Soolo

SISUKORD

1. Inimese

3. Ühel päeval

4. Sinu jaoks loodud maailm

5. Vallalisest

6.

7.

8.

KAHELE LOODUD MAAILMA

REEGLITE RIKKUMINE

Minu nimi on Peter McGraw.

Kakskümmend aastat tagasi pidasin oma poissmeesteõhtut. Mu uues kodus Kaljumäestiku jalamil oli külas viisteist sõpra, kes mulle südamest õnne soovisid. Olin tollal kolmkümmend neli, käitumisteadlane ja värske Colorado Boulderi ülikooli professor. Ülikoolis oli perekondlik nädalalõpp ja hotellitube nappis, sellepärast olin matkamise, autos kiirtoidu söömise, pokkeri, minipesapalli ja kohustusliku baarist baari roomamisega täidetud seltskondlikuks nädalavahetuseks üürinud sõpradele oma naabrite korterid. Peeti kõnesid. Kõlistati klaase. Patsutati üksteisele tunnustavalt seljale.

Läbi raiumata oli ainult üks sõlm.

Mul polnud plaaniski mingit liitu sõlmida.

Mul ei olnud mainimisväärset kihlatut ega romantilise armastuse objekti, ja ometi korraldasin ma endale poissmeestepeo.

Abielus inimesed tähistavad oma suhet mitmel moel: neil on kihluspeod, pulmadele eelnevad peod, pulmade prooviõhtusöögid, pulmad, mesinädalad ja pulma­aastapäevad, ja loomulikult ka poissmeesteõhtud. Ma ütlesin endale: „Kes lõi reegli, et oma vallaliseelu tähistamiseks on vaja abielluda?“

Kutsel lubati mu sõpradele, et nad võivad „mu tõelise poissmeestepeo vahele jätta – kui mul see üldse kunagi tuleb“. Osalejad tegid õige valiku. Ma ei abiellunud. Ma ei kavatse kunagi abielluda.

Selle peo ajaks olid kahtlused abielu vajalikkusest saatnud mind rohkem kui poole mu elust. See küsimus võeti kord keskkooliajal lõunalauas teemaks: „Millal sa kavatsed abielluda?“

Millal , mitte kas.

Mu vinnilised sõbrad, kellel lasus meie saatuse määramise raske ülesanne, ütlesid kui ühest suust: „Millalgi pärast ülikooli.“ Nende vastused sobisid kokku tolle aja normidega. Keskmine esimesse abiellu astumise vanus oli kakskümmend viis, meie vanemad said lapsed kolmekümnendaks eluaastaks ja ainuke New Jersey kandi poissmees, keda ma tundsin, oli George, meie üle kolmekümnene naaber, kes kasvatas kanepit ja sõitis Pontiaciga.

Tahtsin lauakaaslastele öelda, et ei maksa sündmustest ette tormata. „Selle asemel, et naise leidmise peale mõelda, peaks äkki kodumajanduse tundides natuke rohkem pingutama, te tolad. Pealegi pole keegi meist ühtegi tissi veel katsudagi saanud.“ Aga ma lõin kartma ja ütlesin hoopis: „Mitte enne kolmekümmet.“

Kuueteistkümnesena õigustas mu mitte eriti entusiastlikku vastust minu mitte eriti kõrgeklassiline lapsepõlv. Minu vanematel ei õnnestunud leida „igavest õnne“, mida propageeriti tolle aja kõige populaarsemas telesarjas – „The Cosby Show’s“. Mu isa ei olnud mingi Heathcliff, ta oli eemalolev ja võitles alkoholismiga. Ema ei sarnanenud Clairiga, ta oli kogu aeg vihane ja nägi kõvasti vaeva, et kuidagimoodi eluga toime tulla. Nad lahutasid, kui mina olin üheksa ja mu õde oli seitse.

Kui su neli sõpra, pereliikmed ja töökaaslased paarilise leiavad ja koos elama hakkavad, võib sulle mõnikord tunduda,

et oled ainus vallaline oma tutvusringkonnas. Väljatõugatu. Tasub mainida, et demograafid juhivad tähelepanu vallaliseks jääda soovivate inimeste arvu suurenemisele kogu maailmas.

Ameerika Ühendriikides on vallalisi täiskasvanuid sada kakskümmend seitse miljonit. Peaaegu pooled täiskasvanutest. Kui vallalised on väljatõugatud, võib neid nimetada uueks subkultuuriks.

Üks selle arvu kasvamise põhjus on abiellumisea edasilükkumine. Keskmine esimesse abiellu astumise iga läheneb kolmekümnele. (Võimalik, et ma ei olnud ainuke seal lõunalauas, kes keelt hammaste taga hoidis.) Seega veedavad inimesed, kes viimaks ikkagi leiavad partneri ja alustavad kooselu, järjest suurema osa elust vallalisena (joonis 1). Andmed viitavad sellele, et keskmine moodsa aja naine veedab suurema osa elust ilma partnerita kui abielus olles. Kuna abielu jääb enamasti elu keskpaika, ei ole vallalise staatus jagatud elukaarel ühtlaselt. Noortel ja vanadel inimestel on suurem tõenäosus vallaline olla.

Erinevad on ka meeste ja naiste vallalisuse mustrid. Noori vallalisi mehi on rohkem kui noori vallalisi naisi, kuid vanuse kasvades osad vahetuvad. Kahe soo suhtestaatuse erinevused peegeldavad nii meeste lühemat oodatavat eluiga, nende kalduvust abielluda suhteliselt hilja kui ka tõsiasja, et kohtamas käimine ei tundu noormeestele eriti ahvatlevana. Küll mina juba tean. Ma olin ka noormees. Ükskõik kui hea ma lasermängus olin, daamidele ei avaldanud see mingit muljet.

Enamikul läheb korda leida paariline, aga paarisuhtesse jäämine on raske. Inimestele meeldib tsiteerida statistilist fakti, et 50% abieludest lõpeb lahutusega. Aga selle statistilise fakti puhul võrreldakse ühel aastal toimunud lahutuste arvu samal aastal sõlmitud abielude arvuga. See ei ole korrektne võrdlus. Näiteks kui sõlmitud abielude arv kõnealusel aastal kahaneb, siis lahutuste hulk kasvab. See ei kõla loogiliselt, aga kui juhtud

Naiste perekonnaseis elu jooksul

Vallaline

Abielus

Vallaline

Abielus

JOONIS 1. Inimesed elavad suurema osa elust ilma abiellu astumata (vallalised, lahus elavad, lahutatud või lesestunud). Mitte abielus olevate naiste seas on rohkem vanemas eas naisi, mehed aga hoiduvad abielust pigem nooruses. Joonis põhineb Flowing Data (2016) andmetel.

olema pisut üle viiekümne ja vaatad kõrvalt oma sõprade lahutusi, tundub see 50% statistika paika pidavat.

On vähe uurimusi, kus abielude kulgu jälgitakse pika aja jooksul, ja need vähesed näitavad, et meie kaasajal lõpeb

Ameerika Ühendriikides lahutusega umbes iga kolmas abielu.

Ja kaks inimest kolmest, kes suudavad vältida lahutust, surevad

50% tõenäosusega oma partnerist varem, jättes ta uuesti üksikuks. Suure tõenäosusega elab kauem naine, mis selgitab hästi tõsiasja, et seriaalist „The Golden Girls“* ei kasvanud välja seriaali „The Golden Guys“ (eesti keeles kuldses eas kutid ).

Üksi elavate inimeste arvu kasv ei sõltu aga ainult sellest, et inimesed on järjest vähem aastaid oma elust koos partneriga. Järjest rohkem inimesi otsustab ise alatiseks vallaliseks jääda. Ameerika Ühendriikides ei ole üks kahest vallalisest täiskasvanust kohtamas käimisest huvitatud (joonis 2). See trend on eriti tugev noorte seas. Pew’ uurimiskeskuse ennustuste kohaselt ei abiellu iga neljas aastatel 1981–1996 sündinutest kunagi. (Ja asjade praeguse seisu põhjal võib arvata, et ülejäänud kolm abielluvad omavahel.)

JOONIS 2. Pooled vallalistest inimestest ei soovi olla pikaajalises suhtes ega käia kohtamas. Andmed pärinevad Pew’ uurimiskeskuselt (2020).

Ei otsi pikaajalist suhet ega soovi käia kohtamas

Soovivad käia kohtamas või olla pikaajalises suhtes

Soovivad ainult pikaajalist suhet

Soovivad ainult kohtamas käia

* Eesti keeles kuldses eas tüdrukud, seriaali nimi oli meil „Kullakesed“. Tõlkija märkus.

Milline on minu lemmik statistikakild? Sada protsenti inimestest olid, on või saavad uuesti vallaliseks. Mae West on teravmeelitsenud: „Ma olen vallaline, sest ma sündisin sellisena.“

Lisaks inimestele, kes sünnivad olema vallalised ja otsustavad vallaliseks jäädagi, on enneolematult suureks kasvanud üksi elavate inimeste arv. Ameerika Ühendriikides on ühe elanikuga majapidamine kõige levinum leibkonnatüüp, neid on 28%. Teine levinud leibkonnatüüp on kahe elanikuga majapidamine, mida on 24,6%. Traditsiooniline perekond, kuhu definitsiooni järgi kuuluvad abielupaar ja kuni 18­aastased lapsed, on 19,5%­ga langenud kolmandale kohale.

Järjest rohkem on inimesi, kes tunnistavad, et neile sobib vallaliseelu – see pakub neile vabadust ja paindlikkust ning laseb realiseerida mitmeid tähelepanuväärseid võimalusi. Pew’ uurimiskeskuses 2019. aastal tehtud uuringus selgus, et järjest vähem Ameerika Ühendriikide kodanikke peab abielu rahuldust pakkuva elu osaks, vähem kui 50% riigi täiskasvanutest usub, et ühiskond oleks paremas olukorras, kui inimesed peaksid abielu ja laste saamist väga oluliseks.

Vallaliste ja üksi elavate inimeste arvu kasv on üleilmne fenomen, ühest inimesest koosnevate leibkondade hulk kasvab hüppeliselt (joonis 3). Kõige suurem on ühest inimesest koosnevate leibkondade hulk Skandinaavias: Norras (46%), Taanis (44%), Soomes (43%) ja Rootsis (43%). Suurlinnades on selliste majapidamiste osakaal veelgi suurem: esimesel ja teisel kohal maailmas on Stockholm ja London.

Kuigi olin abielu suhtes skeptiline, tundsin samas igatsust romantika, teise inimese seltskonna ja kellegi kõrval magamise järele. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et teismelisena olid tüdrukud minu jaoks nagu võõrad maad, mida lootsin külastada kauges tulevikus. Ainukese katse mõnele tüdrukule läheneda tegin keskkooli lõpupeo ajal, ja see tüdruk otsustas oma

sõbra kasuks. Mina veetsin õhtu teiste poistega Hiina toitu süües ja Arnold Schwarzeneggeri filmi vaadates. Ootasin veel viisteist aastat, enne kui lõpuks armusin, sain petta ning leidsin end taas Hiina toitu söömas ja Arnold Schwarzennegeri filme vaatamas.

Kui mul hakkas romantika vallas natuke edukamalt minema, olid mul nii mõnedki imelised, kuid halvasti sobivad suhted – need istusid nagu kehvasti õmmeldud 3000­eurosed ülikonnad.

ÜHEST INIMESEST KOOSNEVATE

Stockholm (Rootsi) London (Suurbritannia)

Manhattan (Ameerika Ühendriigid)

Korpo-Hautskär (Soome)

Montsplaisant (Prantsusmaa)

Belgrad (Serbia)

Iirimaa

JOONIS 3. Üksi elavate täiskasvanute arv on viimase 50 aasta jooksul peaaegu kahekordistunud. See on üleilmne fenomen, mis sai alguse tööstusmaades rohkem kui sada aastat tagasi, ning on eriti laialt levinud rikkamates riikides. Joonis pärineb teosest „Our World in Data“ (2019).

Suhtemudel, mille järgi partner pidi sulle tähendama kõike, tundus mulle pigem hullusärgina.

Kui mul oli hullusärk seljas olnud – hm, see tähendab, kui ma olin pikaajalises suhtes olnud umbes poolteist aastat (kui me üldse nii kauaks kokku jäime), tahtis mu kallim kokku kolida. Kuna ma teadsin, mida mu vastus kaasa toob, ütlesin vastumeelselt ei, me mõlemad nutsime ja suhe oligi läbi.

Teine põhjus, mis muutis partneriga koos olemise minu jaoks raskeks, oli see, et ma ei ole kunagi tahtnud lapsi saada. Osalt pragmaatilistel põhjustel: on nii palju teisi asju, mida ma tahtsin teha. Osalt oli põhjuseks tunne, et lapsed ei teeks mind õnnelikuks. Minu vanemaid lapsevanemaks olemine ju õnnelikuks ei teinud. Hoopis vastupidi.

Tuleb välja, et ma olen teerajaja. 2020. aastal Pew’ uurimiskeskuses kogutud andmete põhjal on sündimus Ameerika Ühendriikides vähenenud, 2018. aastal kahanes see 1,73 sünnituseni naise kohta. See näitaja on tunduvalt väiksem kui rahvaarvu püsimiseks vajalik 2,1 sündi naise kohta. Lastega täiskasvanute hulk on alates 1960. aastast stabiilselt vähenenud, ja see langetab vajadust abielluda veelgi.

Kolmekümnendate eluaastate lõpu poole viis üks juhuslik kohtumine konverentsil mu armusuhtesse humoorika ja introvertse moefanaatikuga. Hoolimata minu seisukohast, et „kaugsuhe ei ole suhe“, alustasime kirglikku armulugu. See naine tekitas minus tunde, et ma olen kõige tähtsam inimene maailmas. Meie suhe oli joovastav, kuid me ei sobinud teineteisele. Moefanaatikul, kes oli kolmekümnendate eluaastate keskel ja tahtis lapsi, polnud nii palju aega, et raisata seda mehele, kes eelistas perepuhkusele vasektoomiat.

Suhe lõppes. Toimus kohustuslik nutmine. Oleme endiselt sõbrad ja naise soov täitus: tal on kaks last, suur maja äärelinnas ja peene sugupuuga sülekoer. Kahtlustan, et meie lahkuminek päästis meid lahutusest ja kohtuvaidlusest selle üle, kes koera endale saab.

Kõigest hoolimata oli lahkuminek vaevaline. Ma olin terve aasta omadega täiesti läbi. Hiina toit, Arnold Schwarzeneggeri filmid, kogu kupatus. Tahtsin seda imelist naist oma ellu, aga oleksin pidanud selle nimel loobuma oma isiksusest ja soovidest. Kui ma seal siis leinasin ja mõtisklesin, mis mul viga on, et ma ei suutnud järjekordset suhet toimima panna, tabas mind äratundmine, mis võib näida triviaalsena, kuid oli minu jaoks väga sügava tähendusega. Mäletan täpselt, kus ma oma korteris seisin, kui see mind tabas.

„Ma olen üksi olles õnnelik.“

See oli ahaa­elamus, kuigi see teadmine oli minus küpsenud juba mõnda aega. Loomulikult oli mul probleeme, kuid laias laastus elasin ma täpselt sellist elu, nagu tahtsin. Mul polnud vaja, et keegi teine mind õnnelikuks teeks. Moefanaatik (või mõni teine naine – vahet pole) ei oleks suutnud lahendada mu tolle aja suurimaid muresid: probleemid tööl, haige selg, mis ei lasknud mul seista korraga kauem kui pool tundi, ja kehv suhe emaga, kelle vaimne ja füüsiline tervis läksid iga päevaga järjest halvemaks.

Endalegi teadmata liikusin ma vallalise seisundist solisti omasse.

Ja sellest käesolev raamat tegelikult räägibki – uueks loomisest. Ma esitlen teile kondikava, mille järgi luua identiteet, mis on midagi enamat kui suhtestaatus, ja mille järgi saab oma elu tähelepanuväärseks muuta. Minul endal võttis see muutus aega aastakümneid, sestap püüan ma aidata teil taasloomise protsessi kiirendada.

Olgu üksikud hundid või peohinged, solistid näevad end täiuslikuna – tervikliku inimesena. Tüüpiline vallaline inimene, see, kelle peas kerib vana hea, kuid vale lugu – abielu on hea, vallaliseseisus halb –, ootab ja loodab, et välja ilmuks tema „parem pool“, kes teda täiustaks ja muudaks ta elu paremaks.