Neil MacGregor
Neil MacGregor
Ühe rahva mälestused
Ühe rahva
Sissejuhatus Monumendid ja mälestused
Monumendid Saksamaal erinevad monumentidest teistes riikides.
Alates 19. sajandi keskpaigast on Pariisi, Londoni ja Müncheni külastajaid tervitanud suurejoonelises Vana-Rooma stiilis triumfikaar, mis on pühendatud rahvuslikele triumfidele Euroopat laastanud sõdades aastatel 1792–1815. Britid püstitasid Hyde Park Cornerisse Wellington Archi ning sajand hiljem sai selle tippu pandud hiiglaslik pronksist nelirakend. See seisab paigas, mis polnud tollal vaid Londoni läänepiir, vaid ühtlasi Waterloo lahingu võitja majaesine. Arc de Triomphe, mis mõjub liiga suurena, lausa kolossaalsena, kannab endal stseene lahingusse minevatest sõduritest ja asub keset paljude laiade avenüüde koondumispaika, millest kolm on nimetatud Napoleoni suurte võitude järgi preislaste ja austerlaste üle.
Müncheni Siegestor ehk Võiduvärav ehitati 1840. aastal, et ülistada Baieri vaprust Prantsuse revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades. Sarnaselt selle eeskujule Roomas, Constantinuse triumfikaarele, on ka Siegestor rikkalikult kaunistatud, selle kaks ülemist põhjakülje registrit on ehitud reljeefskulptuuridega. Tipus seisab Bavaria pronksfiguur, kelle kaarikut veavad lõvid ja kes vaatab uhkelt põhja poole – sellest ilmakaarest siseneb linna enamik külastajatest. Tema all paiknev raidkiri „Dem Bayrischen Heere“ – „Baieri armeele“ – austab neid, kelle tegude ülistuseks see kaar püstitatud sai.
Siegestor Münchenis, põhjakülg.
Siiani on kõik tavapärane. Võiks arvata, et Wellington Arch, Arc de Triomphe ja Siegestor teevad kõik sama asja täpselt samal moel. Aga Müncheni võidukaare muudab nii huvitavaks selle teine külg, mis kõneleb hoopis teistsugust lugu. See sai II maailmasõjas tõsiselt kannatada, kuid restaureerimisel pole üritatud taastada pommide hävitatud skulptuuride klassikalisi detaile. Kaare selle külje ülemine register on lihtsalt väheütlev, tasane kivipind. Kuid selle tühja ruumi all seisavad sõnad „Dem Sieg geweiht, vom Krieg zerstört, zum Frieden mahnend“ – „Pühendatud võidule, hävitatud sõjas, kannustades rahule“.
Kui Londoni ja Pariisi võidukaared meenutavad vaid suuri eduhetki, esitades meeltülendavat, ehkki selektiivset rahvusliku triumfi narratiivi, siis Müncheni võidukaar kõneleb nii selle loomise kuulsusrikkast põhjusest kui ka selle hilisema hävimise ajal valitsenud olukorrast. Erinevalt teisest kahest on selle algne ülistav eesmärk segunenud väga ebamugava meeldetuletusega läbikukkumisest ja süütundest. See kuulutab moraalset sõnumit: minevik pakub meile õppetunde, mida tuleb kasutada tuleviku kujundamiseks. Vahest ongi ajaloo rolli kõige omapärasemaks omaduseks tänapäeva Saksamaal just see, et sarnaselt sellele
Arc de Triomphe, Pariis. Wellington Arch, Hyde Park Corner, London. Siegestor, lõunakülg.Saksamaa: ühe rahva mälestused
võidukaarele ei sõnasta see vaid teatud nägemust minevikust, vaid sunnib minevikku resoluutselt ja noomivalt edasi astuma.
Kui Saksamaa monumendid erinevad muude maade omadest, siis on põhjus selles, et Saksamaa ajalugu ongi teistsugune. Nii
Suurbritannia kui Prantsusmaa, mida on sajandite vältel vorminud tugev keskvõim, võivad (rohkem või vähem usutaval moel) oma ajalugu esitada üheainsa rahvusliku narratiivina. Ent Saksamaa pikk poliitiline killustatus autonoomseteks riigikesteks muudab sedasorti ajaloo võimatuks: suurema osa vältel Saksamaa ajaloost pole sel olnud ühtainust rahvuslugu. Kuigi Püha Rooma keisririik, mis hõlmas enamikku saksa keelt rääkivast Euroopast (kaart 1), pakkus teatud raamistikku sakslaste kuuluvustundele, oli sel harva piisavalt võimu, et koordineerida või koguni käsutada neid paljusid poliitilisi üksusi, millest keisririik koosnes. Selle tulemusena koosneb suur osa Saksamaa ajaloost erinevatest ja vahel üksteisega vastuollu minevatest kohalikest narratiividest.
Vahest selgeim näide sellest konfliktist on Friedrich Suur, Preisi kuningas 18. sajandi keskel, kelle sõjaline edu oleks talle teistes riikides kindlustanud rahvuskangelase staatuse. Kuid Friedrichi võidud – ning kindlasti enamik tema territooriumivallutustest –tulid suures osas teiste keisririigi osade arvelt. Ta on kangelane Berliinis, kurikael Dresdenis. Seitsmeaastase sõja (1756–1763) käigus suutis Preisimaa veenvalt alistada Saksimaa ning Friedrichi väed põhjustasid palju kahju Saksimaa pealinnale. Bernardo Bellotto, kelle maalid baroksest Dresdenist kujutavad üht Euroopa kõige kaunimat linna (vt 23. peatükk), maalis ka Kreuzkirchet, mille Friedrichi kahurituli varemeteks muutnud oli. Olles brittide peamiseks liitlaseks Seitsmeaastases sõjas Prantsusmaa vastu, ülistati ja austati Friedrich Suurt ka Suurbritannias: üks vabrik Worcesteris tootis terve seeria portselankujukesi tema ülistuseks ning veel 1914. aastal leidus Inglismaal pubisid, mis end uhkelt Preisi kuninga järgi nimetanud olid. Kuid Friedrich
Sissejuhatus Monumendid ja mälestused
Suurt ei peeta kangelaseks kogu Saksamaal: pole üllatav, et Dresdenis ei ülistatud teda portselanis ja Saksimaal pole tema järgi nimetatud majutuspaiku. Sarnast ambivalentsust võib täheldada Müncheni Siegestori puhul. See on ettevaatlikult pühendatud lihtsalt „Baieri armeele“ ja sõnastamata jääb ebamugav tõsiasi, et suurema osa vältel Napoleoni sõdadest võitles see koos prantslastega teiste keisririigi osade vastu. Nii on Siegestor kahekordselt mitmetähenduslik monument – mitte vaid triumfeerimist vältiv triumfikaar, mis esindab sama palju võite kui kaotusi, vaid väljendamas ka seda häirivat tõsiasja, et vaenlane ei pruukinud olla võõramaalane, vaid võis olla ka sakslane.
Saksamaa ajalugu on seega vältimatult, rikastavalt ja segadusseajavalt killustatud. Kuigi selgelt tajutakse oma kuulumist samasse perekonda, on siiski selge, et enne Saksamaa ühendamist 1871. aastal tajuti ühist eesmärki väga ähmaselt. Ent samas leidub palju laialtlevinud mälestusi sellest, mida sakslased on teinud ja kogenud: mõnede meeldetoomine ja käsitlemine on selle raamatu eesmärgiks. See ei ürita olla – ega saagi olla – Saksamaa ajalugu mingis tegelikus tähenduses, küll aga püüab läbi objektide ja ehitiste, inimeste ja paikade uurida neid lõimi, millest põimiti kokku Saksamaa kaasaegne rahvusidentiteet. Kõige vanem neist objektidest on Gutenbergi piibel 1450-ndatest, mis oli vahest esimene periood, mil Saksamaa kogu maailma ajalugu otsustavalt mõjutas –kahtlemata sai sellest üks oluline alustala kogu kaasaja Euroopa kultuurile. Kõige uuem on aga alles äsja restaureeritud ja renoveeritud Reichstag, Saksamaa parlamendihoone. Mälestuste loomisele ei tule kunagi lõppu, ma olen üritanud välja valida need, mis mulle näivad eriliselt mõjukad ja mis ilmselt ütlevad midagi enamikule sakslastest, ning eriti olen katsunud keskenduda neile, mis mittesakslaste jaoks võivad tundmatumad olla.
Paljusid neist mälestustest jagavad muidugi ka šveitslased ja austerlased, kuid see raamat kõneleb taasühendatud Saksamaast, mis loodi kakskümmend viis aastat tagasi, ja nende inimeste
Saksamaa: ühe rahva mälestused mälestustest, kes nüüd seal elavad. Šveits hakkas juba ammu ülejäänud Saksamaast poliitiliselt eralduma; selle neutraalsus eelmise sajandi kahes suures ilmasõjas lõi sellele radikaalselt erineva mineviku. Austria, mille lugu on oma suure naabri omaga märksa tihedamalt läbi põimunud, erineb sellest siiski paljudel olulistel viisidel. Reformatsioon ei lõhestanud seda alatiseks; selle reageeringuks Napoleoni sõdadele polnud rahvustunde selginemine, vaid pigem vanade Habsburgide territooriumide säilitamine; ja külma sõja ajal ei elanud see läbi pikka kaheks jagunemist koos kõige muuga, mis Saksamaale sellest tulenes. Aga eelkõige pole Austria pidanud avalikult ja valulikult läbi sondeerima natside Reichiga seotud mälestusi ja tehtu eest vastutust võtma sellise ranguse ja aususega, nagu kaasaja Saksamaa seda on teinud. Austria mälestusi sisaldav raamat oleks käesolevast väga erinev.
Kõik suuremad riigid üritavad endale luua ajalugu, mis juhiks nad, maharahustatult ja enesekindlana, oma praegusesse paika maailmas. Ameerika Ühendriigid, nähes end veendunult „linnana künkal“, suutis juba ammu endale ette kirjutatud saatuse ellu viia. Suurbritannia ja Prantsusmaa, tõsi küll, erinevail viisidel, nägid oma poliitilist arengut kogu maailma jaoks sobiva mudelina, mida nad imperiaalse laienemise läbi lahkelt teistega jagasid. Kui Bismarck oli kõik need riigikesed 1871. aastal Saksamaaks ühendanud ja sellest sai juhtiv tööstus- ja majandusjõud mandril, võinuks ka Saksamaa jõuda sarnase rahvusmüüdini. Aga lüüasaamine I maailmasõjas, Weimari vabariigi häving ja Kolmanda Reichi kuritegelik mõrvarlikkus muutsid sellise sidusa narratiivi loomise võimatuks. Saksa õpetlased on asjatult katsunud selle piltmõistatuse tükke kokku sobitada, kuid keegi pole veel veenvalt suutnud ühendada 18. ja 19. sajandi Saksamaa suuri intellektuaalseid ja kultuurisaavutusi natside moraalse kuristikuga, nii et sellest tekiks mingit ühtset üldpilti. Mõnes mõttes on tegu ajalooga, mis on nii katki, et seda on võimatu parandada, seega tuleb seda pidevalt taaskülastada – idee, mida võimsalt näitlikustab Georg Baselitzi räbaldunud ja segadusseajavalt ümberpööratud riigilipp.
„Ümberpööratud kotkas koos Saksa lipu värvidega“. Georg Baselitz, 1977.
150 aastat on Saksamaa olnud Mandri-Euroopa keskne võim. Üle kolme kümnendi tagasi sündis uus Saksa riik. Kui hästi me uut Saksamaad tegelikult mõistame ja kuidas mõistavad selle inimesed nüüd iseennast?
Neil MacGregor väidab, et Saksamaa ajaloo ühtset ja kõikehõlmavat narratiivi ei ole võimalik luua, sest selle geograa a ja ajalugu on alati olnud ebastabiilsed, piirid on pidevalt muutunud. Königsberg, kus elas suurim Saksa losoof Immanuel Kant, kuulub praegu Kaliningradina Venemaale; Strasbourg, mille katedraalis avastas suurim Saksa kirjanik Johann Wolfgang von Goethe oma riigi kunsti ja ajaloo eripära, asub nüüd Prantsusmaa piirides. Suurema osa raamatus käsitletud viiesajast aastast on Saksamaa koosnenud paljudest eraldiseisvatest poliitilistest üksustest, igaüks oma ajalooga. Kõik need toredad rahvuslikud lood, mida sakslased võisid endale enne 1914. aastat rääkida, tehti järgmise kolmekümne aasta sündmustega põrmuks.
Saksamaa ajalugu võib olla olemuselt killustunud, kuid sisaldab palju jagatud mälestusi, teadvustamist ja kogemusi; selle raamatu eesmärk on uurida mõnda neist. Alates 15. sajandist, kui Gutenberg trükikunsti leiutas, valib MacGregor esemeid ja ideid, inimesi ja kohti, mis uuel Saksamaal ikka veel tooni annavad – Dresdeni portselan ja varemed, Bauhausi disain ja saksa vorst, Karl Suure kroon ja Buchenwaldi väravad –, et tutvustada üht-teist sealsest kollektiivsest nägemusest.
Sellist raamatut pole Saksamaa kohta kunagi varem kirjutatud.