PÖÖRA PILK ÄRA
86
Mida sa kavatsed luua? Keda sa kavatsed aidata? Millised otsad sa kavatsed kokku sõlmida? Millest sa julged hoolida? Ilu leidmiseks ja kannatuste leevendamiseks on nii palju võimalusi, et kõige lihtsam on teeselda, et neid pole olemas. Sest kui need on olemas – kui selle tüdrukutirtsu elu läheb paremaks sellepärast, et sina välja ilmusid, kui see tühimik saab täidetud, sest sinus jätkus hoolivust sellega midagi ette võtta ... kui me tunneme ära võimaluse, mis on otse meie silme ees, mida me sellega siis peale hakkame? Siis pole meil teist võimalust, kui muuta asju paremaks, kasutada oma korda ja teha midagi olulist.
Sul on võimalus asju muuta Nagu Michael Schrage* on märkinud, teevad seda kõik suured organisatsioonid. Ka kunstnikud ja teised inimesed. Me muudame maailma. Millest sa piisavalt hoolid, et seda parandada, katkestada või leiutada? Alustame siinsamas ja kohe praegu. Kui me oleme valmis piisavalt kannatama, et midagi olulist teha. Ära pööra pilku ära. Vaata võimalusele otsa. Võta see vastu. See on sinu päralt.
* Michael Schrage on Massachusettsi Tehnikainstituudi (MIT) innovatsiooniõppejõud ja mitme raamatu autor.
87
Elust kahes tulevikus korraga Iga kord, kui sa oma korda kasutad, ihkad sa mingit muutust tekitada, ja sul pole mingit tagatist, et see korda läheb. See tähendab, et tee sinu ees hargneb kaheks:
See võib õnnestuda See võib mitte õnnestuda Ja teisel pool läbikukkumishirmu on kahes erinevas tulevikus elamise pinge. Selleks, et oma ideid proovile panna, et oma lähenemist ellu viia, hakkame me kujutlema, kuidas see töötab ja mismoodi tundub. Me hakkame selles tulevikus elama. Tulevikus, mida ei pruugi tullagi.
„Kõik läheb hästi.“ See tihti korratud fraas võib tähendada seda, et „kõik läheb nii, nagu sina tahad“. Aga ei lähe ju. Päriselt ei lähe see kunagi nii. Tegelikult tähendab see seda, et „midagi hakkab juhtuma“. Ja mis ka ei juhtuks, sa võid alati välja mõelda, mida sellega peale hakata. Sest otsustades, et see, mis juhtub, ongi „hästi“, tunnustame oma tööd, oma maailma ja oma püüet teha midagi olulist.
Kui
sa hoolid nii palju, et oled valmis
riskima läbikukkumisega, 88siis vali erakordne töö.
„Ma mõistan seda kõike suurepäraselt. Alati on kaks võimalikku olukorda: sa võid teha kas seda või toda. Minu aus arvamus ja sõbralik soovitus on selline: tee seda või ära tee, kahetsed igal juhul. ... Julgeda tähendab kaotada kohe oma jalgealune. Mitte julgeda tähendab kaotada oma mina.“ – Søren Kierkegaard Kui
sa hoolid nii palju, et teha erakordset tööd, siis vali risk89 läbi kukkuda.
See kõik on väljamõeldis (aga see ei tähenda, et see poleks tõeline) Ühel mu sõbral oli noorena tõsine foobia. Ta rääkis mulle, et üks kõige valusamaid asju, mida täiskasvanud talle ütlesid (kahtlemata tahtsid nad ainult head), oli lause: „See kõik on sinu peas.“ Kuid see, et kõik on sinu peas, ei tähenda veel, et sa ei ole haige või valudes või ei saa hingata. See halvav hirm, mida me tunneme vabadusega silmitsi seistes, on samuti meie peas – pea on ainus koht, kus see üldse olla saab. See on meie väljamõeldis nagu kogu meie eludraama, kõik meelelahutused, suhted ja mõtted, millest me sõltume. Ben ja Roz Zander* räägivad mängust, mida me mängime oma elu narratiivi luues. Me mõtleme endale välja ootused, reeglid ja standardid. Me mõtleme välja, mis juhtub loodetavasti, mis võiks juhtuda ja mis peab juhtuma. Ennekõike mõtleme me välja piirangud, mis takistavad meid vabadust püüdlemast. Kui need väljamõeldised ei tööta, kui need teevad meid haigeks, õnnetuks või edutuks, siis tasub küsida: miks me ei võiks midagi muud välja mõelda? Miks me ei võiks välja mõelda teistsuguseid reegleid ja ootusi ning teistsuguseid viise otsustamaks, milles seisneb edu ja milles mitte? Mina tean, et õiget väljamõeldiste komplekti pole olemas, sest meil kõigil on need erinevad. Igaühel meist on ise ootused, isemoodi ettekujutus
* Benjamin Zander (snd 1939) on USA dirigent; Rosamund Stone Zander on eelmise abikaasa, USA pereterapeut, juhtimistreener ja maalikunstnik.
90
õiglusest ja ise eesmärgid. Ning minu komplekt (ja küllap ka sinu oma) ei ole sama, mis see oli kuu või aasta või kümme aastat tagasi. See muutub. Kui meil kõigil on ainulaadne väljamõeldud maailmapilt ja see maailmapilt muudkui muutub, miks me ei võiks siis seda tahtlikult muuta? Miks me ei võiks välja mõelda sellist olemise viisi, milles me ihkame (mitte lihtsalt ei talu, vaid ihkame) elamist käsikäes õnnestumise ja ebaõnnestumise duaalsusega ning sellise maailma omaks võtmist, kus me ei kontrolli igat tulemust ega ole isegi kindel, mis järgmiseks juhtub? Loovad, dünaamilised ja õnnelikud inimesed on mõelnud välja monoloogi, mille keskmes on põhimõte võtta tööd tõsiselt ja mitte isiklikult ning leppida sellega, et kõik läheb hästi. Sest, lõppude lõpuks, kas on üldse muud võimalust?
Lugu, mis muudkui ketrab Sinu lugu, lugu, mis muudkui ketrab, sinu ootuste ja reaalsuse vahekord, narratiiv, pettumused ja see, kuidas sa seda mõistad ... See kõik on välja mõeldud. Tuntud unerohi zolpideem ei aita tegelikult inimestel palju rohkem magada (ühe uuringu järgi pikendas see uneaega 18 minutit öö kohta). Ei, see mõjub hoopis seetõttu, et see tühjendab mälu. Zolpideem paneb sind unustama, et sa ei maganudki eelmisel ööl hästi. Sest unetuse tohutu kõrvalmõju on meie endi väljamõeldud lugu sellest, kui väsinud me oleme. Zolpideem ei aita meil magada, vaid hävitab ebameeldiva loo sellest, et me pole maganud. See kõik on väljamõeldis. Sellegipoolest on see tõeline – valu on tõeline ja frustratsioon niisamuti –, aga lugu, mis seda kõike põhjustab, on meie endi välja mõeldud ja seda me saame muuta. Valu on tõeline ja tõeline on ka võimalus seda muuta.
91
92
Vaba tahe ja otseülekanne sinu peas Lähme tagasi vabaduse ja selle tähenduse juurde. Kõik, kellelt ma olen küsinud, on kogenud oma peas kõlavat häält. Nad räägivad mulle, et see mehike (või naisuke), kes seal ülal vahet pidamata patrab, langetab nende eest olulisi otsuseid. „Ma tahan jäätist,“ ütleb see tegelane, ja meie ostamegi seepeale jäätist. Just see hääl kaalub asjaolusid, arvestab võimalikke tulemusi ja viimaks langetab ka otsuse. Või vähemalt nii see tundub. Kuid Dan Dennett* ning teisedki filosoofid ja teadlased on näidanud, et see ei ole tõsi. Mõtle selle üle niiviisi: Dave Hodge (või ükskõik milline spordikommen taator) kommenteerib jalgpallimatši ülekannet. Võta nüüd selle matši videosalvestus ja nihuta Dave’i jooksvat kommentaari umbes kuue sekundi võrra ettepoole. Selle asemel et kirjeldada seda, mis on mängus äsja juhtunud (nagu see tavaliselt käib), ütleb Dave meie nihkes versioonis esmalt midagi ja siis see juhtubki. „Messi sööstab karistusalasse, triblab keskkaitsjast mööda ja lööb väravasse ...“ kuuleme kommentaatorit ütlemas. Ja siis näeme, kuidas Messi triblab ja värava lööb. See on muidugi tobe. Me teame, et kommentaator ei ütle mängijale, mida teha; me teame, et kõigepealt teeb mängija midagi ja siis kommentaator kirjeldab seda. Tead mis? Nii töötab ka sinu peas kõlav hääl. See teebki otseülekannet. Sinu peas kõlav hääl kirjeldab sinu kavatsusi pärast seda, kui sinu aju teine osa on tegelikult tegevuse juba käivitanud. * Dan Dennett (snd 1942) on USA vaimufilosoof ja Tuftsi ülikooli filosoofiaprofessor.
93
Seepärast me ajamegi end ise hulluks ning poeme peitu, seepärast ongi raske olla vaba. Sest see latrav hääl meie peas muudkui teeskleb otsustajat, kuid tegelikult liigub ta lihtsalt vooluga kaasa. Seedi seda üks hetk, sest see muudab kõike. Sinu keha otsustab ja hääl sinu ajus jutustab. Muidugi on see tsükkel. Hääl sinu peas pommitab su ülejäänud keha ning põhjustab sageli stressi, kahtlusi või kõhklusi. Alles siis, kui me õpime seda häält mitte vaigistama, vaid temaga tantsima, suudame teha parimat tööd.
Millal sa viimati tegid midagi esimest korda elus? Kui on sinu kord, käsib kultuuriline instinkt sul turvapadja avada, pea kummargil hoida ja ettearvataval kombel reageerida. Mängida mõnd tuntud hitti, mitte midagi uut ja ohtlikku. Ja sellest on kahju. Sinu kord on blogisse sissekanne teha, vanale sõbrale helistada, taskuhäälingut alustada. Sinu kord on öelda aitäh, paluda vabandust, esitada raske küsimus. Sinu kord on konkurenti aidata, leida mõni kahe silma vahele jäänud väärtus, õpetada kedagi, kes ootab, et teda õpetataks. Sul on arvutul hulgal põhjusi mitte seda teha. Praktilisi ajast tingitud ja rahaliselt mõistlikke põhjusi vältida kõike seda, mida sa ikka väldid. Aga võimalus on põhjatu. See on võimalus tantsida oma hirmuga, vaadata inimestele silma ja teha midagi olulist.
94
John Bingham on Aeglase Jooksmise liikumise isa. Ta ei võida jooksuvõistlusi, kuid osaleb neil. Ta ei treeni valu piiril ega halvusta neid, kes on ehk temast aeglasemad. Ta on (keskealisena) võtnud vastu vabaduse hakata sportlaseks. Tema moto on see, et tal oli julgust alustada. Kuid John võtab asja pisut valesti. Asi ei ole julguses, sest ümber kvartali jooksmiseks pole mingit julgust vaja. Ei, ime on see, et alustas. Sõna „julgus“ peaks jätma kasutusele tõeliste riskide võtmise, millegi ohtliku tegemise kohta. Iseendale räägitava loo valimine ei nõua julgust. Selleks on vaja vaid näha, mis toimub, ja teha valik.
„Ime pole mitte see, et ma finišisse jõudsin. Ime on see, et mul oli julgust alustada.“ Ta alustas jooksu: tõstis ühe jala teise ette. Ta oli küllalt teadlik, taipamaks, et nagu peaaegu iga temavanune terve inimene, suudab temagi ümber kvartali joosta. Ta taipas, et tema ootus jooksmise ees (isegi ainult ümber kvartali) oli muutunud ärevuseks ja hirmuks ning mõtteks „Mul pole valikut, ma ei suuda seda“. John katkestas selle tsükli. Johni muutumine seisnes selles, et kui ta varem pidas end inimeseks, kes ei suuda ümber kvartali joosta, siis hiljem ta mõistis, et pole olemas ettemääratud saatusega inimesi, vaid hulk valikuid. See on lihtsalt valiku küsimus. Kõik on valiku küsimus.
95
KOHUSTUS ON PRIVILEEG JA NEEDUS 96
Kes on sulle võlgu? Minu sõber Rohan Rajiv kirjutas oma ajaveebis nõnda: „Suure osa inimlikust rahulolematusest põhjustavad mõtted sellest, mida maailm ja selles elavad inimesed meile võlgnevad. Need mõtted tulevad säärasest suhtumisest: „Ma olen hea inimene. Ma olen sellele ja tollele head teinud, seega on nad mulle võlgu.“ Selline maailmapilt põhjustab ootusi ja need ootused toovad paratamatult kaasa pettumuse. Pealegi on see mitmel põhjusel üle paisutatud – esiteks juba seepärast, et meil on komme oma tegude mõju tohutult üle hinnata. Asi läheb palju paremaks, kui me võtame omaks kaks tõde: 1. Keegi ei võlgne sulle midagi (ei, isegi mitte tänu). 2. Hoopis sina oled maailmale ja selle asukaile võlgu. Sa võtad ruumi (füüsiliselt ja emotsionaalselt). Ja sul oleks targem midagi head teha, et seda õigustada.“ Miski Rohani sissekandes pani minu sisemuse kaasa helisema, kuid nendes viies sõnas „Keegi ei võlgne sulle midagi“ on väga palju peidus ning ma üritan seda väidet lahti seletada.
97
Kohustus ei ole kahesuunaline tänav Me teeme head tööd, kui mõnd võlga tasume. Kuid tunne, et meile ollakse võlgu, hävitab meis võime head tööd teha. See ei ole paradoks. See on võimalus ümber määratleda, mida me mõtleme hea töö all ja kuidas me suhtume meile võlgu olemisse. Kui sa teed oma tööd, kasutad oma korda, oodates, et keegi teine sind tunnustab, sinu elu muudab või kuidagi teisiti reageerib, siis oled sa end läbikukkumisele määranud. Sest varem või hiljem (tõenäoliselt varem) veetakse sind alt, ja mis siis saab? Kui sa teed oma tegemisi sellepärast, et ootad teistelt inimestelt midagi, siis oled omadega jännis. Sest sa ei saa teisi inimesi kontrollida ning kui sa kingid neile võimu otsustada, kas sina jätkad hea töö tegemist, oled sa lihtsalt narr. Ei, keegi ei võlgne sulle midagi, kui asi puudutab sinu kunsti. Kuid sina võlgned meile kõigile õige palju.
Tunne, et sulle ollakse võlgu, mürgitab sind. 98
Võlatunne mürgitab meid, kui meile võlga ei tasuta Kohustus on paljude meie tegude käivitaja. Kui me kellelegi midagi võlgneme, tahavad paljud meist selle võla ära tasuda. Vastupidist kohustust tajub enamik meist lausa kõhuga. Meile tundub, et inimesed võlgnevad meile midagi meie pingutuste või oskuste või teenete eest, mida me oleme teinud. Seepärast me küsime endalt: „Kas me võlgneme sellele õpetajale austust? Kas me võlgneme oma abikaasale truudust? Kas me võlgneme oma rahvale patriotismi?“ Samal ajal peame hoolega arvet selle üle, kes on meile võlgu ja mida meile võlgu ollakse. Kuidas me käime ümber tundega, et meile ollakse võlgu? Kui me oleme hüpanud, võtnud riski, teinud kellegi heaks midagi suuremeelset, mida ta meile siis võlgneb? Paratamatult ei saa kunagi kõik meie võlad tasutud. Ükskord veavad inimesed meid ikka alt, sest nad tõlgendavad oma lubadusi või kohustusi teistmoodi kui meie. Ja tunne, et meile ollakse võlgu, mürgitab meid.
99
Kohustuste neli tüüpi Selle analüüsi probleem on paraku selles, et mõnelgi juhul on inimesed meile ka tegelikult võlgu, vahel ka õige palju. Mõelgem nelja kohustusetüübi peale, millega igaüks meist iga päev kokku puutub: sotsiaalne (ehk kultuuriline) kohustus juriidiline kohustus moraalne kohustus kunstiline kohustus Sotsiaalne kohustus. Kui sa sisened raamatukokku, siis oodatakse, et sa räägiksid sosinal. Muidugi, valjusti rääkimine pole ebaseaduslik, kuid sind manitsetakse vakka. Sul on kõigi teiste raamatukogus viibijate ees kohustus vaikselt olla. Sa sõlmisid selle sotsiaalse lepingu hetkel, mil sa raamatukokku sisenesid. Me püüame päev läbi tõlgendada ja täita oma sotsiaalseid kohustusi. Me ütleme võõrastele aitäh, naeratame beebidele, hoiame enda järel majja sisenejaile ust lahti. Me teeme neid asju isegi siis, kui ei tunne selleks tõelist motivatsiooni, uskumata seejuures, et meid ootab selle vastutasuks mingi märgatav hüve. Juriidiline kohustus. Kui sa kellegagi lepingu sõlmid, siis ta tõesti võlgneb sulle midagi. Kui sa poe avad, on inimesed, kes poest midagi võtavad, tõesti kohustatud sulle vastutasuks maksma. Juriidilised kohustused on piisavalt täpselt paika pandud, nii et me ei pea nende pärast väga tihti põdema. Ühiskond hoolib neist niivõrd, et on need kirja pannud ja kehtestanud tagajärjed nende jaoks, kes kohustele ei allu. Moraalne kohustus. See on lihtsalt sotsiaalne kohustus, mis on kujunenud juba ammustel aegadel. See keelab meil kutsikaid tappa, käsib hoolitseda oma perekonna eest ja nende eest, kes ise endaga toime ei tule. Kas me oleme ühte
100
meelt, et meil on need kohustused oma ühiskonna ja üksteise ees? Kui inimesed rikuvad mõnd moraalset kohustust, siis me kuulutame nad põlualusteks, ja õigusega. Kunstiline kohustus. See kohustus on meie siinses arutelus kõige asjakohasem. Me pidime teised tüübidki ära mainima, et jõuda selle asja tuumani, mis meid tagasi hoiab – see on ootus selle kohta, mida teised peaksid tegema, kui nad kunstiga kokku puutuvad. Mida me võlgneme lauljale, kes on selle laulu esitamiseks aastate viisi harjutanud? Mida me võlgneme inimesele, kes tuli koosolekul lagedale tuliuue ideega? Meil on kõiksuguseid moraalseid ja kultuurilisi kohustusi, kuid kunstnik peab tegutsema eeldusega, et
Me ei võlgne talle midagi.
Tõsi, võib-olla me tahame talle plaksutada, teda julgustada, innustada teda oma saavutust kordama. Me võime temalt kunsti osta, teda toetada või talle takka kiita. Ja kui me seda teeme, siis on see väga hea. Kuid loov kunstnik keeldub kunstilisest kohustusest. Publik ei võlgne sulle midagi ning talle juba ette andestades võidad endale vabaduse teha just seda tööd, mida sul on vaja teha. Paraku on asjal ka teine pool. Kunstnik peab käituma nii, nagu võlgneks tema publikule kõike ja piiramatul määral.
101
TEE PAREMAT KUNSTI
102
Isegi kui publik kunstnikule ei reageeri, peaks too igal juhul veel rohkem tööd tegema. Sina kui kunstnik peaksid seda veel tegema. Ja veel. Mitte, et keegi oleks sulle võlgu. Hoopis sina võlgned oma kunsti meie kultuurile (ja iseendale). Nagu on öelnud Neil Gaiman*: „Kui see ei toimi, siis tee paremat kunsti.“ Sa ei kasuta oma korda selleks, et saada väljastpoolt kohustuslikku julgustust. Ei, sa kasutad oma korda, sest sa suudad. Sest see on sinu kohustus.
Kingituse olemus Parim kingitus nõuab saajalt väga vähest. Kinkija ei ütle: „Ma tegin selle kingituse nimel rasket tööd. Sa pead seda armastama, kasutama ja kalliks pidama. Sa pead mulle tänulik olema sedamööda, kui palju mina sellesse kingitusse panustasin. See kingitus valitseb sind.“ Muidugi mitte. Parima kingituse juurde käivad sõnad: „Säh, mina tegin selle. Tee sellega, mida iganes tahad.“ Kui sa publiku kohustust üle hindad, veab ta sind alt. Ja kui publik sind alt veab, pole sul enam vaja üles astuda. Eks ole suurepärane ettekääne kunsti tegemine lõpetada ja peitu pugeda! Sinu kord pole võita, väljavalituks osutuda ega isegi tänulikkust välja teenida ...
sinu kord on lihtsalt kingitust teha. * Neil Gaiman (snd 1960) on inglise ulmekirjanik ja koomiksilooja.
103
Palju parem, kui nad väärivad Minu kodu lähedal asuval poekesel on antiikne plekist lagi. Seal töötavad pika staažiga, hoolivad ja arukad professionaalid. Neil on müügil kõiksugu veidraid ja võrratuid asju. Ja sellegipoolest astuvad inimesed sealt minema, et kohalikus supermarketis habemeajamiskreemi pealt kümme senti säästa. Talulaadal oma kaupa pakkuval müüjal on väike putka, kuid alati on tal laual tasuta näidiseid – neid saab maitsta, müüjaga juttu teha ja midagi osta. Iga nädal sööstavad inimesed näidiste kallale, söövad, kui palju jaksavad, ja astuvad minema, ilma et neil oleks kavatsustki midagi osta. Kirjanik töötab oma raamatu kallal aastaid ning siis teeb jõhkardist kriitik selle maatasa, ilma et oleks teost lugenudki. Kinos näpivad vaatajad oma telefone ja lobisevad seansi algusest lõpuni, andmata filmile ainsatki võimalust. Kingsepp näeb erilist vaeva kinganina viimistlemisega, kuid seda kinga hakkab kandma inimene, kes seda iial mikski ei pea. Ja ärge unustage ülemust, kes loob imelise töökoha, pakkudes töötajaile mitte ainult suupisteid ja tasuta eineid, vaid lugupidamist ja arenguvõimalusi, ning leiab siis, et vana režiimiga harjunud töötajad kasutavad uut vabadust mitte loomiseks ja leiutamiseks, vaid selleks, et vähem tööd teha. Kuid vahel jääme me kogu sellest närusest käitumisest hoolimata endale kindlaks. Me loome edaspidigi asju, mis on suuremeelsed, imelised ja ainulaadsed. Me teeme asju paremini, kui neid peakski tegema. Mitte seepärast, et loodame selle eest tasutud saada või et turg väärib seda või et see käib meie pakkumise juurde. Ei, hoopis seepärast, et me suudame.
KUI MÕTLEME VÄLJA KOHUSTUSE, 104
Lubadused, mida teised ei suuda või ei taha pidada või millest neil pole aimugi Kui sa ootad mingit reaktsiooni, arvestad tänuga või ihkad aplausi, siis oled sa lubanud midagi kellegi nimel, kes pole selles kokkuleppes aktiivselt osalenud ega lepingule alla kirjutanud. Sa oled loovutanud võimu kellelegi, kes hoolib märksa vähem kui sa ise. Tavapärase, nappusel põhineva majanduse puhul on kõige levinum vahetustehing: „Kui sina teed seda, teen mina toda.“ Kui sina annad mulle vilja, annan mina sulle raha. Kui sina sellele alla kirjutad, toimetan ma selle sulle kohale ... See ei kao kuhugi. Kohustused hoiavad meie kultuuri käigus. Aga selline ärile keskendumine röövib meilt võime teha tõelisi kingitusi, ja mis veelgi halvem, see annab meile koha, kuhu peitu pugeda. Me võime öelda: „Nad ei mõista seda, nad ei tee seda, nad ei tulnud toime.“ Enamasti ütleme aga: „Nad pole seda ära teeninud.“ Ja nii me tõmbumegi tagasi ja hakkame loomise asemel vooluga kaasa jooksma. „See agent kasutas kunagi minu head tahet ära,“ „See lõunataja ei satu nagunii enam kunagi siiakanti ja ma vean kihla, et ta annab vähe jootraha.“ Nõnda me lõikame end sidemetest lahti ja alahindame end, sest inimesed veavad meid alati alt. Aga kui meie ei annaks neile võimalust meid alt vedada? Miles Davis seisis vahel esinedes seljaga publiku poole – ta vabastas kuulajad kohustusest ning mängis mängimise, mitte aplausi nimel. „Säh, mina tegin selle,“ võibki olla vestluse algus ja lõpp. Sa said sellega hakkama. See ongi sinu tasu. Sa kasutasid oma korda. Sa julgesid. Sellest piisab.
POEME PEITU. 105
KAS SUL ON KÜLLALT SUUR JANU? 106
107