survet, et ta parteisse astuks. Ta oli end sellest üle kümne aasta imekombel suutnud välja vingerdada. Paralleelselt valjenes nõudmine KGB-st, et ta tooks välisreisidelt kaasa „asjalikku infot”. Ka neid isandaid oli Raivo osanud pärast reise lohutada, et polnud sattunud millelegi huvipakkuvale. Teadmine, et meie hingamistki kodus pealt kuulatakse, ajas meid tülitsema Mustamäe mändide alla. Viimane oli küll me kopsudele kasulik, ent olukord kui selline pingestas närve ja meeli. Meie jaoks viimaseks jäänud lauluvõistlusele esitas Raivo ballaadi, millele ma kirjutasin valulise teksti „tiivad kaotanud maast”, mida kannab vaid „luulelend”. Selge sõnumi katmiseks pühendasime laulu „Maa” Salvador Allendele – viidates riigipöördele Tšiilis. Laul sai žürii auhinna. Lava taga joodi konjakit. Raivo ütles kaamerate ees ülemeelikult, et teadis ette, millele žürii reageerib. Sellega oli ta kirjutanud alla oma hävingule. Üks KGB-s töötanud džässisõber, kellega oli aastate jooksul nii mõnigi pudel Armeenia konjakit joodud, andis talle üsna varsti teada, et tema vastu fabritseeritakse protsessi süüdistusega kontsertidel musta raha teenimises. Tihenesid meie trampimised Mustamäe mändide all. Konkreetne põgenemisplaan oli alguse saanud. Sellele ajale langeski Oscar Petersoni tulek. Eelrõõm tegi sügise heledamaks, ka mured nihkusid tagaplaanile. Oscar Petersoni „Mellow Mood”, plaat, mis oli nii palju kordi meie korteris kõlanud, sai värske tähenduse, sving andis jälle päevarütmi ja horisont näis avarduvat. Kaks kontserti piripardani täis Estonia kontserdisaalis, isiklik tutvumine, kõnelused muusika ja maailma teemadel... Arvan, et meil kõigil kiirenes kuidagi pulss ja tõusis vererõhk – ütlemata suur oli nende väheste päevade mõju. Ka Oscar ja Niels-Henning Ørstedt-Peddersen olid rõõmsalt elevil, avastades Eestis haritud ja nüansse tunnetava džässipubliku. Lisaks toimus midagi, mida geniaalne pianist polnud mänedžeri sõnul veel kunagi teinud. 68

Tõnis, Malle, mina, Raivo. Pildi parempoolne osa on esimene foto meist, mis pärast meie põgenemist väliseesti ajakirjanduses ilmus.

Ta soostus tulema õhtul varieteesse Tallinn ja mängis seal kujunenud jämmil koos eesti muusikutega. Tegime ridamisi „keelatud” asju. Korraldasime vastuvõtu sõprade Ants ja Asta Varese majas Nõmmel, kus oli teiste seas ka Valter Ojakäär. Oscar signeeris pärast mängimist Vareste klaveri. Mina laulsin väriseval häälel Sally Petersoni lemmikballaadi „Little Girl Blue”. Tundsin end sealjuures kääbusena. Laulda varblasehäälel, võimenduseta, saatjaks Oscar Peterson. Oleksin ma aimanud, et taoline ettepanek tulla võiks, poleks ma sinna vist läinud... Oscar aga näis mõistvat mu suurt aukartust, sügavat džässiarmastust, selle tunnetust, musikaalsust... 69

Nende viimasel hommikul Tallinnas kutsus Norman Granz meid Viru hotelli, Oscari sviiti. Seal olid ka abikaasad – Sally ja Greta. Tehti pilte. Olime mingil hetkel rääkinud lühidalt olukorrast, põgenemismõttest – eriti Gretat ja Normani huvitas kõik, iseäranis eesti muusika ja kultuuriga seotu. Nad julgustasid meid, jätsid oma koordinaadid. „Te saate hakkama!” Seda oli hea kuulda. Hotellist sõitsime kõik koos lennuväljale. Minu „God bless You and your family!” sai Oscarilt vastuseks võimsa kallistuse. Lennuväljalt koju sõites oli kõhus õõnes tunne. Tume aimus tagajärgedest võttis maad. Pidu oli möödas. Kaheksa korda andsime sisse avaldused viisa saamiseks, et külastada mu ema, kes oli leseks jäänud ning ohtlikult depressiivne. Seitse eitavat vastust ei andnud põhjust lootuseks. Kaheksandale vastust oodates oli jõudnud kätte märts 1975. Tihenesid Raivo koiduaegsed kojujõudmised, alkoholilõhnane lõbusus – sellele järgnes alati tume auk tujuskaalal, pinge ja närvilisus. Mina omakorda otsisin jälle nii tihti kui võimalik vanaema seltsi, aimates ette, et mu elu senine keskpunkt kaob, kõik harjumuspärane ja kallis hakkab lõpule jõudma... Olin asunud korrastama sahtleid, eraldades tähtsaimat – piskut, mida oleks võimalik kahtlust äratamata ema „külastusele” kaasa võtta. Asju, mis endale eriti armsad: mõned fotod, Silveti inglise-eesti sõnaraamatu eestiaegne kõide, mille olin teismelisena saanud kingiks onu Bennolt. Raivo oli salvestanud meie loomingu kassetile. Plaadistamine kujutas endast tollal veel erilist, komplitseeritud protsessi. Ümbriseks oli neil kassettidel Raivo tušijoonis, karikatuur iseendast klaveri taga, mida ta kasutas autogrammina. Raivol oli andekas suletõmme, ta oskas iseenda üle naerda. Originaalkassett on mul tänini hoolikalt alles hoitud, seda enam, et Raivo jaoks on see tähenduse kaotanud. Pakkisin suure kohvritäie asju vanaemale andmiseks. Põgenemiskavatsusest ja sellega seonduvast teadis üksnes mu vanaema. Ka Raivo ei kartnud teda usaldada, vastupidiselt oma vanematele. Tema varajane majanduslik iseseisvumine oli teinud oma töö – ta ei arutanud ema-isaga suurt midagi, pani nad tihti lihtsalt fakti ette. Nii ei teadnud Margi ja Harald midagi poja olukorra plahvatuslikkusest – nad olid näinud vaid edukat poega karjäärikõveraga ülespoole...

Mäletan, et aprilli algul sai Raivo mingi kanali kaudu teate, et vastust meie viimasele viisataotlusele on oodata aprilli lõpuks. Selle laekumist hakkas kontrollima eelmainitud sõber KGB-st. Temast sai ka meie saatusesõrm: lükates Moskvast saabunud järjekordse eituse sahtlisse (ootama avamist pärast maipühade nädalat), korraldas ta Raivole lennu Leningradi konsulaati, kus meie passidesse pandi viisad kolmeks nädalaks. Need saime siis kätte Pagari tänaval allkirjade vastu, et oleme õigel ajal tagasi ega püüa Saksamaal pikendust taotleda. Mäletan veel praegugi oma jõnksulist allkirja vastavale paberile. Palju hiljem saime teada järgnenud arengust kohapeal, kui pomm teisel mainädalal plahvatas. Džässi- ja Raivo-sõber kaotas koha, vangi teda õnneks ei pandud – suunati lihtsalt „reisidevabale” kohale. Hiljem oli ta konjakipitsi tõstes kitsamas ringis ikka ja jälle rääkinud Tammikute päästmise loost... Saatus lubas Raivol teda ligi 20 aastat hiljem Hamburgis isiklikult tänada...

Moskva Enne ärasõitu astusime Raivo vanemate juurest vaid põgusalt läbi. Margiga olin eelmisel päeval pikemalt telefonitsi rääkinud, küsinud ta soove jne. Nii ongi jäädvustunud vaid pilt ukselävelt: Margi ja Harald ning mu 14-aastane poeg. Peeter oli sirgunud nii pikaks, et vaatas mind naeratades juba ülalt alla. Kõik oli ju hästi – pidime peagi tagasi tulema. Pärast hüvastijättu lähedastega kohtusime sõpradega n.-ö. sõidueelsel lõunasöögil Viru hotelli teise korruse restoranis. Viimase õhtu kodus olime veetnud Malle ja Ants Taelaga. Meie jaoks oli neil hetkedel eriline, valuline tähendus, teadsime ju, et kohtumine jääb viimaseks. Samas pidime aga olema nagu ikka – kolmenädalases Saksamaal viibimises polnud ju midagi kurba, otse vastupidi! Lennuväljal aitasid Raivo semud Kalev Kiirend ja Oleg Melnik kanda kohvreid, mille raskus pidanuks kahtlust äratama. Raivo selgitas, et ema kingitud stereotuuner tuleb Saksamaal parandusse anda. Meid kahte kandis läbi nende teesklust täis hetkede alkohol, mida oli lõunasöögi kõrvale ohtralt joodud. Moskvasse lendas meiega koos sõbratar Malle, keda jäägitult usaldasin.

Lisaks vanaemale teadis ta ainsana, et me enam tagasi ei pöördu. Mallele jäid korterivõtmed, volitus pangakontole, ühesõnaga kõik, et mind tavaelu kohustustes asendada. Seda kõike muidugi vaid lühiajaliselt, hetkeni, kui lõhkes pomm: „Tammikud on läinud.” Ei meie ega Malle osanud ette näha, kui palju muret see hiljem talle isiklikult kaasa toob. Aimasime, et tuleb tugevaks jääda, mitte aga seda, mida see tegelikkuses tähendab. Moskvas rääkisime omavahel terve öö, Raivo rahustas end restoranis ja jättis meile jumalagajätuaega. Lubasin Mallele, et toon ta järele. Leian mehe ja saadan Eestisse. Nagu põnevusfilmis. Malle oli me kõrval ka lennuväljal, kuni check-in’ini. Andsime talle kogu sularaha rublades, eeldades, et seda ei lähe enam vaja. Ent võta näpust: kohvrid olid ülekaalulised ning Raivol tuli veel kord lennuväljalt välja tormata, Mallele järele joosta ja paluda osa raha tagasi, et maksta nõutud summa. See polnud aga kõik. Äkki olid meie passid kadunud. Sattusime paanikasse, mis muidugi ei tohtinud välja paista. Raivo oli kindel, et KGB on pettuse Pagari tänaval juba avastanud ja reis on lõppenud. Tolli ja passikontrolli lettide taga käis ärritatud sagimine, kusjuures meie – mina apaatselt, Raivo minestuse äärel – pidime ootama. Siis leiti passid. Ja meile pandi tempo peale, kuna kogu ülejäänud seltskond oli lennukis, trappki juba ära veeretatud. Pärast kisa ja helistamisi lükati see tagasi, et meid lennukisse lasta. Raivo viimases, elektroonilises kehakontrollis hakkasid aga huilgama sireenid. Minu läbi lasknud naiskontrolör käratas: „Što eto u nevo?!” Minu „ne znaju” peale läks ta näost punaseks. Arvasin, et saan kõrvakiilu, kuna hakkasin hüsteeriliselt naeru lagistama ega suutnud järele jätta. Pärast seda, kui Raivol püksirihm pealt ära kisti ja alarm seepeale vaikis, jooksime, kuidas suutsime, väljapääsu suunas, Raivol püksid rebadel. Alles lennukis sai ta rihma uuesti peale. Lennuk oli pooltühi, kaasreisijad vaatasid meid kui Marsielanikke ja kohe olimegi õhus, jättes kaugele alla Moskva ja NLiidu. Aga ka kõik selle, mis meie jaoks seni oli rõõmu ja kodusoojust tähendanud. Oma lähedased, sõbrad. Kallid. Eestimaa. Kui stjuardess küsis, mida juua soovime, tellis Raivo konjakit. „Kas ühekordse või topelt?” peale vastas ta: „Butõlku.” Kuni maandumiseni Frankfurdis olime vait ja pudel sai tühjaks.