Ema ja isa kummardusid meie kohale. Venna silmad olid kuukahvatud sügavikud. Öö jooksul olime oma teki sasinud jõekeeriseks. Venna pehme nahk oli allpool, minu oma vastas, ja me olime otsekui nelja jala ja nelja käega veealune olevus.
Emal ja isal olid ülerõivad seljas ja nad rebisid unevee ära. Ema haaras minust ja isa vennast. Nad aitasid meil riidesse panna: püksinööbid pandi kiiresti kinni, kleit tõmmati vööga pingule. Talvemantlid selga, mütsid pähe, sallid kaela ja kindad kätte. Saapad jalga.
Keegi karjus valjusti vene keeles ja tagus naabri ust.
Ema ja isa tirisid meid akna juurde, mis avanes köögiviljaaia ja metsa poole. Isa tõstis haagid eest ja lükkas akna lahti.
Ema ja mina jooksime isa ja venna järel, kes lidusid eespool haigutava metsaneelu poole. Me trampisime üle tühja köögiviljaaia ja ma nägin meie tardunud, luidraid naabreid majade ääres seismas. Mehi, käed pea kohal ja silmad sõdurite püssisuule pööratud. Naisi, kes lamasid maas, jalad harali.
Üks sõdureist oli meie vastasnaaber, see, kelle kuningas oli palganud jahimetsa läbi ja lõhki tundma. Ta teadis, kus olid ulukid, ja tema karistas salakütte. Ma ei olnud kunagi varem teda Vene univormis näinud, ja kui tema sinised silmad otse minu poole vaatasid, tulistas ta meile järele ja üks kuul vilises mu õlast mööda.
Ema surus käe mu silmadele ja kõik oli punane, kui me edasi jooksime. Ema sõrmed lõhnasid supiauru järele, olime paja jätnud pliidile. Kuulsin naabrinaist kriiskamas, üks sõdur sõimas,
kuni kostsid metalli hoobid vastu liha ja luud. Ema käsi mu näol tõmbus pingule, mu jalad jooksid edasi üle kõrrepõllu.
„Tehke kiiremini!”
Venna hääl oli lainetav. Isa sisistas tasa!
Jalgade all oli lehtede krabin ja okste ragin. Viimane lask, kõrge kaarega lendav kuul sihises okste vahel ja jäi pidama eemal puutüves. Ema käsi hüppas mu juustele, alla suule ja uuesti üles juustele. Viimaks see kadus ja ma nägin rohelust kõrgumas meie ümber otsekui lõõmavat valgust. Üleval olid puuvõrade võlvid, keskel seenhallid puukooretüved ja kõige all kohev sammal. Mets oli meie ümber sulgunud, aga me jooksime ikka edasi. Isa ja vend olid endiselt kõige ees. Lagendikel kumasid nende kuklad ja käed roosalt nagu kirsiõied. Puude all muutusid nad jälle hallikasroheliseks, lehestiku värvi.
Ema ja mina kummardusime madalate okste ees. Aga ema nägu läks punaseks, pikkades triipudes. Ma püüdsin olla tema ees, nii olin kindel, et ära ei kao. Ema lonkas, nagu oleks tal nüüd üks jalg puust.
Taeva sügispimedus ja metsapõhi pigistasid nad kokku. Isa pidi olema põgenemiseks valmistunud, sest päevalõpu poole peatus ta kuusesagariku juures, mille seelikud ulatusid maapinnani. Perekond istus lõõtsutades siledatele pruunidele okastele. Nad heitsid pikali, üks tekk all ja teine peal, püüdsid üksteisele sooja anda ja sulgesid silmad. Paremas käes, ainsas ihuliikmes, mis perepuntrast välja paistis, hoidis isa püstolit. Kuu kahvatus kumas helendas see puude all ja õde litsus end tugevamini ema vastu, kes lõhnas raskelt raua järele. Õde tahtis oma kätt ema pihku suruda, aga sõrmed olid kokku pigistatud. Ta püüdis selle asemel torgata nendesse oma nina, võibolla lõhnasid need ikka veel supi järele?
Aga ema tõmbas oma külmasinised käed ära.
Õde külmetas ja märkas nüüd, et kuul oli teda riivanud. Ühel õlal oli kuivanud vere koorik, mis jäi paigale pitsitama, kui ta seda ära püüdis murda. Ta surus põse vastu haava, perekonna hingetõmbed jäid tasaseks, nad magasid, sellal kui õde iseennast nuusutas. Haav, lahtine liha, oli nagu kodukööki maha jäänud supp: kange, magus ja vürtsikas. Ja see muutis ta kummaliselt küllaseks.
Isa ei julgenud paar esimest päeva lõket süüdata. Tal oli küll olemas nii terituspulk kui raudkatel, mille ta oli ilmselt enne
põgenemist ära peitnud. Aga lõke on elumärk. See, mis võib koha koduks muuta, võib nad ka paljastada.
Öökullid huikasid, hirv möirgas, rebane klähvis. Loomade varjud vaanisid igal pool. Perekond tundis kõiki hääli ja liigutusi, isa ja ema olid ju kasvanud üles külas, mida ümbritses mets. Nende esiisad olid elanud koguni metsas sees ja elatunud sellest, mida said küttida ja korjata. Aga nüüd ei olnud nende ja metsa vahel enam langetatud puudest majaseina. Ja esiisade vaimud, need, kes elasid küla hauamaal, ei saanud samuti neid kaitsta.
Ema ja isa võpatasid pisimagi hääle peale. Hirmuvapped kandusid edasi vennale ja õele, kes ajasid kõrvad kikki ja magasid nüüd lühikeste intervallidega, täpselt nii nagu õpivad seda tegema loomalapsed sünnist peale.
Ükski kiskja ei liginenud tekkidele, ka siis mitte, kui perekond rahulikumaks muutus ja värsked käed-jalad vaheldumisi välja torgati.
Miks jätsid hundid nad rahule? Kas inimpere silmad olid nii kõvasti kinni, et keegi neid ei näinud? Kas nad lõhnasid nii hapukalt hirmu järele, et mitte keegi ei tahtnud ampsata? Kas ema nutuulg hirmutas teisigi peale õe? Või on loomadel lihtsalt rohkem halastust kui inimestel?
Pimeduse varjus libises lähedalt mööda paar metskitse. Sõraklõpsatus, hallid sarved, hingetõmbed. Isa oleks võinud nad niisama lihtsalt maha lasta. Vend veeretas end tekkidest välja ja haaras ühest sõrast. Aga loom põtkas talle vastu laupa ja vend pidi lahti laskma, kui kari heitunult minema jooksis.
Järgmisel hommikul oli vend vihane. Neil oli ju süüa vaja, aga isa ütles seda, mida vend juba teadis: et metsloomad ei kuulu neile ja kui keegi tabaks neid laskmast, ei oleks nad lihtsalt põgenikud,
kes keelatud metsas elutsevad, vaid ka salakütid. Karistus salaküttimise eest oli hullem kui näljasurm ja isa püstolit selle üheainsa kuuliga tohtis kasutada vaid äärmises hädas. Kõmav lask paljastaks, et keegi on metsas. Ka lõks ärataks tähelepanu.
Nad pidid leppima kadade või kätega. Ehkki ka see ei olnud seaduslik, oli risk niimoodi palju väiksem. Kõiksugu hirvedest, metssigadest, huntidest, põtradest, piisonitest, ilvestest ja karudest pidid nad eemale hoidma. Nemad olid valitseja trofeed.
„Kuidas saab öelda, et puud on kellegi omad,” urises vend, „kuidas saab öelda, et loomad on kellegi omad?”
Nädal pärast põgenemist, esimesel valge härmakirmetisega hommikul, julges isa võtta tuletaela, oksi ja raage. Ta süütas lõkke ja tõi vett allikast, mis nende lähedal voolas. Paari päeva pärast sai õde loa temaga allikale kaasa minna. Veel paar päeva hiljem tohtis õde sinna juba üksi minna ja nüüd sai ta verekoorikut õlal loputada ja lahti leotada.
Kas nende vastasmaja naaber, kuninga jääger, kellest nüüd oli ilmselt saanud keisri jääger, oli nende poole tulistanud sellepärast, et õde oli ta ära tundnud? Kas tegelikult oli tema plaan olnud neil pääseda lasta? Kas sellepärast, et ta tahtis emale halastada?
Haavast nõrgus vereviirg, mis jooksis mööda rinda alla ja kadus riiete pimedusse. Ta pesi end uuesti ja tupsutas verd kuiva samblaga. Ta imes haava, tundis liha maitset ja neelatas.
Peagi muutusid lehed kollaseks ja pruuniks. Ema vedas ikka veel üht jalga järel ja tema kleit oli punane. Enam ta ennast ei pesnud, laskis riidel jäigaks tõmbuda. Kõndides klammerdus ta puude külge, et mitte maha kukkuda. Põsed olid valged, ta rääkis sosinal ja jõi vett, nagu tahaks allika tühjaks teha.
Isa ja vend tülitsesid. Mõnikord läks vend oma teed ja tuli tagasi alles pimedas. Siis seisis ta äkitselt seal, rahutu kuju kollases lõkkevalguses.
„See on keelatud,” kordas isa.
Puude all raksatab oks. Õde avab silmad, ilma et see midagi muudaks. On ikka niisama pime.
Venna norsked on peatunud. Keha, mis on ärkvel, hoiatab alati magaja keha, nagu oleks vennal ja õel ühine vereringe. Neli kõrva kikitavad pimeduses, kuni vend koputab kolm korda õe käeseljale. Ei midagi ohtlikku, tähendab see, ja ta jääb uuesti magama.
Õde suleb silmad ja judiseb. Vend külmetab, tunneb ta, öö on hiline. Õde surub selja vastu venna kõhtu ja tõmbab jalad rinna alla konksu. Tekid on veel piisavalt suured. Kui nad saaksid end nende sees sirutada, ulatuks villakate ikka veel kaelast kuni varvasteni.
Nad leidsid tammeõõne siis, kui isa ja ema veel nendega olid. Õõnsas tammes oli parajasti ruumi kahe lapse jaoks ning isa ütles, et tema ja ema magavad ikka edasi lõkke ääres. Nad olid saanud ühe naha, mille olid nülginud surnult leitud põdra seljast. See ulatas täpipealt neid katma. Öökull peletati kiviviskega minema. Orav sõitles, aga sai nii kõva hoobi vastu otsaesist, et nad said ta nülgida ja ära süüa. Rästik oli talveunes ja lõtv nagu ta oli, sai selle pilpaga välja tõsta ja järgmisel hommikul oli madu võserikus külmast kange. Putukatest ei olegi nad lahti saanud. Nad kihelevad aasta läbi, sest õe
ja venna kehad soojendavad puud. Näiteks ronib just praegu üks kõrvahark üle õe kurgu. Õde pühib selle ära, nokib tüki kõdunenud puitu ja pudistab tompu oma näppude vahel. Isa arvates võib tamm olla üle tuhande aasta vana.
Ei tea, kas see läheb kevadel jälle lehte? Eelmisel kevadel olid lehed väikesed krussis hiirekõrvad, üldse mitte sellised, nagu olema peaksid: suured lapse peopesad.
Õde pöörab ringi ja äratab kogemata terve kakandiarmee, kes tõuseb ja marsib üle venna näo. Vend nuhutab kolm sõdurit nina kaudu sisse ja köhib suu kaudu välja. Siis norskamine jätkub, nüüd õe õla vastas.
Vend lehkab karvade ja liha järele, mõrult nagu röövloom. Õde ise lehkab vist küll ainult õlahaava järele, mis ikka veel ei taha paraneda.
Kui kevad tuleb, saavad nad jälle supelda. Nad ei saaks ilmaski kehasse sooja, kui nad seda praegu teeksid.
Kunagi oli allikavesi taevalik neste, mis sooja vihmana puude ülemistele lehtedele langes. Siis tilkusid piisad allapoole, kord korra järel, metsapõhjani välja. Seal imbusid piisad okaste, juurte, mulla ja kruusa vahelt läbi, alla põhjavee maa-aluste jõgedeni.
Vend teeb mingit häält, sügavalt kõripõhjast. See meenutab ähmaselt punahirve kutsehüüdu. Venna jalad jooksevad unes, ta tõstab käe ja pobiseb klõps.
Õde paneb sõrmed venna huultele ja tõstab püstoli kõrvale. Siis keerab ta jälle selja vastu kõhtu ja surub kukla vastu venna suud. Vend pomiseb midagi oma uue häälega. Hääl on täiskasvanud ja meenutab isa oma.
Seinakell tiksus, kardinad olid ette tõmmatud. Vend ja mina lamasime alkoovis, kuni lõunauinak läbi sai.
Siis läksime välja valguse kätte, kus ema köögiviljaaias töötas. Me ronisime vana pirnipuu otsa tee ääres. Ladvast saime kõike näha, ilma et meid endid oleks nähtud.
Olid juukselahud, rataskleidid, kinganinad ja meeste kiilad pealaed. Me vaatasime alla ema ja vastasnaabri, kuninga jäägri poole, kes käis külas, kui isa kodus ei olnud. Ema palus end enamasti vabandada, tal oli midagi majas toimetada või oli tal aias küllaga tegemist. Aga kuninga usaldusisikul ei olnud kiire ei ulukeid ega salakütte jahtima minna.
Vend tulistas peaaegu hääletult oma puupüssiga kõike, mis puu ligiduses liigutas. Sülg rippus niidina ta suust. Mina klammerdusin pirnitüve külge, kui see tuules õõtsus.
Kui aias enam kedagi ei olnud, ronisime alla. Vend silkas ringiratast ümber maja ja tulistas igasse külge. Mina läksin mängima sõbrannaga, kel olid pikad pruunid juuksed ja ilusad rohelised silmad. Me istusime väljas ja ma õmblesin suvepaksudest tammelehtedest nukuriideid. Tema pani silmad kinni ja pööras näo päikese poole.
Me olime kõhnaks jäänud ammu enne, kui Vene sõdurid tulid. Poola ja Venemaa olid sõjas ning meie köögiviljaaia, põllu ja laudad riisusid tühjaks meie oma Poola sõdurid, sest sõjaväel oli ju toitu vaja.
Kaks päeva enne meie põgenemist suri üks naaber nälga ja sängitati mulda metsaservale vanade haudade kõrvale. Samal
õhtul lamasin ma alkoovis ja vaatasin läbi kardinapilu välja. Ema oli välja läinud, ta pidi midagi tooma. Isa istus ema toolis, lamp peegeldus aknal kahekordsena. Laual lebas püstol. Isa näonahk oli pingul, kondised käed lebasid relva kõrval. Tema silmad oli valgustäpid.
Äkitselt ta tõusis ja tegi ukse ema ees lahti, kui too sisse vaarus.
Ema silmad olid taldrikusuurused ja kleidisaba punaseks nõrgunud. Ühes käes hoidis ta kirvest, teises ämbrit, kust ta midagi sulpsatusega pliidil seisvasse supipatta pillas.
Isa võttis ema ümbert kinni, aga ema tõukas ta eemale, sosistas, et teda nähti. Ta tõmbas kiiresti kleidi seljast ja pesi end pesulaua ääres. Verd jooksis ikka veel mööda kollakasrohekaid keppjalgu. Veri oli roosa, seebiveega lahjendatud. Ta veeretas enda pikkamisi tema ja isa alkoovi ning tõmbas kardina ette.
Isa seisis silmapilgu paigal. Siis pakkis ta midagi kolinal kotti. Seejärel läks ta akna juurde, mis avanes köögiviljaaia ja metsa poole. Ma kuulsin, kuidas ta välja ronis, ja tahtsin talle järele hüüda.
Järgmisel hommikul luukas ema välja ja tegi paja alla tule. Isa oli tagasi.
Vend ja mina saime suppi. See oli vürtsikas ja vänge. Tumedad tihked lihatükid ujusid ringi väikeste rasvamullide seas. Me ei olnud ammu midagi nii head maitsta saanud. Ema ja isa ei söönud midagi. Nad ütlesid, et see kõik on meile, ja vahtisid, kuidas me sööme. Lusikate hõbehelk kustus iga kord, kui me need supi sisse pistsime. Lusikad lõid jälle särama, kui me need suu juurde tõstsime ja toidu sisse lürpisime.
Meie kausid said tühjaks, ikka ja jälle. Me tahtsime veel ja veel. Lõpuks ütles ema, et peaksime midagi ka järgmiseks päevaks jätma.
Õde suskab venda. Kui ta tahab enne hommikut magada saada, siis tuleb seda teha nüüd.
Vend ei reageeri, õde suskab kõvemini, aga vend on külm kui kivi.
„Vend,” ütleb ta valjusti, ehkki rääkida tuleb tasakesi.
Õde katsub ta õõnsat nägu ja ei tunne hingetõmbeid. Ta võtab kondisest randmest, pulssi ei ole. Ta litsub kõrva vastu teravat rinda, vajutab pisikesed kräsus juuksed lapikuks. Kostab mingit tuksumist, aga kas see ei ole tema enda taguva südame kaja?
„Vend!”
Ta püüab rahulikult hingata, ootab kaua, kõrv rinnanibude vahel.
Nüüd oli üks löök! Ja veel üks!
Nad saavad mõlemad jälle hingata. Õde vajub uuesti selili. Kui rumal ja hirmul võib inimene üldse olla? Võibolla oli vennal lihtsalt õnne vajuda sügavasse unne, sellisesse, mis on nii haruldane. Sinna, kus kõik on must unustus.
Ta vajutab venna põsele suudluse, ja kui vend norsatades hingab, sosistab õde, et magagu ta nii kaua, kui vaid tahab.