Sa ei moista mind

Sisukord

Raskused sõpr usega: sotsiaalne kohmetus, ärevus,

Niisiis nüüd ma olen sulle ära rääkinud, kuidas sõprusega lood on

4. peatükk. EMOTSIOONID, MÕTTED JA TUNDED

Mis on tunded? Emotsioonid? Mõtted?

sa oma tunnete suhtes asud?

negatiivsed emotsioonid: negatiivsed toimetulekustrateeg iad

5. peatükk. ÄREVUS JA MURE

keeristorm sotsiaalses kontekstis

on praegu elu nii stressirohke?

toimetulek

anna endast par imat, ära ole parim –ela oma parimat elu

6. peatükk. HARIDUS JA HINDED

7. peatükk. TOIT, SÖÖMINE, KAAL JA KEHAKUJU

ettevaatlik „tervisliku toitumise” soovitustega

Dieedist õg imiseni: persse-kah-efekt

„kõik või mitte midag i” ja jojo-dieedid

siis süüa?

söömine, kaal ja kehakuju: kuidas hullumeelses maailmas ter vemõistuslikuks jääda?

8. peatükk. EKRAANID JA INTERNET

Sellest ei jätku, mul on kõrini, ma pole piisavalt hea

Ekraanivabadus või ekraaniorjus?

9. peatükk. KÜLGETÕMME, SUHTED, SEKS JA ARMASTUS

Kas mäng ida raskesti kättesaadavat?

1. PEATÜKK

Kiindumus ja kuulumine

„Ehkki me võib-olla armastame oma lapsi kogu südamest, ei tunne iga laps meie armastust ...

Esimese kahe-kolme eluaasta jooksul ehitab meie aju üles suhete jaoks vajalikud ühendused.”

RichaRd BowlBy, BRiti Psühholoogiaselts

Ma ei tea, miks sa selle raamatu kätte võtsid.Võib-olla keegi andis selle sulle, sest tal on sinu pärast mure või ta arvas, et see võib sind huvitada. Võib-olla mõtled sa keskkoolis süvendatult psühholoogiat õppida ja tahad teada, millest üldse jutt käib.Vahest tunned sa end liimist lahti olevat ja tahaksid endast paremini aru saada. Ehk oled mures või kurb või sul on tunne, et sa pole päris sina ise, ja otsid abi.

Võib-olla teed sa haiget iseendale või kellelegi teisele.

Kirjutades kujutan ma sind endale ette. Ma kujutan sind endale ette kellenagi, kes päris esimest korda minu kabinetti astub – tavaliselt oled sa natukene uudishimulik, et mida psühhoteraapia võib sulle pakkuda, kuid samal ajal ka skeptiline, et kas on võimalik, et ma suudan sinust aru saada; sageli kurb või mures või segaduses või üksildane ning tihtipeale pisut ummikus – ja vahel teel valesse suunda, silmad maha löödud. Ja alati, alati ainukordne. Sa oled kindlasti palju toredam, nutikam ja lõbusam, kui sa ise endast arvad. Ma küsin endalt, kas sa mõtled nüüd: „Vaat siin ta eksib: seda ma küll ei ole.” Jah, päris ausalt, oled küll.

Kõik noored naised, kellega ma kokku saan, on ainulaadsed, aga neil on ka ühisosi. Teemasid. Asju, mida ma teid kuulates olen teada saanud ja üha edasi teada saan. Ma kavatsen mõnest neist siin rääkida, et ilmekamalt selgitada mõningaid psühholoogiast pärit ideid,

mis võiksid aidata sul mõelda selle peale, mis sinu elus toimub. Kõik lood kindlasti ei kõneta sind, ning kui sa vaatad sisukorda, saad võib-olla juba ette teada, millised peatükid on sinu enda looga kõige rohkem seotud, ja tahad teised vahele jätta. Käesolev peatükk ei pruugi sulle otsekohe huvitav tunduda, sest see räägib ajast, mida sa ei pruugi teadlikult mäletada. Sul võib tekkida kiusatus sukelduda kohe oma murega vahetult seotud osasse, näiteks 5. peatükki „Ärevus ja mure” või 7. peatükki „Toit, söömine, kaal ja kehakuju”. Ole lahke ja tee seda – ehkki minu arvates on see vahest viga. Teekond sinu hingeellu algab sellest, mis toimus sinuga siis, kui olid alles beebi. Sul ei ole tõenäoliselt mitte ühtegi teadvustatud mälestust sellest ajast, aga usu mind: su elu esimesed päevad ja kuud jooksevad punase niidina sinust läbi. See, mis toimus sinuga siis, sinu kõige esimestes suhetes, on vermitud su ajju. Kui sa suuremaks kasvasid, kujundas see sind põhjalikult. See on vägev värk ning on mõistlik sellest aru saada.

Psühholoogias nimetame me seda kiindumuseks. Pärast loomapoja sündi püüavad vanem ja järglane lähestikku hoida, seda eriti imetajate puhul. Esimesena tõestasid seda eelmise sajandi alguses ja keskpaigas etoloogia alal töötanud psühholoogid. Võib-olla sa isegi tead mõnda neist katsetest? Äsja koorunud hanepoeg vaatab oma esimesel elupäeval liikuvat objekti otsides ringi ja järgneb sellele, isegi kui see juhtub olema mängurong või paar kummikuid. Ahvipoeg, kes on ema juurest ära võetud, klammerdub kangaga kaetud emakuju külge, ehkki toitu ta sealt

ei leia.Väikesed lapsed, kes on vanematest eemal, näiteks haiglas või lastekodus, ning kellele ei pühendata piisavat tähelepanu, ilmutavad suurt hulka psühhosotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi. Oled sa kunagi näinud kaadreid, mis filmiti 1989. aastal Rumeenia orbudekodudes? Sajad lapsed elasid kohutavates tingimustes. Emotsionaalne eraldatus ja vanemlikku hoolt pakkuva isiku puudumine, rääkimata tegelikust väärkohtlemisest, põhjustasid neile terve hulga tõsiseid psühholoogilisi ja intellektuaalseid kahjustusi.

Vanema ja lapse omavahelise emotsionaalse seotuse tekkimist uuris ning sellega seotud teooriaid tutvustas psühholoog John Bowlby. Nii vanemal kui ka väikelapsel on instinktiivselt tugev tung olla teineteise läheduses, mille panevad liikuma evolutsioonilised eesmärgid liigi ellujäämise nimel. Samamoodi nagu laps otse loomulikult paneb tähele oma ema-isa, tunneb enamik vanemaid oma lapse külgetõmmet ning sellest saadav vastastikune nauding tekitab positiivse tagasiside ringi. Mõnikord juhtub, et ema või isa ei suuda seda teha, ja tavaliselt just seetõttu, et nad ise pole beebina kiindumust kogenud: see ei ole nende ajju vermitud. Tugev kiindumussuhe kindlustab, et lapse põhivajadused – toit, peavari, stabiilsus ja mugavus – on rahuldatud.

Kiindumussuhe tähendab lapse jaoks tunnet, et keegi hoolitseb tema eest, keegi tunneb tema vastu huvi, keegi on tema poolt. Suuremaks saades ei pruugi sulle meeldida viisid, kuidas vanemad sind toetavad, ja sulle võivad nende ettekirjutused rumalatena tunduda: milleks mul on vaja

klaverit harjutada? Miks ma pean sirge seljaga istuma?

Miks mul tuleb telefon ära panna? Aga (enamasti) saad sa aru, et nad mõtlevad seda sinu parimates huvides. Nende süda on õiges kohas. Sa võid neid armastada või vihata või pendeldada nende kahe tunde vahel, aga sa mõistad, et vanemad on sinu jaoks olemas.

Või siis ei mõista. Mõne lapse kiindumussuhe on kahjustatud või katki. Võib-olla on sul abitu tunne, nagu sa triiviksid merel ilma ankruta.

Mia saadeti minu juurde 17-aastasena. Ta kannatas meeleolulanguse all ja koolis oli õpetaja täheldanud enesevigastamise märke. Väliselt paistis, et ta tuleb endiselt endaga toime: ta käis koolis, veetis sõpradega aega ja tegi kõik vajaliku ära. Aga selle pealispinna all ta ei uskunud, et võiks milleski hea olla või millegagi hakkama saada, ning arvas, et tal ei ole tulevikku.

Mia oli pere kolmest lapsest noorim. Ta ema oli olnud talle väga lähedane, aga ema suri juba mitu aastat varem, siis kui ta alles algkoolis käis. Ta mäletas ema ainult haigena, ning kuigi ema surma aeg oli olnud tema jaoks kohutav, läks ta elu edasi paljuski samamoodi nagu enne ema surma. Kuigi Mia polnud isaga eriti lähedane, sest too oli pere ainsa leivateenijana käinud alati väga pikki päevi tööl, oli Mia ja tema vanema õe-venna jaoks juba kaua enne ema surma olnud olemas ka lapsehoidja, kellega Mia tundis väga suurt lähedust. Lapsehoidja tegi neile süüa, ootas teda koolist koju, sõidutas teda vajalikesse kohtadesse ja tundis iga päev huvi tema tegemiste vastu. Nad said hästi läbi ja Mia tundis end armastatuna. Kui Mia sai 15-aastaseks ja tohtis omapäi ringi liikuda ning kõik lapsed oskasid endale ise

süüa teha, otsustas isa, et neil pole lapsehoidjat enam vaja. Aga Mia igatses kohutavalt tema järele: ta käis päris sageli külas hoidjal ja neil uutel lastel, kelle eest too nüüd hoolitses. Aasta hiljem lahkus Mia keskmine õde kodust ja läks ülikooli ning Mia jäi noorima lapsena üksi koju.Ta käis varem ujumistrennis ja ka võistlustel, aga siis sai ta viga ja otsustas loobuda, sest ta ei arenenud enam edasi, teised olid temast paremad ja omapäi õigeks ajaks trenni jõuda oli päris tülikas.

Esimene kiindumussuhe on tavaliselt vanema ja lapse vahel1 ning enamikul noortest, ka kõige vaevatumate ja vaimselt häiritud noorte puhul, keda ma näen Laste ja Noorte Vaimse Tervise Keskuses (Ühendkuningriigi Riikliku Tervishoiuteenistuse asutus alla 18-aastastele noortele vaimse tervise ravi osutamiseks), on psühhoteraapiasse tulles tavaliselt kiindumussuhe „piisavalt hea” vanemaga. „Piisavalt hea” on veel üks psühholoogiatermin, mille

tõi käibele psühhoanalüütik Donald Winnicott. Psühhoanalüüs on üks psühhoteraapia haru, mis tekkis 20. sajandi algul. Esimesed psühhoanalüütikud otsisid oma patsientide vaimsete murede põhjuseid sageli nende suhtest emaga.

1 Ema-lapse sidet on kõige sügavamalt uuritud tõenäoliselt tänu nendevahelisele ilmselgele füüsilisele seotusele (nt raseduse, sünnituse ja rinnaga toitmise ajal), kuid ka sotsiaal-poliitilised tingimused ja ühiskonna ootused on tinginud seda, et naised on läbi sajandite olnud rohkem esmase hoolitseja rollis. Ent muidu ei ütle miski muu, et lapsed peaksid kergemini kiindumussuhte looma naissoost kui meessoost inimesega, ning sõna „(lapse)vanem” kasutan ma kõigi nende inimeste kohta, kes lapse eest peamiselt hoolitsevad, olgu need siis näiteks kasupere või vanavanemad.

Winnicotti teooriad olid paljutõotavad. Ta ei uskunud, et täiuslikku lapsevanemat saaks olemas olla, aga arvas, et hea psühholoogiline tervis ongi pärit kaootilisest, kuid siiski armastavast pereelust.Ta sillutas teed hoiakutele, mida hilisemad uuringud on kinnitanud: lapsevanemaks olemine ei pea olema täiuslik; just oma ebatäiuslikkuses teeme me tähtsat sisemist psühholoogilist tööd – suhete katkemises ja nende uuesti parandamises õpime me taluma üksteise omapärasid. See ongi parim ettevalmistus täiskasvanueluks.

Winnicott teadis, et kiindumussuhted kalduvad vahel rajalt tõsiselt kõrvale, aga enamasti on need parandatavad. Üldiselt on noortel inimestel selleks, et neil tekiks turvaline kiindumussuhe ja et pikemas plaanis oleks nendega kõik hästi, vaja ainult ühte inimest, kelle puhul neil on tunne, et ta hoolib neist.

On olemas üks tuntuks saanud eksperiment ema ja lapsega, milles on näha kiindumussuhte kujunemise keerukat tantsulist ülesehitust. Selle video link on raamatu lõpus jaotises „Kas tahad rohkem teada?”. Katse nimi oli „Kivinägu”. Alguses ema ja laps naeratavad ning suhtlevad omavahel: kui beebi millegi poole käega näitab, reageerib ema sellele; kui laps käed välja sirutab, võtab ema neist kinni. Ema ja beebi on teineteisega pidevas kontaktis ning nende emotsioonid liiguvad sünkroonis. Katse teises, „kivinäo” faasis teeb ema kahe minuti jooksul just seda, mida nimi ütleb: ta hoiab oma näojooni täiesti paigal ega võta lapsega mitte mingil kombel kontakti. Beebi püüab igal moel ema ennast märkama panna, kuid mitte millestki, mida ta enne tegi – näiteks millelegi näpuga näitamisest –, ei ole

ema tähelepanu äratamiseks kasu ning laps satub järjest suuremasse ahastusse.

Ma näitan selle eksperimendi videot oma loengutes ja senikaua, kui mu publik filmikest jälgib, vaatlen mina neid. Enamasti on vaatajad väga üllatunud, kui ränka tööd teeb beebi ema tähelepanu tagasivõitmiseks, ning on kurvad lapse ahastuse peale, kui see ei õnnestu – nende näod peegeldavad beebi emotsioone. Kui laps muutub õnnetuks, toovad vaatajad kuuldavale valuoige, nende kulmud tõmbuvad kipra ja suunurgad pöörduvad alla. Empaatiliselt võtavad nad osa beebi valust ja segadusest.

Ma tahan kohe üle kinnitada, et see hetkeline ema eemalviibimine ei teinud katses osalenud beebile pikaajalist kahju; meil kõigil on tulnud oma imikueas ette aegu, mil vanemad jätsid meid tähelepanuta: neil oli vaja süüa teha, magada või teiste laste eest hoolitseda. See video ei näita seda, et kiindumussuhe kujuneb mitte ühe hetkega, vaid aastate jooksul. Kui mõelda, mida see beebi õpib ja milliseid ühendusi tema ajus tekib, võib arvata, et kui ema temaga tegeleb ja kudrutab, kinnistavad need seosed teadmist: „mu ema on vahel minust huvitatud”, ning kui ema teda ignoreerib, võis beebi luua uue mõtteseose: „mu ema ei ole vahel minust huvitatud”. Need on täiesti adekvaatsed ajus tekkivad ühendused ja peegeldavad tegelikku elu. Niikaua kuni meil beebi ja väikelapsena on olemas selline mõtteseos, et keegi on meie jaoks tavaliselt olemas, jaksame taluda ka neid hetki, kui meil tuleb üksi olla. Tundub nii, et mõtteühendus, mis ütleb, et „mu ema ei ole mõnikord lõbus ja lahke ja kena”, ei likvideeri vastupidist

seost, et aeg-ajalt ta seda ikkagi on. Need eksisteerivad ajus paralleelselt. Kuni kiindumussuhte katkemist ei juhtu liiga sageli, liiga pikaks ajaks või liiga tõsiselt, on kõik veel parandatav.

Su kiindumussuhte muster põhineb sellel, kuidas sinu vanem või mõni muu kiindumusisik sinust aru sai, sinuga suhtles ja sulle reageeris mitte ühel kindlal hetkel, vaid kogu su lapsepõlve – ja isegi kogu su elu – jooksul. Mõned lapsevanemad otsustavad seada reegleid, teised lubavad lastel oma voodis magada. Mõned vanemad käivad tööl, teised on kogu päeva kodus. Mõned vanemad on alati rahulikud, teised vihastavad sageli. Lapsed jonnivad ja tülitsevad omavahel. Nad kisavad ja karjuvad, keelduvad käskudele allumast ja teevad kiuste pahandusi, aga senikaua kui pereliikmete vahel on mingilgi määral kontakti, üksteisest hoolimist ja järjekindlust, püsib ka kiindumus. Pereelu, isegi õnnelik pereelu, ei ole alati ilus.

Kui me rääkisime Mia kurbusest, siis tema ise pidas seda normaalseks.Tal oli tühi tunne.Ta arvas, et kõik inimesed tunnevadki nii nagu tema. Ta teadis, et kui ta veel ujumistrennis käis, oli tal kogu aeg nii kiire, et ta ei jätnud endale aega selle üle järele mõelda. Kui ta hakkas psühhoteraapias rääkima oma algkooliajast, veeresid pisarad üle ta põskede. Ta ema käis tal sageli koolis vastas. Tal oli meeles, kuidas ta võttis emal käest kinni ja nende käed õõtsusid ühes rütmis – tal oli soe, lõbus ja tore olla. Tookord ta arvas, et maailm on hea.Ta oleks tahtnud ka praegu tunda end nii nagu tollal: turvaliselt, kindlalt ja kaitstuna. Ka tema lapsehoidja oli olnud traditsioonilisel viisil väga emalik.Ta

elu oli hästi kontrolli all. Kui Mia istus selle pere köögis, kelle juures tema endine hoidja nüüd töötas, tundis ta natukene uuesti sedasama. Ta tundis armukadedust nende laste vastu, kelle elus olid see kodusoojus ja tegutsemine ja sigin-sagin ikka veel olemas.

Tema enda kodu tundus selle kõrval tühi, kõle ja üksildane.

Kiindumussuhe on häll, mis kiigutab su arengut beebieast alates kuni terviklikuks täiskasvanuks saamiseni välja, ning kui sa saad aru, mismoodi see on ja oli, võib see olla võti mõistmaks, kes sa ise oled. Muidugi ei määra see ära päris kõike sinu kujunemisloos, aga see, kuidas sinu isiksus ja su kiindumussuhte mudel teineteist vastastikku mõjutasid, on aidanud luua selle inimese, kes sa oled täna. Küllap sa oled kuulnud looduse ja kasvatuse mõjude vaidlusest? Loodus on kõik see, millega koos sa oled sündinud, ja kasvatus on keskkond, milles sa kasvasid.

Su kaasasündinud iseloom – loodus – on pidevas suhtluses sinu kiindumussuhte kujunemisega – kasvatusega. Mõnele lapsele, kes on sündinud olemuselt iseseisvamana, võib vanemate vähene tähelepanu tunduda vabaduse ja lõbuna. Ärevamale lapsele võib see aga rohkem muret tekitada. Sinu iseloom suhtleb su vanemate kasvatuse stiiliga, et luua ainulaadne looming: SINA!

Su kiindumussuhete mustandid juhivad nüüd ja läbi kogu su elu sinu sõbra- ja lähisuhteid. Psühholoogia ei ole täppisteadus: meil pole võimalik eraldada muutujaid nii nagu keemias või meditsiinis ning siis ette ennustada, et laps, kel on iseloom X, loob kasvatusega Y kokku puutudes kiindumussuhte Z, sest nii X-ide,Y-ite kui ka Z-ide

arv on lõpmatu. Nii nagu sinu sõrmejälg, on ka su sünnipärane isiksus ainulaadne ning selle ja sinu esimese kiindumussuhte vastasmõju loob sinu olemuse. Isegi umbkaudu ühesuguses kasvukeskkonnas, näiteks samas perekonnas, on lõpmatu arv keskkonnategureid, mis võivad lapsele mõju avaldada. Identsed kaksikud ei ärka täpselt samal ajal, ei nuta sama hääletooniga ning neid ei võeta täpselt samal ajal täpselt ühtemoodi sülle, et neid lohutada või neile süüa anda. Ning sellest algavad need lõpmatud muutujad, mis vermivad end su mällu ning loovad sinu omapära ja selle, kuidas sa teistega suhtled.

See, kuidas sa end tundsid oma peresisestes lähisuhetes, ning see, mis sulle jäi meelde räägitud lugudest ja vaadatud fotodest, ütleb sulle nii mõndagi sinu kiindumussuhete kohta oma peres. Mu lugeja, ma kujutan sind endale ette noorena, võib-olla teismelisena, ja üsna tõenäoliselt võib sul olla praegu oma vanematest kõrini, aga proovi mõelda varasemale ajale. Oled sa end tundnud eiratu ja üksildasena? Kas sinu eest hoolitseti liiga palju ja sind hoiti vati sees?

Või kuskil nende äärmuste vahepeal? Kas sulle meeldis su vanemate kasvatusstiil? Kas sa oleksid tahtnud olla lähemal või tõmbuda eemale? Kas sa kartsid ja muretsesid, püüdsid kodus teistele meele järele olla ning vältida iga hinna eest tülisid? Või tundsid sa end piisavalt turvaliselt oma suhetes vanematega, et sa esitasid neile sageli väljakutseid ja teil oli palju vaidlusi? Kas sulle tundus, et teised topivad oma nina sinu asjadesse, saamata aru, kus su vanemate pärusmaa lõpeb ja sinu oma algab? Kas sind aktsepteeriti või tõrjuti?

Kas sulle jäi mulje, et sa oled neile kaela määritud või siis

lihtsalt tülinaks? Kas sind kirjeldati mõnel kindlal moel, näiteks meie pere raske laps või lemmiklaps või tark laps või ilus laps? Kas sulle öeldi: „Sa oled täpselt minu moodi,” või „Niiviisi meie peres ei tehta.”? See on ainult väike valik lõpututest võimalustest, mis võivad sinu kogemuste pagasisse kuuluda. Ja muidugi jääb alles ka küsimus: kuidas see kõik suhestus sinu loomusega ja mis tundeid see sinus tekitas. Millist mõju avaldab see praegu su sõprus- ja lähisuhetele?

Selles ongi asja iva. Sinu eelmised kiindumussuhted heidavad su eluteel varju sinu praegustele ja tulevastele suhetele. Kas see, milline oli su sinu vastastikune kiindumus oma vanematega, saab nüüd uuesti tõeks su sõprade ja partneritega?

Igal mu patsiendil on mingi lugu seoses sellega, kuidas ta vanemad teda kasvatasid.Vaikne, gootilikult mustas riietuses tüdruk tunneb, et ta ei saa kunagi olla nii glamuurne kui ta ema, ja ainus asi, mille kaudu ta oskab oma protesti väljendada, on näha välja võimalikult grungy. Ainus laps on sunnitud igale poole sekkuva kanaema tõttu, kes tahab oma elu kalli tütre kaudu uuesti elada, jääma infantiilsele arengutasemele. Peoloom on veendunud, et vanemad temast nagunii aru ei saa, ja eirab sõpradega hängimise nimel kodu.

Mia isa polnud õel ega pahatahtlik. Nad said päris hästi läbi. Ta tegi Mia jaoks ära praktilisi asju, aga emotsionaalselt oli ta kuidagi eemal. Kui Mia üritas temaga tunnetest rääkida, vastas ta: „Noh, küllap sa mõtled ise midagi välja,” või: „Elu polegi õiglane,” ja vahetas teemat või otsis endale mingit muud tegevust.

Kui ma Mia isaga paar korda kokku sain, et tema tütre edasiminekutest rääkida, näis ta tundevaene, kuigi järgis alati mu soovitusi. Näiteks tajusin ma, kui üksildasena Mia end tunneb, seepärast soovitasin, et nad võiksid rohkem aega koos veeta. Ja ta tegigi seda, aga see tundus pinnapealne, justnagu oleks tal vaja tabelis linnuke kirja saada. Ma küsisin endalt imestusega: miks?

Kas ta oli algusest peale selline olnud või oli naise surm talle nii rängalt mõjunud? Temast heljus otsus, et ta on laste kasvatamisega ühele poole jõudnud. Isa tahtis, et Mia täiskasvanuks saaks ja majast välja koliks, ning ajapikku too seda tegigi.

Psühhoteraapias käimine oli Mia jaoks tähtis. See andis talle „hoitud olemise” tunde. See andis talle ruumi leinata – mitte ainult ema surma, vaid ka sellise suhte puudumist oma isaga, mida talle oleks meeldinud kogeda. Samuti andis see talle võimaluse edasi liikuda ja endale selgeks teha, mida ta elult soovib. Psühhoteraapia tuletas talle meelde, mis tal oli minevikus olnud ja mida ta tulevikus tahaks. Ta tegi tarku otsuseid, kellega olla sõber ja keda armastada. Meie viimasele seansile tuli ta silmanurgast kella piiludes. Ta tahtis minna kokku saama sõpradega, kes teda läheduses ootasid; psühhoteraapiat polnud talle enam vaja. Kõik oli nii, nagu pidigi olema: ta oli ajutisest kiindumussuhtest minuga edasi liikunud ja minu töö temaga oli lõppenud. Tihtipeale näen, kuidas kiindumussuhted purunevad teisme eas valestimõistmise tõttu või seepärast, et vanemad ja lapsed lihtsalt unustavad suhelda ning mööduvad üksteisest nagu laevad öös. Ja muidugi tunnevad teismelised üsna tihti, et vanemad lihtsalt ei mõista neid (siit ka raamatu pealkiri!). Vahel on selge, et nii vanemad kui ka

laps on väga armastusväärsed, aga nii erinevad inimesed, et neil ongi keeruline üksteist mõista.Vahel on teismelistel raske end üleüldse kellelegi avada, ka oma vanematele. Ma olen näinud häbelikke, sotsiaalärevusega või seltskondlikult kohmetuid noori, kes ei julge vanemaid oma ellu lubada. Nad teavad, et nende vanemad armastavad neid, aga nad lihtsalt ei suuda üksteisest aru saada.Tasub meeles pidada, et kiindumussuhe on kahesuunaline tänav. Vanemate vastutus on seda suhet toimivana hoida, sõltumata sellest, milline oli nende endi minevik, sest nemad on täiskasvanud. Laps toob sellesse suhtesse oma juba eelnevalt olemasoleva isiksuse tüübi: mõni laps võib end ebaturvaliselt tunda ka kõige hoolivamate vanematega. Ja siis on veel üks rühm lapsi, keda me oma töös kohtame: need on lapsed, kellel just nagu polekski mingit kasvatust või kellel on miinusmärgiga kasvatus ehk lapsevanemad on põhjustanud oma lastele tegelikult lausa kahju.

Toksiline vanemlus

Sara tuli psühhoteraapiasse kõigepealt anoreksiakahtlusega, sest ta ei söönud peaaegu mitte midagi, kuid mõne seansi pärast oli olukord muutunud ja tal käisid peal söömishood. Seejärel näis ta söömine muutuvat tagasi üsna normikohaseks, aga ta suitsetas ja jõi palju. Teraapia tundus nagu tuulispask: igal seansil ilmnes mõni täiesti uus probleem ja ma pidin kogu aeg jälle päris algusest pihta hakkama. Mõni nädal oli ta õnnelik ja tal polnud millestki rääkida, teinekord jälle oli ta mõelnud enesetapule. Mitte miski, mida ma ütlesin, poleks justkui temani jõudnud ja mul ei olnud tunnet, nagu meie suhe areneks. Aga ta tuli ikka tagasi.

Ta oli mulle väitnud, et ta suhe vanematega on „korras”, aga mulle jäi tema vanematega kokku puutudes mulje, nagu suhtuksid nad tütre psühhoteraapiasse toomisesse justnagu arvuti parandusse viimisesse: esialgu olid nad minus kergelt pettunud, et ta üldse katki oli läinud, ja seejärel juba tõsiselt pahased, et miks mul tema äraparandamine nii kaua aega võtab. Mulle tundus, nagu oleksid nende arvates kõik tütre probleemid neist endist täiesti eraldiseisvad asjad, mis paiknevad ainult temas. Kas ma ikka teadsin, mida ma temaga teen? Tegelikult polnud ma alguses üldse kindel. Ma ei suutnud temast üldse aru saada.

Psühhoteraapia noorte inimestega oleks nagu üritada kokku panna kogu aeg muutuvat ja kasvavat puslet, mille pooled tükid on puudu. Noored, keda on väärkoheldud või hooletusse jäetud, ei käitu ega mõtle kõik ühtemoodi; vahel on nad masenduses, katki ja neil pole eneseusku, teinekord jälle süüdistavad iseennast. Mõnikord nad

vägivallatsevad koolis või jahivad hoopis põnevust ohtlike või ebaseaduslike tegevustega.Väärkoheldud noored võivad ka teraapias olla väga muutlikud ja neil on raske nädalast nädalasse mõne teema juures püsida või edusamme tajuda. Vahel elavad nad end sihilikult psühhoterapeudi peal välja – puuduvad pidevalt või hilinevad või rikuvad psühhoteraapia reegleid keset ööd e-kirju saates. Aga kõik need on patsiendi pusle tükid, mis lõpuks aitavad tervikpildi kokku panna.

Miks väärkoheldud noored niiviisi käituvad? Nad käituvad niiviisi seepärast, et on oma kogemustest õppinud: inimsuhted ongi sellised. Beebid ei saa vastutada selle eest, kas nende esmane kiindumussuhe on edukas või mitte; nad on loodusest ette nähtud kiinduma sellesse, kes on nende lähedal, ning kui see keegi on külm, ükskõikne, hoolimatu või teeb talle haiget, vermitakse see beebide ajju kui viis, kuidas nad peaksid teiste inimestega käituma.

Neil on sünnipäraselt ette nähtud otsida soojust ja armastust. Kui nad seda ei leia, kui nad kogevad äratõukamist ja hüljatust, salvestub nende ajju sõnum: „Maailm pole turvaline. Mitte keegi ei hooli sellest, kas ma olen kurb või mures; ma pean ise olema kogu aeg valvel ja teistest sammu võrra ees, et ennast kaitsta. Ma ei saa endale lubada kellestki hoolimist.”

Sara rääkis mulle loo, kuidas ta väikesena kodus kapiukse ära lõhkus. Ta ema tõstis ta karistuseks õue ja keeras ukse lukku.

Tal oli meeles, kuidas ta nuttis ja vastu ust tagus, aga ema käratas talle, et ta tohib tuppa tulla alles siis, kui hakkab korralikult

käituma. Psühhoterapeudina püüan ma üldjuhul oma näoilmet hoida suhteliselt väheütlevana, ükskõik, mida keegi ka räägib. Kuid seda juttu rääkides nägi Sara mu näos varjamatut vapustust ja õudu ning ma märkasin, kuidas mu reaktsioon teda üllatas: tal polnud aimugi, et selline käitumine pole normaalne. Seepeale usaldas ta mulle veel palju sarnaseid juhtumeid, kui ta vanemad olid teda löönud, teda ignoreerinud või muul moel karistanud. Sara uskus, et ta vanemad soovivad talle parimat ning et kõik füüsilised karistused olid mõeldud tema distsiplineerimiseks. Minule oli aga selge, et selline füüsiline „distsiplineerimine” tulenes mõnikord nende endi vihast ja pettumusest ning et nende suhetest tütrega puudus soojus. Kaasasime sotsiaalhoolekande töötajad ning selle tulemusel muutsid ta vanemad oma käitumist: füüsiline vägivald lõppes. Aga kehaline karistamine – kuigi see on hirmus ja kahjustav – oli teisejärguline hingelise ja emotsionaalse kahju kõrval, mida Sarale tekitas helluse ja soojuse puudumine suhetes vanematega. Selle tulemusena polnud tal enesekindlust ega turvatunnet ning kõigis oma isiklikes suhetes tundis ta, et teda ei armastata, et ta on üksildane ja ebakindel.

Ta otsis lohutust alkoholist, uimastitest ja ajutistest suhetest.

Kui lapsed kogevad suureks kasvades ainult vastuolulisi ja karme suhteid, hakkavad nad ka ise niiviisi teiste inimestega käituma. Nende esmane kiindumussuhe paneb põhja sellele, kuidas tulevikus käituda. See loob dilemma, sest kuigi janunedes armastuse ja läheduse järele, tõmbavad nad teisi inimesi intensiivsetesse sõprussuhetesse, kuid siis käituvad vaid äärmuslikel ja õelatel kokku-lahku-viisidel.

Nad võivad sõbra endast ära tõugata, enne kui sõber jõuab

neid tõrjuda – niiviisi nad kaitsevad ennast, sest ei usu, et keegi teine võiks neid kaitsta. Või siis provotseerivad, et nad lükkaks eemale mõni teine inimene, kellel ongi juba mõistetavalt kõrini nende tujutsemistest, ning see kinnitab jälle nende usku, et nad ei vääri armastust ja lahkust.

Varasemad katsed loomadega võimaldavad meil jälle sellesse natukene selgust tuua. Mõnel vaesel ahvibeebil, kes jäeti traadist „ema” ja mitte pehme froteest „ema” hoolde, olid suureks saades kehvad sotsiaalsed oskused, nad ei osanud teiste ahvidega suhelda ning neist endist said nigelad emad.

Ka inimlaps, kelle nutule jäetakse pidevalt vastamata või vastatakse ebajärjekindlalt või kurjalt, õpib ära abitustunde ja salvestab oma ajju lootusetuse sõnumi: mul ei ole tulevikku. Tõenäoliselt kujuneb tal välja uskumus, et ta ei kõlba mitte millekski ega lähe teistele korda.

Väärkoheldud lapsed on teismeeas oma sotsiaalsetes suhetes sageli nagu keeristormid, niites jalust igaühe, kellega kokku satuvad. Vaimse tervise ringkondades kasutatakse sellise äärmustesse kalduva ja riskantse kokkulahku-käitumise kohta tihti väljendit „piirialane”, mis on lühend diagnoosist „piirialast tüüpi isiksushäire”. Ma ei salli seda diagnoosi, sest see on vaikimisi hinnanguline ning sõna „isiksus” viitab sellele, et need sümptomid on püsivad. Tegelikult ei ole nii: seda kahju, mida põhjustas kiindumussuhte puudumine väikelapseeas, saab parandada hiljem elus uue, teistsuguse kiindumussuhte abil. Inimesed, kellel on diagnoositud „piirialast tüüpi isiksushäire”, võivad paraneda.

Minu kogemuse järgi ei võta asutused, nagu sotsiaalhoolekanne, juhtumeid, kui last on emotsionaalselt väärkoheldud, nii tõsiselt kui füüsilise või seksuaalse väärkohtlemise puhul. Ma saan aru, miks see nii on. Füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine on selge käitumisviiside kategooria: see kas toimus või ei toimunud, aga alati sisaldub selles ka emotsionaalne väärkohtlemine. Emotsionaalset väärkohtlemist ennast kutsume „kontiinumi käitumiseks”: peaaegu me kõik vahel karjume, õelutseme, oleme külmad ja kauged. Kas sellist käitumist võib määratleda kui emotsionaalset väärkohtlemist või mitte, ei sõltu mitte sellest, kas seda juhtus, vaid sellise käitumise taustast, sagedusest ja tõsidusest. See on emotsionaalselt kuritahtlik ainult siis, kui seda juhtub tihti ning selle ümber pole muidu sooja ja südamlikku suhet. Kõige selle keerulisus tähendab, et seda on raske tuvastada ja veel raskem tõestada.

See on ühtlasi ka täielik katastroof, sest just emotsionaalne väärkohtlemine kahjustab laste vaimset tervist kõige rohkem. Füüsilise vägivalla sinikad ja haavad paranevad ära, aga see, et teda on löödud, mõjub väga rängalt lapse tundele, kas teda armastatakse ja tema eest hoolitsetakse, ning tulevikus ei oska ta teiste inimestega suhelda. Neid ahvipoegi ei löödud, neid ei jäetud vee ja söögita – nad jäid lihtsalt ilma kõige elementaarsemast lohutusest ning see mõjutas kogu nende elu.

Abiks on kasvõi üksainus hea kiindumussuhe

Enamiku laste suhtes pole nende mõlemad vanemad ühevõrra vägivaldsed ning näib, et kasvõi ühestainsast heast suhtest on küllalt, et lastele saaks osaks kiindumussuhtest tekkiv toetus ja kaitstus. Seda on vaja teada ka siis, kui üks vanematest läheb ära või sureb. Noored, kes tunnevad end alatult petetuna ühe vanema poolt või on kogenud tema kaotust, elavad sageli oma raevu välja allesjäänud vanema peale. Näib nii, nagu nad paneksid selle kiindumussuhte proovile, näidates välja oma kõige halvemaid külgi. Sageli pole võimalik oma viha ja meeleheidet valada välja inimesele, kes sulle pettumust valmistas, seega võid avastada, et sa suunad oma tunded nende inimeste vastu, keda tegelikult usaldad. Vaistlikult tahad sa nende kiindumuse piire proovile panna.

Samuti tundub, et on olemas optimaalne ajavahemik esimese kiindumussuhe tekkimiseks, ning on tähtis, et see jääks esimese kahe eluaasta sisse. Näiteks on teada, et nendest väikelastest, kes lapsendati armastavatesse perekondadesse Rumeenia orbudekodudest, kus nad olid olnud kohutavalt hooletusse jäetud, läks hiljem elu lihtsamaks eelkõige neil, kes adopteeriti nooremana.

Õnneks ei ole enamikul noortest nii kohutavaid lastekodukogemusi kui Rumeenia orbudel ning katkiste kiindumussuhete põhjustatud kahjud pole üldiselt pöördumatud. Mõni järgmine suhe võib selle hiljem heaks teha. Võib-olla pole see täiuslik, kuid on siiski parandav. Kui keegi kuskil hoolib, vermitakse see meie ajju, ning see tunne, et sinust on hoolitud, annab meile võimaluse luua tulevikus paremaid suhteid.

Kui noored kogevad psühhoteraapias midagi teistsugust, suudavad nad seda suhet parandada. Tõepoolest, igasugune suhe mõne täiskasvanuga, kelle hoolimist nad tajuvad ja kus neil on tunne, et nad lähevad talle korda, võib muuta seda, kuidas noored sellest olukorrast välja suudavad tulla. Psühhoterapeudid nimetavad seda „hoitud olemiseks” või kellegi jaoks „ruumi hoidmiseks”. Selleks täiskasvanuks võib olla mõni õpetaja, sotsiaal- või noorsootöötaja.

Psühhoteraapias Saraga tegin mina tegelikult väga vähe. Ma uskusin teda, olin ta valule tunnistajaks. Ma püüdsin aru saada, mida ta tunneb, ja aidata temal aru saada, kuidas see vägivald on talle mõjunud; ise jäin rahulikuks ja jätkasin seanssi. Ma ei reageerinud liiga palju ega liiga vähe – lihtsalt kuulasin, uskusin ja mõistsin. Väga pikka aega käisid tema meeleolud üles ja alla: vahel jättis ta tulemata; siis jälle käis korrapäraselt ning rääkis mulle oma rõõmudest ja muredest; ta näitas mulle fotosid sellest, mida oli teinud, ning ükskord võttis ta oma sõbra kaasa, et teda mulle tutvustada. Ma jõudsin järeldusele, et mina olen ta peamine kiindumusisik. Kuna tal polnud kunagi olnud „piisavalt head lapsevanemat”, oli ta sellesse rolli määranud mind.

Ühesõnaga, see, mida ma temaga psühhoteraapias tegin, oli turvalise kiindumussuhte võimaldamine. Mina olin rahulik ja hooliv; tema andis mulle loa hoolida. Ta rääkis mulle iseendast ja lubas mind oma ellu; siis ta pani meie suhte proovile ning avastas, et see on turvaline ja hea. See tekitas tema ajus uue ühenduse, kus teised inimesed ei valmista alati pettumust. Ta läks oma eluga edasi.

Sellised noored nagu Sara on mulle tihti teraapia alguses öelnud: „Teile makstakse hoolimise eest,” aga see pole tõsi. Meile makstakse, et me inimesi vastu võtaksime ja neile teraapiat pakuksime, aga pole võimalik kellelegi maksta ehtsalt hoolimise eest. Muidugi saab maksta kellelegi selle eest, et ta jätaks mulje, nagu hooliks, ent ma usun, et enamik teismelisi tunneks selle juba kaugelt lõhnast ära. Hoolimine juba oma olemuslikult ei saa olla võlts ega etendatud. Hoolimine tekib selle kõrvalmõjuna, kui me kedagi tundma õpime ja temast aru saame. See saab olla ainult ehtne: ma kannan oma kliente oma südames.

Ajju vermitud ja argielus igapäevaselt toimiv hea ja turvaline kiindumussuhe loob eluks raamistiku. Muidugi võib ikka midagi halba juhtuda, aga sellega on siis lihtsam toime tulla. Ometigi võivad ka neil inimestel, kellel on olnud „piisavalt head vanemad”, vanematesse kiindumise mustrid peegelduda kogu järgnevas elus.

Kiindumussuhted murdeeas

Noorukiea arenguülesanne on meie, psühholoogide sõnul oma vanematest eralduda ja omaette indiviidiks kujuneda. Murdeealiste jaoks on normaalne oma kiindumussuhteid vanematega lõdvemaks lasta ning samal ajal luua uusi lähedasi suhteid oma eakaaslastega – see on osa protsessist, mille abil sa liigud täiskasvanuelu poole. Kui sa osaled mingites suuremates suhtlusringkondades, hakkad oma vanemaid võrdlema sõprade vanematega ja uurima, kuidas nemad seda või teist teevad. Sa avastad, et su vanemad

ei oska nii mõndagi – sest nad on inimesed ja seega nad pole täiuslikud. Täiuslikkus on inimestest rääkides kasutu kontseptsioon (täiuslikkuse taotlusest räägime me rohkem tagapool).

Tavaliselt sisaldab vanema-lapse kiindumussuhe noorukiikka jõudes palju sellist, mida võetakse kokku väljendisse „suhete katkemine ja parandamine”. Kui kiindumussuhe on turvaline ja tugev, on väga kohane vaielda, mitte nõustuda ning vahel ka karjuda ja uksi paugutada. Ja ikkagi: kuna iga noor inimene oma teel täiskasvanuelu poole komistab ja kukub, on hoolimata kõigist konfliktidest hea teada, et sa saad alati oma vanemate või mõne teise kiindumusisiku poole pöörduda. Suhete katkemine ja nende parandamine teismeeas tähendab seda, et ühel hetkel tunned sa end vanemate suhtes ülimalt kriitilisena, ärritud ja kaod vihasena oma tuppa, aga siis pisut hiljem muutud murelikuks ja üksildaseks ning jooksed trepist alla neid kallistama. Selline käitumine on otseses ühenduses sinu kõige esimese kiindumusega vanematesse imiku- või mudilaseeas: väikelaps tatsab eemale mänguasja võtma, kukub ja jookseb tagasi lohutust saama. Kui täiskasvanuiga terendab silmapiiril, võivad päevakorda kerkida hirmud tuleviku pärast: „Mida ma edasi teen? Miks ma seda veel ei tea? Kõik teised teavad. Kas ma suudan olla piisavalt tubli?” Kodu ja vanemad on hädavajalik turvalisuse alus, kui su täiskasvanuks saamise esimesed sammud teismeeas läbi kukuvad ning sul on vaja emotsionaalset, praktilist või rahalist tuge.

Kui sul seda turvalist kiindumussuhet ei ole, lähevad asjad sinu jaoks raskeks, aga sul võib olla raske ka siis, kui

see kiindumussuhe on liiga tugev või lämmatav. Minu jaoks on ohumärk, kui mõni pere väidab (mõnikord endaga rahulolevalt), et „me ei tülitse kunagi” või „me oleme parimad sõbrad”, sest just tülitsemine on vahend, mille abil eraldumise arenguülesannet teoks tehakse. Ilma mõningaste lahkhelideta vanemate ja laste vahel on raske sisse seada õiget suhtekaugust, et laps saaks edasi liikuda oma täiskasvanuelu poole. Kui siin lähevad asjad valesti, otsivad täiskasvanud lapsed liiga palju oma vanemate abi või sekkuvad vanemad liiga palju oma lapse ellu. Mõni noor leiab, et on raske vanematest eralduda, sest kardab elus läbi kukkuda. Ma olen teinud tööd paljude säravate patsientidega, kes on sageli juba ülikooli minemas, aga kelles tekitab õudushoo mõni argine elumure, nagu pangaarve avamine või poes käimine.

Hilises teismeeas ja varastes kahekümnendates aastates, kui sa oma elu alles alustad, on rasketel aegadel päris õige tulla tagasi vanemate juurde abi küsima, aga ole sellega ettevaatlik: sa ju ei taha, et su vanemad lahendaksid kõik su mured, sest see tähendaks, et nad on üleni sinu ellu sukeldunud. Ma olen näinud, kuidas mõned noored toetuvad veel kahekümnendates eluaastates mõõdutundetult oma vanematele nii raha, abi kui ka muu toetuse mõttes, ning siis oigavad, et nende vanemad küsivad neilt liiga isiklikke asju, sekkuvad nende tegemistesse ja püüavad neid kontrollida. Ma olen pidanud neile vastama: „Nojah, kui sa ikka veel ootad, et su vanemad korjavad põrandalt üles sinu mustad riided ja teevad sulle süüa, siis nad ka suhtuvad sinusse kui lapsesse.” Mõnel muul korral olen ma pidanud

julgustama vanemaid olema karm, et olla hea, ning andma oma järeltulijale kerge müksu, et ta pesast välja lendaks ja ise vastutama hakkaks.

Nii et kokku võttes: kui sa oled noor täiskasvanu ja sul on tunne, et su vanemad topivad oma nina liiga palju sinu ellu, siis on sul vaja endalt küsida: „Kas ma ise põhjustan seda? Kas ma toetun neile ülemäära palju ja ootan neilt liiga palju minu heaks tegemist? Või on selle põhjus rohkem neis?” Vahel kütab vastumeelsust eraldumise suhtes rohkem üles ema või isa, kes ei taha oma vanemarollist ilma jääda. Kui sul on nö helikopter-vanem, kes kihutab kohale kõiki sinu muresid lahendama, võid sa lühikest aega olla tänulik, aga pikemas plaanis muudab see su lapsikuks. Järgmises peatükis räägin ma liiga intensiivselt pühendunud vanematest ja sellest, kuidas see võib peresüsteemis toimehäire tekitada.

Ühest teismeliste vanematele kirjutatud raamatust leidsin ma sellise lause: „Me [lapsevanemad] peame andma neile [noorukitele] ruumi ja neid samal ajal ohjes hoidma.

Keegi pole öelnud, et see on kerge.” Sellele vastava soovitusena tahaksin ma noortele öelda nii: „Sul on vaja oma vanemate juurest nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes ära minna, aga mitte liiga kaugele! Kui nad on sinuga olnud üldiselt lahked, kohtle neid kenasti, et nad tuleksid sulle appi, kui sa kukud. Ja sa kukud kindlasti, loodan, et mitte liiga sügavale ega liiga kauaks, aga elust pole võimalik mitte kellelgi marrastusteta läbi pääseda.”

Noorele, kellel on toksilised vanemad või polegi vanemaid, tahan ma öelda: mul on väga kahju. Elu on sinu jaoks

palju-palju raskem. Püüa leida endale teisi kiindumusisikuid, kes sind toetaksid – selleks võib olla sugulane, ristivanem, psühhoterapeut, sotsiaaltöötaja, õpetaja, sõbra ema või mõni hea sõber –, ja räägi neile ausalt, mis on sinuga juhtunud ja mida sul on vaja. Sa pead sellega koos ellu jääma. Kui sul ei ole turvalist kiindumussuhet oma vanemaga, siis on elu jaganud sulle kätte väga kehvad kaardid. Püüdkem aru saada, kuidas see on sulle mõjunud ja mida sul on vaja teha, et mitte ainult ellu jääda, vaid õnnelikult elada.

Kiindumussuhe on keeruline tants vanema/hooldaja ja lapse vahel. Seesama tants võib kesta kogu elu, aga meil on võimalik õppida ka uusi samme või täiesti uusi tantse. On tore seda juba pisikesena tantsima õppida, aga kui sa seda ei tee, ei pea see tähendama veel maailmalõppu. Sul on võimalik turvalise kiindumussuhte tantsusamme õppida mis tahes vanuses.