sööme by Rahva Raamat

SÖÖME ROHTU Toidud metsast ja mere äärest

SÖÖME ROHTU

© Sööme rohtu (2020) Tekst ja retseptid Liina Karron Fotod ja stilistika Katrin Press Fotod: Kalle Karron (lk 1, 4, 5, 10, 13, 122, 125, 135, 142, 154, 163) Shutterstock (lk 26, 46, 62, 92, 98, 143, 156, 164–165, 168, 186–187, 200, 210, 213) Matthew Feeney/Unsplash (lk 80) Vinicius Bustamante/Unsplash (lk 86) Ross Tek/Unsplash (lk 97) Toimetanud Tiina Lebane Kujundanud MJU © Rahva Raamat AS, 2020 Kõik õigused kaitstud

ISBN 9789949693542 Trükk PrintBest OÜ

SÖÖME ROHTU

5 4

Metsas käimine on nüüd moodne. Jaapanlaste shinrin-yoku ehk metsakümblus, hollandlaste uitwaaien ehk iga ilmaga õues uitamine ja eestlaste kukeseene kuulamise kunst esindavad igaüks oma ilmanurgas üht universaalset arusaama – mets on meie hinge hoidja. Metsarohu söömine on ka moodne. Taimetargad tassivad tärnidega pärjatud restoranidesse umbrohu õisi, varsi, juuri ja vilju, peakokad sätivad need kunstipäraselt taldrikule ning söögisõbrad maksavad tulemuse eest ränka raha. Tegelikult teeb omamoodi naljagi, et metsa minek ja metsast söögipoolise korjamine on nüüd nii moodsaks muutunud. Veel mõni põlvkond tagasi elas enamik meist maal ja ega tänapäevalgi lähim mets kesklinnast kuigi kaugel ole. Aga ikkagi on mets meile võõraks jäänud ja nii avastame alles tänu välismaistele trendidele, et metsas käimine toetab tervist ja metsakraami korjamine mitmekesistab söögilauda. Selle raamatuga püüan metsa sulle lähemale tuua. Linnalapsena sündinud ja kogu elu linnas elades olen metsast üha enam lugu pidama hakanud. Mets hoiab ja hellitab, kosutab ja kostitab. Mets on minu aiamaa, kust korjan esimesed kevadised põdrakanepivõrsed, südasuvised angervaksaõied ja sügisesed pihlamarjad. Suvel sukeldun salarandadele, et sealt nõmm-liivateed, merikapsast ja kibuvitsa kodukööki kaasa korjata. Õnneks võib Eestis ka linnainimene veel üsna metsikult elada ja süüa. Nii et mine metsa! Justnimelt. Niisama lihtsalt saadangi su metsa. Aga egas ma paha pärast, hoopis südamest head soovides. Sest kes metsa läheb, see heaga tagasi tuleb.

SÖÖME ROHTU

MINE METSA!

SISUKORD 7 12

Mine metsa! Kuidas korjeks valmistuda

SISUKORD

KEVAD

21 KASK 22 Kaselehe munavõi 23 Kaselehelimps 27 Vahtraõielimps 29 KUUSK 30 Kuusevõrsepestoga juustusaiad 32 Kuusevõrsevinegretiga marineeritud merilõhe 33 Tallekints pikitud kuusevõrsetega 34 Kuusevõrsekarask 37 Sidruni-ingverikeedis kuusevõrsetega 39 KARULAUK 40 Karulaugupesto 40 Valge oa ja karulaugu tamp 42 Karulaugu-mimoosisalat kapparite ja munaga 44 Karulaugutzatziki 45 Karulaugusõir 47 Õieilu, mis sünnib süüa 48 Emadepäeva õrn õiesalat 50 Umbrohu-sessu 53 PÕDRAKANEP 54 Põdrakanepivõrsed rabarbri vinegretiga 56 Põdrakanepivõrsed krõbedas peekonis ja vesiheina-murulaugu kaste 58 Põdrakanepisupp suvikõrvitsaga 60 Põdrakanepi panniroog vutimunade ja hapendatud karulaugupungadega

63 NAAT 64 Naadi-peedimääre 66 Naadi-peedipätsid 69 Naadi-porgandipirukas 71 NÕGES 72 Nõgese-pecorino frittata 74 Praekapsa panniroog kikerherneste ja nõgestega 76 Spagetid nõgese ja sidruniga 78 Teokarbipasta nõgeserikotatäidisega 81 Nõgese panniroog läätsede ja värske kartuliga 82 Selge nõgesesupp läätsedega 84 Nõgese ja rohelise herne supp pošeeritud munaga

SUVI

89 VÕILILL 90 Võilill šalottsibula vinegretiga 93 KOLLAKAD JA TÕLKJAS 94 Läänekollakaomlett 96 Kikerhernetainas frititud läänekollakaõisikud 99 HAPU OBLIKAS 100 Oblika-hernemääre 102 Peedi-sõira salat oblikatega 104 Hapuoblikad roheliste hernestega 106 Koharullid oblika-munavõiga 108 Oblikasupp värske kartuli, redise ja keedumunaga 110 Metsaleem 113 ANGERVAKS 114 Magushapu angervaksajook 115 Angervaksasiirup ja -limps 116 Angervaksa panna cotta

118 Kapsasalat ristiku ja redisega 120 Vikipõllu sõirasalat 121 Külmsupp Suvi 123 RANNATAIMED 124 Merikapsaõisikud oliiviõli ja parmesaniga 126 Merikapsakrõpsud pärmihelvestega 127 Merikapsa ja merihumuri tempura 128 Praelest merihumuriga 130 Marineeritud merihumuri võrsed ja merikapsa kõdrakesed 132 Südasuvine tomatisalat liiv-merisinepiga 134 Siiaäkine merisinepi vinegretiga 136 Kuum kitsejuust ahjupeedi ja meri-liivsinepiga 138 Valge redise ja liiv-merisinepi salat 140 Munanuudlivokk liiv-merisinepiga 143 Pannikartul ja kukeseen nõmm-liivateega 144 Ahjuroog lillkapsa, värske kartuli ja raudrohuga 147 Pärnaõiejäätis 148 Põdrakanepi pavlova 155 KIBUVITS 156 Kibuvitsakeedis 158 Kibuvitsa-aprikoosikissell 160 Kibuvitsa-kulfi 162 Kibuvitsatšatni

SÜGIS

166 Metsseapada juurikate ja pihlakatega 169 Talletartar kadakamarjadega

170 Pohlakeedis kadakamarjade ja nõmm-liivateega 172 Vinegrett hapendatud naadivartega 174 Vahtralehedolmad 177 Hapendatud karulaugurullid köömnekohupiimaga 178 Põdralihastrooganov torbikseente ja hapendatud karulaugunuppudega 180 Liharullid hapendatud karulauguga 182 Pihlakatšatni 184 Pihlakad šokolaadis

TALV

188 Ahjuõunad metspähklite ja kuusevõrsesuhkruga 191 Lumepallisupp pärnaõiepiimaga 192 Karulaugu-kohupiimakarask metsaseemneseguga 195 näkileib 196 Maapirni-kartulikotletid kuivatatud nõgesega 199 Krõbedad kuuseokkaküpsised 201 Võilillekeeks võilillesiirupi glasuuriga 202 Männiokkajook 204 Kuuseokkaglögi 206 Smuutid 209 Hapendamine 211 Kasemahla kääritamine 211 Hapendamine kasemahlaga 212 Äädikad ja õlid 214 Soolad ja suhkrud

SÖÖME ROHTU

11 10

Muidugi võid sa metsa minna ka kaks kätt taskus. Metsarohu korjamine ei pruugi sul isegi mõttes olla. Karulauku saab korjata kimpu, naati noppida taskusse ja kuusevõrseid suisa suhu pista. Ootamatu inspiratsioon keset roheliselt rõkkavat loodust ei saa varustuse puudumise taha jääda ja ühe toidukorra jagu rohtu kannatab ikka koju kanda. Kui aga plaanid suuremat korjeretke, pead paar sammu ette mõtlema. Korjele minnes võta kaasa eri suurusega paberkotte. Veel paremini sobivad ise tehtud või suure kaupluse köögiviljaletist ostetud võrkkotid. Kotikesed võid omakorda panna hõredasse-hingavasse korvi või laia põhjaga paberkotti. Kohe söömiseks korjatavate õrnemate lehekeste jaoks võib vaja minna hoopis karbikest niiske köögipaberi või õhukese rätiga. Nii teen ma näiteks hästi noorte naadilehekeste ja jänesekapsaga – niiske köögipaberikiht alla ja peale ning värskus on kuni koju jõudmiseni tagatud. Vaja võib minna ka kääre või seenenuga. Kääridega on mõnus sitkemate varte küljest õisikuid napsata või kibuvitsamarju kaksata. Ka imeõrna juureniidistikuga jänesekapsad eelistavad vähegi elavama korjamistuhina korral kääridega lõikumist. Nii ei tõmba sa koos lehevartega üles mullaseid juuri ja saad kokkuvõttes kohe puhtama saagi. Kui mõttes mõlguvad juured (näiteks võilill, takjas), võta ligi väike terav kühvel või kõblas. Kindad võta kindla peale kaasa. Nõgeseid ju palja käega ei korja ning kinnastest on abi ka suurema korje puhul või kätt tihedamasse taimepuhmasse pistes. Igaks juhuks pista kotti ka veepudel, sest kunagi ei tea, kui kaugele või kauaks sa uitama võid sattuda.

SÖÖME ROHTU

KUIDAS KORJEKS VALMISTUDA

Metsarohtu korjates suhtu metsa kui külakosti pakkujasse. Külla minnes ei ahmi sa ju lauda tühjaks, jättes teistele tühjad pihud ja lauale laga. Ole metsas tänulik ja aupaklik. Omavahel ütlen, et seenel käies on mul kombeks peale esimese leidmist metsale muheleda ja lahkudes aitäh öelda. See tuleb kuidagi iseenesest, loomulikult. Vaata, kuhu lähed. Ära korja kaitsealadelt ega kaitsealuseid taimi. Korja säästlikult. Ära nopi võrsetest tühjaks tervet noort kuuske ega lagedaks väikest karulauguvälu. Rannakividel ühtainust merikapsast kohates jäta ta pigem paljunema. Vaata taimi nähes alati tulevikku. Ära napsi kaasa kõiki õisi ja ära kisu taimi juurtega üles – nii jätad taimedele võimaluse paljuneda ja rõõmustada sind ka järgmistel aastatel. Kui aga korjad juuri, siis hoolitse selle eest, et su korjepaik ei meenutaks sea songermaad. Mahlapuudeks vali vaid need, mis kasvavad sinu maal või millele on maaomanik kindla loa andnud. Samblad ja samblikud jäta pigem metsa. Kui kõik need kuulsad kokad teaks, kui kaua taastub samblik, jätaks nemadki need korjamata. Minu käsi ei tõuse ka puukoort kaapima. Puuseeni, näiteks kasepässikut eemaldades ole ettevaatlik ja tänulik, et puu on selle väärt anni sinu jaoks kasvatanud. Korjates pea meeles, et sinu jaoks on taimed tore vaheldus, loomade-lindude jaoks aga igapäevane toit.

SÖÖME ROHTU

KUIDAS KORJATA?

MIDA KORJATA? Korilase kõige esimene reegel: korja ainult neid taimi, marju ja seeni, mida sa täiesti kindlalt tunned. Kui kahtled, hangi infot usaldusväärsetest allikatest. Kõik, mida internetist loed, ei ole kaugeltki tõsi. Võrdle erinevaid allikaid. Mõnikord näeb üks ja seesama taim eri piltidel või fotodel üsna erinev välja. Teinekord võib tegu olla aga hoopis lähisugulasega, mis ei sünnigi süüa. Näiteks kõrve- ja raudnõges on üsna sarnased ja ühtmoodi söödavad, põldosi ja soo-osi aga vastupidi – esimene söödav, teine mürgine. Taimede määramisel uuri kõike: kasvukohta, taimeosade kuju, tooni, vilju, õisi. Vahel on abi ka nuusutamisest: mürgine maikelluke lõhnab ja kasulik karulauk lehkab. Kui kahtled, ole pigem umbusklik kui hulljulge. Näiteks ei tunne ma end koduselt igasuguste sarikaliste hulgas, mistõttu korjan neist vaid naati. Mesi- ja mürkputk võivad ju teadja silmale üsna erinevad olla, aga kui ma ise ikka päris kindel pole, siis saan parem ilma hakkama. Muidugi on kahju, et metsköömen, metsporgand, moor- ja leeskputk minust maha jäävad, aga parem karta kui kahetseda. Lisaks putkedele olen raamatust välja jätnud taimed, mille puhul on teada, et nende pikaajaline tarbimine võib põhjustada mitmesuguseid tervisehädasid. Nii on näiteks siin-seal söögiks soovitatud hariliku kilpjala (rahvakeeli sõnajalg)

noori võrseid, mis näevad taldrikul välja tõepoolest isuäratavalt prisked. Mõnede uuringute järgi on neil aga tihedama tarbimise korral kantserogeenne toime. Selline teadmine ei kutsu just nautima. Omal ajal söögiks tarvitatud, kuid tänapäeval pigem välditavad taimed on näiteks ka õlleteol kasutatud porss ja juustu maitsestamiseks tarvitatud hobumaran.

Ükskõik kas korjad niidult, metsast või mere äärest, aga vali koht, mis asub suurtest teedest vähemalt paarisaja meetri kaugusel. Erinevad allikad peavad piisavaks ka 50 meetrit, kuid mina eelistan kohti, kuhu nüüdisaeg ei kosta ega paista. Kindlasti väldi korjekohtadena ka suurte põldude ja karjalautade naabrust, tehaste ja tööstuste lähedust. Pea kõik taimed talletavad endas keskkonnamürke, mitmetesse liikidesse ladestuvad ka raskmetallid, seepärast tasub otsida kohti, millest inimtegevus jääb kaugemale. Liigseid nitraate aitab vähendada kerge kupatamine, keeduvesi tuleb aga kindlasti ära kallata. Väidetavalt aitab nitraatide omastamist vähendada ka C-vitamiini lisamine.

KUIDAS EDASI? Metsataimi on kõige õigem süüa nende parima hooajal, kuid sama palju rõõmu pakuvad ka tallele pandud taimed. Metsarohtu võib külmutada, kuivatada, hapendada, lisada äädikale ja õlile, soolale ja suhkrule. Värsket taime sööma asudes meki seda kõigepealt niisama. Maitse ja mõtle. On ta mahe, magus, mõru või hoopis hapu? Meenutab see metsarohi juba tuttavat maitset või tekitab seoseid mõne toiduainega? Näiteks mekib naat üsna porgandipealsete ja ülekasvanud koriandrivarte moodi ning sobib ka koos nendega söömiseks. Ristiku noored lehed ja õietutid viivad mõtted karjamaal rohtu nosivatele lehmadele, mistõttu passib ristik kenasti sõira seltsis salatiks. Katseta, kas taim kannatab kuumutamist või avab end kõige paremini toorelt süües. Noored võilillelehed võivad sobida segasalatisse, juba täiskasvanud võilillepuhma võimas mõrkjus vajab aga kaaslaseks magushaput kastet. Lase end üllatada. Kuivatatud nõges sünnib söögiteoks ka keset talve. Lihtsalt leota veidi, joo leotis tee pähe ja kasuta kurnatud nõgeselehti näiteks taimsetes kotlettides lihameki lisajana. Tunne tehnoloogiaid. Kasuta äädikaid ja õlisid maitsekandjatena ning ürdisoolasid ja -suhkruid maitseandjatena. Keset hooaega lisa soolale-suhkrule värskeid taimi, talvel kuivatatud ürte. Värskenda klassikuid. Maitsesta kuuma piima või koort aromaatsete ürtidega, kurna ja kasuta jäätises, brüleekreemis, vanillikastmes või lumepallisupis. Valmista ürdiõlist ja -äädikast metsamaitsega majonees ning serveeri seda keedumunadel

OLE TERVE! Metsarohtusid on aegade algusest peale korjatud nii söögiks kui ka raviks. Mõnede taimede ravijõud on jäänud rahvajuttude tasemele, teiste vägi aga ka teadusliku kinnituse saanud. Mõned rohud on söömiseks ohutud ka pikemat aega ja suuremas koguses, teisi aga tuleb teatud tervisemurede puhul kas vältida või tarvitada vaid lühiajaliselt. Terve inimese söögilauale toovad hooajaliselt söögiks tarvitatavad metsarohud mitmekesisust ja tervisetuge. Mina sind ei tunne ja tervisenõu jagama ei kipu. Küll aga soovitan sul arsti või apteekriga nõu pidada, kui sind vaevab mõni krooniline haigus või kui tarvitad korrapäraselt või pikaajaliselt retseptiravimeid. Mitmed metsataimed ei sobi kestvaks kasutamiseks mõnede terviseseisundite või ravimikuuride korral. Loodan, et saad sellest raamatust rohkelt indu minna metsa ja mere äärde ning korjata puhtast loodusest metsikut söögipoolist, mis on toeks nii tervisele kui ka tujule.

SÖÖME ROHTU

KUST KORJATA?

või umbrohust valmistatud Caesari salatil. Kuumuta kuival pannil steiki koos kuuseoksaga nii, et okkad suitsevad ja lisavad lihale suitsuhõngu. Tunneta, mõtesta, üllatu ja üllata! Ka säilitamisel võid katsetada, eksida – ja uuesti katsetada. Toorelt külmutamiseks sobivad näiteks kuusevõrsed, kaselehed, karulauk, põdrakanepi võrsed, pihlakad ja seemnetest puhastatud kibuvitsamarjad. Kergelt kupatades kannatab külmutada naati, nõgest, oblikat ja võilille. Kuivatamiseks sobivad päris paljud taimed, olgu siin mainitud näiteks ristiku ja võilille õielehed, nõges, kaselehed, karulauk. Kuivatamiseks korja päikselisel päeval kuivi taimi ja kuivata neid õhurikkas kohas otsese päikese eest kaitstuna. Taimed on kuivad, kui neid annab näpu vahel purustada. Säilita kuivatatud taimi pimedas ja kuivas kohas. Kuuse- ja männiokkaid ning kadakamarju pole mõtet kuivatada, neid võid aastaringi niisamagi noppida.

kevad

SÖÖME ROHTU

18 19

KASK

EELROAD JA SUPID

Arukask (Betula pendula), sookask (Betula pubescens) Kevad kosib kaski Kevade esimesed sõnumitoojad on kaskede hiirekõrvul oksad. Alles see oli, kui me tusameele talv veel viimaseid päevi valitseda venitas ja kevadest veel kippugi ei kostnud. Aga ühel õndsal hommikul on uus peig ukse ees ja kasenoorikud ehivad end edevalt helerohelise rüüga. Nüüd ei ole enam tagasiteed, talvel tuleb oma kompsud kokku pakkida ja kevad kaseneide kosima lasta. Iga päevaga üha julgemalt kõrvu kikitavad kased kutsuvad katsuma, nuusutama ja isegi maitsma. Napsa oksalt paar pakatavat punga ja meki kevadet – kuidas on? Noored kaselehed üllatavad omamoodi mahemõrkja tõrvamekiga. Lehtede maitse muutub päevade ja nädalatega sedamööda, kuidas lehed üha suuremaks kasvavad. Mahe mekk ja pehme tekstuur asendub üha rohusemate nootidega, kuni ühel päeval avastad, et sööd saunavihta. Kui kasemahl on sulle juba lapsepõlvest tuttav kevadekuulutaja, siis tasub ka kaselehtedega sinasõbraks saada. Värsked kaselehed pakatavad ühest tõhusamast antioksüdandist – C-vitamiinist, magusa maigu eest hoolitseb kasesuhkur ehk ksülitool. Põletikuvastase toimega kaselehetõmmist on rahvameditsiinis kasutatud seedimise ergutamiseks, uriinierituse soodustamiseks ja kuseteede puhastamiseks. Valmista kaselehtedest karastavat lehejooki, ergutavat leheteed ja tõhusat toormahla. Lisa kaselehti munavõile, leivakatte vahele või salati sekka, haki kevadistesse suppidesse ja pajaroogadesse. Purustatud kaselehti võrdses koguses soolaga segades saad põneva maitsenüansi kevadisele kalaroale. Kasemahla joo ennekõike värskelt, sest mahlad jooksevad varakevadel, kui sul on maajõudu kõige enam vaja. Kui kasemahla rohkem käes, võid seda ka külmutada ja kääritada. Kääritatud kasemahlast saad samuti tervisliku ja värskendava joogi ning see on heaks starteriks, kui asud erinevaid taimi hapendama.

Juba linnukesed väljas laulavad, kenad kasekesed kingul kohavad. Lumi on ju ära suland, talvekülmad mööda läind, lapsed kes kui vangis eland, pole kaselimpsi näind. Kui värsket kasemahla priilt käes, pane osa mahlast käärima ja valmista sellest magushapukat kaselimpsi. Linnalapsed leiavad kääritatud kodumaist kasemahla ka looduspoodidest.

Kumb oli enne – muna või kana? Pakun, et muna, sest munavõi on kõige kevadisem toit üldse, eriti kui lisad sellele esimesi hiirekõrvul kaselehekesi. Määri munavõid krõbedatele näkileibadele või naudi musta leivaga, kaselehtede kevadisest mekist saad osa nii või naa. 4 suurt vabakana muna 120 g toasooja taluvõid 1 sl kvaliteetset majoneesi 0,5 tl meresoola peotäis noori, veel pehmeid kaselehekesi Pane vesi keema ja keeda keevasse vette asetatud mune 9 minutit. Tõsta munad külma vette, jahuta ja koori. Peenesta munad kahvliga kausikeses. Lisa taluvõi ja majonees. Haki kaselehed peenteks ribadeks, lisa munavõile ja maitsesta segu soolaga. Sega läbi ja jäta tunnikeseks seisma, et kaselehed jõuaksid munavõile oma maitset lisada.

KASELEHELIMPS

NIPP! Kui unustasid või soojenema võtta, lõika külm või õhukesteks viiludeks ja lisa soojadele purustatud munadele viilukeste kaupa.

1 l kääritatud kasemahla 1–2 sl sidrunimahla 1–2 sl heledat kasemahlasiirupit (võid asendada vahtrasiirupiga) peotäis noori kaselehti (kaselehtedega jääkuubikuid) Loputa kaselehed sõelal voolava vee all ja lase nõrguda. Mulju kaselehekesi veidi käte vahel, et lehemekk liikuma hakkaks, ja tõsta siis mahuka klaaskannu põhja. Kalla juurde kasesiirup ja kõige peale kääritatud kasemahl. Tugevama kaselehemaitse saamiseks lase külmikus tunnike tõmmata. Serveeri kenast kannust kaselehejääkuubikutega.

NIPP! Kaselehe jääkuubikute tarvis täida jääkuubikute vorm veega ja suru õrnalt iga õõnsuse sisse paar kaselehte. Lase läbi külmuda ja lisa kaselehelimpsile.

SÖÖME ROHTU

KASELEHE MUNAVÕI

SÖÖME ROHTU

25 24

VAHTRAÕIELIMPS

SÖÖME ROHTU

1 l kääritatud vahtramahla (vt lk 211) 1 sl vahtrasiirupit peotäis vahtraõisikuid

SÖÖME ROHTU

Jälle linnukesed väljas laulavad, kenad vahtrakesed salus säravad... Ühesõnaga, vahtramahlaga sama lugu – lase mahlake kenasti käärima, lisa kihisevale joogile maitse jagu vahtrasiirupit ja silmailuks vahtraõisikuid.

Loputa vahtraõisikuid sõelal voolava vee all, jäta nõrguma. Tõsta vahtraõied kenasse klaaskannu, kalla peale vahtrasiirup ja kõige otsa vahtramahl. Kui kasutad kääritamata vahtramahla, võid hapulembuse korral lisada veidi naturaalset õunaäädikat. Kui sinu puu aga eriti magusat vahtramahla annab, võid vahtrasiirupi hoopis ära jätta.

KUUSK

Kevad teeb kerglaseks! Või kuidas muidu seletada väärikate kuusevanade edevust end kevade tulekul värskete vuntsidega ehtida. Muidu nii soliidsed kuusetaadid, kes talv läbi omavahel oksakohinal kõnesid pidanud, lasevad maipühade paiku helerohelised võrsevurrud vohama, et kevade kosjadele kergemeelselt kaasa kiita. Kuusepuid pehmete tuttidena ehtivad võrsed on tänuväärt C-vitamiini allikas, mis kevade esimese annina päästis talurahva talvel kimbutama kippuvast skorbuudist. Muide, kuigi kuusevõrseid on kergem süüa, sisaldavad kuuseokkad tegelikult palju rohkem C-vitamiini kui võrsed. Siiski aitavad helerohelised värsked tupsud pika talve järel tõhusalt kevadväsimust leevendada, seda nii tänu antioksüdantse mõjuga C-vitamiinile kui ka erinevatele fenoolidele. Hingamisteedele kasulikud eeterlikud õlid on kuusepuu eri osades olemas aga aastaringselt. Kuusekasve korjates ole säästlik, noppides peotäie siit ja teise sealt, nii jätad ka kuusele võimaluse uuest hooajast osa saada. Lisa kuusevõrseid joogiveele, sura smuutisse ja keeda neist tervistavat kevadteed. Võrseid suhkruga kihiti purki ladudes saad paari nädala pärast tulemuseks tummise kuusevõrsesiirupi, mis passib ühtviisi nii köharavimiks kui ka roogade maitsestajaks. Hakitud kuusevõrsetest saab mõnusa maitsevõi, peenestatud kuusevõrseid soolaga segades aga omapärase vaigumekiga maitsesoola. Kuusevõrsed maitsevad hästi ka karaski ja muude küpsetiste sees ning liha ja kala lisandina. Kergelt kupatatud võrsetupse võib lisada kevadistele salatitele. Kuusevõrseid kannatab ka kuivatada ja külmutada, kuid mina eelistan neid nautida ennekõike kevadisel kõrghooajal. Ülejäänud osal aastast annavad värsket vaigust kuusemaitset ka kuuseokkad.

SÖÖME ROHTU

Harilik kuusk (Picea abies) Kuusevana värsked vurrud

KUUSEVÕRSEPESTOGA JUUSTUSAIAD

paar viilu head haputainasaia paar viilu iseloomuga juustu nagu Gouda või Cheddar Kuusevõrsepesto: paar prisket peotäit noori mahlakaid kuusevõrseid mõned oksakesed siledalehist peterselli, hakitud 2 sl seedermännipähkleid 2 sl jämedalt riivitud parmesani 2 sl kvaliteetset oliiviõli meresoola, musta pipart

SÖÖME ROHTU

Kas tead, kui kerge on kevadises kuusesalus metsvintide sädina saatel hoogu sattuda ja hiljem kodus kuusevõrseportsuga nõutult tõtt vahtida? Pole viga, tee sellest portsust pesto ning anna ahjusaiadele kevadist vunki.

Surista kõik pesto koostisained nuimikseriga ühtlaseks, veidi koredaks pastaks. Määri kuusevõrsepestot haputainasaia viiludele ja kata juustulõiguga. Küpseta ahjus 180 kraadi juures, kuni juust kenasti sulama hakkab ja äärtest veidi krõbedaks kipub. Anna kuumalt lauale ja tõtta ise järele, muidu jääd ilma.