68
Loomaaias
Mehe kingad läikisid. Tal oli seljas lühike mantel ja poisil kombinesoon nagu kõigil poistel, kes ei käinud veel koolis. Nad istusid nurgalauda ettekandjat ootama. „Kes sulle kõige rohkem meeldis?” küsis mees. „Varblane.” Telefon helises. Mees vajutas nuppu. Ta ilme muutus korrapealt karmiks. „See on bluff,“ ütles ta. „Jah. Või dumping. Pakuvad madala hinna, et konkurss võita, ja hiljem keevitavad vajaliku osa otsa, kui hange läbi ja vaja papp sisse kasseerida.” Paus. „Ma uurin selle välja ja kütame neile sauna. Peksame neist sita välja,” ütles ta ja vajutas telefoni kinni. “Mis sa ütlesid?” pöördus ta uuesti poisi poole. “Varblane? Varblane jättis ahvid ja elevandid varju?” Tuli ettekandja. Ta oli umbes kolmekümneviiene, ümmarguse näo ja lahke naeratusega. “Toon kohe menüü.” „Pole vaja. Mis sa võtad?”
Sverre L as n
„Jah.”
69
„Friikaid.” „Pead salatit sööma. Igasuguseid vitamiine ja sihukest kraami.” „Mulle ei maitse salat.” „Võtan sulle friikad, salati ja viinerid ja siis ise vaatad, sööd või ei.” „Ma ei taha salatit. Ma ei söö salatit.” Poiss oli kombe pooleldi seljast sikutanud ja see rippus ta seljal nagu pooleks murtud mannekeeni ülaosa. „Tooge friikartulid, viinerid ja salat ja mulle midagi sealihast, ükskõik mida.” „Soovite midagi juua, kohvi, muud?” „Kokat,” ütles poiss. „See lõhub hambaid.” „Ma tahan kokat.” „Tooge piimaga kohvi ja mis mahla teil on?” „Segu, apelsini, viinamarja, tomati, ananassi.” „Millist mahla sa jood?” küsis mees. „Kokat.” „Hea küll. Üks koka.” Ettekandja läks ära. Telefon helises. „Jah?” Mees kuulas. „Väga hea. Nad olid niigi kaks kuud üle läinud, las olla, ei hakka viivist nõudma. Viiskümmend tuhat eurot? Palju neil
L ooma a ias
veel võlga on jäänud? Kolmkümmend? Hea küll. Paistab, et nad hakkasid kartma. Lubasin neile mehed peale saata, kui nad ära ei maksa. Nad vist ei tea, et nii ei aeta ammu enam asju. Ciao.”
Poiss seisis laua ääres, kust sai võtta joogikõrsi, salvrätte,
70
sinepit, ketšupit. Ta pumpas kangiga ning täitis juba kuuendat topsikest ketšupiga. „Kuule! Võta ainult nii palju, kui palju sa ära sööd.” Poiss kogus topsid pihkudesse ja tõi lauda. Ta ladus need ritta. Mees valis numbri. „Tropid maksid ära, õhtul paneme lutid likku,” ütles ta. “Viiskümmend tonni. Asjad liiguvad. Ma juba kartsin, et kukume käpuli. Ära praegu mingeid arveid maksa. Homme räägime sellest, kellele me otsast maksma hakkame. Suurem osa võib oodata, nad nagunii ei saa midagi muud teha.” Ettekandja tõi joogid ja naeratas poisi mängimist vaadates. „Kuidas loomaaias meeldis? Kas te lastepoolele jõudsite?” Poiss vaikis. „Ei,” ütles mees. „Järgmisel nädalal on ööloomaaed avatud. Täiesti teistmoodi maailm. Soovitan tulla.” „Ahah,” ütles mees. “Vaevalt meil aega on.” „Mul küll on,“ ütles poiss. Telefon helises. „Tulen kohe,” ütles ettekandja. „Jah,” ütles mees. “Kas me saame venitada veel umbes kaks kuud, siis jääb kogu see pask nende kaela. Garantii lõpeb kahe Nojah. Ta on ise süüdi. Ma vihkan selliseid lollpäid. Mõttetu mees. Võtab kõige odavamad materjalid ja pärast vingub, kui midagi kõver on või prao sisse lööb. Ütle, et me uurime asja.
Sver re L as n
kuu pärast. Peab paberitest vaatama. Jah.” Ta kuulas. “Jajah.
71
Mõtle midagi välja. Keeruta midagi kokku. Saan aru, et see on igavene tüütus, aga me peame tast lahti saama. Kuhu ta lubas meid kaevata? Tarbijakaitsesse? Ehitusinspektsiooni? Kurat, ma kaeban talle sellise matsu kurikaga vastu pead, et ta unustab oma ema nime.” „Kas me teeme täna veel midagi?“ küsis poiss. „Meil on pool loomaaeda vaatamata.“ „Ma ei tea…“ ütles poiss. „Me oleme siin juba kolmas kord.“ „Ise tahtsid siia tulla. Õiged mehed ajavad ikka asjad lõpuni. Meie oleme ju õiged mehed, eks ole? Oleme?“ Poiss oli vait ja keerutas friikartulit ketšupis. Telefon helises. „Oo jaa,“ ütles mees. „Kõik on korras. Miks peaks midagi korrast ära olema? Miks sa arvad, et minuga koos on midagi korrast ära ja sinuga koos on kõik okei? Meie muuseas veedame väga mõnusalt aega. Kultuurselt veedame ja meil on tore. Oleme loomaaias. Paavianid, ahvid, seebud ja muu kraam, kes siin ringi silkab. Ja muide, pane see nimekiri lõppude lõpuks kokku. Ma ootan seda nimekirja asjadest, millele sa mu raha oled kulutanud, kas kuuled?“ Mees pani telefoni taskusse. „Kas see oli emps?“ Mees vaikis äraolevalt ja ütles lõpuks:
L o om aa ia s
„Friikad jahtuvad ära. Lase kätel käia. Söö salat ära.“ „Ma ei söö salatit.“ „Laseme siit siis jalga.“ „Ma ei ole kokat ära joonud.“
„Mis asja sa seni siis passisid. Pool neli pean su juba ära
72
viima. Madusid ja kaelkirjakuid me sedasi ei näe.“ „Ma tahan hoopis jäätist süüa.“ „Hea küll, lähme sööme jäätist.“ Mees toppis ühe poisi käe kombevarrukasse ja poiss jõi topsi ühest käest teise tõstes kokat, vastavalt sellele, kumma käe otsa mees parasjagu varrukat sikutas. Nad läksid parklasse. Land Rover piuksus ja vilgutas tulesid. Nad ronisid autosse. „Saad rihma ise kinni?“ küsis mees. „Ei.“ „Oled mees või ei ole.“ „Ei ole.“ „Tüdruk oled siis või?“ Poiss ei ütelnud midagi. Mees pani turvatooli rihma kinni. Nende auto kõrvale sõitis pisike volkar. Selle uks kolksus vastu Land Roverit. Mees hüppas autost välja. Autode vahel seisis kepiga naine. „Mis kuradi pull see on!“ ütles mees. „Iga tõbras arvab, et võib tulla ja mu autol värvi maha kloppida. Äkki koostame kohapeal protokolli, mis? Fikseerime kahjud. Kujutad ette, palju iga liist maksab? Mingi viis tonni!“ „Ma ei saa midagi aru,“ ütles proua. „Kõigepealt prõmmib sul uksega auto mõlki ja siis laiutab „Kus kohas see mõlk on?“ Mees vaatas autot. Kõik oli laitmatus korras. „Neetud, kõik kohad on mingeid kaabakaid täis, kes mõt-
Sverre L as n
käsi.“
73
levad, et võivad kurat teab mida teha ja neile on kõik lubatud. Teised hoidku kõht sees ja suu kinni, eks,“ ütles ta ja ronis ust paugutades autosse. Nad võtsid Hesburgeris kaks jäätist. Mees valis numbri. „Hallo,“ ütles ta. „Veerand tunni pärast Paldiski maantee Hesburgerist saad oma poisi kätte.“ Poiss vaatas läbi klaasi, kuidas lõbustuspargi atraktsiooni korrastati. Nad sõid jäätist ja vaikisid. „Kas emps hakkas juba tulema?“ küsis ta. „Jah.“ „Ta võiks juba kiiremini tulla.“ „Sulle ei meeldi minuga?“ „Meeldib,“ ütles poiss ja selles sõnas oli kaheksa e-d. Hamburgerirestoran oli lastega peresid täis. Sajad pisikesed sõrmed toppisid suhu krõbekartuleid, juustuburgereid, moosisaiu, šokolaadikooke ning vastupidises suunas väljus neist lärm ja vadin. „Ema tuli,“ ütles poiss ja hüppas püsti. Nad läksid välja. Naine oli väike ja ka tema auto oli väike. Pisike punane Mazda. “No tere,” ütles mees. “Tere.” “Kuidas elu? On uus mees ka hea? Ööd on kuumad ja riistad on kõvad?”
L oom a ai as
“Palun mine autosse,” ütles naine poisile. “Lapse kõrvad ei kannata su vastuseid?” “Nad ei kannata su küsimusi.” “Mina olen väga kannatlik.”
“Mina ka.”
74
“Vaata aga vaata.” “Jah. Ma ei ole kolm kuud saanud sentigi. Mina kannatan selle välja, aga kõik see tuleb lapse arvelt, mida sina teed. Kas sul on ettekujutust, kui palju raha lapse peale läheb?” “Ei. See on sinu süü. Pead näpuga enda suunas näitama. Ootan juba tükk aega nimekirja asjadest, millele viimane neli tonni minu raha kulus.” “See on tsirkus. Mina selles kaasa ei tee. Kui sa raha ei maksa, annan ma asja kohtusse.” “Oh, oh, oh... kohtusse. Sina minu? Ma annan su enda kohtusse. Võtan sult poisi ära. Miks sa arvad, et poissi mulle ei anta? Ta on juba suur ja vajab isa eeskuju. Talle pole vaja mingit naiste nämmutamist. Viimasel ajal peavad isegi kohtud isasid juba inimesteks.” “Sul pole tema vastu kunagi huvi olnud. Ajad asju ja poiss meenub sulle siis, kui sul tuleb tuju mulle haiget teha. On sul üldse kunagi millegi muu kui raha vastu huvi olnud.” “Tere hommikust. Minu raha kõlbab vastu võtta küll, eks ole. Sina laiutad minu raha eest maailmas jalgu ja mina olen siin see siga või? Uue mehega on mõnus pidu panna ja mina plekkigu kõik lõbustused kinni. Minu raha läheb ainult minu lapsele. Saad aru! Ainult minu lapsele.” “Mina ei laiuta jalgu. Sinu rahast ei kulu minu peale senti“Too siis nimekiri siia, koos tšekkidega muidugi. Mis sa passid.” “Ma ei oleks uskunud, et sa selline kaabakas oled.”
Sver re L as n
gi.”
75
Naine keeras selja, puges autosse ja tõmbas ukse kinni. Mees seisis auto ees, käed mantlitaskus ja halad harkis. Siis tõstis ta käe ja lehvitas poisile. Nende silmad kohtusid. Poiss tõstis käe ja tema nägu oli nagu väikesel täiskasvanul. Naine tagurdas bensiinijaamast välja ja pisike auto kadus teiste vahele. “Või mina olen kaabakas,” ütles mees omaette. “Mina? Ja kaabakas?” Ta vangutas põlglikult pead ja istus Land Roverisse.
L o om aa ia s
Aprill 2009