Sander Sainas ja lendav siga
heidi raba
Sander Sainas ja lendav siga
Illustreerinud Maido Hollo
Raamatu valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Helle Raidla Kujundanud Villu Koskaru Tekst © Heidi Raba Pildid © Maido Hollo ISBN 978-9949-27-794-0 www.tnp.ee Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Tähtis jutuajamine Ühes väikelinnas, heleroosa krohviga kortermajas elas poiss nimega Sander Säinas. Tal olid mererohelised silmad, punased juuksed ja tedretähed. Just punaste juuste pärast pelgas Sander peegleid ja käis neist suure kaarega mööda. Ise tegi ta sealjuures näo, et ega ta mõni eblakas plika ole, kes igal võimalikul juhul ennast imetleb. Tema, võtke teadmiseks, on ikkagi meesterahvas, ja ühele õigele mehele selline edvistamine ei sobi. Aga kui ema Rita pidas talle pika loengu, et üks õige mees kannab enda eest hoolt ega lähe kodunt sasise peaga välja, siis rapsas Sander lihtsalt mõned korrad sõrmedega läbi juuste ja tähendas: „Näed, korras, ja selleks pole mingit peeglit vajagi!” Tema meelest oli see ütlemata ebaõiglane, et ühel kümneaastasel poisil on porgandikarva pea. Kui ta suuremaks kasvab, siis värvib ta juuksed ära, läikivmustaks, just selliseks nagu tema klassi kõige popimal poisil Jaagupil.
5
Aga punane pea ei olnud Sanderi ainus mure. Ka tema perekonnanimi oli talle vastukarva, väga-väga vastukarva. „Mis paganama Säinas!” ühmas ta ühtelugu, kortsutas kulme ja puhises pahuralt. Jaagupil näiteks on teiseks nimeks Kuningas. Vaat see oli Sanderi meelest ilus nimi, lausa majesteetlik. Oh kui hästi kõlaks Sander Kuningas! Aga näed, tema on Säinas, mingi tobe, peenikesi nõelteravaid luid täis kala. Kui Sander mõne koerustükiga hakkama sai – ja milline poiss ei saaks! – oli naabrimammi alt korruselt kohe platsis ja hüüdis: „Ah sa igavene säinas!” Leidus teisigi, kes poisile rusikat näitasid ja tema tempude peale karjusid: „Küll ma sulle teen, sa säinas!” Jah, ela siis sellise nimega! Ega kooliski teab mis lust ja lillepidu olnud. Kui sul juhtub olema punane pea, seltsimatu loomus ja sa kipud kaaslastele sapiselt nähvama, ei ole sõprade leidmine sugugi lihtne. Viimaks hakkas Sander uskuma, et tal pole sõpru vajagi, saab ka ilma hakkama. Kui poisi meel päris mõruks läks, sulges ta ennast oma tuppa ja pühendus pikkadeks tundideks lemmikhobile. Juba maast madalast tundis ta huvi tehnika ja elektroonika vastu, huviringis oli ta silmapaistvalt tubli, tõeline kunn. Juhendaja Tõnu ei jõudnud ära kiita, kui lahtise pea ja hea fantaasiaga see poiss on. Vähe oli neid päevi, kui kortermaja trepikojas ei roninud Sanderi meisterdatud masinad antennide õõtsudes trepist üles-alla, vilgutades värvilisi tulesid, tossates ja üürates kiledalt nagu sireen, nii et alt-naabril oli põhjust jälle kriisata: „Ah sa säinas, malakat sulle! Mis tsirkus ja palagan see on siin!”
7
Jah, Sander oli enam kui kindel, et tema nimega tuli midagi ette võtta. Niisiis marssis ta ühel sombusel oktoobrikuu laupäeva hommikul joonelt ema juurde ja kuulutas: „Emps, tead, ma olen siin nüüd pikalt aru pidanud ja leidsin, et ma ei pea ju eluks ajaks Säinaks jääma.” Köögis laua taga ajalehte lugev ema tõstis imestunult silmad ja küsis: „Mida sa sellega mõtled?” „Noh, et nime saab ju vahetada,” seletas elevil Sander. „Sina oled Säinas, mina olen Säinas, aga sul on ju ka neiupõlve nimi. Ja vaat selle ma võtangi, nii saab teha küll, ma uurisin järele.” Ema hingas sügavalt välja ja vaatas pojale tõsiselt otsa, suu mõtlikult krousi tõmmatud. „See neiupõlve nimi, milline see sul oligi?” käis Sander peale. „Sannu, kullake, kuidas siis nüüd äkki nii, et vahetad nime ära? Selle andis sulle ju sinu isa.” Sander lõi pilgu maha ja nohises omaette, silmad niiskelt läikimas. Jah, selle nime andis talle tema isa. Armas, kallis isa, keda paraku enam nendega ei ole. Purupurjus autojuht sõitis talle ülekäigurajal, kus jalakäijatele põles foori roheline tuli, otsa. Sannu pole sellest ängist ja vihast siiani üle saanud. Ta oli siis kõigest viiene. Mart Säinas oli maailma kõige parem isa! Sannu polnud nüüd enam sugugi kindel, et sellise jutuga ema juurde tulla oli õige mõte. Ta niheles veidi, sügas kõrvatagust ja avas suu, et midagi öelda, aga ei teadnud, mida täpselt. Ema nägi õige õnnetu välja, sest Sander oli oma jutuga valusad haavad lahti kiskunud. Vastupidiselt pojale oli Rita oma perekonnanimega rahul. Proua
8
Säinas kõlavat vägagi hästi, kuidagi eriliselt ja meeldejäävalt. Ja mis kõige olulisem – selle andis talle tema armastatud abikaasa. Kimbatuses olevat poega silmitsev Rita pani ajalehe lauale ja ristas mõtlikult sõrmed. Ta suule tõusis vaikne soe naeratus ja ta lausus: „Ma saan sinust väga hästi aru, Sannuke, aga praegu teed sa küll sääsest elevandi. Nimi ei riku meest, olen sulle seda küll ja küll korranud. Sa oled Sander Säinas, minu kõige kallim vara, ja ükski teine nimi ei tee sind mulle ega teistele armsamaks. Ja et see teema ükskord ometigi lõpetada, olgu öeldud, et minu neiupõlve nimi oli…” ta puuris kelmikalt sädelevad silmad Sannu omadesse, „see nimi oli…” „Noh!” ärgitas Sannu takka, põsed kannatamatusest lõkendamas. „Tindiplekk,” lausus ema rõhukalt. „Kakskümmend neli aastat oma elust olin ma Rita Tindiplekk.” „Misasja!” kraaksatas Sander ja vajus löödult toolile. „Nalja teed või?” „Ei, sugugi mitte, ma pole kunagi tõsisem olnud,” lausus ema. „Nii et kui sa ühel heal päeval peaksid tahtma Sander Tindiplekiks hakata, ei tee mina takistusi. Muideks, minu pinginaabri, klassi kõige ilusama tüdruku perekonnanimi oli Kõhuvalu, ja ma kinnitan sulle, et mul ei ole olnud paremat sõbrannat kui tema. Ja oi kuidas poisid ta ümber keerlesid!” „Täitsa lõpp!” pahvatas Sannu. „Tindiplekk ja Kõhuvalu! Maailm on ikka täiega imelik paik, ausõna! Tuleb välja, et Sander Säinas on jumalast normaalne nimi. Vean kihla, et su pinginaabrit noriti nii et vähe pole.”
10