Prantslannad

6

SISUKORD SISUKORD

Ouverture: kuidas vananeda stiilselt ja väärikalt

9

1. Gravitatsioon ehk raskusjõud 2. Kuidas riietuda stiilselt ja väärikalt 3. Nahahooldus ja uus nägu 4. Juuste võlukunst 5. Ilu, jumestus ja maniküür 6. Väike nähtamatu harjutus üks kord päevas 7. Puhkus, lõdvestumine, mäng ... miks mitte kõik korraga?

8. Mittedieetiline vananemisvastane valem 9. Toit kui vananemisvastane retseptiravim 10. Les suppléments – toidulisandid 11. Keskmine eluiga – elada saja-aastaseks?!

12. Armastus, naer, töö 13. Ja edasi?

15 28 48 77 95 107 123 134 157 184 197 212 233

Remerciements Register Autorist

247 249 251

7

8

OUVERTURE* KUIDAS VANANEDA STIILSELT JA VÄÄRIKALT

OUVERTURE : KUIDAS VANANEDA STIILSELT JA VÄÄRIKALT

Möödunud suvel Provence’is ütles üks sõbrake, pooleldi Prantsuse, pooleldi India päritolu kolme ja poole aastane rüblik, võluv ja energiline kui keeristorm: „Sa oled vana.” – „Jah, olen küll,” vastasin mina. Mis mul muud üle jäi? Loomulikult on ka üle neljakümnene inimene lapse silmis juba vana. Poisi isa ehmus hirmsasti ja palus vabandust, mina aga, kes ma olen üle kuuekümne, vaatasin peeglisse. Nüüd ostan ma Prantsusmaa kiirrongile minnes seenioripileti. Aga reisin ma ikka veel vilkalt.

Aga sisimas ei tunne ma end üldse vanana. Ei mõtle vanusest, ehkki mõnikord annab vanus tunda ... ja on näha ka. Mõtetes olen eatu või siis vähemalt selles eas, kui vanana ma näen end mälupiltidel. Vanu fotosid vaadates olen tõeline ajarändur, vean aega ninapidi ja elan neis fotodes siin ja praegu.

Kiirrongiga reisides tajun, et olen õnnelik nagu ei iial varem. Ja see on päris üllatav. Vanaks jääda ja end vanana tunda ju kardetakse, kuid tänapäeval mõeldakse vana all üheksakümneaastast, mitte kuuekümnest ega isegi veel seitsmekümnest. Ja mis veel, ma pole ainuke, kes avastab vananemises mõndagi positiivset. Olen nagu mu sünnipaiga prantslannad. Kuuekümne viienda ja seits* ouverture – avamäng (pr k), siin: eessõna

9

mekümnenda eluaasta vahel ollaksegi üldiselt kõige õnnelikum.

Kujutleda vaid. Mulle see sobib. Asjatundjad seletavad, et küps iga aitab nii meestel kui ka naistel arukaid otsuseid langetada või lihtsalt olemasolevaga leppida. Loomulikult pole selles vanuses inimese puhul küsimus mitte niivõrd välimuses kui pigem olemasolus. Järske tööalaseid muudatusi ei tee, seltskondlikud sidemed on üsna kindlalt paigas, eelistused ja teatavad piirangud hakkavad ajapikku omaseks saama. Ja enam pole tüütuid menstruatsioone ega nendega seotud tujulangusi.

Ameerikas elan noorust kummardavas ja tulemustele orienteeritud kultuuris. Seega on eakusel tihti negatiivne varjund. Eakad pole enam nii tublid rööprähklejad ega näe askeldades nii head välja.

Negatiivne ilming? Mul on üheksakümne nelja aastane ammune sõber, kes vahel märgib: „Vanaks jäämine on jõle.” Jah, aga vahel kostab sama juttu isegi teismeea kohta. Väga vanad inimesed aga annavad mulle mõtteainet: mida mina ise saan praegu selle heaks ära teha, et olla järgnevate eluetappide nautimiseks paremini ette valmistatud? Majandus- ja ühiskonnateadlased ning psühholoogid, kõik püüavad määratleda, mida tähendab olla satisfaits, mahevariant seisundist „õnnelik”, mida eelistavad ilmutada prantslased. Üllatusega tõdesin, et uurimuste kohaselt oleme kõige vähem õnnelikud hoopis kahekümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel, kusjuures neljakümne viiendast kuni viiekümnendani ilmneb õnnelikkuses lausa madalseis, sealt edasi aga satisfaits* üha kasvab, kuni saame seitsekümmend. Seega siis – viiekümnes sünnipäev tasub tähistamist. See on uue õnne algus!

Kolme-neljakümnendates eluaastates ei mõelnud ma vanaks jäämisest ega elust vanana. Elasin enamjaolt olevikus, tegutsesin hoogsalt ja püüdsin elust võimalikult palju rõõmu tunda. Küll aga pöörasin tähelepanu sellele, et elustiil oleks tervislik. Neljas * satisfaits – rahulolu (pr k)

10

raamatus, mille ma selle kohta olen kirjutanud – kolme raamatu puhul oli rõhuasetus sellel, kuidas luua häid suhted toiduga –, jagasin lugejatega mõningaid eluteel saadud õppetunde. Ent need on vaid osake kogu elamise kunstist ja elurõõmust.

Geenid lubavad mulle pikka iga ning ma tahan teada, kuidas vananemise vastu võidelda, et elust täiel rinnal rõõmu tunda. Ja ma tean, et ma pole üksi. Sõbranna poleks eales arvanud, et elab üheksakümne nelja aastaseks, ja vastupidiselt sellele, mida kavatsen mina, ei valmistunud ta hilisemateks eluetappideks kuigi hoolikalt.

Seejuures ei pea ma silmas mitte niivõrd pikka iga kui seda, kuidas eelolevatel aastakümnetel hea välja näha ja end tervena tunda.

Maailm muutub hallipäisemaks: Euroopa vananeb, Ameerika vananeb, Hiina vananeb, vananevad teisedki rahvad. Mina olen beebibuumi ajal sündinud, ja nüüd on lugu nii, et iga päev on rohkem kui seitsmel tuhandel ameeriklasel kuuekümne viies sünnipäev. 2030. aastaks on eakad juba 18% ameeriklasi, mitte enam 12% nagu praegu. Sama trend kehtib enamiku rahvaste puhul.

2025. aastaks on tervelt kolmandik jaapanlasi kuuekümne viiesed või vanemad.

Et olen kirjutanud elustiiliraamatuid ja võib-olla ka seetõttu, et olen sünnilt prantslanna, küsitakse minult tihti nõu, kuidas „kaunilt vananeda” – väljend, mis mulle ei meeldi. „Kuidas vananeda stiilselt ja väärikalt” – mina usun hoopis sellesse.

Et mul on jalg maas kahel mandril korraga – nii sünnikodus Prantsusmaal kui ka hiljem omaks saanud Ameerikas, lisaks vahepealsed peatuspaigad üle kogu maailma –, hakkavad erinevate kultuuride head küljed (ja narrusedki) mulle mõnikord teravalt silma ning meelsasti räägin ka teistele naistele, mis toimib pealtnäha kenasti ja mis ehk mitte nii kenasti. Võtkem või iluopid, olgu siis näopiirkonnas või mujal.

Kosmeetilisest kirurgiast on terves maailmas saanud justkui oma11

ette usund, paljud inimesed käivad kirurgi juures palvelemas, kuni nahk tiritakse pingule nagu liiga kitsas pluus ja näole jääb tardunud naeratus. Vastupidiselt näiteks Lõuna-Koreale ja Ameerikale ei ole naiseilule pühendunud Prantsusmaa, kus teatavasse ikka jõudnud naised on ihaluse, elegantsi ja ahvatluse musternäidised, sugugi iluoppide maa. Prantslannad taotlevad loomulikumat välimust ja enesetunnet, valivad noa alla mineku asemel pigem kreemid ja kehakoorijad – olgu, mõni ehk ka sutsukese Botoxit või mõnd muud täitematerjali – ning jälgivad, mida süüa või selga panna.

Ja kui prantslannad võtavadki vahel appi meditsiini võlujõu, siis on selleks pigem rasvaimu.

Kosmeetiline kirurgia ei kao loomulikult kuhugi; seda kasutatakse üha rohkem, ja mina ei hakka tuuleveskitega võitlema.

Statistiliste andmete kohaselt armastavad iluoppe eriti aasialased, kui mõni rühm eraldi välja tuua. Just nagu me omal ajal õppisime elama õhukonditsioneeriga (see on olemas 87 protsendil Ameerika majapidamistest) ega ihka kliimareguleerijatest täielikult vabaneda, vaid neid targemini ja otstarbekamalt kasutada, nii ei heida kogu maailma inimesed kõrvale ka ilukirurgiat, millel vanust rohkem kui neli tuhat aastat. Ent kosmeetiline kirurgia ei tee meid nooremaks ega pikenda eluiga. Mõnede inimeste jaoks on see osa holistilisest elupildist. Mina eelistan maalida mitte väljast sissepoole, vaid seestpoolt väljapoole – vahend, kuidas vananeda stiilselt ja väärikalt.

Elu teisele poolele silma vaadates on hea omada plaani, enda põhjalikule tundmisele rajanevat strateegiat, omajagu kainet mõistust ja elujanu. Minu puhul on elu kõikides episoodides ja etappides oluline olla bien dans sa peau (end omas nahas hästi tunda). Minul ja teil ei ole ühesugused geenid, elukoht ega ressursid, küll aga võib meil olla põhiolemuselt ühesugune ellusuhtumine: tunda end omas nahas hästi. Päris iseenda nahas. Iga inimene on ainulaadne, seega 12

ei pea üks ja sama plaan igale suurusnumbrile sobima. Elutähtis on luua endale päris oma plaan, niisiis tuleb teha pisut koduseid ülesandeid, mida keegi teine teie eest ära teha ei saa. Plaan on vaimne lähenemine, isiklik ellusuhtumine.

Nüüdisaegne meedia, mis tihti hakkab mõnest kuulsast inimesest loodud kuvandit ülemaailmselt üles kiitma, teeb asja hullemaks. Jah, me elame kauem, kuid noorusekultus muudab naised sisemiselt üha ebakindlamaks ning tekitab järjest suuremat soovi tegelikust noorem välja näha. Liigagi tihti näib, et kõige hõlpsam on lihtsalt alla anda. Liigagi paljud üle neljakümne naised se laissent aller, lasevad end käest. Vaadake ringi: tüsedus muutub hirmuärataval kombel järjest aktsepteeritavamaks, nii nagu ka koledad ja maitselagedad riided („mugavuse” nimel vahel lausa nn langevarjustiilis rõivastus). Siis veel kiirnipid, mida tõstetakse esile jutusaadetes, naisteajakirjades ja blogides, kuulsate inimeste retseptid ning kõikmõeldavate „ekspertide” leiutatud trikid ja näpunäited. Mulle paistab, et just ameeriklannad on eriti varmad äärmustesse laskuma – näiteks dieedi osas paistab valitsevat suhtumine „kas kõik või mitte midagi”, ja minu arvates suhtutakse ka vananemisse enam-vähem samamoodi. Naised soovivad näha end noore ja veatuna, samas aga ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et tee viib nobedasti mäest alla. Kui kord end juba vanana tuntakse, annavad paljud naised sootuks alla. Mispärast ometi? Asi on ellusuhtumises. Psühholoogilisel ja emotsionaalsel meeleseisundil on meie „eksterjöörile” tohutu mõju.

Paistab, et lausa iga nädal sünnib mõni uus retsept, dieet või toode, mille eesmärk on tagada teile noorus, kõhnus või ilu. Usutav? Enamjaolt mitte. Parem arendage aastate jooksul välja süsteem, kuhu kuulub mõningaid rituaale, omajagu lusti, spontaansust, peenhäälestust ja taasloomist – ei midagi drastilist ega piinarikast; mida varem, seda parem, ent üsna tagumine aeg alustamiseks võiks 13

olla neljakümnenda eluaasta künnis. Kui olete vanem kui nelikümmend, pole ka põhjust muretseda, vaja lihtsalt kähku reele hüpata.

Järgnev mitmetahuline lähenemisviis räägib sellest, kuidas neljakümnenda eluaasta künnisele jõudnult või ka vanemana hakata vananemise vastu võitlema, et elu teise poole aastakümnetel saaks elamisest täiel rinnal rõõmu tunda. Olete viiskümmend? Igati paras aeg vananemisvastaseks võitluseks häälestuda. Õppida ja salatarkusi omandada pole tegelikult kunagi liiga hilja. Sellest raamatust leiate rikkalikult teavet, uusi näpunäiteid ja nippe, mis aitavad teil omaenda võiduvalemit koostada, ja kõik, mis sellele kaasa aitab ja positiivset mõju avaldab, on läbivalt esile tõstetud.

Nii nagu mul kombeks, olen jutu sekka põiminud lugusid ja anekdootlikke juhtumisi omaenda elust, loodan, et need meeldivad teile ja aitavad mu nõuandeid sisukamalt edasi anda. Nooruse lätet ei õnnestu raamatukaante vahele suruda, see ei lähe korda ka mis tahes laiema teema puhul, mille kohta võib internetist mitmetel tasanditel üksikasju leida. Küll aga saab raamatus rääkida ellusuhtumisest ja tuua näiteid selle eri liikidest. See raamat on mõeldud abiks lugejatele – eeskätt naistele, ent sobib üldjoontes ka meestele –, et koostada omaenda individuaalne eluvalem, mis edendab välimust, tervist ja elumõnusid ning võimaldab igas eas inimesel end omas nahas hästi tunda. See raamat on lahinguhüüd, mis kutsub relvile, et pealetungiva vananemise vastu võitlusse asuda. Siit saate teada, kuidas nii kehalt kui ka vaimult kümme aastat noorem näida.

Nii – ja nüüd, nagu prantsuse keeles öeldakse: attaquons*.

* attaquons – rünnakem (pr k)

14

1

GRAVITATSIOON EHK RASKUSJÕUD

GRAVITATSIOON EHK RASKUSJÕUD Sellest ajast peale, kui mu abikaasa täiskasvanuks sai, on tal terve elu olnud heledad vuntsid. Ent hiljaaegu tuli ta minu juurde ja ütles: „Näe, vurrud on täitsa valgeks läinud.” Olidki, ja nähtavasti juba oma kolm aastat, enne kui ta seda tähele pani.

Ma ei tea, mida mõtleb kärbes – või kas ta üldse midagi mõtleb –, kui end peeglist näeb. Kuid ma tean, et kui kavatseme vananemisega edukalt toime tulla, siis peame vanemaks jäädes suutma peeglist tõest pilti näha, ja seda nii sisemiselt kui ka väliselt. Paljud meist veavad end ninapidi. Me ei näe oma praegust mina. Tihtipeale näeme hoopis seda, kes me enne olime. Või pimestab meid soov näha end sellena, kes me soovime olla või kelleks end peame.

Enda tõene nägemine on lahutamatu osa sellest, kuidas edukalt vananeda, end omas nahas hästi tunda ning omandada eluterve, pettekujutelmadeta ja rõõmsameelne suhtumine omaenda vananemisse.

Väärikalt vananemise üks olulisi elemente on end aeg-ajalt tähelepanelikult peeglist silmitseda.

Mida seejuures tähele panna? Igas vananemist käsitlevas raamatus, ajakirjas või saates hakkab paratamatult silma rida selle 15

teemaga seotud „tavapäraseid kahtlusaluseid”: tervis, väljanägemine, kehaline koormus, toitumine, eluviis, meditsiini imeteod (tõenäoliselt ilukirurgia) ja inimsuhted.

Nendele tahaksin enesehindamise üldise kategooriana ja lõppeks ka teatava muutumisvõimalusena lisada: ellusuhtumine Mõned spetsiifilised küsimused, mida võiks peeglisse vaadates endalt küsida, tulevad pärastpoole. Küll aga tuleks kohe algusest peale tunnistada ellusuhtumise vägevat jõudu. See on võlurohi.

Ja vananemisvastaseid imerohtusid otsivad inimesed küllap juba aegade algusest peale.

PRANTSLANNADE ELLUSUHTUMINE

Gravitatsioon ehk raskusjõud mõjub Prantsusmaal täpselt samamoodi nagu mujal maailmas, ja kui mitte enne, siis kuue- või seitsmekümneseks saanud inimesele kohe kindlasti. Kuid prantslannad on vananemise suhtes teistmoodi meelestatud kui enamik teistest kultuuridest naisi. Vanaksjäämise vaatevinklist ei seisne prantslannade ja ülejäänud naiste suurim erinevus mitte hoolitsetud soengus, riietuses, toitumises, näo- ja nahahoolduses, vaid ellusuhtumises. Alustuseks määratlevad prantslannad vanaksolemist teistest erinevalt. Hiljuti korraldatud üleriigiline uurimus näitas, et prantslastele teeb vananemine kõige vähem muret ning julgelt kolmandik usub, et „vana” algab alles pärast kaheksakümnendat eluaastat.

Prantsusmaal on nelja-viiekümnendates eluaastates naine endiselt veetlev, ta on ihalusobjekt ning käitub sellele vastavalt. Ta tunnetab seda ja mängib välja, kuid ei teeskle, et on vananematu.

16