SISSEJUHATUS
M
uistsete pärimuste pühad sümbolid viivad meid inimeseks olemise tuuma juurde. Ka tänapäeva lääne ühiskonnas, kus näiliselt valitsevad mõistus, tarbimine ja pidev uudistoodete juurdevool, kujundavad ühised sümbolid meie vaimset ja emotsionaalset maastikku. Tung väljendada selgelt universumi ja inimeste vahelisi vastastikuseid seoseid on inimese loomuomane vajadus, mis on meil ammuste esivanematega ühine. See raamat on illustreeritud kokkuvõte inimolendite ajatutest pingutustest selgitada ja ohjeldada ümbritsevat maailma. Raamatu kolme ossa – rahvad, usundid ja müsteeriumid – on kokku kogutud mõned maailma kõige võimsamad pühad märgid ja kujutised. Need laiahaardelised teemad pakuvad tohutut valikut. Siin on käsitletud ida ja lääne pärimusi, nii muistseid kui praegugi elavaid, ning allikateks on olnud kunst, rituaalid, müüdid ja spirituaalsus. Iga vaadeldud pärimus on ka omaette paeluv, kuid kõik koos toovad nad päevavalgele inimkogemuse paljud põhjapanevad arhetüübid. Ajaloo koidikul tõlgendati kogu maailma – elusat ja elutut, loomulikku ja üleloomulikku – sümbolite abil. Elu, surm ja Sissejuhatus T
taassünd olid pidevalt inimeste lähedal ja neid lakkamatuid üleminekuid selgitati lugude ja sümbolitega: üleminek sellest maailmast järgmisesse, taassünd igal uuel päeval ja uuel kevadel. Neid lugusid väljendati sümboolselt rituaalide, kunsti, tantsu, ohverdamise, maskide, hieroglüüfide, talismanide, fetišite, arhitektuuri ja muusikaga. Nende ülesandeks oli hoida kogukonda seda määratleva pärimusega, eelkõige loomismüütide ja pärinemislugudega, tihedalt seotuna. Vana-Egiptuses kasutati sümboleid, et tähistada universumi väge ja kõike, mida seal leidus: jumalaid ja inimesi, loomist ja hauatagust elu, võitlust hea ja kurja vahel, elu ja surma. Ka egiptuse kiri koosnes suurel määral sümbolitest. Keldid uskusid, et kõigel looduses on oma hing. Samamoodi arvasid paljud Ameerika põlisrahvad, nende maastikku elustasid arvukad vaimolendid, keda austati ja lepitati sümbolite, müütide ja kunstiga, sageli ellujäämise nimel peetava kangelasliku võitluse kontekstis. Maajade maailm oli tiheda mitmekihilise tähendusega. Nende ikonograafias võis maad tähistada maja, maisipõld, suur kaiman või isegi kilpkonn. Loomulikud ja üleloomulikud nähtused olid tantsulistes rituaalides pidevas vastastikuses toimes. U Sissejuhatus
Maailma usundid on alati oma tõekspidamiste süsteemi väljendanud sümbolitega, mis annavad edasi universumi väge ja väljendavad selle sügavamaid salapärasemaid tõdesid. Budismis, kus puudub kõikvõimas jumalik looja, selgitatakse paljusid usu keerukaid põhimõtteid kunsti ja arhitektuuri ning Buddha elu kirjelduste kaudu. Budistlik kunst on rikas sümbolite ja sümboolsete käeasendite ehk mudrade poolest. Buddhat on kujutatud, käed mõtluseks kokku pandud, sirutamas paremat kätt maa poole, mis tähendab virgunuks saamist, või istumas päevavarju all, mis sümboliseerib viigipuud, mille varjus istudes ta nirvaanasse jõudis. Niisugune sümbolite keel on tähelepanuväärselt kõlav selle kõikehõlmava ja salliva usu dogmavaba õpetuse edasiandmisel. Ka taoistlikus pärimuses puudub kõikvõimas jumal; tegelikult taoism ei olegi ei vormiline religioon ega kindla struktuuriga filosoofia. Ometi on taoismi ikonograafia tähendusrikas, see on hiina kunstis aastasadade vältel pidevalt arenenud. Universumi vastandlike elementide – yin ja yang, naiselikkus ja mehelikkus, elu ja surm, valgus ja pimedus, mõõn ja tõus, maa ja taevas – vastastikust mõju rõhutav taoistlik maailmavaade puudutab sügavalt intuitiivseid keeli. Sissejuhatus V
Kristluses, budismist ja taoismist enam korrastatud tõeks pidamiste süsteemis, on samuti rohkesti võimsaid sümboleid. Kristlikus pärimuses on Jeesuse Kristuse kannatused ja märtrisurm saanud kõigi inimkannatuste sümboliks. Jumala tall, Püha Vaimu tuvi, püha õhtusöömaaja leib ja vein, pühakute atribuudid – need sümbolid on saanud sügava tähenduse, kuna neid on kahe aastatuhande vältel korratud rituaalides, liturgiatel ja kunstis. Paljud sümbolid ületavad etnilisi, ajaloolisi ja religiooni piire. Ajatu ja kummaliselt kõikehõlmav mandala on üks inimkogemuse suurtest sümbolitest. Jung pidas seda üheks kollektiivse teadvuse arhetüübiks ja teraapiliseks vahendiks, mis aitab taastada purunenud psüühikat. Selle kontsentriline ülesehitus hõlmab ühtaegu nii makro- kui mikrokosmost, äratades mõtteid maailma kõiksusest ja üksiku hinge tee konnast läbi järjestikuste sisemiste seisundite keskse kõige mõistmiseni, teadvuse kõrgeima seisundini. Mandalal on paralleele paljudes kultuurides, kaugel hinduismi ja budismi
NM Sissejuhatus
kodumaast, kus seda austatakse kui mõtluse tuli punkti ning kõigi nähtuste ja kogemuste ühtsuse sümbolit. Seksuaalne kogemus on tõeliselt universaalne, erinevates kultuurides on see sümboolne mitte ainult sigimise ja viljakuse tähenduses, vaid kui loodusjõudude ühinemine, mis kujundab ja juhib universumit. Maaema ja taevaisa, yin – maa ja yang – taevas, seksuaalset põhimõtet on korduvalt kujutatud kui kosmilise sünni, surma, taassünni ja uuenemise tsüklile energiat andvat jõudu. Raamatu lõpuosas vaadeldakse tarokaartide keerukat ja salapärast sümboolikat, mis ei ole alistunud mõistuspärasele seletusele juba sellest ajast alates, kui need 15. sajandil esimest korda ilmusid. Okultismi ja ettekuulutustega seotud salapärane kujundite kogum hoiab inimeste fantaasiat endiselt jõulises haardes. Selles raamatus käsitletud kestvate sümbolite kogumid näitavad kultuuride ja pärimuste harukordset mitmekesisust. Koosvaadelduna ei too nad välja mitte seda, mille poolest üks tõekspidamiste kogum teisest erineb, vaid rõhutavad pigem ühist vajadust väljendada inimkogemuse põhitõdesid loovuse väe kaudu.
Sissejuhatus NN
Elujõud loovat elujõudu ja -väge väljendati üksikisiku tasandil sümboliga ka . Ülestõstetud kätepaariga tähistatud ka oli inimese teisik, mis kehastas intellektuaalset ja vaimset väge. Käed olid kaitseasendis selleks, et tõrjuda eemale kurje jõude, mis võisid rünnata kandja elujõudu. Iga inimene sündis siia ilma oma ka ’ga, mis saatis teda kogu elu ja elas edasi pärast surma, pöördudes tagasi oma jumaliku algallika juurde. Kuid ka ka ise vajas elatusvahendeid ja arvati, et toidul on samuti oma ka . Varaseimas vormis tähendas ka mehelikku võimekust ja alles hiljem omandas see kõikehõlmava tähenduse.
Kõrvalleheküljel Kuningas Hor kannab peas hieroglüüf ka kujutist, NP. dünastia. Vana-Egiptus QT
VÕIM JA VÕIMEKUS Staatuse ja õnne sümbolid Vana-Egiptuses peeti sfinksi ja püramiidi kaheks tugevaimaks staatuse ja võimu sümboliks.
J
umalate ja kuningate võimu ja staatust väljendati hoolikalt väljatöötatud isiklike sümbolitega, peakattest amuletini. Kuningavõimu tähtsaim sümboolne kehastus oli püsiv, kuid heatahtlik sfinks.
Kroon
e
giptuse kuninga krooni peeti toitvaks allikaks, mille kaudu võim valitsejale üle kandus. Kuna Egiptus oli kahe maa riik, kandsid kuningad kaksikkrooni pschent ’i, mis ühendas Ülem-Egiptuse Valge krooni sümboli õitseva lootose Alam-Egiptuse Punast krooni esindava papüürusetaimega. Erinevatel ajalooperioodidel oli kroonil erinev kuju: kahe sulega kroonist, millel oli kaks püstist jaanalinnusulge, kuni kepresh ’i ehk Sinise kroonini, millel olid kullast kaunistused. Kuningakroonis nähti ka päikesejumala silma või leeki, mis ümbritses kuningat.
Kõrvalleheküljel Osiriseks kehastatud Tutanhamon kannab raisakotka ja kobraga kullast peakatet. Vana-Egiptus RN
Käed
b
udismis nagu ka hinduismis nähakse käte liikumises teadvuse liikumise sümbolit ja sellisena on käed kesksel kohal väljendamaks seadmuse tähendust. Paljusid sellistest käeasenditest – mudradest – võib märgata Buddha kujutistel. Asjasse pühendunule on käeasendite sõnavara väga selge: ühendatud pöidlad ja nimetissõrmed meenutavad ratast ja seeläbi seadmust ennast; käed üleval ja peopesad avatud tähendab õpetamist; allapoole osutav avatud käsi on helduse ja andmise sümbol; süles kokku pandud käed näitavad mõtlust.
Kõrvalleheküljel Munga käed ratta asendis, Eiheiji tempel, Fukui, Jaapan. Budism PTR
Lootos Eriti tugev vaimse puhtuse ja virgumise (bodhi) sümbol on kaheksa kroonlehega valge lootos, Buddha lootos.
v
Kõrvalleheküljel Lootos, seadmuse sümbol, tõuseb taeva poole, et toetada koguduse sümbolit munga kuju, detail tankalt, Tiibet, NV. sajand.
ees kasvav lootos on hinge arengu ideaalne sümbol: selle juured on mudas, mis tähendab inimlikke ihasid, samal ajal avanevad lehed ja õied päikesele, virgumisele. Legendid Buddha lapsepõlvest jutustavad, et see laps pani lootose võrsuma iga kord, kui tema jalad esimesi samme tehes maad puudutasid. Lootose avanemine sümboliseerib ka tšakrate, keha bioenergeetiliste keskuste avanemist. Budism PTT
Mandala Mandalad on erineva suurusega: maailma suurim on Borobuduri templikompleks Jaava saarel, tohutu kontsentriliste terrasside ja stuupadega ehitis.
Kõrvalleheküljel Buddha ja bodhisattvatega mandala, tušimaal siidil, u URV–UUM.
PTU Usundid
v
aimse teostamise ja seeläbi virgumise teel edasiliikumise abivahend mandala on budismi keskne embleem. Selle ringikujuline põhiplaan, millel pole ei algust ega lõppu, ja kontsentriline ülesehitus peegeldavad välist seadmusevalda ja täiuslikku mõistmist selle sees. Budistlikud mandalad juhivad mõtlust ja palvetamist ning peegeldavad sageli ka kosmost. Maailma – nii füüsilise kui vaimse – keskpunktiks on Meru mägi, mida ümbritseb seitse kontsentrilist mäeahelikku, mis on lahutatud seitsme ookeaniga. Kaugeima aheliku taga on suur ookean ja neli kontinenti, sealhulgas kõige lõunapoolsem Džambudvipa, inimeste kodu. Üleval Meru mäel elab neli kardinaalpunktide buddhat ja selle tipus ülim buddha Vairotšana.
Mõtlus
b
uddha õpetas, et tee virgumisele läheb läbi mõtluse ja rahu, selge oleku saavutamise, mis peegeldab tema enda kogemust bodhipuu all. Selline edasiviiva mõtlemise kord võimaldab šraavakal tõusta kõrgemale teadmatuse, iha ja vihkamise jõududest, mis loovad lõputu kannatamise tsükli, sansaara. Zen-budismi zazen ’i mõtlusmeetodil on kaks iseloomulikku tunnust: peatumine (shi ) ja vaatlemine (kan ).
PUM Usundid
Kõrvalleheküljel Jaapani budistlik munk istub mõtluses puu all, nautides rõõmu loodusest, mis on abiks tõelise vaimsuse saavutamisel, Jaapan, NOK–NP. sajand.