Kuidas oleme jalgpalli mõistnud vääriti
„
Rännak kauneima mängu olemusse.“ — Mart Poom
SARAJÄRVI • SAVOLAINEN
Meediateadlane Marshall McLuhan esitas kord küsimuse: „Kes leiutas vee?“ Küsimusega seotud iidne lugu jutustab kahest noorest kalast, kes kohtuvad jões ujudes vana kalaga. Kalavana küsib noortelt: „Kuidas vesi on?“ Noored kalad ujuvad edasi ja natukese aja pärast küsib üks oma kaaslaselt: „Mis asi see vesi on?“
Loo moraaliks on, et meil jäävad kõige selgemad ja olulisemad realiteedid elus sageli nägemata. Kalad elavad vees ja peavad seda enesestmõistetavaks. Samamoodi kogeme meie, inimesed, maailma omaenda veest lähtudes, mistõttu on meil raske näha, kus me oleme ja mida enamat võiksime olla. Oleme nagu kalad ega märka vett. Toimetaja ja kirjanik Anu Silfverberg on oma teoses „Sind on nähtud“ kirjutanud: „Mul on nüüd uued prillid ja liimisin need kogemata kiirliimiga pähe, ja kui ma püüan neid eemaldada, siis mu pea läheb lõhki.“
Elame teatud laadi keskkondades, mis toimivad nagu pähe liimitud prillid. Ent maailmas kulgemist ja vastastikuse mõju avaldamist saab näha palju avaramast vaatenurgast. Näiteks kogevad põlisrahvad maailma ja oma suhestumist maailmaga teisiti kui meie, peamiselt linnades elavad lääne inimesed. Meie, lääne inimesed, võime arvata, et põlisrahvad on primitiivsed, kuid nad arenevad osavaiks oma maailmades. Ja nii võibki olla, et nad ei olegi sedavõrd erinevad ja nende viis oskuslikuks saada ei erine meie, lääne inimeste oskuslikuks kasvamisest omas (lääne) maailmas.
Filosoof Esa Saarinen on rääkinud inimese võimalusest näha asju eri vaatenurkadest ja uute ideedega kokku puutudes öelda „võib-olla“. Samamoodi on Saarinen rääkinud huvist olla huvitunud, seega võiksime ilmselt öelda, et ta peab silmas uudishimulikku ja avatud meeleseisundit: võimet olla avatud erinevate nähtuste suhtes. Oma loengutes filosoofiast ja süsteemsest mõtlemisest on Saarinen kõnelnud Soome Nobeli auhinna laureaadist Bengt Holmströmist, kes Saarineni kirjelduse kohaselt on huvitunud olemisest tõeliselt huvitatud. Üks Saarineni ja Holmströmi vestlustest puudutas viimase kunagist professorit Robert „Bob“ Wilsonit Stanfordi ülikoolist. Kolm Bob Wilsoni endist õpilast ja ka ta ise olid võitnud tunnustatud Nobeli auhinna.
Arutelus keskenduti sellele, mida Bob tegi, et aidata oma õpilastel areneda. Holmströmi sõnutsi ei teadnud ükski endistest õpilastest konkreetselt nimetada, mida Bob just täpselt tegi. Nad meenutasid, et Bobile meeldis oma õpilastega diskuteerida ja arutelu lõppedes soovitas
ta mõnikord lugemiseks mõnd raamatut või artiklit. Kuid need raamatud või artiklid ei sisaldanud selget meetodit või ideed, millest oleks olnud õpilasele just sel hetkel kasu. Bob ei öelnud oma õpilastele, et „nüüd pead sellesse teooriasse süvenema“ või „pead seda saavutama“. Ent midagi siiski toimus. Mingil moel lükkasid õpilaste ja Bobi vahelised vestlused midagi käima. Teatud mõtteliinid pandi liikuma ja neist võis ilmale tulla midagi põnevat. Eriti kui osalejad olid huvitunud olemisest huvitatud. Tähtis on see, kuidas ja mida me käima lükkame. Millise võimaluse anname liikvele minekuks (Saarinen, 2021)?
Nähtuste erineva tõlgendamise kohta on antropoloog Tim Ingold oma raamatus „The Perception of the Environment“ toonud suurepärase näite põhjapõtradest ja inimestest. Ingold kirjeldab, kuidas põhjapõtradel on tavaks inimest nähes seisatuda ja teda liikumatult vahtida. Bioloogid on seda nähtust selgitanud ka eduka käitumismallina huntide suhtes: kui põhjapõder jääb seisma ja vaatab hunti, peatub ka hunt. Kui põhjapõder mõne hetke pärast äkitselt minema sööstab, annab see talle hundi ees edumaad. See on nagu kullimäng surmaga, kus edumaa aitab ellu jääda. Teisalt, nagu kirjutab Ingold, mõistavad kriid, üks Kanada põlisrahvastest, sama nähtust hoopis teisiti: kui karibuu (kohalik põhjapõder) näeb jahimeest, peatub ta ja pakub end heast tahtest või isegi armastuse märgiks talle kingituseks. Karibuu keha ei saada saagiks, vaid see võetakse vastu. Hetkel, kui karibuu peatub ja vaatab jahimehele silma, on ohverdus tehtud ja jahimees võib karibuu maha lasta.
Võime pidada kriide lugu karibuude ja inimeste suhtest tühijutuks. Võiks näiteks arvata, et põliselanikud on välja mõelnud selgituse, et leevendada enda jaoks peamist probleemi: nad tapavad loomi. Teisest küljest, nagu Esa Saarinen, võime olla huvitunud olemast huvitunud ja öelda „võib-olla“. Ehk on nendes sama nähtuse eri narratiivides mingi huvitavam ja võimalik, et sügavam tähendus? Sel ja muudel juhtudel võiksime endale lubada asjade erinevaid tõlgendusi ja uurida nähtust teatud lapseliku huviga. Samuti jõuame tõdemusele, et eri nähtustega tegelemisel peame mõistma laiemat sotsiokultuurilist konteksti, milles vaadeldav nähtus ja selle mõtestamine on pika aja jooksul kujunenud. Põhjapõtrade ja inimeste kooseksisteerimise kohta on kogu maailmas palju tõlgendusi ning on huvitav juurelda, miks sama nähtust kogetakse eri kultuurides nii erinevalt.
Erineva kultuuritaustaga inimesed tajuvad reaalsust teist viisi, sest nad kogevad sama olukorda eri uskumussüsteemide ja raamistike kaudu. Nende maailm erineb, seda tajutakse erinevalt. Prillid peas on erinevad. Seetõttu tajutakse eri kultuurides jalgpalli kui mängu, jalgpallioskust, mängijate arendamist osavateks mängijateks ja kõike teemaga seonduvat omaviisi. Meie kogemused elust ja jalgpallist viivad meid ühessamas asjas eri seisukohtadele, mistõttu näiteks jalgpalli mängimise ja juhendamise teatud viis kas resoneerib või ei resoneeri meie mõtetega. Mõtete resoneerimine ei ole ilmtingimata ratsionaalne otsus, vaid kõigepealt tekib mingil põhjusel tunne ja seejärel tunnet põhjendavad argumendid.
Nagu peatüki alguses esitatud loo kalad, mõtleme meiegi sageli asjadest etteantud moel, kuigi võiksime Esa Saarineni kombel oma arusaamad proovile panna. „Päike tõuseb igal hommikul.“ Ei, päike ei tõuse igal hommikul näiteks põhjapoolusel, või kas päike tõuseb igal hommikul kusagil kaugel planeedil? Meie nägemus on sageli piiratud ja ülimalt inimkeskne, mõtleme asjadest omaenda kitsast inimlikust vaatevinklist lähtudes. Kulgemist maailmas mõistetakse Soomes tugevalt läänelike, positivistlike ja reduktsionistlike paradigmade alusel – asjad eraldatakse üksteisest ja nähtused hekseldatakse osadeks. Näiteks jagatakse oskused tehnilisteks, taktikalisteks, füüsilisteks, vaimseteks, sotsiaalseteks jne komponentideks. Seejärel jaotatakse need osad veel väiksemateks, näiteks tehnika söödutehnikaks ja söödutehnika erinevateks söödutehnikateks ning kõik erinevad söödutehnikad täpsemateks biomehaanilisteks osadeks.
Ajalooliselt on Soome jalgpalliuuringud osadeks jagatuse kõrval asetanud erilist rõhku füüsikale. Uuritud on mängus läbitud jooksudistantse ja harjutuste füüsilist koormust. Need uuringud on olnud ühekülgsed ega ole arvesse võtnud mängu komplekssust. Teisest küljest on uuritud ja räägitud mängijate arendamisest ning arengu jälgimisest. Sedagi on lahterdatud ja analüüsitud üksteisest eraldi seisvate osadena. Hea näide on pidev füüsise ja tehniliste oskuste vahel pendeldamine, kui arutletakse selle üle, mida tuleb parajasti arendada, et jõuda järele oma konkurentidele. Mõnikord on vastuseks füüsis, mõnikord tehnika. Või mõni muu alamosa, ent mitte midagi enamat alamosast. Nähtusi uuritakse ositi. Hea mängusoskus
jagatakse osadeks ja osi uuritakse, et arendada osi. Seejärel pannakse osad kokku ja sim-sala-bim! – osav mängija on valmis. Selle kohta tähendas lahkunud kirjanik Douglas Adams: „Kui proovid kassi tükeldada, et näha, kuidas ta funktsioneerib, siis esimene asi, mis sul käes on, on mittetoimiv kass.“
Kassi mõistmiseks tuleb teda uurida tervikuna tema keskkonnas, sest kass on kass tervikuna omas keskkonnas. Elu ei ole osa ega osadeks eraldatav. Seda tuleb kogeda tervikuna. Elu või maailma täiel rinnal kogemist on meie seast lahkunud loodusaktivist Pentti Linkola kirjeldanud lummusena. Sageli ei piisa sõnadest, et kirjeldada maailma ja kõike, mida kogeme, ent lummus võikski olla see kõikehõlmav tunnetus. Vaadata jalgpalli läbi „jalgpallisilmade“ või jalgpalli juhendamist läbi „jalgpallitreeneri silmade“. Ja mitte ainult silmade, vaid „jalgpallikõrvadega“, „jalgpallitundlatega“, lõppude lõpuks tervikliku jalgpallitunnetusega, mille kogemise osi on raske või isegi võimatu üksteisest eraldada. Me ei koge maailma läbi eraldi vaatluste. Me ei näe ega koge ka ainult jalgpalli, vaid kogeme seda kompleksselt, parimal juhul lummatult. Selline on elu. Selline on ka jalgpall. Mäng nagu ka ülejäänud maailm tähendab koostoimimist – kuidas me maailmas elame, kuidas edeneme, kuidas oma tee leiame –, kõik see mõjutab oluliselt jalgpalli ja oskuslikuks arenemist. Samal ajal esitab see ka väljakutse. On raske arendada teaduslikke teooriaid lummuse selgitamiseks või maailma terviklikuks kogemiseks. Kui meie kogemused ja liikumine maailmas on terviklikud ehk teisisõnu komplekssed, siis mis või kes saab selle komplekssuse avada?
Ükski teooria ei suudaks seda täiuslikult, kuid selles raamatus esitame raamistiku, mille eesmärk on näha nähtusi komplekssetena ja tihedas seoses oma keskkonnaga.
Ökoloogiline dünaamika on multidistsiplinaarne teoreetiline raamistik, mis keskendub organismide ja nende keskkondade uurimisele ühe lahutamatu süsteemina.
Ökoloogilise dünaamika alusel saab kõike elavat laiapõhjaliselt uurida. Näiteks kalade elu vees, taimede elu metsas, inimeste elu nende keskkonnas või jalgpalluri elu jalgpallimaailmas (kusjuures kõik need keskkonnad on otsesemalt või kaudsemalt üksteisega seotud). Ökoloogilise dünaamika idee seisneb selles, et näiteks inimese mõistmiseks tuleb teda jälgida keskkonnas ja pöörata tähelepanu tema ajaloole. Sama inimene võib eri keskkondades käituda erinevalt. Me muutume koos keskkonnaga ja ühtaegu mõjutame seda. Me kasvame maailma sisse, kasvame maailmas ja meid ei saa sellest lahutada.
Ökoloogiline dünaamika pürgib eemale nähtuste piiratud käsitlemisest. Ökoloogilise dünaamika raamistikus kirjeldatakse jalgpalli ja sellega seotud nähtusi komplekssetena ja keskkonnaga tihedalt põimununa. Näiteks kirjeldatakse inimese kognitsiooni kehalisena ja nii keskkonnast kui ka õppija ning keskkonna vastastikusest mõjust sõltuvana, mistõttu on inimese õppimist kirjeldatud kui maailma suhtes vastuvõtlikuks muutumist ja sellesse terviklikult sisse kasvamist (Araújo et al., 2019; Araújo & Davids, 2011; Ingold, 2002). Ökoloogilises dünaamikas uuritakse ja mõõdetakse asju, kuid selle tegevuse käigus keskendutakse koostoime uurimisele, mitte osade uurimisele eraldiseisvaina.
„Progressão“ on aeglane, äratav ja meelelahutuslik teos, mis viib meid sügavale jalgpallimängu, oskustesse ja oskuslikkuse õppimisse. Tugeva jalgpallitausta ja laiade teadmistega Jani Sarajärvi ja J.-P. Savolainen käsitlevad maailma populaarseimat spordiala ainulaadsest vaatenurgast, sujuvalt ühendades teaduse, psühholoogia, antropoloogia, kunsti ja isiklikud lood sidusaks tervikuks.
Sõna progressão tähendab portugali keeles edenemist ja arengut. Teekonda, kus eraldiseisvate tehnikate asemel keskendutakse oskusele terviklikule nähtusele. Raamat avab ukse sellesse maailma, pakkudes põhjalikke teadmisi treeneritele, mängijatele ja kõigile jalgpallifännidele. Reisime koos „Progressãoga“ kolmel mandril ja mitmel ajastul, kogedes jalgpalli rikkalikkust Soome noortemeeskondadest rahvusvahelise tipptasemeni välja.
See raamat on ideaalne valik sinule, kes sa armastad jalgpalli ja soovid mõista selle olemust uuel, sügaval ja arukal viisil. „Progressão“ ei ole lihtsalt sukeldumine jalgpalli, vaid kogu ellu.
postimehekirjastus.ee
