Sisemisetervendajaarataminenaidis

SISUKORD

EESSÕNA 9 TÄNUAVALDUSED 11

E imene o a

KÕIK MÕTTEVÄLJARAVIST 1. MÕTTEVÄLJARAVI

MURRANGULINE RAVIMEETOD

Mis on MVR? 15 Veidi taustast 17 Mary lugu 18 Uurimistöö algab 21 Mida sa võid oodata 23 MVR-i kasvav edu 24 Uus mõtteviis 26 2. MVR-I PÕHITÕED: MIDA KUJUTAB ENDAST MVR JA KUIDAS SEE TOIMIB 29 Otsetee tervise juurde 31 MVR-i areng 32 Mõtteväljaravi 35 Probleemi põhjus 37 Ligipääs keha energiale 38 Tervendamine algoritmidega 40 Mõttevälja häälestamine 41 Hälbeid on võimalik eraldada 42 MVR-i jõud 46 Oled sa skeptik? 47 3. MVR-I TOETAV TEADUS Kaalukas tõendusmaterjal 51 MVR ja sinu füüsiline tervis 58 Südame löögisageduse muutuvus: MVR-i jõu mõõtmine 52 Arstid ja MVR 71 Tervenemise saavutamine 75

Teine o a

SISEMISE TERVENDAJA ÄRATAMINE

51

15

4. ALGORITMIDE ABC

83

Kõige tähtsam on häälestus 84 Stressitaseme määramine 86 Koputamine 87 Spektriseeria 92 Silmatõste alt üles 95 Psühholoogiline tagasikäik 96 Rangluu-hingamisharjutus 98 Norma lugu 101 5. ALGORITMIDE KASUTAMINE

103

Trauma 106 Ärevus 119 Sõltuvused 136 Foobiad 144 Depressioon 149 Viha ja raev 152 Kinnismõtted 156 Süütunne 162 Häbi/kohmetus 165 Lennuväsimus 166 Füüsiline valu 172 6. N UANDED, KUIDAS PROBLEEMI JÄLILE J UDA Kui kaua mõju püsib? 178 Kõige levinumad probleemid 179 Kas sa oled keerukas juhtum? 181 Psühholoogilise tagasikäigu ohud 183 Kas mürkained kisuvad sind alla? 187 Uued edasiarendatud ravimeetodid 194 7. APEKSIPROBLEEM

199

Mis on apeksiprobleem? 200 Kas sul on vajadus uskuda? 204 Kas asi on tähelepanu hajutamises? 205 Kas see on lihtsalt platseeboefekt? 208 Miks apeksiprobleem on tähtis 209 8. M NED M TTED L PETUSEKS

211

MVR: uue aastatuhande ravimeetod 212 MVR-i uus põlvkond 214 Eesrindlik ravimeetod 216 LISA Kuidas leida arste, kes on teinud läbi Callahani mõtteväljaravi tehnikate kursuse 219 Kontaktid 220 REGISTER

221

177

E imene o a

K IK M TTEVÄLJARAVIST

1 MÕTTEVÄLJARAVI MURRANGULINE RAVIMEETOD KUJUTA ENDALE ETTE, et sind rõhuvad emotsionaalsed kannatused, kuid sa leiad mõne minutiga leevendust. Kujuta ette, et sind vaevab krooniline stress, piinab nikotiinisõltuvus või halvab lennuhirm kuid sa suudad need ja teisedki kurnavad probleemid lahendada peaaegu hetkega.

Lahendust negatiivsetest emotsioonidest vabanemiseks pakub võimas ravimeetod, mida nimetatakse mõtteväljaraviks (MVR). See on murranguline samm psüühikahäirete mõistmise ja nendega toimetuleku teel.

Kümned tuhanded inimesed üle kogu maailma on juba kasutanud MVR-i, et jagu saada hirmudest, vabaneda sundkäitumisest, toibuda purunenud suhtest, lõpetada kõige edasilükkamine, vaigistada viha ja muret. See meetod on neile pakkunud kiiret ja ohutut emotsionaalset värskendust ilma pikaajalise psühhoteraapia või ravimiteta.

Selle meetodiga ei kaasne riske. Sellega ei kaasne kõrvalmõjusid.

See meetod võib mõjuda ka sinu puhul.

Mis on MVR?

Mõtteväljaravi erineb kõigist teistest psüühilise ravi meetoditest, mida sa eales oled kasutanud. Raviprotsess ise on täiesti ainulaadne. Ainulaadsed on ka teaduslik alus, millele see meetod toetub, ja pretsedenditud tulemused, mida see võib esile kutsuda.

MVR on süsteem, mis läheb sinu probleemi juurteni ja lahendab selle, olgu tegemist foobia, viha, halva harjumuse, trauma, ärevuse, süütunde või murega. Negatiivsed emotsioonid on niinimetatud mõttevälja (mõttevälja mõistet käsitleme põhjalikumalt edaspidi) energeetilisel kujul kinni jäänud kondenseerunud informatsioon. Mõtteväljas olev aktiivne informatsioon tekitab sinu elus kannatusi, häirides keha sisemist energiavoolu ja põhjustades psüühilisi murranguid, mis õõnestavad emotsionaalse heaolu tunnet.

Ravi võtmeks on keha biovälja mõjutamine, koputades sõrmedega energiakanalitel asuvatele konkreetsetele kehapunktidele. Selle lihtsa protseduuri käigus, mida üksikasjalikult tundma õpid, mõtled sa muret tekitavale psüühikahäirele ja hindad oma emotsionaalse stressi tugevust (skaalal ühest kümneni). Järgmiseks koputad kindlas järjekorras teatud punktidele kehal. Nii kõrvaldad tasakaalutuse keha energiaringes, mille tulemusena nõrgenevad või kaovad ka negatiivsed emotsioonid ja psüühikahäirete sümptomid. Tänu uutele uuringutele, kus kasutatakse keha autonoomse närvisüsteemi jälgimise vahendeid, saame nüüd teaduslikult mõõta ja määratleda MVR-i poolt esile kutsutud muutusi organismis. Selge on, et MVR tervendab põhitasandil – ja see toimub peaaegu silmapilkselt.

Aastate jooksul olen kirja pannud ja täpsustanud MVR-i definitsiooni: MVR on ps hikahäirete ravimeetod, mis ps hilise probleemi puhul rakendatuna kõrvaldab koodi abil mõtteväljas häired, mis on kõigi negatiivsete emotsioonide algpõhjuseks. Kood on tuletatud MVR-i kausaaldiagnostilise meetodi põhjal, mille abil töötati välja MVR-i algoritmid.

Loomulikult on selles definitsioonis mõndagi, millest sa praegu veel aru ei saa. Kuid kui sa selle raamatu läbi loed, saab kõik selgeks. Veelgi tähtsam – sa tunned MVR-i jõudu omaenda psüühikaprobleemide (ja isegi füsioloogiliste probleemide) lahendamisel. Toime võib avalduda mõne minutiga, nagu on juhtunud juba tuhandete inimestega. Lühidalt – sa võid oma elus uue lehekülje pöörata.

Veidi taustast Kindlasti oled juba aru saanud, et mõtteväljaravi kujutab endast radikaalset nihet psüühikahäirete ravis.

Enamiku sellest sajandist on emotsionaalse tervendamise tavapäraseks heakskiidetud meetodiks olnud vestlusel põhinev teraapia. Veel kaks aastakümmet tagasi kasutasin ka mina ise seda üldtunnustatud psühhoteraapia meetodit. Ma õpetasin seda kolled is. Samal ajal tegid mulle muret selle meetodi puudused.

Minu enda taust on äärmiselt tavapärane. Omandanud Ph D kraadi kliinilise psühholoogia alal Syracuse’i ülikoolis, olin abiprofessor ning psühholoogiliste teenuste ja uuringute juht Ida-Michigani ülikoolis (Psychological Services and Research at Eastern Michigan University), seejärel pidasin loenguid Michigani ülikoolis, enne kui hakkasin tegelema erapraksisega. Samuti olin Ameerika Psühholoogide Abielu- ja Pereteraapia Akadeemia (American Academy of Psychologists in Marital and Family Therapy) president. Kokkuvõttes on mu taust täiesti traditsiooniline.

Ometi olen ma alati otsinud uusi tervendamismeetodeid. Ma olin kognitiivse teraapia ja kliinilise hüpnoteraapia pioneer, kes lootis, et need päästavad patsiendi traditsioonilise psühhoteraapia vigadest. Nagu paljud teised psühhoterapeudid, tahtsin ka mina, et mu patsientidel hakkaks parem. Ma tahtsin neid päästa kannatustest, tahtsin aidata neil taas elada normaalset elu. Kuid ma tundsin, et tänapäeva psühhoteraapia veab patsiente alt. Ükskõik kas ravisime depressiooni, foobiaid või purunenud suhteid – liiga palju patsiente näis jäävat aastateks kalli psühhoteraapia lõksu, jutustama lõputult oma elust. Nad taaselustasid valulikult oma trauma. Nad süüdistasid oma praegustes hädades midagi või kedagi minevikust. Kuid päeva – või aasta – pärast ei olnud neil mingeid tulemusi ette näidata. Nad lihtsalt ei saanud abi. Nad mitte ainult ei kedranud oma ratast ühtsoodu edasi, vaid vajusid veelgi sügavamale emotsionaalsesse mülkasse. Vahel tundus mulle, nagu õpetaksime me kolleegidega oma patsientidele vaid seda, et nende elus võib olla palju rohkem viletsust, kui nad on seni arvata osanud!

Kindlasti ei olnud ma ainus, kes mõistis selle elukutse troostitut perspektiivi. Arutlesime koos psühholoogidest sõpradega sageli oma süngete ülestähenduste üle. Me olime ühel meelel, et vaid väike protsent patsientidest paraneb. Mu sõbrad olid sama pettunud kui minagi. Nad tunnistasid, et traditsiooniline meetod enamiku inimeste puhul lihtsalt ei mõju ning et nende enda pettumusest on hullem vaid patsientide illusioonide purunemine ja mõnikord ka käegalöömine. Samal ajal rääkis enamik neist mulle: „Me anname patsientidele parima võimaluse

tervenemiseks – ükskõik, mis puudused sellel meetodil ka poleks. Väike hulk edulugusid on parem kui üldse mitte miski.” Võib ju nii olla. Kuid mina olin ikkagi heitunud, samuti minu patsiendid, kelle seisund ei paranenud.

Erinevalt enamikest kolleegidest jätkasin ma otsinguid. Ma uskusin, et peab leiduma parem meetod. Niisiis asusin uurima novaatorlikke raviviise, mis jäid väljapoole traditsioonilist psühhoteraapiat, otsides õhinal uut ja tõhusamat ravimeetodit. Sellel teekonnal sündiski MVR.

Mary lugu Mõtteväljaravi kasvas otseselt välja minu pettumusest seoses Mary-nimelise hilistes kolmekümnendates patsiendiga. Mary oli kahe lapse ema, kes võitles lapsepõlvest peale tugeva hirmuga vee ees. Tegelikult oli see kõige tugevam hirm vee ees, mida ma olin oma kolmekümneaastase praktika jooksul kohanud. See lausa halvas naise, nii et ta ei suutnud teha isegi kõige tavalisemaid asju. Ta ei suutnud minna vanni, kui vann oli vett täis. Ta ei suutnud isegi lapsi vannitada. Ta käis küll du i all, kuid kiiruga ja suure pinge all. Iga kord kui vihma sadas, oli Maryl pöörane hirm ja ta ei tõstnud jalgagi kodunt välja. Ta elas Californias, kuid isegi kõige kaunimal päikesepaistelisel päeval ei suutnud ta sõita mööda Pacific Coast’i maanteed, sest ookeani nägemine kohutas teda. (Mäletan, kuidas Mary mulle rääkis, kui tänulik ta oli filmile „Lõuad” (Ja s), sest pärast selle filmi vaatamist ei nurunud lapsed enam, et ta nad randa viiks.) Öösiti nägi naine õudusunenägusid, kuidas mingi tundmatu müstiline jõud paiskas ta ookeani või „sai vesi ta mingil muul moel kätte”.

1980. aastaks olin töötanud Maryga juba üle aasta, kasutades kõiki teadaolevaid traditsioonilise psühhoteraapia võtteid. Kuid miski ei toonud edu. Me proovisime Maryga ratsionaal-emotiivset teraapiat, patsiendikeskset ravi, kognitiivset ravi, käitumisravi, hüpnoosi, lõdvestusharjutusi, bioloogilist tagasisidet (biofeedback), süstemaatilist tundetuks muutmist... Miski ei aidanud. Absoluutselt mitte miski.

Nagu kõik mu kolleegid, kes ravivad foobiaid, nii sundisin ka mina Maryt hirmule vastu astuma. Muidugi võib see meetod esile kutsuda nii tugeva ärevusseisundi, et patsiendil tekib traumajärgne stress. Mõni patsient saab sellise oki, nagu oleks ta sõja läbi teinud. Kuid neil – nagu ka Maryl – ei hakka parem. Nad ei saa peaaegu kunagi terveks. Tegelikult pole ma näinud inimest, kelle foobiad oleksid täielikult välja ravitud. Vähemalt mingi jälg häirest jääb alles. Mina olin pettunud, minu patsiendid, kes kannatasid foobiate all, aga täiesti muserdatud.

Tegelikult ilmnesid Maryl vähesed paranemise tundemärgid. Mõne kuu pärast suutis ta kartlikult istuda minu kodukontori aias oleva basseini ääres ja lasta jalad madalasse vette. See nõudis temalt tohutut julgust. Ta tundis end iga kord lausa kohutavalt, kui tollhaaval basseinile lähemale nihkus. Basseini ääreni jõudnud, ei suutnud ta tegelikult vett vaadata. „See on tõeline piin,” ütles ta mulle. Enamasti oli tal seansi lõpuks painav peavalu, mille kutsus esile terve tunni vee läheduses viibimisest tekkinud stress.

Viimaks oli mu tarkus otsas, ma peaaegu ei lootnudki enam, et suudan Maryt aidata. Kord pärastlõunal otsustasin puht lootusetusest teha ühe katse. Istusime Maryga aias, bassein oli nägemisulatuses. Õige pea hakkas vee lähedus Maryle mõju avaldama. Ta niheles toolil. Ta erutus vähehaaval ja ärritus lõpuks. „Ma tunnen seda oma kõhuga,” lausus ta. „Iga kord kui ma vett näen või sellele mõtlen, tunnen ma seda oma kõhuga.”

Samal hetkel tuli mulle mõte. Kuigi ma polnud nõelravi õppinud, olin siiski hiina meditsiiniga piisavalt tuttav saamaks aru teooriast, et energia voolab kehas mööda kanaleid, mida nimetatakse meridiaanideks ja millel asuvad nõelravipunktid. Kui need energiakanalid ei ole tasakaalus, siis hiina õpetuse järgi inimene haigestub. Ma teadsin, et täpselt silma all on mao meridiaani lõpp-punkt – ja Mary oli öelnud, et tal on maos iiveldustunne.

Hetke ajel, meeleheites, laususin Maryle: „Koputa!” ja osutasin punktile tema silma all. „Mõtle oma veehirmule ja koputa kahe sõrmega mõned korrad silma alla.”

Mary tegi seda.

Ma ei oodanudki, et midagi juhtuks. Kuid ausalt öeldes olin valmis proovima mida iganes. Võib-olla, kõigest võib-olla tasakaalustab just rütmiline koputamine Mary energiavoolu ja vallandab blokeeringud.

Kahe minuti pärast lõpetas Mary koputamise. Ta vaatas hämmastunult mulle otsa. „See on läinud!” hüüatas ta. „Mis on läinud?” „See hirmus tunne kõhus. See on täiesti kadunud!”

Enne kui jõudsin midagi lausuda, hüppas Mary toolilt püsti ja jooksis basseini poole. Ta naeratas, lausa naeris – ja jooksis üha kiiremini. Äkki taipasin, et kui Mary ei peatu, siis lõpetab ta basseinis – ja ma teadsin, et ta ei oska ujuda! Sel hetkel olin mina see, kes kartis! „Mary, vaata ette!” hüüdsin ma ja tormasin talle järele.

Mary peatus. Ta pöördus ümber, lai naeratus näol. „Ärge muretsege, dr Callahan, ma tean, et ma ei oska ujuda.” (See lause näitas, et kuigi ta hirm oli kadunud, polnud ravi kahandanud tema otsustusvõimet; ta tundis

vee ees mõistuspärast aukartust.) Basseini äärel vaatas Mary korraks vee peegeldust, kükitas siis ja pritsis vett näole. Ma jälgisin teda imestusega.

See on läinud, dr Callahan,” hüüdis ta. Ma ei karda enam.”

Nagu arvata võid, olin tummaks löödud.

Sel õhtul pani Mary end proovile. Kuigi ookean oli tema paljude õudusunenägude keskmes olnud, tundis ta end küllalt kindlalt, et merega vahetult kohtuda. Californias haruldase äikesetormi ajal sõitis Mary randa ja kõndis vee poole. Ta liikus aeglaselt ja julgelt edasi. Vesi puudutas tema keha, kui ta lainetesse astus. Külmad ookeanilained pritsisid ta põlved märjaks ja ulatusid vahel isegi vööni. Kõige selle juures oli Mary hirmust täiesti vaba!

Isegi nüüd, kakskümmend aastat hiljem, vestleme Maryga regulaarselt. Pärast seda ravi koputustega” kaks aastakümmet tagasi pole Mary veekartusest jälgegi järel. Ja õudusunenäod on samuti kadunud.

Uurimistöö algab Ravil Maryga olid hämmastavad ja ootamatud tulemused. Ausalt öeldes ei osanud ma sellest mõnda aega üldse midagi arvata. Võib-olla oli tegemist kordumatu õnneliku juhusega. Või olin komistanud millegi erilise otsa... tõelisele läbimurdele foobiate ravis.

Ma püüdsin toimunust aru saada. Kuidas võis see ebatavaline tehnika, mis oli kõige õpitu täielik vastand, mõjuda nii hästi ja nii kiiresti? Kas koputamine mõjutas tõepoolest keha energiavälja, parandades Mary emotsionaalset seisundit, kui aastad psühhoterapeutilist ravi polnud tulemusi andnud? Kas kanali teatud punktile koputamine ergutas tõepoolest tervendava energia voolu Mary kehas, nagu oleks taastunud vereringe blokeeritud arterites?

Algas tõsine uurimistöö. Ma lootsin, et tehnika, mis mõjus nii hästi Maryle, toimib ka teiste patsientide puhul.

Parimat lootes katsetasin mõnede patsientidega. Tulemused tekitasid aga suure pettumuse. Meetod polnud teiste patsientide puhul kuigi tõhus. Kasutasin seda foobiate ja ka muude psüühikahäiretega patsientide raviks.

Algusaegadel enne tehnika täiustamist oli ravi edukus vaid kolm protsenti.

Ometi ei kaotanud ma lootust. Kui koputamine mõjus, oli tulemus väga võimas. Ma tundsin, et olen teinud suure läbimurde isegi juhul, kui meetod aitas vaid väikest osa patsientidest. Nii jätkasin uurimistööd.

Järgnevatel nädalatel avastasin, et mõne patsiendi puhul oli vaja koputada tervet rida punkte – ja kindlas järjekorras. Tegelikult said paljud inimesed sel moel abi ja mitte ainult foobiate puhul. Aja jooksul ilmnes, et erinevas järjestuses koputamine kutsus esile paranemise erinevatest emotsionaalsetest ja psüühikahäiretest. Ma hakkasin aru saama, et kindlate emotsionaalsete häirete puhul oli vaja kindlaid ravivalemeid ehk algoritme.

Olenevalt ravitavast probleemist oli üks rida koputusi teistest tõhusam.

Peagi olin ma (ja nüüdseks üha kasvav hulk teisi psühholooge ja tervishoiutöötajaid) meetodit muutnud, et ravida mitte ainult foobiaid, vaid ka paljusid teisi psüühikahäireid. Aastate jooksul tegin uusi avastusi, mis täiustasid meetodit ja suurendasid selle edukust. Nüüd, kui mul on seljataga kaks aastakümmet uurimistööd ja kogemusi, on mõtteväljaravi tulemused psühholoogia vallas jätkuvalt võrreldamatult kõrged. MVR-i tulemused on ettearvatavad ja mõõdetavad ning selle tehnika toime avaldub minutitega.

Kõige hämmastavam on võib-olla see, et ps hikas kiireid muutusi valla päästes kutsub MVR esile ka s dame löögisageduse muutuvuse paranemise ja paljude terviseprobleemide lahenemise alates kroonilistest valudest ja lõpetades südame arütmiaga. Kui selliste füüsiliste vaevuste ravi on edukas ja me võime neid tulemusi mõõta kõrgetasemeliste seadmete abil, siis annab see mulle kinnitust, et MVR on pääsenud ligi keha enda tervendamismehhanismile. See on tõepoolest ainulaadne ja võimas tervendamismeetod.

Mida sa võid oodata?

Kui järgid tähelepanelikult käesolevas raamatus esitatud programmi, siis võin sulle lubada järgmist. MVR-i abil saadud heade tulemuste protsent on pretsedenditu, seega on põhjust oodata, et ka sind saadab edu. 75–80% patsiente on MVR-ist abi saanud, kasutades käesolevas raamatus kirjeldatud valemeid ehk algoritme. Seega on õige, et 75–80% inimestest võib loota täielikku lahendust oma negatiivsetele emotsioonidele. Tänu selle tehnika veelgi keerukamatele edasiarendustele – mida mina nimetan kausaaldiagnostikaks – on ravi edukus tõusnud 98%-ni ja seda isegi kõige raskemate juhtumite puhul!

Mõtle sellele. Kui kasutasime enne MVR-i traditsioonilist psühhoteraapiat, oli minu (ja mu kolleegide) ravi edukus foobiate puhul vaid viis protsenti. Nüüd, kasutades kõige edumeelsemat MVR-i, on foobiate ja teiste psüühikahäirete ravi edukus tõusnud 98 protsendini! Sellise edu tõttu usun kindlalt, et MVR jõuab

emotsionaalsete häirete algpõhjuseni – ja seda viisil, mida traditsioonilises psühhoteraapias pole kunagi proovitudki.

Kui räägin MVR-ist konverentsidel, hämmastab enamikku minu psühholoogidest kolleege ravi edukuse kõrge protsent. Lõppude lõpuks tunnevad nad ju traditsioonilist psühhoteraapiat ja selle võimalikke tulemusi – ja nende „ravi” edukus kahvatub MVR-iga võrreldes. Traditsioonilises psühhoteraapias ei kohta sellist edu nagu MVR-i puhul. Kui oled käinud ravil, siis tead, et see on tõsi; „terveks ravitud” patsientide arv on hämmastavalt väike, kuid seda peetakse ikka veel normaalseks. Mis veel hullem, traditsioonilistel psühhoterapeutidel kulub raviks kuid ja aastaid, et üldse mingit edu saavutada – ja pole ühtegi garantiid, et probleem leiab kestva lahenduse.

Edasi lugedes märkad, et MVR ei sobi ühegi üldtunnustatud ettekujutusega psühhoteraapiast. Samuti ei korda see traditsioonilise psühhoteraapia madalat edukuse protsenti. Isegi kui patsiendid on väsinud kõigist teistest meetoditest, kaasa arvatud ravimid, enne kui otsustavad proovida uue ravimeetodi mõju – neid võib pidada „rasketeks juhtumiteks” –, toimib MVR ka nende puhul.

Tõenäoliselt loed sa seda raamatut, sest sul on mingi konkreetne psüühiline (aga võib-olla ka füüsiline) probleem, mille loodad lahendada. See raamat on just sinule, mitte üksnes siis, kui su emotsionaalseid häireid peetakse sobimatuks (foobia, sõltuvus tubakast või alkoholist), vaid ka siis, kui psüühiline keeristorm on vägagi kohane (seotud mõne traumaatilise sündmusega nagu vägistamine või armastatud inimese vägivaldne surm).

MVR võib kaotada sinu emotsionaalse häire jäljetult, vaigistades psüühilise valu ja ravides võib-olla isegi mõnd füüsilist häda.

MVR-i kasvav edu Kakskümmend aastat tagasi olin ma ainus mõtteväljaravi praktiseeriv arst. Tänapäeval – ehkki enamik traditsioonilisi psühhoterapeute jääb MVR-i suhtes skeptiliseks, sest teab sellest vähe – kasutavad seda revolutsioonilist meetodit sajad psühhiaatrid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, koolinõustajad ja õpetajad mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid kogu maailmas, sealhulgas Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Rootsis, veitsis, Hollandis, Taanis, Jaapanis, Singapuris, Mehhikos, Brasiilias, Boliivias, Austraalias ja Kanadas.

Mõtteväljaravi kasutavaid arste ei rahulda traditsioonilised meetodid, nad tahavad proovida MVR-i, et aidata inimesi, kes astuvad nende kabinetti. Peaaegu kõik neist on nüüdseks saavutanud sama muljetavaldavaid tulemusi kui mina. Tõelised kasusaajad on muidugi sinusugused inimesed – tuhanded inimesed. Nende elu on märgatavalt paremaks muutunud. Ma usun traditsiooniliste psühhoterapeutide püsivale skeptitsismile vaatamata, et ka sinu elu võib muutuda.

Hiljuti ravisin üht kolmekümne kolme aastast Farrah’i-nimelist naist, kes töötas ühes suures Singapuri telefonikompaniis. Kui tema poiss-sõber kuu aega varem nende suhte lõpetas, varises Farrah emotsionaalselt kokku. Ta oli noormehesse meeletult armunud olnud ja arvanud, et nad on hingekaaslased, igavesti lahutamatud.

Pärast lahkuminekut oli Farrah täiesti murtud. Tal oli hea haridus ja suurepärane töö, kuid äkitselt valdas teda abitusetunne ja ta kaotas ohjad. Ta oli väga halvas seisundis ega suutnud leppida, et tema elu armastus on läinud.

Oli päevi, mil ta ei tõusnud üldse voodist. Ta peaaegu loobus söömast. Oma kannatusi vaigistas ta rahustitega.

Tundide kaupa vahtis ta oma endise armastuse pilti.

Farrah ei mõistnud, kuidas nii paljutõotav suhe võis lõppeda nii suurte kannatustega. „Ma arvasin, et ta on minuga õnnelik,” ütles ta mulle. Ja lisas seejärel: „Ta tegi mulle haiget ja ma olen kibestunud.”

Ohjeldamatult nuuksudes palus Farrah minult abi. Ma rääkisin talle MVR-ist ja me proovisime telefoni teel „retsepti”, millele olin nimeks pannud „armuvalu”.

Mina juhendasin Farrah’t telefoni teel, tema aga koputas ükshaaval vajalikele punktidele oma kehal. Kolme minutiga oli ravi sooritatud – ja Farrah’ emotsionaalsed kannatused olid kadunud. Ta ei nuuksunud enam. Ta lõdvestus. Ta ütles, et skaalal ühest kümneni olid tema kannatused langenud kümnelt kolmele ja seejärel ühele.

Emotsionaalne torm oli vaibunud. Täielikult kadunud. Muidugi ütles Farrah: „Loomulikult meeldiks mulle rohkem, kui mu poiss-sõber oleks minuga.” Kuid ta leppis oma eluga. Ja väga oluline on, et see märkimisväärne muutus tema psüühilises seisundis jäi püsima. Meie viimase vestluse ajal oli ta oma murtud südame juba unustanud, ilmselt alatiseks.

Kas kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Õnneks ei pea sa minu väiteid MVR-i kohta pimesi heaks kiitma. Seda eesrindlikku ravimeetodit on nüüdseks korduvalt uuritud ja see on oma usaldusväärsust tõestanud. Sa võid seda ise järele proovida ja tulemusi hinnata. Käesolevas raamatus tutvustan sulle sammhaaval kogu programmi, mis võimaldab sul kogeda MVR-i mõju oma elus. Sa leiad, et see programm, mida on proovinud juba tuhanded inimesed, on kergesti mõistetav ja äärmiselt lihtsalt järgitav. Neid algoritme on kerge meelde jätta ja lihtne kasutada. Kui järgid täpselt soovitatud koputamismustreid ja teisi protseduure, on ravi sinu jaoks nauditav, isegi kui sa pole MVR-i õppinud.

Ükskõik kas loodad leida leevendust ärevusele, traumale, depressioonile, süütundele, vihale, hirmule või murtud südamele – selles raamatus esitatud programm võib sind aidata. Ja see programm mitte ainult ei kõrvalda sümptomid, vaid kaotab peaaegu hetkega ka emotsionaalse valu algpõhjuse ning tavaliselt alatiseks.

Uus mõtteviis See programm kujutab endast põhjalikku muutust psühholoogias, eriti kliinilises psühholoogias. Ta jätab sotsiaalteadused seljataha ja viib kliinilise psühholoogia tõsiteaduste (oma seaduste ja rangete ettekirjutustega) hulka. Nüüdsest on võimalik emotsionaalsed probleemid minutitega täielikult kõrvaldada. Meetodi teaduslikku alust tutvustatakse järgmise peatüki algul – uurimistöid, teste, füsioloogilist tõendusmaterjali ja korduvaid kliinilisi kogemusi, mis kinnitavad MVR-i tõhusust.

Enam ei pea sa leppima traditsioonilise psühhoteraapiaga, mis parimal juhul aitab sul elada koos oma hirmude, ärevuse, depressiooni või teiste probleemidega. Õige pea kasutad sa oma elus MVR-i. Enamik inimesi leiab oma emotsionaalsetele ja isegi füüsilistele kannatustele kiiret leevendust, mis võib kesta aastaid. Kui otsid uusi lahendusi, keera kähku lehte ja ära karda kõrvalmõjusid, vaid hakka pihta!

2 MVR-I PÕHITÕED: MIDA KUJUTAB ENDAST MVR JA KUIDAS SEE TOIMIB HILJUTI RAVISIN Roy-nimelist meest, kellele oli just pakutud ametikõrgendust kõrgtehnoloogiafirmas, kus ta töötas. Roy oli neljakümne kahe aastane insener, kena välimusega ja pealtnäha enesekindel. Kuid selle asemel, et uutest tööalastest võimalustest rõõmu tunda – ja sellega kaasnevast märkimisväärsest palgatõusust –, ütlesid ta närvid üles. Ma ei saa magada,” rääkis Roy mulle. Ma ei suuda tööle keskenduda. Ärevus laastab mu.”

Roy oli sedavõrd liimist lahti, et näis, nagu oleks ta vallandatud, mitte saanud ametikõrgendust ja parema palga. Sellel uuel ametikohal korraldan ma terve osakonna tööd ja vastutus on palju suurem,” rääkis Roy. Siis tegi ta pausi, ohkas sügavalt ja lisas: Ma tean, et see on tore ja et ma peaksin olema vaimustuses. Aga kogu see olukord tekitab minus stressi. Et uus töökoht vastu võtta, pean ma koos perega kolima Denverisse, kus asub kompanii peakorter. Minu tütar õpib gümnaasiumis ja ta peaks oma sõbrad maha jätma. Ma ohin ja vähkren öösiti, see kõik on minu jaoks kohutav.”

Siis rääkis Roy mulle veel ühest probleemist. Ta teadis, et uuel töökohal tuleb tal palju avalikkuse ees esineda – ja see kohutas teda tõsiselt. Ta oli alati kõnepuldis ebamugavust tundnud. Ta hakkas kogelema, sõnad jäid kurku kinni, isegi pea käis ringi. Ta võis tunda, kuidas süda rinnus peksis. Ülahuule kohale kogunesid higipiisad.

Käed hakkasid värisema. Mõnikord kaotas ta publiku ees mõttejärje ja läks aega, enne kui ta suutis end taas koguda ja jätkata.

Mida rohkem Roy ametikõrgendusele mõtles, seda enam tundus talle, et ta ei peaks seda kohta vastu võtma.

See on tõesti irooniline,” sõnas ta. Olen aastaid sellest ametikohast mõelnud. Ja nüüd, kui ma selle saan, tahan põgeneda.”

Otsustasime Royga proovida, kas MVR aitab tal välja tulla olukorrast, mida ta kirjeldas kui oma elu suurimat kriisi” ja tõelist pöördepunkti”. Kas suudame koos tema kannatusi leevendada, et ta saaks vastu võtta parima otsuse enda ja oma perekonna seisukohalt?

Palusin Royl hinnata stressi tugevust skaalal ühest kümneni, kus kümme tähendab kõige halvemat võimalikku enesetunnet. Ta vastas, et see on vähemalt üheksa. Seejärel tutvustasin talle põgusalt mõtteväljaravi ärevuseretsepti”. Ta koputas läbi terve rea punkte oma kehal. Selleks kulus umbes kolm minutit.

Kui Roy oli lõpetanud, vaatas ta mulle otsa, kergendustunne silmis. Mul on palju parem olla,” sõnas ta.

Palju parem. Ma olen päris rahulik. Mul ei ole enam nii halb nagu veel mõne minuti eest.” See oli tõepoolest hämmastav. Skaalal ühest kümneni oli Roy ärevuse tugevus tema enda sõnul langenud üheksalt ühele.

Nädala pärast Roy helistas ja pajatas headest uudistest: ta oli uue töökoha vastu võtnud ja ootas põnevusega eesolevaid väljakutseid. Ta teadis, et uue töö vastuvõtmine on parim otsus nii talle kui tema perekonnale, vaatamata neid kõiki ees ootavatele ümberkorraldustele. Ta avaldas MVR-ile tunnustust, sest see võttis kannatusekoorma ta õlgadelt, nii et ta suutis teha oma tulevikku silmas pidades mõistliku otsuse.

Otsetee tervise juurde Mõtteväljaravi pakub lihtsaid, kuid tõhusaid ettekirjutusi või retsepte” psüühiliseks (ja mõnel juhul isegi füüsiliseks) tervenemiseks. Nagu Roy avastas, mõjus tehnika minutitega – mitte nädalate, kuude või aastatega nagu traditsioonilise psühhoteraapia puhul.

Enamik terapeute, kes kasutavad nüüd minu meetodit, olid enne selle katsetamist mõistetavalt üsna skeptilised. Kõigele vaatamata tundus see, mida ma tegin, võimatuna. Need, kes proovivad MVR-i, on üllatunud, kui avastavad, et see ravi on just nii edukas, nagu ma väidan. Miski traditsioonilises psühhoteraapias või tänapäeva teoreetilises psühholoogias poleks saanud niisugust pretsedenditut edu ennustada – ega ka seletada.

MVR on tõepoolest revolutsiooniline. Terminid, millega sa selle raamatu lehekülgedel tutvud – hälve, aktiivne informatsioon, m tteväli jt –, on psühholoogias uudsed, nagu ka tervendamismeetod ise.

Enne MVR-i kasutuselevõttu lasksin näiteks patsiendil, kes oli just kaotanud armastatu, taaselustada purunenud suhte kõige piinarikkamad hetked, üks valulik seanss teise järel. Sageli tekitas mitu tundi vältav ravi patsiendile tõsiseid kannatusi. See traumeeris teda uuesti – mis oleks olnud vastuvõetav, kui patsiendil oleks sellest parem hakanud. Kuid mul ei tekkinud kunagi tunnet, et minust oleks olnud suurt abi patsiendi kannatuste vähendamisel ja tema aitamisel tagasi normaalsesse, loovasse ellu.

Foobiatega patsientide puhul kasutasin lõdvestustehnikaid, seejärel aga esitasin väljakutse nende vääradele tõekspidamistele, mis hirme tekitasid. Hüpnoosi abil sisendasin neile positiivsust foobiatega võitlemiseks. Seejärel seadsin nad vastakuti hirmu allikaga – rahvahulkade, putukate või avalikkuse ees esinemisega –, pikendades vähehaaval, nädalate või kuude jooksul, patsiendi viibimist hirmu allika mõju all. Kliendid rääkisid mulle, et kui nad isegi olid lõpuks suutelised seisma kõrghoone rõdul või kõnelema inimeste ees, oli nende enesetunne ikkagi kohutav. Jah, nad mõistsid, et nende hirm on irratsionaalne – et nad ei peaks kartma –, kuid nad ei saanud hirmust jagu. Ma jõudsin järeldusele, et ravi ei kaota nende hirme, vaid veenab neid tegelema asjadega, milleks neil pole mingit kalduvust. Oli kindel, et ma ei kõrvaldanud nende hirmu allikat. Ja nii jäid nende kannatused alles.

Nagu sa juba tead, ei nõua MVR pikka rida ebamugavaid raviseansse, milleks kulub kuid. Samuti pole vaja kasutada nõelu ja keerukaid instrumente. Kuid see nõuab olulist nihet lähenemises psüühikahäiretele, nende põhjustele ja ravile. Nagu teisedki vaimse tervise professionaalid, nii olin ka mina õppinud pidama negatiivsete emotsioonide peamiseks allikaks minevikukogemusi, erinevaid tunnetuslikke faktoreid, kehakeemiat, närvisüsteemi ja aju ennast. Kuid selles peatükis saad sa teada, et see pole sugugi nii.

MVR-i areng Lapsena kannatasin ma ka ise foobiate all. Mäletan selgelt, kui jube oli minna läbi tunneli või vaadata kõrghoone aknast välja. Isegi noorukieas, kui teadsin, et need hirmud on irratsionaalsed, ei saanud ma oma foobiaid selle arusaama abil kontrolli alla.

Aastaid hiljem, psühholoogiatudengina, ajasin ma oma rühmakaaslased mõnikord lausa hulluks: kui nemad tahtsid laupäeva õhtul meelt lahutada, soovisin mina arutleda ja vaielda nädala jooksul õpitu üle. Ma teadsin kuidagi, et psüühiliste kannatuste kaotamiseks on rohkem võimalusi, kui meile õpetati. Kogu oma karjääri jooksul olen jätkuvalt olnud uudishimulik, otsinud alati vastuseid. Mul on meeles Albert Einsteini vastus küsimusele, kuidas ta tegi oma tähelepanuväärsed loodusteaduslikud avastused. Ma ei mõelnud peaaegu terve elu mitte millelegi muule,” vastas tema. Minuga oli sama psühholoogia vallas. Ma tahtsin innukalt õppida kõike, mida vaid sain, uurida uusi ideid ja teooriaid psüühikahäirete päritolu ja ravi kohta. Miski ei huvitanud mind rohkem.

Kuid ma pole pidanud end seotuks ühegi psühholoogia- ega naaberteadusalade koolkonnaga, ka praegu mitte.

Aastate jooksul, juhindudes esimesest positiivsest kogemusest oma patsiendi Maryga (vt 1. peatükk), keskendusin oma uurimistöös erinevatele suundadele, mis minu arvates võisid selgitada, mis toimus mitte ainult Mary, vaid ka tuhandete järgmiste patsientidega. Kui mõtteväljaravi hakkas kuju võtma, toetusin paljudele teadusvaldkondadele. MVR-i on mõjutanud tegelikult kvantfüüsika, bioloogia, nõelravi, idamaised arusaamad

meele ja keha loomupärasest energiaringest ja ka kliiniline psühholoogia. Ma pole nõelravi õppinud, kuid olen seda meetodit iseseisvalt uurinud. Ma olen sageli öelnud, et kui oleksin kõiki neid valdkondi mingitel kursustel tundma õppinud, siis poleks ma tõenäoliselt oma avastusteni jõudnud, sestap läksin sellele seiklusele vastu üksi, astudes mööda oma rada, kuhu see ka ei viinud. Seda võib nimetada teadmatuse jõuks.

RAKENDUSLIK KINESIOLOOGIA Minu psühhiaatrist kolleeg dr Harvey Ross tutvustas mulle lihaste testimise meetodit, mille oli välja töötanud kiropraktik dr George Goodheart. Goodheart nimetas seda teadusala rakenduslikuks kinesioloogiaks.

Testi ajal palus Harvey mul tõsta vasaku käe horisontaalselt küljele ja püüdis seda siis alla suruda. Ma suutsin edukalt survele vastu panna, hoolimata sellest, et ta rakendas küllaltki suurt jõudu. Seejärel palus ta mul mõelda millelegi, mis mind endast välja viib. Keskendusin kujutluspildile, et mu kodu on tulekahjus hävinud. Samal ajal püüdis Harvey taas mu kätt alla suruda, rakendades sama suurt jõudu nagu varemgi. Seekord, kui mu meeli valdasid negatiivsed mõtted, ei suutnud ma kätt üleval hoida. Tundsin end jõuetuna. Sel hetkel taipasin, et see oli parim näide meele ja keha vastastikmõjust, mida eales olin näinud ja kogenud!

Peagi hakkasin mõtlema küsimusele: kui oleks mingi võimalus probleemile keskendumise ajal jõudu säilitada, kas see võiks siis tähendada, et probleem kaotab oma jõu?

NÕELRAVI Nõelravi mõjutab keha energiaringet. See iidne (vähemalt viis tuhat aastat vana) tervendamissüsteem põhineb eeldusel, et energiavoolu stimuleerides on võimalik aktiveerida keha enda tervendav energiavõrgustik. Kuigi mõtteväljaravi on palju võimsam kui nõelravi, andes etteennustatavaid ja koheseid tulemusi, kasutab see sama energiaringet – koputatakse samadele kehapunktidele, kuhu torgatakse nõelad. Koputades teatud punktidele kindlas järjekorras, saab psüühilisi probleeme kõrvaldada. Ma selgitan lühidalt, MVR-i ja nõelravi peamine erinevus on see, et minu meetodi puhul kuulub ravi juurde ka tehnika, mida ma nimetan m tete häälestamiseks.

Koos teiste sellele meetodile eriomaste elementidega võib MVR esile kutsuda palju jõulisema tervenemise kui nõelravi.

NEUROLINGVISTILINE PROGRAMMEERIMINE Uurimistööd neurolingvistilise programmeerimise (NLP) vallas on näidanud, et teatud silmaliigutused võivad mõjutada ligipääsu mälestustele, samuti vähendada stressi ja soodustada lõdvestumist. Kõik inimese kogemused on NLP teoreetikute järgi kodeeritud süsteemidesse, mis vastavad tajusüsteemidele (visuaalne, auditiivne, kinesteetiline), mille kaudu inimene suhestub maailmaga. Olles osaliselt mõjutatud NLP tõekspidamistest silmade liigutamise kohta, olen MVR-i algoritmide ehk retseptide” väljatöötamisel kaasanud ka mõned silmaliigutused, mis muudavad MVR-i toime tõhusamaks.

TEISED UURIMISVALDKONNAD Minu tutvus muude teadusvaldkondadega on mõtteväljaravi arengusse samuti oma panuse andnud. Kui olin tunnistajaks MVR-i kasutavate patsientide hämmastavale paranemisele, suunasid nende tohutud hüpped” mind uurima näiteks kvantteooriat, et leida võimalikke selgitusi sellistele märkimisväärsetele muutustele. David Bohmi suguste kvantteoreetikute kirjutised aitasid mul mõista, miks MVR suutis paljudel patsientidel esile kutsuda nii olulisi muutusi. Samuti äratas minu huvi uurimus ajupoolkerade erinevustest, kus väideti, et ümin võimaldab ligipääsu paremale ajupoolkerale.

Kokkuvõttes on kõigis neis valdkondades tehtud uuringud olnud mulle toeks ja aidanud kaasa minu enda avastustele, viies välja MVR-i peenhäälestuseni.

Mõtteväljaravi ei sarnane ühegi teise psühholoogilise ravimeetodiga ei aluselt, millele ta toetub, ega ka tulemustelt. Winston Churchill on öelnud: Inimesed komistavad sageli tõe otsa, kuid enamik neist tõuseb ja jätkab teed, nagu poleks midagi juhtunud.” Kui minu teele sattusid psüühiliste kannatuste põhjused ja ravi, siis võtsin ma need õnneks oma südameasjaks. Tulemuseks on mõtteväljaravi.

Süüvigem nüüd mõtteväljaravi ja seda toetava teaduse üksikasjadesse.

Mõtteväljaravi Einstein näitas, et kõik on energia (E = mc ); mõtteväljaravi põhineb eeldusel, et ka mõte on energia. Pole üllatav, et ajus tekkinud energiat võib näha ja mõõta selliste keerukate seadmetega nagu elektroentsefalograaf (EEG). Kujutle, et see mõtteenergia on seotud väljaga – see pole vahetult vaadeldav, kuid on sama tõeline nagu magnetväli või gravitatsiooniväli. Isegi kui sa magnetvälja või gravitatsioonivälja ei näe, võid välja mõju kogeda; sama on mõtteväljaga.

Sõnaraamat ütleb välja kohta: „Inimese käitumise põhjuslikeks teguriteks olevate jõudude kompleks.”

Mõtteväli on MVR-i põhimõiste. See mittemateriaalne „struktuur” või „konstruktsioon” võib sisaldada suurt hulka informatsiooni, kuid psüühilisi kannatusi ravides keskendume informatsioonile, mis tekitab sinu negatiivseid emotsioone. Kui sa kardad madusid, piinled purunenud abielu tõttu või oled depressioonis töökoha kaotuse pärast – nende kannatuste põhjus on mõtteväljas. Kuna selle meetodi puhul on õnnestumiseks väga oluline, millele sa ravi ajal mõtled, võtsin kasutusele sõna „mõtteväli”, et näidata, kust võib seda olulist infot leida.

Pea meeles, et mõttevälja ei saa vahetult jälgida – ja seega ka muret, valu või hirmu, mida sa tunned. Kuid see ei muuda neid vähem reaalseks. Minevikus ei suutnud füüsikud näha elektrone, kuid nad tõestasid nende olemasolu kaudselt.

Mõned teadlased lähenevad psüühilisele kannatusele minust erineval viisil. Nad väidavad, et peamine negatiivseid emotsioone tekitav informatsioon asub ajus ja et nende emotsioonide keskmeks on aju mandelkeha, mida ei saa muuta. Kui see teooria kehtib, siis pesitsevad valulikud elukogemused ajus jäädavalt; me saame parimal juhul tähelepanu neilt kõrvale juhtida või kasutada ravimeid nende põhjustatud valu vaigistamiseks. Kuid me ei saa neist lahti, enne kui tulevikukirurgia või tulevikuravimid seda võimaldavad.

Minu enda uurimistöö – mida toetasid MVR-i tulemused – seab selle teooria kahtluse alla. Kui see vastaks tõele, siis ei saaks MVR nii kiiresti emotsionaalset segadust välja juurida. Briti bioloog Rupert Sheldrake on kirjutanud: „Mälestus asub ajus samavõrd kui telestuudiost tulev pilt televiisoris.” Tõendusmaterjalid näitavad meile, et negatiivsete emotsioonide puhul pole tegemist „riistvara”, vaid „tarkvaraga”. Ja seda tarkvara saab kiiresti muuta, sest tema inertsmass on väga väike.

Probleemi põhjus Mis on emotsionaalse kannatuse põhjuseks, kui lähtuda mõttevälja kontseptsioonist? Mina nimetan seda hälbeks mõtteväljas. Nagu sa võib-olla tead, viitab termin „hälve” füüsikas ja astronoomias mingile erinevusele või kõrvalekaldele normist, mis eeldab juhuslikkust. Kuid mõtteväljaravis on hälve harva juhuslik; see on ainulaadne entiteet, mis sisaldab väga erilist tüüpi aktiivset informatsiooni (mõiste kvantfüüsikast) – mõttevälja peent, kuid selgelt eristatavat aspekti –, mis vallandab negatiivsed emotsioonid. Psüühiline segadus näiteks ei teki traumast või armastatu kaotusest. Need kogemused tekitavad hälbe ja hälve kutsub esile, suunab ja kontrollib kõiki olulisi muutusi kehas – mõjutades keemilisi aineid, hormoone, närviteid, tunnetust ja aju aktiivsust –, mille tulemuseks on konkreetse negatiivse emotsiooni, näiteks hirmu, viha või depressiooni kogemine. Kui sa muretsed, kui sind vaevab liigsöömine või kui sa oled ärevuses, on mõtteväljas hälve. Hälve hoiab endas informatsiooni, mis juhib neid ja k iki teisi negatiivseid või häirivaid emotsioone.

Kuigi ma olin teadlik selle emotsionaalset segadust tekitava entiteedi olemasolust mõtteväljas, ei teadnud ma aastaid, kuidas seda nimetada. Ma otsisin nime, mis sobiks olemasolevate teadmistega, kuid mida poleks uue informatsiooni lisandumisel vaja muuta. Siis tuli mulle pähe sõna „hälve” ja ma lõin lahti sõnaraamatu, et vaadata, mida see tähendab. Üks sõnaraamatus antud definitsioonidest äratas minus erilist huvi. See defineeris hälvet kui „üht vaimse rahutuse põhjust”. Säärast selgitust lugedes teadsin, et olin leidnud täiusliku sõna kirjeldamaks seda entiteeti mõtteväljas. Ma parandasin seda definitsiooni vaid natuke, muutes selle „vaimse rahutuse põhjuseks”.

Hälve on analoogne raku mõistega bioloogias ja aatomi mõistega keemias. See on kõiki häirivaid emotsioone põhjustav algühik. Pea meeles, et kui emotsionaalse segaduse põhjustaks sündmus ise – armastatu kaotus näiteks –, siis ei saaks sa tormi vaigistamiseks kuigi palju teha; lõppude lõpuks pole toimunud sündmust võimalik muuta. Õnneks, tänu mõtteravile on v imalik hälvet kaotada.

Ligipääs keha energiale Ma mainisin juba keha energiaringe osa MVR-is. See programm tugineb ida traditsioonile ja selle

arusaamadele energia olemasolust ning tähendusest kehas. Vaatleme seda õpetust veidi lähemalt.

Hiinlased kasutavad eluenergia kirjeldamiseks terminit i. Kui selle energia vool on tõkestunud või tasakaalust väljas, siis võib see Hiina traditsiooni järgi esile kutsuda füüsilisi haigusi. Nagu nõelraviarstid on välja arendanud viisid valu kõrvaldamiseks ja füüsilise tervise parandamiseks, mõjutades energiavoolu kogu keha läbivas niinimetatud energiakanalite võrgustikus, nii olen mina tõestanud, et neile energiakanalitele ligi pääsedes on võimalik ravida emotsionaalseid kannatusi.

Lääne teadlased, kes on lähenenud nendele iidsetele teadmistele teaduslike meetoditega, ei eita keha energiaringe olemasolu. 1940. aastatel püstitas Harold Saxon Burr Yale’i ülikoolist hüpoteesi, et sisemine energiaringe on inimeste ja kõigi elusolendite võtmeks. Ortopeed ja kirurg Robert O. Becker, M D, kasutas elektromagnetilist energiavälja, et stimuleerida murtud luude paranemist loomulikul teel, ning leidis, et elektromagnetvälja saab kasutada konnade amputeeritud jäsemete taastumise soodustamiseks.

Mõned eriti huvipakkuvad uuringud viis läbi dr Björn Nordenström, tuntud Rootsi teadlane ja radioloog, Nobeli komitee endine president. Tema kaks aastakümmet kestnud uurimistöö dokumenteeris elektrilise vooluringi olemasolu kehas. Nordenströmi huvi selle valdkonna vastu tärkas, kui ta vaatles halo halvaloomulise kopsukasvaja ümber ja hakkas otsima sellele nähtusele selgitust. Ta tuvastas kehas ringleva energia, mis tema arvates oli füüsilise heaolu seisukohalt sama oluline nagu vereringe. Ta näitas, et elektrilise vooluringe kandjaks on rakkudevaheline ruum ja veresooned, ning uskus, et inimese energiaringe häiretel võib olla oma osa raskete haiguste, näiteks vähi tekkimisel. Ta võttis ette novaatorliku uurimistöö, mille käigus metastaatilise vähiga patsiente, kelle seisundit peeti surmaga lõppevaks, raviti elektrivooluga – ja seda paljutõotavate tulemustega.

Prantsuse biokeemik Jacques Hauton kirjutas, et Nordenstromi avastused viisid ta järelduseni, et elektriringe „pole mitte üksnes sama keerukas kui vereringe, vaid... osaleb ka kogu füsioloogilises elutegevuses.”

1995. aastal tõestas Pierre de Vernejoul kindla tõendusmaterjali abil energiakanalite võrgustiku olemasolu.

Koos teadlaste grupiga süstis ta kahjutut radioaktiivset ainet techneetium 99m vabatahtlike kätesse ja jalgadesse kohtades, mida kasutati nõelravipunktidena energiakanalitel. Seejärel jälgiti gammakaameraga aine liikumist organismis. Teadlased avastasid, et radioaktiivne isotoop liikus mööda energiakanaleid, mille hiinlased olid kindlaks teinud juba tuhandeid aastaid tagasi. Kui sama ainet süstiti suvalisse kohta kehas, ei liikunud see mööda konkreetseid kanaleid. Kokkuvõtteks: energiakanalite süsteem on tegelikult olemasolev, selgelt määratletud võrgustik – seesama, mida hiinlased on kasutanud juba aastatuhandeid.

Nagu sa teada saad, on mõtteravi võtmeks algoritmid: sa koputad energiakanalitel punktidele, mis on valitud konkreetse emotsionaalse (või füüsilise) häire raviks ja seatud kindlasse järjestusse nagu koodluku iffer. Kui järjestus ei ole õige või punktid pole sobivad, siis lukk ei avane, kuid kui kõik on õige, leiab aset kiire ja tavaliselt kestev tervenemine. „Retsepti” iga probleemi jaoks on eelnevalt kontrollitud sadadel ja mõnel juhul tuhandetel inimestel ning see on algoritmina nüüdseks laialdast tunnustust leidnud. Igaüks võib saavutada oma patsientide juures etteennustatavaid tulemusi.

Tervendamine algoritmidega Kui oled kasutanud oma emotsionaalsete probleemide ravimiseks traditsioonilist psühhoteraapiat, võib tervendava algoritmi mõiste osutuda sulle raskesti arusaadavaks. Paljude minu patsientidega oli algul nii – kuni nad ise algoritme proovisid. Iga algoritmi võtmeks on koputamine konkreetsetele punktidele kehal, mis on valitud kaheteistkümne tähtsama energiakanalitel paikneva punkti hulgast. Pea meeles, et see lühike retsept on iga emotsionaalse häire puhul erinev – st foobiate jaoks on oma kindel koputuste järjestus, „armuvalu” jaoks oma jne. Selles mõttes on iga algoritm justkui rätsepatööna õmmeldud, mitte poeriiulilt ostetud ülikond; iga algoritm on mõeldud konkreetse psüühikahäire raviks. MVR-i eriomasus avab alati ukse tervenemisele. Tervendav energia on kehas olemas, oodates, et õige algoritm selle valla päästaks ja seda stimuleeriks, andes tulemuseks täieliku tervenemise.

Pea meeles, et neid eriomaseid retsepte pole loodud vaistlikult ega katse-eksituse meetodil. Nad kasvasid välja teadusliku tõendusmaterjali tähelepanelikust hindamisest minu ja teiste teadlaste poolt. Viimastel aastatel on neid oluliselt täiustatud keeruka protseduuri, kausaaldiagnostika abil, mis on muutunud MVR-i osaks ja millest ma räägin pikemalt edaspidi. See on meetod, mille abil me saame täpselt määrata „koodi” konkreetse psüühikahäire raviks. Pea meeles, et iga algoritmi – tegelikult iga osa igast algoritmist – on testitud, enne kui see lisati tervendamistehnikale. Vahel tundsin end Thomas Edisonina, kes katsetas paljude erinevate hõõgniitidega, enne kui leidis selle ühe, mis töötas. MVR-is on viimaseks kohtunikuks olnud tegelik edu – kas patsiendil hakkab parem. Ja viimaks tervenevad peaaegu kõik.

Mõttevälja häälestamine Sa avastad, et MVR-i toimimiseks on vaja veel midagi peale õige algoritmi. Sama oluliseks ravi osaks on mõttevälja häälestamine” – mõtlemine oma emotsionaalsele probleemile ravi ajal. Pea meeles, sinu sihtmärk on hälve ja kuna see asub sinu mõtteväljas, siis pead sa talle ligi pääsema, mõeldes psüühikahäirele.

Mõttevälja häälestamiseks ei pea sa keskenduma. See protsess hõlmab lihtsalt tahtlikku mõtlemist probleemist, mis sulle nii palju kannatusi valmistab. Algoritmi kasutades pead suunama oma tähelepanu inimesele, sündmusele, olukorrale või millele iganes, mis on seotud sinu emotsionaalse häirega, kuid see ei nõua erilist pingutust.

Mõttevälja häälestamine võib sind tõenäoliselt endast välja viia. Kui sa oled näiteks leinas lähedase sõbra surma pärast või kangestud hirmust koerte ees, siis tähelepanu suunamine sellele probleemile või olukorrale teeb sind mõistagi kurvaks, kartlikuks, ärritunuks või murelikuks. Kui see on nii, siis aktiveerub sinu füsioloogia – vallanduvad emotsioonidega seotud keemilised ained. Need ebameeldivad tunded ja kogemused võivad olla küllalt tugevad, et panna sind kahtlema (ehkki lühiajaliselt), kas asi on ikka seda väärt. Pea seda väikeseks kasutoovaks ohverduseks”. Lisaks viitab seda laadi psüühiline ja füsioloogiline reaktsioon, et mõtteväljas on üks või mitu kõrvaldamist vajavat tugevat hälvet. Kui tunned mõttevälja häälestamisel ja algoritmi rakendamisel mõne minuti vältel segadust ja ärritust, on tasuks emotsionaalse probleemi kadumine mõne minutiga. Ravi ei oleks tõhus, kui sa ei mõtleks kannatusi tekitavale probleemile. Sa ei saa mõttevälja tervendada, kui see pole häälestatud.

Kahtlemata erineb see raviviis kõigist teistest, mida sa tead. Kui sa saad näiteks nõelravi, ei nõuta selle juures mõtete häälestamist”. Seda ei nõua ka tavaarstid ega kiropraktikud. Nendele ei ole oluline, millele sa mõtled, kui oled parajasti nende hoole all. Sinu hambaarst ei palu sul keskenduda purihambale, kui ta seda plombeerib; sinu hambad ei reageeri ravile sinu mõtetest olenevalt. Niisugustel juhtudel on see, millele sa mõtled, ebaoluline. Ma olen mõnikord ärgitanud skeptikuid oma seisukohta proovile panema ja lasknud patsientidel kasutada algoritme mõttevälja häälestamata – ning seejärel korranud protseduuri mõttevälja häälestamisega. Milline erinevus!

Kui häälestad mõttevälja ja samal ajal stimuleerid vastavaid energiakanaleid, võid negatiivse emotsiooni kõrvaldada, kaotades hälbe, mis on psüühikahäire põhjuseks – ja seda vaid mõne minutiga. Kõrgusekartus, mis on sind võib-olla aastakümneid vaevanud... lein aastaid tagasi surnud isa või ema pärast... kogu see emotsionaalne kaos kaob, tavaliselt alatiseks.

Pärast edukat MVR-i märkad, et su kannatused on kadunud. Mõned inimesed arvavad ekslikult, et see on nii sellepärast, et nad ei mõtle enam probleemile. See on tüüpiline reaktsioon, kuid sa peaksid teadma, et pole võimalik öelda: Ma ei mõtle sellele probleemile,” kui tegelikult sellele ei mõtle. Pärast MVR-i ei kannata sa enam sellele probleemile mõtlemise pärast, sest probleem on kadunud.

Hälbeid on võimalik eraldada Üks huvitavamaid aspekte selles protsessis on, et hälvet on võimalik e aldada. Kasutan seda terminit sellepärast, et algoritm kaotab hälbe probleemses mõttevälja osas, kuid ei mõjuta mõttevälja mitte mingil muul moel. Kui sa oleksid näiteks sattunud liiklusõnnetusse, milles sinu armsam sai tõsiselt kannatada, siis suudaksid sa avariid detailselt meenutada. Kõik sügavad elukogemused oleksid samuti alles, kuid tänu MVR-ile ei tekitaks emotsionaalsed laengud sulle kahju. Need ei kutsuks esile piinavaid, kurnavaid kannatusi. Kui segadust tekitavad emotsioonid on kõrvaldatud, võivad detailid sündmusele mõeldes muutuda isegi selgemaks. Ebamugavustunne ja valu puuduvad.

Autoavarii ise ei põhjusta emotsionaalset tormi, seda teeb hälve. Õnneks eraldub hälve automaatselt ülejäänud mõtteväljast ja see on võimalik kõrvaldada. Kõik muu mõtteväljas jääb täpselt nii, nagu oli. Kui mõtled pärast ravi sündmusele, mis vaid mõne minuti eest vallandas emotsionaalse tormi, siis enam sellist emotsionaalset reaktsiooni ei teki. Kui nägid seoses selle emotsionaalse probleemiga õudusunenägusid, siis kaovad ka need. Kui hälve on kõrvaldatud, kaovad kõik psüühilise segadusega seotud jääknähud.

Muidugi räägib enamik traditsioonilisi psühhoterapeute sulle, et kui sa oled näiteks kaotanud oma armsama, pead läbi tegema pikaajalise leinaprotsessi. Nad võivad öelda, et lein on vajalik, isegi soovitav. Kuid mina olen alati arvanud, et see on mõistuspärastamine. Nad lihtsalt ei tea, kuidas valust vabaneda, ja siis ütlevadki patsiendile: Valu, mida sa tunned, on normaalne ja tervendav.” Üks perearst, kes leinas oma armastatu surma pärast, ütles: Kõige kaastundlikum soovitus, mille ma sain oma sõpradelt ja kolleegidelt, kes ei olnud MVR-iga tuttavad, oli minna oma valu sisse ja tunnetada seda, see pidi kestma umbes aasta. Aga selgus, et selleks ei kulu aastat. Tegelikult kulub selleks vaid mõni minut.”

Kui inimesed tahavad kannatada, siis on see nende valik. Kuid ma võin aidata neil kõrvaldada negatiivsed

emotsioonid alatiseks! Üks minu esimesi patsiente oli naine nimega Julia. Ta ligines neljakümnendale eluaastale ja tal oli diagnoositud vähk. Loomulikult oli see sünge väljavaade talle endale ja laastav hoop ta perekonnale. Ta sõitis oma kodust Chicagost Californiasse, et kuulda teise arsti arvamust, kuid see polnud sugugi julgustavam kui esialgne prognoos – tal oli jäänud elada umbes aasta.

Julia arst soovitas naisel pöörduda minu poole, sest lootis, et ma suudan aidata tal selle emotsionaalse krahhiga toime tulla. Suure osa oma ärkvelolekuajast nuttis Julia kontrollimatult. Päeva jooksul esines tal mitu paanikahoogu. Julia reaktsioon ebakindlale tulevikule oli täiesti mõistetav ja isegi kohane. Ma ei pidanud tema probleemi psüühiliseks – kes siis ei reageeriks sarnasele olukorrale hirmu ja murega? Tema ravi oli seega täiesti erinev sellise patsiendi ravist, kes tuleb minu juurde näiteks ämblike kartuse pärast, mis on kohatu reaktsioon süütule loomakesele. Ometi hoidis emotsionaalne hävitustöö Juliat hüsteeria äärel, nii et ta ei suutnud ei tegutseda ega nautida järelejäänud aega koos abikaasa ja väikeste lastega.

Kasutasin Julia puhul mõtteväljaravi. Polnud mingit vajadust lasta tal mõttevälja häälestada, ta ei suutnud nagunii millestki muust mõelda. Ma palusin tal keskenduda kohutavale haigusele, mis tema elu ohustas. Siis sooritas ta minu juhatusel raviprotseduuri.

Julia lausus, et juba mõne minuti pärast tundis ta end hoopis teise inimesena. Mõtteväljaravi ei mõjutanud vähki. Kuid kui ma palusin tal pärast ravi mõelda haigusele ja sellele, kuidas haigus võib tema elu enneaegselt lõpetada, ei läinud ta endast välja. Ta rääkis haigusest asjalikult, vabana tunnetest, mis alles mõne minuti eest olid teda vallanud. Veenmaks iseennast, et ma pole lihtsalt Julia tähelepanu haigusest kõrvale juhtinud, palusin tal rääkida, millised tunded on tal seoses tema elu ähvardavate asjaoludega. Noh,” vastas ta, see kõik ei meeldi mulle mitte sugugi, see on selge. Kuid näib, et minu ärevus ja hirm on kadunud. Praegu tunnen ma end sellele kohutavale diagnoosile silma vaadates üllatavalt tugevana.” Peaaegu hetkega oli tema suhtumine ellu tunduvalt muutunud. Muidugi oleks ta eelistanud teistsugust olukorda. Kuid teda vallanud emotsionaalset ängi polnud enam.

Mis Juliaga toimus? Nüüd peaksid sa juba ise vastust teadma. MVR-i abiga oli hälve kahjustatud mõtteväljast kõrvaldatud; tugevad emotsioonid, mis olid Julia halvanud, olid kadunud.

Mõtle järgmisele tõigale: kui mõtteväli on enne ravi häälestatud, tekitab see tohutuid kannatusi, kuid pärast ravi seesama häälestatud mõtteväli patsiendil enam endast väljaminekut ei põhjusta. Ma võtan seda kui selget tõendit, et ravi tulemusel on mõtteväljas midagi muutunud. Nüüd oleme tänu s dame löögisageduse muutuvuse mõõtmise tehnoloogiale (sellest räägin kolmandas peatükis) võimelised täpselt mõõtma muutusi, mis MVR-i tulemusel autonoomses närvisüsteemis toimuvad. Aset leiavad reaalsed, tõendatavad füsioloogilised ja emotsionaalsed muutused. Me tegeleme ravi ajal inimese häirete peamise põhjuse, hälbega, ja kõrvaldame või eemaldame selle. Kannatustest ei jää jälgegi. See on ennustatav protsess, nii toimub iga patsiendiga.

Kui ma jälgisin Julia sarnaseid patsiente, mõnda mitme aasta vältel, siis oli iseloomulik, et edukad ravitulemused jäid kestma. Muremõtted kaotasid täielikult võime vallandada psüühilist tormi. Isegi kui sa püüad emotsionaalset segadust taastada, ei suuda sa seda.

Pea meeles, et MVR ei muuda sündmust, mis sinu kannatused põhjustas. Näiteks ei too see tagasi abikaasat, kes su maha jättis, ega tee nii, et kõik on jälle hästi. Või kui sa oled kaotanud lapse, siis pead selle tegelikkusega elama kogu ülejäänud elu, seda tragöödiat pole võimalik kustutada. Kuid MVR kõrvaldab valu ja kannatuse, mis seoses selle sündmusega on kestnud nii kaua. See võimaldab sul hakata taas oma elu juhtima ja isegi nautima.

MVR-i jõud Kas mõtteväljaravi mõjub tõepoolest ka sinu puhul? Õige varsti saad sa seda teada. Nagu märkisin esimeses peatükis, toimivad algoritmid järjekindlalt 75–80% inimeste puhul – see protsent on palju kordi suurem kui traditsioonilises psühhoteraapias. Üks MVR-i kõige hämmastavamaid iseloomulikke jooni on, et tulemused saavutatakse väga kiiresti, sa tead peaaegu kohe, kas ravi oli edukas.

Aastate jooksul on kiirus, millega see ravimeetod mõjub, andnud mulle suurepäraseid võimalusi ravi täiustamiseks. Kui töötasin traditsioonilise psühhoterapeudina, tegelesin nagu teisedki arstid millegagi, mis meenutas noolemängu, kus ma viskasin nooli märklaua suunas, kuid ei näinud kunagi, mida nad tabasid. Pole ime, et traditsioonilistel psühhoterapeutidel on raske kedagi aidata. MVR-i puhul tean kohe, kas tabasin märki.

Kui ma pole tabanud kümnesse, olen saanud teha korrektuure ja täiendusi, mis on aja jooksul tõstnud MVR-i edukuse protsendi enneolematult kõrgele.

Täna on mõtteväljaravi tulemuslik igas vanuses, igast ühiskonnakihist ja kultuurist pärit inimeste puhul isegi kõige tõsisemate probleemide korral (see on olnud edukas ka koerte, kasside ja hobuste juures!). Üks mu patsient – nimetagem teda Lindaks – oli läbi elanud ühe kõige kohutavamatest traumadest, mida on võimalik ette

kujutada. Neli jõuguliiget, kes olid Linda korterisse sisse murdnud, vägistasid naist korduvalt ja väga jõhkralt ning hoidsid terve nädala vangis, kasutades teda kordamööda seksuaalselt ära. Kui ta minu juurde tuli, painas juhtunu teda ikka veel ja ta kannatas pidevalt selle kohutava sündmuse tõttu, kuigi sellest oli möödas juba kümme aastat.

Kogu selle aja polnud ta suutnud ühegi mehega kohtama minna ega isegi jääda meesterahvaga kahekesi. Ta oli lahutatud, tema poeg oli vägistamise ajal nelja-aastane. Linda ütles, et kõige hullem sellel kohutaval nädalal oli see, et laps viibis vägistamise ajal samas korteris ja sissetungijad ähvardasid korduvalt tappa nii tema kui ka hirmunud poisi.

Linda reaktsioon juhtunule oli täiesti õige. Keda ei traumeeriks nii kohutav kogemus? See oli tõsieluline sündmus, mitte irratsionaalne hirm. Kas teda on võimalik aidata, et ta saaks oma kohutavatest emotsionaalsetest kannatustest üle? Kas ta suudab taas elada normaalset elu? Enamik vaimse tervise asjatundjaid vastaksid neile küsimustele eitavalt, olles kindlad, et see trauma jääb naist alatiseks vaevama. Ma teadsin, et Linda juhtum paneb mõtteväljaravi tõsiselt proovile.

Nagu enamik MVR-i seansse, kestis ka Linda seanss umbes viis minutit. Ja nagu oligi oodata, näis naine kohest kergendust tundvat. Tema kannatuste tase langes kümnelt ühele (skaalal ühest kümneni). Kuigi vägistamise kohutavat tegelikkust ei olnud võimalik kustutada, olid kõik Linda emotsionaalse tormi jäljed kadunud. Ma jälgisin teda veel kaks aastat. Häireid ei esinenud enam. Painajad olid alatiseks kadunud. Ja muide, pärast tema poja ravimist oli ka poiss ilmselgelt emotsionaalsetest kannatustest vaba.

Oled sa skeptik?

Paljudele inimestele, eriti neile, kes on õppinud traditsioonilist psühholoogiat, tundub mõtteväljaravi parimal juhul veidrana. Oma tausta ja hariduse tõttu ei suuda nad uskuda, et MVR võiks toimida. Nende arvates ei ole see mõistlik viis emotsionaalsetele probleemidele lähenemiseks. Kui nad aga on kord tulemusi näinud (ja mõned neist ise kogenud), tekib huvi. Isegi skeptikutel on raske eitada fakti, et see on praegu olemasolevatest ravimeetoditest kõige võimsam ja tulemuslikum.

Kui kirjeldan mõtteväljaravi oma praktikantidele, räägin sageli, et mõtteväljaravi väljatöötamisel uurisin eelkõige loodust – ja MVR avaldas end mulle. Ma avastasin emotsioonide kontrolli süsteemi, mis on tihedalt seotud energiakanalitega ja mille loodus ise on loonud uuenemiseks ja tervenemiseks. MVR mõjub, olgu tegemist viha, ärevuse, depressiooni, armukadeduse või muu negatiivse emotsiooniga. Energiakanalite võrgustiku aktiveerimisel õigete koodidega võib hälbe mõtteväljas kaotada, kõrvaldades psüühikahäire süvatasandil.

Tähelepanuväärne on, et kui sa oled praegu veel veidi skeptiline või isegi kahtled, kas selles raamatus esitatud meetod tõepoolest aitab, võib MVR ikkagi toimida ka sinu puhul. Et ravi annaks tulemusi, ei pea sul olema usku ravi edukusse. Pole vaja ei mõista ega aktsepteerida õpetust, millel see põhineb. See mõjub samamoodi nagu tõhus antibiootikum, ükskõik kas sa usud seda või mitte.

Psühholoog Gale L. Joslin, Ph D, jutustas loo, kuidas lonkis kord koos sõbraga Los Angeleses Venice Beach’i laudteel ning kirjeldas kaaslasele oma ärevust psühhofarmakoloogia eksami pärast, mis neil mõlemal järgmisel päeval ees seisis. Selle jalutuskäigu ajal rääkis sõber Gale’ile ravitehnikast, mida oli just õppinud – mõtteväljaravist – ja mis võis aidata ärevuse ja ka paljude teiste psüühikahäirete puhul. Ta tegi Gale’ile ettepaneku seda proovida.

Gale oli nõus ja hetk hiljem juhendas sõber teda, kuidas MVR-i algoritmi kasutada. Ta laskis Gale’il koputada punktidele kulmude juures, silma all, kaenla all ja rinnal ning kasutada ka teisi ravi elemente (sealhulgas numbrite lugemist ja ümisemist). Gale ütles hiljem: Ma olin kindel, et mu sõber on hull! Aga kuna ta oli minu parim sõber, siis pidasin seda naljaks ja tegin, nagu ta palus.”

Gale märkas üsna kiiresti, et toimub midagi tähelepanuväärset. Enne ravi algust hindas ta oma ärevust subjektiivsete stressiühikute skaalal kümne vääriliseks – see tähendas, et enam hullem olla ei saanud. Kuid pärast ravi oli ärevus kadunud. Gale püüdis ärevustunnet tagasi kutsuda, kuid ei suutnud. See oli läinud.

Järgmisel päeval sooritas Gale eksami, kusjuures ärevusest polnud jälgegi. Kolmetunnise eksami sooritamiseks kulus tal üks tund ja ta sai väga hea punktisumma. Nüüd on ta diplomeeritud psühhofarmakoloog ja juhtiv MVR-i praktiseerija. Gale kirjutas oma kahekümneaastase kogemuse põhjal: Efektiivsuse poolest pole ma eales näinud midagi MVR-i sarnast. Juhtumitele, mille ravi oleks varem kestnud kuid või aastaid, kulub nüüd enamasti üks või kaks seanssi.”

Aastatega olen leidnud, et parim viis skeptitsismi hajutamiseks on ravida inimesi MVR-i algoritmidega avalikkuse ees, sealjuures ka telesaadetes. Ma selgitasin teleprodutsentidele, et ei taha nende saadetes MVR-ist üksnes rääkida, sest vaatajatele on palju kasulikum näha selle tehnika rakendamist vabatahtlikel – mida tõsisem ja pikaajalisem psüühikahäire, seda parem. Ühes telesaates, mis salvestati Bonaventure’i hotellis Los Angeleses, ravisin MVR-i abil kolme inimest, kes kartsid kõrgust ja kellel oli klaustrofoobia. Seejärel sõitsid need

vabatahtlikud ilma vähimagi ärevusemärgita hotelli välisseinal paikneva klaasseintega liftiga, mis oleks enne akrofoobia ja klaustrofoobia ravimist nende jaoks tõeline õudus olnud.

Ma olen telestuudios ravinud inimesi, kes kartsid muuhulgas madusid, nõelu, ämblikke, rotte ja redeleid. Kui osalesin Regis Philbini hommikuses saates, kus rääkisime ühest minu varem kirjutatud raamatust, ütles Regis: Test on järgmine: selle mehe ravimeetod kas mõjub või ei mõju. Me saame harva võimaluse panna need autorid proovile, kes oma raamatutega siia tulevad.” Muidugi oli olemas võimalus, et ma otsesaates läbi kukun. Kuid üldiselt oli minu ravi edukuse protsent telesaadetes 90, mis aitas hajutada paljude skeptitsismi.

Kui inimesed küsivad, mis tõestab, et MVR toimib, viitan sageli meetodit toetavatele teadusuuringutele ja ärgitan inimesi seda järele proovima (vt 3. peatükk). Sagedamini hajutan aga inimeste kahtlused neid ravides.

MVR mõjub isegi siis, kui mõlemad, nii patsient k i ka arst, on skeptiliselt meelestatud. Ravi on nii võimas, et suudab üle olla igasugusest skeptitsismi negatiivsest mõjust.

Järgnevaid peatükke lugedes näed, kui kiiresti võib mõtteväljaravi sinu puhul mõjuda. Pea meeles, et kuigi raamatus kirjeldatud meetodi väljatöötamisele ja täiustamisele kulus aastaid, on tulemused näha juba mõne minutiga. Minu määratluse järgi on raske juhtum see, kui psüühikahäiret ei õnnestu lahendada viie minuti jooksul. Õnneks on raskeid juhtumeid suhteliselt vähe.

Hiljuti ravisin Nancy-nimelist patsienti, kes oli aastakümneid võidelnud ärevusega. Ta oli ligi kakskümmend aastat käinud psühhoterapeudi juures. Tõsi, ligi kakskümmend aastat – ja ilma mingite paranemismärkideta (kuigi tal oli terve kuhi arveid, mis võib igaühes ärevustunde vallandada!)

Minu arst ei ole tegelikult kuigi palju minu abistamiseks teinud,” ütles Nancy mulle. Mul pole sugugi parem kui kakskümmend aastat tagasi.”

Miks sa siis oled nii kaua tema juures käinud?” pärisin mina.

Ta oli hetke vait, mõeldes küsimuse üle järele. Seejärel aga vastas: Mulle meeldib, kui ma saan kellegagi oma probleemidest rääkida.”

Võib-olla tõesti. Aga ma küsisin Nancylt: Miks sa siis mõne sõbraga ei räägi?”

Olen kuulnud psühhoteraapiast kõneldavat kui sõpruse ostmisest”. Võib-olla on seda vaja, kuid sõber, vaimulik või isegi baarmen võib pakkuda sama ärakuulamisteenust palju väiksema raha eest. Igatahes, kui Nancy minu kabinetist lahkus, ei kuulunud ärevus enam tema probleemide hulka.

Põhjus, miks traditsioonilisel psühhoteraapial on nii vähe õnnestumisi, seisneb selles, et ta on mänginud vale mängu”. Probleem pole põhimõtteliselt tunnetussüsteemis, minevikukogemustes, ajus või närvisüsteemis. See on mõtteväljas.