mõttes vette visatud kivi
joonistab hingepeeglile ringe
sisekosmoses ühtlane vilin
aiman et seesmine kõrgepinge
lükkab mu sinna kus ringide kese
sukeldun põhjani sügavik ees
pimedas vaikuses puhtaks end pesen tean nüüd mis mõõtmatus peitub mu sees
pikalvenind päeva hallis tüünes õhtuvines märkamatult lahti rullub järjekordne ime
koletis kes peas mul eland väga kaua juba võimu enam pole tal kuid las ta jääb ma luban
kaunitar ja koletis nad on nii kaunis paar
minu sees neil rahusadam kodu katedraal
kosmiline kuvand elu ilust
laiub taevas pooleks musta valget
valendust ning varje on ka minus
mõtteid inetuid ja tunnet malbet
veri tuksleb läbi mõtteudu
elujõud mus voogab tuulehoona
armust armidest ma helenduse kudund
olen allikas sind kutsun jooma
