Pa m e l a D r u c k e r m a n
p r an tsu se lastetu b a p r a n t sl a st e k a svat u st a rk u si ava st a m a s
Inglise keelest t천lkinud Eve R체tel
Originaali tiitel: Pamela Druckerman Bringing Up Bébé: One American Mother Discovers the Wisdom of French Parenting Penguin Books, New York 2014 Toimetanud Anu Rooseniit Kujundanud Angelika Schneider Copyright © 2012, 2013 by Pamela Druckerman Tõlge eesti keelde © Eve Rütel ja Tänapäev, 2015 Trükitud AS Pakett trükikojas ISBN 978-9949-27-757-5 www.tnp.ee
Si m o n i l e , kes annab k천igele m천tte
m 채 rk u s: m천ned nimed ja isikuandmed on raamatutegelaste protot체체pide privaatsuse kaitsmiseks muudetud.
Les petits poissons dans l’eau, nagent aussi bien que les gros. Tillukesed maimud vees, näe, ujuvad kui suuredki. Prantsuse lastelaul
si su ko rd
Prantsuse kasvatussõnastik Prantsuse lapsed ei loobi toitu 1. peatükk: Kas oled lapseootel? 2. peatükk: Pariis röhitseb 3. peatükk: Oma ööde ärategemine 4. peatükk: Oota! 5. peatükk: Tillukesed inimesed 6. peatükk: Lastesõim? 7. peatükk: Bébé au lait 8. peatükk: Täiuslikku ema pole olemas 9. peatükk: Caca boudin! 10. peatükk: Kahemõttelisused 11. peatükk: Ma jumaldan seda baguette’i! 12. peatükk: Aga sa ainult maitse! 13. peatükk: Mina otsustan 14. peatükk: Lase tal oma elu elada Tulevik prantsuse keeles Tänuavaldused Kasutatud kirjandus Märkused
13 17 27 43 60 84 113 135 159 178 198 221 236 255 284 313 331 339 341 349
p r a n t su se k a svat u ssõn a st i k
attend – oota. Sõna, mida prantsuse vanem lapsele sageli ütleb. „Oota” tähendab, et laps ei nõua kohe tähelepanu ja võib end mõnda aega ise lõbustada. au revoir – nägemiseni. Nii peab prantsuse laps ütlema, kui tuttava täiskasvanu seltskonnast lahkub. See on üks neljast prantslaste „võlusõnast” lastele. Vt ka bonjour. autonomie – iseseisvus. Sõltumatuse ja eneseusalduse segu, mille lastes avaldumist prantsuse vanemad juba varakult innustavad. bêtise – väike ulakus. Kui pahategu nimetada lihtsalt bêtise, võimaldab see vanemal mõõdukamalt reageerida. bonjour – tere päevast. Nii peab prantsuse laps ütlema, kui kohtab tuttavat täiskasvanut.
13
caca boudin – sõna-sõnalt „kakavorst”. Sõimusõna, mida kasutavad eranditult kõik prantsuse koolieelikud. cadre – kaader ehk raamistik. Visuaalne metafoor, mis edastab prantsuse kasvatuse ideaali: lastele kindlate piiride kehtestamine, kuid nende raames tohutu vabaduse jätmine. caprice – lapse impulsiivne tuju, kapriis või nõudmine, millega sageli kaasnevad jonn või pisarad. Prantsuse vanemad usuvad, et kapriisidele järele andmine on hukatuslik. classe verte – niinimetatud roheline klass. Enamasti alates esimesest klassist korraldatav iga-aastane klassiekskursioon, kus õpilased veedavad umbes nädala looduses. Kaasas on õpetaja ja veel mõned täiskasvanud. colonie de vacances – puhkelaager. Üks sadadest rühmapuhkustest, kuhu lapsed saadetakse juba nelja-aastaselt, ilma vanemateta, harilikult maapiirkonda. complicité – jagatud vastutus. Ühine arusaam, et prantsuse vanemad ja lastekasvatajad püüavad areneda koos lastega nende sünnist alates. Complicité viitab sellele, et ka titad on mõistusega olendid, kellega täiskasvanud saavad rajada vastastikused lugupidavad suhted. crèche – prantsuse lastepäevakodud, mida subsideerib ja reguleerib valitsus. Üldiselt eelistavad keskklassi kuuluvad vanemad niisuguseid riiklikke lasteaedu lapsehoidjatele või eralasteaedadele.
14
doucement – õrnalt, ettevaatlikult. Üks sõnadest, mida vanemad ja kasvatajad väikelastele tihti ütlevad. Doucement viitab sellele, et ka väikesed lapsed on võimelised kontrollitud, mõistlikuks käitumiseks. doudou – väikelaste kohustuslik lemmiklelu, harilikult pehme lotendav kaisuloom. école maternelle – Prantsusmaa tasuta ühiskondlik eelkool, mis algab selle aasta septembris, mil laps saab kolmeaastaseks. éducation – üleskasvatamine ehk harimine. Viis, kuidas prantsuse vanemad oma lapsi kasvatavad. enfant roi – lapskuningas. Äärmiselt nõudlik laps, kes on pidevalt vanemate tähelepanu keskpunktis ega suuda pettumusi taluda. équilibre – tasakaal. See, kui elu ühelgi osal – sealhulgas lapsevanemaks olemisel – ei lasta teisi osi varjutada. éveillé/e – virge, ergas, stimuleeritud. See on üks prantsuse laste ideaalkujudest. Teine on arukas ja rahulik ehk sage olemine. gourmand/e – keegi sööb liiga kiiresti, ahmib liiga palju ühte toitu või liiga palju kõike. goûter – laste pärastlõunane eine, mida süüakse kella nelja paiku. See on ka päeva ainus suupiste. Võib kasutada ka verbina: kas sa juba einestasid?
15
les gros yeux – „suured silmad”. Pilguga antav manitsus, et lapsed lõpetaksid bêtise tegemise. maman-taxi – taksoema. Naine, kes veedab liiga palju aega, sõidutades oma last koolijärgsetesse huviringidesse. See ei ole équilibrée. n’importe quoi – mis iganes ehk kõik, mis meeldib. Laps, kes käitub n’importe quoi, ei tunne piire ega arvesta teistega. non – ei, absoluutselt mitte. profiter – hetke nautida ja sellest kõik võtta. punir – karistama. Olla punir ehk karistatud on tõsine ja oluline asi. rapporter – kellegi tagarääkimine, keelekandmine. Prantsuse lapsed ja täiskasvanud usuvad, et niisugune teguviis on väga halb. sage – arukas ja rahulik. See kirjeldab last, kellel on hea enesekontroll või kes on tegevusse süvenenud. Selle asemel, et öelda „ole tubli,” ütlevad prantsuse vanemad „ole sage.” Tétine – lutt. Pole sugugi haruldane, et lutti võib näha ka prantsuse kolme- või nelja-aastaste suus.
16
p r a n t su se l a p sed ei l oob i t o i t u
Kui mu tütar on pooleteiseaastane, otsustame abikaasaga ta väiksele suvereisile viia. Valime kena rannikulinna mõnetunnise rongisõidu kaugusel Pariisist, kus sel ajal elame (mina olen ameeriklanna, tema britt), ja broneerime võrevoodiga hotellitoa. Sel hetkel on ta meie ainus laps, seega võib meile andestada mõtteviisi: kui raske see siis ikka olla saab? Hommikust sööme hotellis. Kuid lõunat ja õhtusööki tuleb süüa vana sadama ümbruses asuvates väikestes mereannirestoranides. Avastame peagi, et kaks restoranieinet päevas, koos pisipõnniga, vääriks Dante põrgus omaette ringi. Paariks hetkeks paelub toit Beani tähelepanu: nokitakse tükike saia või midagi praetut. Kuid mõne minuti pärast hakkab ta lauale soolatoose tühjendama ja suhkrupakke lahti rebima. Siis nõuab kõrgest lapsetoolist väljalaskmist, et saaks restoranis ringi vudida ja teha ohtlikke sööste sadamakaide poole. Meil kujuneb välja strateegia toiduga kiiresti ühele poole saada. Tellime kohe, kui lauda oleme istunud, kogu toidu: eelroad ja põhiroad korraga. Sellal kui mu abikaasa paar suutäit kala ampsab, jälgin mina, et Bean kelnerite kinganina ette ei 17
jääks ega merre kukuks. Siis vahetame osad. Jätame vabanduseks tohutuid jootrahasid, et hüvitada meie lauda ümbritsevat puruks rebitud salvrättide ja kalmaaritükkide kuhja. Tagasi hotelli poole kõndides tõotame pühalikult loobuda edaspidi igasugusest reisimisest, lustimisest ja koguni järgmiste laste saamisest. See „puhkus” vajutab pitseri tõsiasjale, et elu sellisena, nagu me seda poolteist aastat varem teadsime, oli ametlikult otsa saanud. Ma ei oskagi öelda, miks see meid üldse üllatab. Pärast veel mõnda restoranikülastust märkan, et prantsuse perekonnad kõikjal meie ümber ei näe sugugi välja nii, nagu viibiksid põrgus. Veidral kombel tundub hoopis, nagu viibiksid nad puhkusel. Beaniga ühevanused prantsuse lapsed istuvad rahulolevalt kõrgetes toolides, oodates oma toitu või süües kala ja köögivilja. Ei kosta mingit kisa ega virinat. Kõik erinevad toidukäigud süüakse järjest, mitte korraga. Ja nende laudade ümber ei ole prahti. Kuigi ma olen Prantsusmaal elanud juba mitu aastat, ei oska ma seda seletada. Pariisis väikelapsed restoranides eriti tihti ei käi. Ja muidugi polnud ma neid ka sihilikult jälginud. Enne kui ma ise lapse sain, ei pööranud ma teiste omadele mingit tähelepanu. Ja praegu kulub see enamasti ka üksnes enda omale. Kuid meie kitsikuses ei saa ma sinna midagi parata, et märkan: peab olema ka mingi teine tee. Aga mis see täpselt on? Kas prantsuse lapsed on lihtsalt geneetiliselt rahulikumad kui meie oma? Kas nad on altkäemaksu (või ähvardustega) kuuletuma sunnitud? Kas nad on vanamoelise „laps räägib siis, kui kana pissib” kasvatusviisi ohvrid? Tundub, et nii ei ole. Prantsuse lapsed igal pool meie ümber ei tundu põrmugi heitunud. Nad on rõõmsameelsed, jutukad ja uudishimulikud. Nende vanemad on hellad ja tähelepanelikud. Nende laudades – ja ma hakkan kahtlustama, et ka nende elus – 18
tundub lihtsalt valitsevat mingi nähtamatu tsiviliseeriv jõud, mis meie omast puudub. Kui ma hakkan mõtlema prantsuse lastetoale, saan aru, et erinevus ei seisne üksnes lauakommetes. Miks on näiteks nii, et kõigi nende tundide jooksul, mis ma olen tiksunud Prantsusmaa mänguväljakute veeres, pole ma kunagi näinud ühtki last (välja arvatud enda oma) jonnietendust andmas. Miks mu prantslastest sõbrad ei pea telefonikõnet järsult katkestama, et tormata lapse juurde, kuna too parajasti midagi nõuab? Miks ei ole nende elutoad täis mängutelke ja lelusid, nagu meie oma? Ja see pole veel kõik. Miks on nii, et väga paljud ameerika lapsed, keda ma kohanud olen, nõustuvad sööma vaid teatud toitu, enamasti pastat või valget riisi, või nokivad „lastetoidust” üksnes mõnda asja, kui ometi mu tütre prantslastest sõbrad söövad meelsasti kala, köögivilja ja praktiliselt kõike muudki? Ja kuidas saab olla, et välja arvatud kindlal pärastlõunasel ajal, ei krõbista prantsuse lapsed suupisteid? Ma pole eales arvanud, et prantsuse lastetuba peaks mulle meeldima. See pole eriline, nagu prantsuse mood või prantsuse juust. Keegi ei lähe Pariisi selleks, et küllastuda kohalikest vaatepiltidest vanemliku autoriteedi ja süütunde ohjamise kohta. Hoopis vastupidi: ameeriklannadest emad, keda ma Pariisis tean, tunnevad õudust, et prantsuse emad ei malda oma lapsi rinnaga toita ja lasevad nelja-aastastel ringi kõndida, lutt suus. Kuidas saab neil aga jääda märkamata, et paljud prantsuse lapsed hakkavad juba kahe- või kolmekuuselt terve öö järjest magama? Ja miks ei maini nad, et prantsuse lapsed ei nõua pidevat täiskasvanute tähelepanu, ja et nad tunduvad olevat võimelised taluma sõna „ei” masendusse langemata? 19
Sellest ei tee keegi suurt numbrit. Kuid minule saab üha selgemaks, et prantsuse vanemad saavutavad vaikselt ja üksmeelselt tulemusi, mis loovad pereeluks täiesti teistsuguse õhkkonna. Kui ameerika perekonnad meil külas on, veedavad vanemad harilikult suure osa ajast oma laste nääklustes õigust mõistes, aidates oma mudilasel ümber köögisaare tiirutada või kükitades põrandal ja ehitades Lego klotsidest külasid. Alati kaasneb külaskäiguga mitu nutu- ja trööstiringi. Ent kui meil on külas prantsuse perekonnad, joovad täiskasvanud kohvi ja lapsed mängivad rõõmsalt omaette. Prantsuse vanemad on oma laste pärast väga hooles.1 Nad on kursis pedofiilia, allergiate ja lämbumisohtudega. Nad rakendavad mõistlikke ettevaatusabinõusid. Kuid nad ei satu oma laste heaolu pärast paanikasse. Selline rahulikum maailmavaade teeb neist niihästi paremad piiride kehtestajad kui ka oma lastele teatud autonoomia andjad. Kahtlemata pole ma esimene inimene, kes juhib tähelepanu sellele, et keskklassi ameeriklastel on kasvatusprobleem. Seda probleemi on sadades raamatutes ja artiklites hoolikalt diagnoositud, kritiseeritud ja sildistatud: laste ülekasvatamine, laste aja üleplaneerimine, kanaemadus, ahviarmastus, ja minu isiklik lemmik „kindergarhia” ehk lapse ülemvõim. Üks autor defineerib probleemi „laste kasvatamisele rohkem tähelepanu pööramisena kui neile võiks kasuks tulla”.2 Teine, Judith Warner, nimetab seda „totaalse emaduse kultuuriks”. (Tõtt öelda tajus ta olukorda probleemsena pärast Prantsusmaalt naasmist). Kellelegi ei tundu ameerikalik lakkamatu, ruineerivalt tempokas kasvatusviis meeldivat, kõige vähem vanematele endale. Miks me seda siis teeme? Miks tundub see ameerikalik kasvatuslaad olevat meie põlvkonda nii tugevasti sisse imbunud, isegi – nagu mina – mujal elades? Algul, kusagil 1980. 20
aastatel, jõudis meediasse hulgaliselt andmeid ja avalikkuse ilukõnelisi sõnavõtte, kus väideti, et vaestest peredest lapsed jäävad õppeedukuses maha, kuna ei saa piisavalt stimulatsiooni, eriti esimestel eluaastatel. Keskklassi vanemad tõlgendasid seda nii, et nende enda lapsed saavad rohkemast stimulatsioonist samuti kasu.3 Umbes samal ajal hakkas lõhe Ameerika rikaste ja vaeste vahel oluliselt kasvama. Äkitselt tundus, et vanemad peavad oma last uue eliidiga ühinemiseks hoolega ette valmistama. Laste juba õrnas eas eksponeerimine õigetele asjadele – ja loodetavasti varem, kui nendega teevad tutvust teised temaealised – muutus üha pakilisemaks vajaduseks. Niisuguse konkureeriva kasvatusviisiga kõrvuti eksisteeris maadvõttev uskumus, et lapsed on psühholoogiliselt haavatavad. Tänapäeva noored vanemad on osa kõigi aegade enim psühhoanalüüsitud põlvkonnast ja omandanud juba varakult idee, et kõik valikud, mida me teeme, võivad meie lapsi kahjustada. Meie täisikka jõudmisega kattus ka 1980. aastate lahutusbuum ja me oleme täis sihikindlust toimida vähem isekalt, kui arvame, et meie vanemad oleksid toiminud. Ja kuigi vägivallakuritegude määr on Ameerika Ühendriikides võrreldes 1990. aastate alguse kõrgseisuga järsult langenud, loovad uudistekajastused mulje, et lapsed on suuremas füüsilises ohus kui eales varem.4 Me tunneme, et kasvatame oma lapsi väga ohtlikus maailmas ja peame seetõttu alatasa valvel olema. Kõige selle tulemuseks on kasvatusstiil, mis on stressirohke ja kurnav. Kuid nüüd, Prantsusmaal, sain aimu ka teistsugusest võimalusest. Seejärel astusid mängu minu ajakirjanduslik uudishimu ja emalik meeleheide. Meie rikutud rannapuhkuse lõpuks olin otsustanud välja selgitada, mida prantsuse vanemad teistmoodi teevad. Sellest saab töö uurivast lastekasvatusest. 21
Miks prantsuse lapsed toitu ei loobi? Miks vanemad nende peale ei karju? Mis on see nähtamatu tsiviliseeriv jõud, mille prantslased on kodustanud? Kas mina saan oma eelsoodumust muuta ja rakendada seda ka oma laste kasvatamisel? Sain aru, et hakkan millelegi jälile jõudma, kui avastasin uuringu5, mille viis läbi Princetoni majandusteadlane ja kus osalenud emad Columbusest, Ohio osariigist, pidasid laste kasvatamist kaks korda ebameeldivamaks kui Prantsusmaal, Rennes’i linnas elavad emad. See kattub mu enda tähelepanekutega Pariisis ja külaskäikudel koduses Ameerikas: on midagi, mille abil prantsuse vanemad muudavad kasvatustöö vähemkurnavaks ja meeldivamaks tegevuseks. Olen veendunud, et prantslaste lapsevanemaks olemise saladused asuvad varjamatult meie kõigi silme all. Asi on lihtsalt selles, et keegi pole neid varem uurinud. Hakkan mähkmekotis kaasas kandma märkmikku. Iga arstilkäik, koogipidu, ühismängimine ja nukuteatrikülastus muutub võimaluseks jälgida prantsuse lapsevanemaid tegevuses ning selgitada välja, milliseid välja ütlemata reegleid nad järgivad. Esmapilgul on seda raske määratleda. Prantslaslik kasvatus tundub pendeldavat äärmiselt range ja vapustavalt lubava vahel. Vanemate usutlemine ei anna samuti midagi. Enamik, kellega vestlen, väidab, et nad ei tee midagi erilist. Suisa vastupidi: nad on veendunud, et Prantsusmaad ahistab „lapskuninga” sündroom, kus vanemad on oma autoriteedi kaotanud. (Millele ma vastan: „Te ei tea lapskuningatest midagi. Külastage palun New Yorki.”) Mitme aasta jooksul, ka pärast kahe järgmise lapse sündi Pariisis, tegelen ma niidiotste otsimisega. Avastan näiteks, et on olemas „Prantsuse doktor Spock”, kelle nimi on tuttav kõigile lastega peredele üle kogu maa, kuid kellelt pole 22
inglise keelde tõlgitud ainsatki raamatut. Loen selle naise teoseid, ja ka paljusid teisi. Intervjueerin kümneid vanemaid ja spetsialiste. Tegelen õhtuti, kui vanemad oma mudilastele lasteaeda järgi tulevad, ning ostukeskustes osturetkedel käies häbitult pealtkuulamisega. Tunnen, et lõpuks on mul õnnestunud välja selgitada, mida prantsuse vanemad teistmoodi teevad. Kui ma räägin „prantsuse vanematest”, on see muidugi üldistus. Iga inimene on erinev. Enamik vanemaid, kellega ma kohtun, elavad Pariisis ja selle eeslinnades. Suuremal osal on kõrgharidus ja erialane töö ning nende sissetulek ületab Prantsusmaa keskmise. Nad pole superrikkad või meediakuulsused. Nad kuuluvad haritud kesk- ja ülemkeskklassi. Nagu ka ameeriklastest vanemad, kellega neid võrdlen. Ometi näen Prantsusmaal reisides, et keskklassi pariislase põhivaated selle kohta, kuidas lapsi tuleb kasvatada, kõlavad tuttavalt ka töölisklassist emale maa provintsipiirkonnas. Olen lausa rabatud sellest, et kuigi prantsuse vanemad ei pruugi ise täpselt teada, mida nad teevad, tunduvad nad kõik tegevat enam-vähem sama asja. Heal järjel advokaadid, kasvatajad Prantsusmaa lasteaedades, riigikooli õpetajad ja vanaprouad, kes mind pargis noomivad, purskavad kõik välja samu põhitõdesid. Nagu ka praktiliselt iga prantsuse beebiraamat ja kasvatusajakiri, mida ma loen. Kiiresti saab selgeks, et lapse kasvatamine Prantsusmaal ei tähenda teatud kasvatusfilosoofia valimist. Igaüks võtab põhireegleid enam-vähem endastmõistetavana. Ainuüksi see fakt muudab üldise meeleolu vähem ärevaks. Miks just Prantsusmaa? Mul pole päris kindlasti mingit prantsusmeelset eelhäälestatust. Au contraire, ma pole isegi kindel, et mulle meeldib siin elada. Mingi hinna eest ei taha ma, et mu lastest kasvaksid pirtsakad pariislased. Kuid kõigi 23
oma kitsaskohtade tõttu on Prantsusmaa oivaline lakmuspaber nende probleemide suhtes, mis eksisteerivad Ameerika kasvatusviisis. Teiselt poolt vaadatuna on keskklassi prantsuse lapsevanematel jällegi väärtused, mis tunduvad mulle väga tuttavlikud. Pariisi vanemad on agarad lastega vestlema, neile loodust tutvustama, ja nad loevad neile ette palju raamatuid. Nad viivad lapsi tennise- ja maalimistundi ning interaktiivsetesse teadusmuuseumitesse. Sellegipoolest suudavad prantslased olla oma lastega seotud, ilma et sellest saaks kinnismõte. Nad eeldavad, et isegi head vanemad ei ole pidevalt oma laste teenistuses ja et see ei ole mingi põhjus süütundeks. „Minu arvates on õhtune aeg vanemate päralt,” räägib üks pariislannast ema. „Mu tütar võib meiega koos olla, kui tahab, aga see on täiskasvanute aeg.” Prantsuse vanemad tahavad, et nende lapsed oleksid stimuleeritud, kuid mitte kogu aeg. Kui mõned ameerika mudilased õpivad mandariini keelt ja saavad kirjaoskuse eelkoolitust, siis prantsuse lapsed asjatavad – loomupäraselt – isekeskis. Samas tegelevad prantslased kasvatustööga ohtralt. Kui naaberriigid kannatavad praegu elanikkonna vähenemise all, siis Prantsusmaal on hoopis beebibuum. Euroopa Liidus on ainult iirlastel veel kõrgem iive.6 Prantslastel on olemas kõikvõimalikud ühiskondlikud teenused, mis kahtlemata muudavad lastekasvatamise veetlevamaks ja stressivabamaks. Vanemad ei pea maksma eelkooli eest, muretsema tervisekindlustuse pärast ega säästma raha ülikooliks. Paljud saavad iga kuu rahalist toetust – mis saadetakse otse nende pangakontole – lihtsalt laste omamise eest. Kuid need ühiskondlikud hüved ei selgita erinevusi, mida ma näen. Prantslastel tundub olevat laste kasvatamiseks täiesti teistsugune raamistik. Kui küsin vanematelt, kuidas 24
nad oma lapsi distsiplineerivad, kulub neil mõni hetk, enne kui nad üldse taipavad mu küsimuse mõtet. „Aa, te peate silmas, kuidas me neid harime?” küsivad nad. „Distsipliin,” nagu peagi mõistan, on kitsas, harvakasutatav kategooria, mis käsitleb karistamist. Seevastu „harimine” (millel pole kooliga mingit pistmist) on miski, mida nad kujutlevad end tegevat kogu aeg. Nüüdseks on ajalehepealkirjad juba aastaid kuulutanud Ameerika praeguse kasvatusstiili põlastusväärsust. On avaldatud kümneid raamatuid, mis pakuvad ameeriklastele abistavaid teooriaid teistsuguste kasvatusviiside kohta. Minul pole ühtki teooriat. Mis mul aga on, otse mu jalge ette laotatud, on väikeste tublide magajate, isukate sööjate ja mõistlikul määral lõõgastunud vanemate täielikult toimiv ühiskond. Alustan sellest lõpptulemusest ja liigun sealt tagasi, et taibata, kuidas prantslased sinna jõudsid. Tuleb välja, et teistsugune lapsevanem olemiseks ei lähe tarvis üksnes teistsugust kasvatusfilosoofiat. Läheb vaja täiesti teistsugust mõttelaadi selle kohta, kes laps tegelikult on.
25