EESTI SPORDILUGU Tiit Karuks
Tekst © Tiit Karuks, 2011 Fotod © Autorid, 2011 Toimetajad Reet Sepp ja Timo Treit Sisutoimetaja Gunnar Press Kujundaja Mari Kaljuste Fonogrammitootja ERR CD tootja Baltic Disc, 2011 ISBN 978-9985-3-2398-4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2011 www.varrak.ee Printon trükikoda AS
Sisukord Jüri Soo – teerajaja 10 Gustav Boesberg – Eesti raskejõustiku isa 12 Kalevi mitu nägu 14 Georg Lurich – suur eeskuju 16 Aberg – Lurichi andekas õpilane 18 Georg Hackenschmidt – ilmameister ja filosoof 20 Esimene jalgpallimatš 22 Kleini maratonmatš ja olümpiahõbe 24 Tõnu Võimula ja Jõu Ilm 26 Spordikongressid 28 Eesti Spordileht 30 Klumbergi maailmarekordid 32 Kutse Antwerpeni olümpiale 34 Neuland – esimene eestlasest olümpiavõitja 36 Lossmani olümpiahõbe maratonijooksus 38 Jalgpallurite esimene maavõistlus 40 Tõstmise MM Tallinnas 42 ESKL ja EOK 44 Akel ja Puhk – ROKi liikmed 46 Pütsep – Pariisi kullamees 48 Kehakultuuri Sihtkapitali loomine 50 Kadrioru staadion 52 Voldemar Väli olümpiakuld ja -pronks 54 Kuld „vales” maadlusviisis 56 Esimene eestlasest jalgpalliproff 58 Esimene raadio spordireportaaž 60 Eesti Mängud 62 Kuldsed kuulimehed 64 Leopold Tõnson – unistuste spordijuht 66 Idla – Eesti võimlemise isa 68 Tammer – Tõnsoni masti mees 70
5
Palusalu – mitte ainult kaks olümpiakulda 72 Berliin 1936. Olümpiaraamatute traditsioon 74 Argentina karikas kaks korda Eestisse 76 Eesti spordi biograafiline leksikon 78 Meie Keres 80 Hokivõit Soome üle 82 1938. aasta maadluse EM Tallinnas 84 Mis juhtus Anton Raadikuga? 86 18. juuli 1940 88 Aheldatud Lipp 90 Pirita−Kose−Kloostrimetsa ringrada 92 Kotkalend 94 Kolm meest hõbedatiimis 96 Maailmameister. Kahekordne 98 Kalevi staadion 100 Esimene spordireportaaž ETVs 102 Vormelauto Estonia 104 Spordileht 1958–1993 106 Leius – jäälõhkuja 108 Tartu Maraton 110 Kas Kääriku tõuseb taas? 112 Kullam ja Kalev 114 Kalevi spordihall 116 Väärikas spordimuuseum 118 Antsoni imetegu 120 Kalevi siseujula 122 Võrkpallurite meistritiitel 124 Talts on Talts 126 Korvpallivõit USA valiku üle 128 Tagasihoidlik Tarmak 130 TV 10 Olümpiastarti 132 Sapožnin, tippkohtunik 134 Pikkuusi saaga 136 Tehvandi spordikeskus, MK etapp 138 Vastuoluline olümpiaregatt 140 Jaak Uudmäe olümpiakuld 142 Võrkpalliäss Loor 144 Ivar Stukolkini kaks olümpiamedalit 146 Seitsmekordne maailmameister 148
6
Jaanus Kuuma hüpe profileeri 150 Levandi – üleminekuaastate vedur 152 Konservatiivsed kaksikvennad 154 Jaansoni pikk ja tuuline tee 156 Erika, Erika! 158 Soku kõrge lend 160 Eesti ise Barcelonasse! 162 EOK jätkab tööd 164 Eesti naasmine olümpiaperre 166 Nähtus nimega Salumets 168 Kalev – NSV Liidu viimane meister 170 Alaveri hingeheitlused 172 Kaks korda korvpalli EMi finaalturniiril 174 Mees, kes murdis NBAsse 176 Poom Premier League’is 178 Kirsipuu neli etapivõitu Tour de France’il 180 Noole fenomen 182 Raul Olle võit Vasaloppetil 184 Ameerika raudteel 186 Mees maailma rallitipus 188 Lilleküla staadion 190 Ajalooline jalgpallivõit Venemaa üle 192 Värnik – hull mees 194 Kanter – näidiseeskuju noortele 196 Kristina – sportlane, naine, ema 198 Eesti kolm olümpiakulda Torinos 200 Võrkpallikoondise meheteod EMil 202 Suusasuuruse karmid päevad 204 Eesti−Brasiilia. Tallinnas! 206 Iluuisutamise EM Tallinnas 208 Kõik algas Belgradis 210 Kasutatud kirjandus 212 CD materjal 213 Isikunimede register 214 Fotod 221
7
Saateks See on natuke teistmoodi raamat kui 101 lille, 101 plaati, 101 filmi jne. 101 Eestile olulist sporditähist ja -lugu on samuti autorikeskne valik, sedakorda Eesti põnevast spordiloost. Ent selles raamatus on tegemist sündmuste, saavutuste ja isikulugude sümbioosiga. 2011. aasta tõi meile paraku ka juhtumi, mis tegi kogu Eesti ühiskonnale tõsiselt haiget. Samas kuulub Eesti spordilugude hulka seegi. Olen püüdnud Eesti spordiloo „101” järjestada enam-vähem kronoloogiliselt, mitte tähtsuse ega olulisuse järjekorras. Ühest küljest oli seda valikut koostada väga lihtne, sest Eesti saavutuste- ja sündmusterohke spordilugu pakub rohkelt materjali. Teisalt polnud sugugi kerge otsustada, mida võtta ja mida jätta. Mõistagi on oma jälje jätnud autori eelistused. Tunnistan ausalt, et tehnikaalad on mulle suhteliselt kauged, nõnda olen nende suhtes olnud tõenäoliselt ülekohtune. Samas julgen loota, et Eesti spordis vähegi olulised sündmused ja saavutused on leidnud äramärkimist. Ja veel: kui me minevikku ei mäleta, elame tulevikuta. Sellised mastimännid nagu Georg Lurich, Kristjan Palusalu ja Paul Keres jäävad meie jaoks püsima läbi aegade. Kuni kestab eesti rahvas. Niisiis on see Tiit Karuksi valik. Koostanuks raamatu Paavo Kivine, Erik Lillo, Jaan Martinson, Vaapo Vaher või Indrek Schwede, olnuks valik kindlasti teistsugune. Põhiline on muus. Pole võimalik kirjutada millestki, mida pole olemas või mis on väga kootuke. Eesti spordilugu annab kirjutamiseks ohtralt ainet. Eesti sport on olnud, on ja jääb. Läbielatud aegade, režiimide, kõigi tahtlike ja tahtmatute lolluste kiuste. Üks kõrvalepõige veel. Selles raamatus on Eesti spordielu suunajaist-ohjajaist persoonilugudena ära märgitud Leopold Tõnson, Harald Tammer ja Ernst Idla ning omaaegsed ROKi liikmed Friedrich Akel ja Joakim Puhk. Ei leidnud neid ausalt öeldes uuemast Eesti ajast, rääkimata nõukogude aastaist. See on just see raamat. Tiit Karuks
9
JÜRI SOO – TEERAJAJA
1
Just Jüri Soo oli esimene eestlane, kes hakkas Laiuse köster-koolmeistrina korraldama õpilastele vaba- ja riistvõimlemise harjutusi ning hiljem ka võimlemisüritusi. Nõnda on teda peetud Eesti spordiliikumise isaks. Küllap põhjendatult, nii nagu Gustav Boesbergi on nimetatud Eesti raskejõustiku isaks. 11. augustil 1849 Tartumaal sündinud Jüri Soo töötas köster-kooliõpetajana Laiusel aastail 1874–1881 ja siirdus seejärel Vigalasse, kus oli samuti koolmeister ligi 50 aastat. Mõttekäik raamatust „Eesti Olümpiakomitee 75”: „Kõige viljakamaks kujuneski tema elus Laiuse-periood, mil Jüri Soo 1874. aastal hakkas kooliõpilastele organiseerima kehalisi harjutusi. See oli aeg, mil Eesti noorsoo kehalisele arendamisele hakati seoses ülevenemaalise sõjaväereformi ettevalmistamisega rohkem tähelepanu pöörama. Nii võib organiseeritud võimlemise algust lugeda ka Eesti spordi lähtekohaks ja selles oli oluline roll 1876. aastal Põhja-Tartumaal Laiusel Jüri Soo eestvedamisel korraldatud võimlemispeol. Eesti Postimees andis sel puhul teada: „Laiuse kihelkonnas Mõra mõisas saab pühapäeval, sel 15. juunil päälelõunat kell 4 Laiuse kihelkonnakooli turnipidu ja ilmalik kontsert üheskoos ärapeetama.” Muide, samal aastal avaldas rahvavalgustaja Carl Robert Jakobson oma „Kooli lugemise raamatus” kirjutise antiiksete olümpiamängude kohta – „Olimpia mängu
10
Jüri Soo.
pühad”, tähtsustades nende mängude kasvatuslikku väärtust.” Jüri Soo külvas seemne viljakasse mulda. Turnipidusid hakati korraldama ka mitmel pool mujal. 1878 loodi Eesti Kirjameeste Seltsi (sic!) juurde turnimise komitee, 1879 ilmus Johannes Kurriku „Turnimise raamat”. Jüri Soo elas kõrge vanuseni ja läks manalateele 1938. aastal. Nõnda õnnestus tal näha, kuidas ehitati üles spordisüsteem iseseisvas Eesti Vabariigis ja kuidas eestlased olümpiamedaleid noppisid. 1934. aastal tundis ta kindlasti rõõmu võimlejate osavõturohketest esinemistest Eesti Mängudel. Veel kord väljavõte raamatust „Eesti Olümpiakomitee 75”: „1929. aastal käisid Vigalas Eesti tolleaegsed spordijuhid, et Jüri Sood 80. juubeli puhul õnnitleda. Eesti
Vabariigi Valitsus pidas teda meeles hinnalise teenetemärgiga, kolm tammelehte kuldses pärjas. Varem olid teenetemärgi pälvinud kolm riigimeest: Eesti Panga president Jüri Jaakson, sõjaminister Johan Laidoner ja Soome Vabariigi president L. K. Relander.”
Sellised mehed nagu Jüri Soo jäävad tihti teenimatult tagaplaanile, nii tuleb tunnustada Eesti Vabariigi juhte, kes Sood tema juubelil meeles pidasid. Peame Eesti spordi isa meeles meiegi.
Spordiseltsi Taara liikmed 1899. aastal.
11
GUSTAV BOESBERG – EESTI RASKEJÕUSTIKU ISA
2
Eesti raskejõustiku isaks on Boesbergi tõepoolest nimetatud, ja küllap õigustatult. Mispärast? Tundub, et alates 19. sajandi lõpust kuni kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi lõpuni sobisid eestlastele kõige paremini raskejõustikualad – maadlus ja tõstmine. 19. juunil 1867 sündinud Boesberg oli poisipõlves nõrga tervisega, teda ei võetud sõdurikski. Raskejõustikust (maadlus, tõstmine) sai ta aimu, kui sõitis 1888. aasta kevadel isa majanduslikul toel Saksamaale tervist praavitama. Väljavõte spordiloolase Georg Kristjansoni raamatust „Eesti raskejõustiku ajaloost”: „Mitme saksa arsti juures nõu saamas käies oli ta (Gustav Boesberg – T. K.) huvitatud ka sellest, kas ta võiks pomme tõsta ja kuidas see peaks mõjuma tema tervisele. Arstid soovitasid tal harjutama hakata. See olevat parim arstim.” Eesti raskejõustiku sünniaeg arvataksegi olevat 1888. aasta sügis, kui kodumaale naasnud ja Tallinnas maandunud Boesberg hakkas tõstmist harjutama. Üksinda pommitõstmist treenima asunud Boesbergi ümber koondusid kiirelt tema sõbrad ja lihtsalt huvilised. Eesti raskejõustiku eelmainitud ajalooraamatus tõdetakse, et „juba sama aasta talvel oli seal pommitõstjaid päris arvukalt”. Sellest sündis „Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi”, mida ohjasid Boesberg ja 1892. aastal Peterburist Tallinna
12
Gustav Boesberg.
elama asunud Adolf Andruškevitš. 1893. aastal astus teiste seas klubi liikmeks Tallinna Reaalkooli õpilane Georg Lurich. Pärast seda kui Boesbergist sai Venemaal elukutseline tõstja ja maadleja, jätkas tema tööd Tallinnas Andruškevitš. Boesbergi-suguste meeste lugude juurde kuuluvad legendid. Reino Sepp pajatab 1951. aastal Rootsis ilmunud „Eesti Spordi Leksikonis”: „Eesti raskejõustiku isa Gustav Bösberg (kirjapilt Reino Sepa koostatud leksikonis – T. K.) oli noore Lurichi peamiseks õpetajaks ja avaldas muide talle ka oma trikktõstete saladused, milledega Lurich hiljem end kogu maailma imetlema sundis. Jüri (Lurich – T. K.) oli peagi oma õpetajast igal alal üle. Ühel õhtul, kui Bösberg Lurichiga järjekordselt võidu tõstis – küll pikali asendist, küll sillalt surumises – ja kui poiss vanast ikka suurema raskuse tõstis, vihastas Bösberg. Vaatas ringi, laskus küürakile, võttis siis hoogu ja jooksis peaga vastu ust. Uksetahvel purunes, Bösberg ajas jalad harki. Ja hüüdis võidurõõmsalt: „Noh, Jüri, tee järele!”
Lurich astus koos teiste poistega ukse juurde. Purunend uksetahvel oli tublisti tollisest lauast. Lurich naeratas ja loobus. Sel alal ei suutnud keegi vanale BÜsbergile konkurentsi pakkuda.� Boesbergi lugu on tegelikult juba linna(keha)kul-
tuuri lugu. Maarahva tugevatest poistest said spordikangelased linnas. Gustav Boesberg suri 5. juunil 1922 Tallinnas kopsupĂľletikku.
Gustav Boesberg (paremal) ja elukutseline maadleja Johannes Kalla.
13
KALEVI MITU NÄGU
3
2001. aastal tähistati Eesti Spordiseltsi Kalev 100. sünnipäeva. Ent mööngem, et ajaloolise tõe huvides peaksime kõnelema mitmest erinevast Kalevist – Peterburis loodust, Tallinnas ellu kutsutust ja nõukogudeaegsest. Ning silmas pidades, kuidas spordiseltsi lähiminevikus juhiti ja kuidas Kalevi-nimeline laev sisuliselt põhja lasti, võib ilmselt väita, et Kaleveid on olnud rohkemgi. 18. aprillil 1900 sai tegutsemisloa St. Peterburgi Eesti Jõukarastuse Selts Kalev. Enne Esimest maailmasõda Peterburis elanud ca 40 000 eestlase rahvus- ja ühtekuuluvustunnet aitas sealne Kalev kindlasti edendada. Tallinna Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev põhikirja kinnitas 21. aprillil 1901 Venemaa siseministri abi senaator P. Durnovo. Kalev oli esimene Eesti spordiselts Tallinnas. Võib oletada, et nimetus „jalgrattasõitjate selts” oli omamoodi kattevarjuks tärkavale eestimeelsele poliitika- ja kultuurielule. Spordiseltsi sirmi taga oli tsaaririigis lihtsam toimetada. Märkigem, et Kalevi asutajate üldkoosolekul 24. mail 1901 võeti seltsi liikmeks ka Konstantin Päts. Tema osa seltsi tegevuses jäi küll tagasihoidlikuks, ent sporti suhtus ta hästi ka hilisema riigijuhina, kui ütles oma sõna Kadrioru staadioni uue tribüüni ehituse rahastamisel ja Eesti Spordi Keskliidule riikliku toetuse määramisel. 1913. aastal moodustati jalgrattasõitjate seltsi asemel Eestimaa Spordiselts Kalev. Põhjus lihtne: et oleks õigus tegelda kõigi spordialadega kogu Eestimaa
14
Kalevi esimese maja ehituse algus (maja valmis 1912).
kubermangus. Jalgrattasõitjate seltsi puhul oli kuberner sellest keeldunud. Uue spordiseltsi esimesel koosolekul 27. mail võeti vastu 46 „vanakalevlast”. Koguteose „Kalev. Läbi sajandi” andmetel „oli kaks kuud hiljem toimunud peakoosoleku ajaks liikmete arv kasvanud juba 232-ni.” Vabadussõjas oli Kalevi liikmetest koosnenud Kalevlaste Malev Leopold Tõnsoni juhtimisel üks Eesti sõjaväe võitlusvõimelisemaid üksusi. Tähenduslik on seegi, et soomusrongi nr 2 suurtükivagunile anti nimi „Kalew”. Kalevlased võitlesid Vabadussõjas ka eri pooltel. Ruudi Toomsalu mälestusteraamatus „Üks kevade ja üks suvi” kirjeldatakse episoodi sõja käigule olulisest lahingust Valklas. Eesti poolel kuulipilduja taga kalevlane Anton Õunapuu. Ründavate punamadruste seas nõukogudeaegse Kalevi sünnitajaid Arnold Kress. Toomsalu andmetel olnud Õunapuu kuulipilduja selle kivirahnu kõrval, millele hiljem raiuti kindralmajor Aleksander Tõnissoni sõnad: „Siia maani ja mitte kaugemale – 3.1.1919.”
Antwerpeni suvemängudel Eestit esindanud 14 sportlasest olid kümme kalevlased. Tõstja Alfred Neuland tõi Eestile kõigi aegade esimese olümpiakulla. Ülepea oli Eesti Vabariigi aegsete sporditippude ja -tegelaste hulgas väga palju kalevlasi. Siinkohal vaid mõned nimed: kaks korda kümnevõistluse maailmarekordit nihutanud Aleksander Klumberg-Kolmpere, maadluse olümpiavõitjad Eduard Pütsep ja Osvald Käpp, tõstmise maailmameister ja olümpiapronks, hilisem Eesti Spordilehe ja Päevalehe peatoimetaja Harald Tammer, legendaarsed spordijuhid Johannes Villemson ja Leopold Tõnson. Ja nii edasi. Punavõimule Kalev kui üks Eesti rahvusliku meelsuse ja identiteedi kandjaid teadagi ei sobinud. 9. oktoobril 1940 andis ENSV Rahvakomissaride Nõukogu välja määruse „kõigi rahvale mittevajalike organisatsioonide likvideerimisest”. Mõistagi oli likvideeritavate seas ka spordiselts Kalev. Nõukogudeaegne ENSV Ametiühingute Spordiselts Kalev sünnitati 4. jaanuaril 1944 ENSV Ametiühin-
gute Kesknõukogu otsuse toel. Üks initsiaatoriteid oli eespool mainitud kunagine punamadrus, ENSV Spordikomitee esimehe kohusetäitja Arnold Kress. Eestiaegse Kaleviga polnud nõukogude-Kalevil peale nimetuse midagi pistmist. Või ehk siiski: mälestused iseseisvusaastaist püsisid kaua ja Eesti identiteeti, mida oli kandnud ka Kalev, ei suutnudki võimud lõpuni välja juurida. Kuulsaid kalevlasi: Paul Keres, Heino Lipp, Ants Antson, Erika Salumäe jpt. Uuel iseseisvusajal ei suutnud Kalev keskorganisatsioonina oma kohta Eesti spordimaastikul leida. Püüti olla tegija näiteks firmaspordis, aga mitte kuigi edukalt. Oskamatu (või ka kuritahtlik) majandamine viis Kalevi tänasesse nutusesse seisu. Legendaarse spordihalli ostis Tallinna linn, ent pole teada, mis saab staadionidest Tallinnas ja Pärnus, kinnistust Tallinnas Pärnu mnt 41. Võib-olla suudab midagi teha spordiseltsi uus tegevjuht Aleksander Tammert. Võib-olla...
Kalevi esimene maja.
15
GEORG LURICH – SUUR EESKUJU
4
Spordiajaloolane Reino Sepp kirjutab 1951. aastal Rootsis ilmunud „Eesti Spordi Leksikonis”: „Väga suure tähendusega Eesti spordi kiirele arengule oli mitme sportlase tõus maailma paremikku, enne kõike Georg Lurichi suursaavutused. Lurich, kes võitis rahva seas peagu ebajumala positsiooni, avas oma eeskujuga eriti noortes tegeliku huvi spordi harrastamiseks.” Lurichi lugu on eestlaste esimesi edulugusid, suurepärane näide tahte, sihikindluse ja intelligentsuse sümbioosist. Võimlemisest vabastatud nõrga kehaehitusega poisist kasvas maailmameister (1901), Euroopa üks võidukamaid elukutselisi maadlejaid, ideaalne modell kujuritele, spordi ja tervete eluviiside eesträäkija, looja, teerajaja, julgustaja, ÕPETAJA. Märkigem, et koolipõlves kogus Lurich ka eesti rahvaluulet. Olaf Langsepa koostatud raamatus „Georg Lurich” on tsitaate, mida võib pidada pisifilosoofiliseks pilotaažiks. Näiteks Lurichi mõttekäik maadlusest kui esteetilist naudingut pakkuvast alast. „See on kahe ideaalse kehaehitusega gladiaatori kehaosade esteetiline, elastne, korrapärane ühtepaindumine. Kord suruvad nad vastamisi, kord tõukavad üksteist eemale, siis hüppavad jälle üksteisest lahku. Välgusarnase kiirusega üksteisele järgnevad võtted vahelduvad kui lülid lõpmatus ahelas, kusjuures iga üksik võte oma mitmesugustes teisendites, peensustes (nüanssides) on jällegi isesugune, tehakse teoreetilise
16
Georg Lurich.
täpsusega ja eksimatult – mitte ainult selle või teise asendi võtmiseks, vaid et temale samuti peale sundida matemaatilise täpsusega iga pööret. See on otse inimkeha väleduse ja osavuse paraad, kus kombinatsioonid ja vastukombinatsioonid, kallaletungid ja vastupealetungid tulevad nagu iseenesest ülevoolava loomuanni allikast, nagu purskkaevust, mis on jälle omakorda rahva silmale mõnus ja vaheldusrikas vaadata, koguni mitte nii üksluine ja vaimuaher kui teistes spordiharudes.” Ent maadlust ülistades respekteeris Lurich ka teisi spordialasid. Oli ta ju maadluse ja tõstmise kõrval – neil aladel kuulus ta maailma paremikku – ka hea võimleja, akrobaat, jooksja, hüppaja, jalgrattur, uisutaja.
Siinkohal veel üks Lurichi mõttekäik Langsepa koostatud raamatust: „Kehaline ja vaimne areng peavad käima kooskõlas ja käsikäes, sest ühe hooletusse jätmine mõjub ka teise peale kahjulikult. Sest ainult terves kehas elab terve vaim – „mens sana in corpore sano”. Täiuse tipuni arenenud vaim viletsas, kõdunevas kehas on nagu liiva peale ehitatud loss. Ja sama õigusega, nagu me kehaliselt, kuid mitte vaimselt arenenud inimest nimetame harimatuks, võime nimetada harimatuks ka professorit, kes hoolimatusest ja tahtejõu puudusel on alandanud oma keha moodsa riidevarnani, sest tema haridus on kooskõlata, ühekülgne.” Oma kirjutises „Võitlus – tervise allikas” meenutab Lurich maailmakuulsa maletaja dr Siegbert Tarraschi hüüatust temaga tutvumisel: „See maadlus ei ole ju enam sport – see on otse teaduseks saanud ja endale aupaiga šahhi kõrval pärinud. Rohkemgi veel – igas maadluses on tosinaid partiisid, nimelt – iga üksik atakkide seeria ja tsükkel on üks partii.” Muide, Lurichit võrdles dr Tarrasch tollal samuti maletippu kuulunud Aleksandr Tšigoriniga, kes „teaduse kulunud teed kõrvale jättes, nagu komponist, ikka midagi uut komponeerida ja luua püüab”. Siinkirjutajal on suur au olla Georg Lurichi koolivend. 22. aprillil 1876 Väike-Maarjas sündinud Lurich saadeti üheteistaastasena Tallinna Peetri Reaalkooli (praegune Tallinna Reaalkool), mille ta lõpetas 1894. aastal. Kuulsat realisti meenutab bareljeef kooli spordiväljaku müüril. Elukutseline maadleja sai Lurichist vahetult pärast gümnaasiumiharidust tõestava tunnistuse saamist – 1895. aasta sügisel. Reino Sepp toob oma spordientsüklopeedias ära Lurichi kehalised näidud: pikkus 176 cm, kaal 90 kg, biitseps 36−40. Isiklik rekord kahe käega tõukamises 165 kg. Lurich suri Venemaal Armaviris 22. jaanuaril 1920 plekilisse soetõppe. Georg Lurich eristas selgelt „maadlemise kunstnikku” ja „maadlejat”. Ta ise oli vähimagi kahtluseta
„maadlemise kunstnik”, võrratu komponist, nagu ütles dr Tarrasch. Veel on Lurich kirjutanud: „Igaüks võib saada tugevaks, sest inimene sai juba siis, kui ta hällis lamas, looduse käest passi kätte, et ta niisama tugevaks võib saada nagu näiteks mina... Inimene võib endast kõik teha, kui tal tahtmine on, ja tulevik saab ainult selle küsimuse läbi otsustatud, kas tahtmine on tugevam kui liha.”
Postkaart Georg Lurichist.
17
ABERG – LURICHI ANDEKAS ÕPILANE
5
Aleksander Richard Aberg on jäänud ehk mõneti teenimatultki oma õpetaja Georg Lurichi varju, ehkki temagi saavutused elukutselise maadlejana olid säravad. Maailmamees oli ka tema. Maadluse ja sportliku eluviisi propageerijana sõnas, samuti enesereklaamijana oli Lurich muidugi tublisti tugevam. Lurichist nooremana tõusis Aberg tippu mõni aasta hiljem. Ta oli Eestimaa meister maadluses ja mitmekordne Venemaa rekordimees tõstmises juba enne 19.−20. sajandi vahetust. Harjumaalt Kolgalt pärit Aberg kasvas tõeliseks atleediks pärast perekonna kolimist Tallinna. Progümnaasiumi lõpetanud Aberg kavatses vabrikupraktika kaudu jätkata õpinguid tehnikumis, ent talle oli määratud teistsugune elutee. 1901. aastal siirdus Aberg elukutseliseks. Temast sai Lurichi õpilane ning treeningu- ja koostööpartner kuni Lurichi surmani. 1904. aastal tuli Aberg esmakordselt elukutseliste maailmameistriks. Mõttekäik Reino Sepa „Eesti Spordi Leksikonis”: „Ta (Aberg) oli aastail 1906−1917 maailma parimaid kreeka-rooma ja vabamaadluses. (...) Kohutavale kehajõule lisandus täiuslik tehnika. Imeteldav oli ta juures erakordne väledus ja võhm. Aberg oli tugevam ja vastupidavam kui Lurich, maadluskunstis peagu ta võrdne, kuid mitte täiesti nii mitmekülgne.” Oma kuulsas artiklis „Võitlus – tervise allikas”
18
Aleksander Aberg.
toob Lurich ära malesuurmeister dr Siegbert Tarraschi iseloomustuse Abergi kohta: „Mis eriti Abergisse puutub, siis on ta nagu matemaatik kunagi – silmale ta maadlus väga vaheldusrikas ega ülipõnev ei ole, kuid ilu seisneb siin selles, et ta alati võidab, nagu dr Laskergi (male eksmaailmameister Emmanuel Lasker – T. K.) malemängus.” Reino Sepp kirjutab oma leksikonis Abergi ühest hiilgavast võidust: „New Yorgis maadles Aberg Mort Hendersoni vastu, kes oli kuulsaks saanud maski all esinedes ja kandis seepärast nimetust „maskeeritud ime”. Aberg võttis ta keset matši oma tugevate kätega täisnelsonisse ja hakkas ameeriklast sel kombel maha suruma. Henderson pani aga vihaselt vastu, kuigi välja murda ei suutnud. Eestlase täisnelson kestis üle veerand tunni, täpsemalt 17 minutit! Direktsioon ja publik muutusid rahutuiks ning politseinik kutsuti kohale takistama „inimesepiinamist”. Küsiteldi kohtunike ja ka Hendersoni enese arvamust – need olid aga ühel meelel selles, et surma pole veel karta. Ja nii jatkus matš, mis lõppes Abergi võiduga „maskeeritud ime” üle.” Siinkohal Abergi näidud: pikkus 176,5 cm, kaal 95 kg, biitseps 42,5. Kahe käega tõukamine 139 kg. 12. augustil 1881 sündinud Aleksander Aberg suri tüüfusele järgnenud kopsupõletikku Venemaal Armaviris pisut hiljem kui Lurich – 15. veebruaril 1920.
Postkaart Aleksander Abergist.
19
ILUUISUTAMISE EM TALLINNAS
100
Kindlasti kõigi aegade võimsaim Eestis korraldatud spordivõistlus. Mõned faktid: Saku Suurhall, 19.–24. jaanuar 2010, 160 võistlejat 35 riigist, üle 300 ajakirjaniku, telepilt ligi 400 miljonisse kodusse. Peakorraldaja Margus Hernits meenutab: „Kõigepealt rahvusvahelise alaliidu nõuetest. Kindlasti korralik areen, logistika peab olema paigas – lennujaamad, piisavalt hotellitube. Boonust toovad heal tasemel sportlased. Siis teatud määral riiklik toetus, kohaliku televisiooni kogemus – ETV puhul oli see eeskätt Eurovisioon. Ja ka see, et kohalik alaliit on juba midagi teinud – me tegime siin kaks korda juunioride GP-d. Kõik need asjad kokku andsid meile pärast nelja-aastat taotlemist EMi. Juba enne 9. juunil 2007 tulnud otsust oli praktiliselt teada, et 2010. aasta EM tuleb meile. Uisuliit pidi kõigepealt kindlustama strateegilised asjad: panema Saku Suurhalliga lukku kuupäevad, ETVga pilditootmise kuupäevad. Muud läbirääkimised (hotellid jms) algasid hiljem. Kiirem tööaeg algas 2008 lõpus – 2009 alguses. Esimene asi oli teha Helsingis presentatsioon – logod jms. Turundustegevused algasid 2008 teisest poolest. Ei osanud ju arvata, kui hästi EM ennast müüb, kas inimesed ja meedia võtavad selle omaks. Minu seisukoht oli, et ei tahaks riskida, ei tahaks sellist olukorda, nagu oli 2007 Zagrebis, kus telepildis oli rohkem tühje kui täis kohti.
208
Alguses oli tuumik, neli–viis inimest, siis ta hakkas kasvama. Võistluste ajaks kasvas organisatsioon kolmesajani. Meil oli paar keerulist momenti. Üks oli see, kui tuli vahetada meediaagentuur, siis mängiti ümber kõik logod ja muud asjad. Diplomaatiliselt öeldes koostöö ei sujunud. Meie ei tahtnud alguses vahetada, aga kui see tehtud sai, sain aru, et tegime õige otsuse. Uus agentuur AGE hoidis meil päris hästi kätt. Minu viga oli vahest selles, et jätsin endale algul liiga palju ülesandeid. AGE tajus selle ära ja lükkas vajalikke asju omalt poolt tagant. Mulle andis palju juurde rahvusvahelise alaliiduga töötamise kogemus. Olin Helsingis assistent-koordinaator, aasta varem Göteborgi MMil samas ametis, kuigi nimetus teine – tehniline delegaat. Teistel võistlustel ka. Ilma selleta olnuks ääretult raske. Oli ju meie EMil ligi 80 osapoolt. 2007 Göteborgis käis küll korraks peast läbi mõte: võib-olla oleks lihtsam, kui me seda ei teeks.” Takkajärele ei kahetse? Mida see kogemus on andnud? „Ei kahetse. Ja andnud on see kogemus vahest seda, et uksed lähevad lihtsamini lahti, rahvusvahelises uisuseltskonnas teatakse, et ma suudan organiseerida. Ja veel: kirjutan magistritööd EBSis spordiürituse majanduslikust ja sotsiaalsest väärtusest ja EM andis palju materjali. Me oleme teinud uue taotluse ja ehk 2015 ka saame.” Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetuse juhataja Marko Kaljuveer: „Kõigepealt tuli kolm aastat varem anda alaliidule garantii, et oleme valmis tootma signaali. Selle garantii me andsime, aga ega me ausalt öeldes ise ka täpselt ei teadnud, millele nõusoleku andsime. Loomulikult olid meil suusatamise MK etapi kogemused ja kindlasti tuli see kasuks, aga iga ala on oma spetsiifikaga ja asja tegi raskeks see, et me polnud tootnud sekunditki
pilti iluuisutamisvõistlusest. Aga ega siis midagi üle mõistuse ka pole: kui sa oled telepilti tootnud – korvpallist, jalgpallist, suusatamisest jne –, siis olemus jääb samaks. Tuleb lihtsalt omandada teatud nõksud. Iluuisutamine on tantsuliste ja muusikaliste elementidega, tuli lihtsalt arvestada, et on olemas kava, mida sa pead teadma. Meie režissööridel tuli teha kõva eeltööd, nad pidid uurima, kuidas on telejaamad teinud kõike seda eelnevatel võistlustel. Töö jagunes mitmeks osaks. Minul koos assistent Ingrid Toomisega, kes vastutas kõigi välismaalt tulnud tellimuste eest, tuli hakata olulisi asju ritta panema: kes tulevad kohale, millise tehnilise pagasiga me seda võistlust teeme. Tarmo Krimm oli pearežissöör, istusime maha ja hakkasime vaatama, kui hea tehnika meil ülepea on. Pidime tellima Rootsist veel ühe põhiülekandejaama, meil endal oli ka üks väga hea ülekandejaam. See oli
kahe ülekandejaama koostöö. Teadsime, et teeme seda võistlust 14 kaameraga, meil oli suur, tugev ja ühtaegu noor tiim. Toivo Taremaa oli tehniline spetsialist koos Sander Ükskülaga. Hakkasime lõikude haaval seda puslet kokku panema. Ega me ise ka päris kõike ette ei kujutanud, aga varasemad kogemused tulid kindlasti kasuks. Eks ta üks suur ettevõtmine oli, aga kõik asjad saavad alguse planeerimisest ja kui sa oled astunud õigeid samme, siis tekib sul ülekande ajal ka võimalikult vähe probleeme. Tööd oli hästi palju, päevad olid pikad ja kui Tarmo ütles esimese võistluspäeva eel, et probleeme pole, teeme ära, siis mul endal ka pinge langes. Samas ma nägin, kuidas meie alaliit seda tegi. Margus Hernits oli hästi tubli. Suvest lükati koostöövanker käima, nägime, et kõik on OK. Ja oligi.”
Jelena Glebova 2010. aasta Iluuisutamise Euroopa meistrivõistlustel Tallinnas.
209
KÕIK ALGAS BELGRADIS
101
See oli võimas võit väga tugeva, 2010. aasta MMi finaalturniiril mänginud ja alagrupis Saksamaad võitnud Serbia üle. Võit lõvikoopas – Belgradi Partizani staadionil. Võit, mida me olime aastaid oodanud. Võit, mida kaunistasid Tarmo Kingi ja Konstantin Vassiljevi iluväravad. Võit, mis süstis usku Eesti jalgpalli. Võit, mis sündis 8. oktoobril 2010. aastal. Meenutagem siinkohal neid pallureid, kes sel oktoobriõhtul ajalugu kirjutasid. Eesti algkoosseis: Sergei Pareiko, Enar Jääger, Taavi Rähn, Raio Piiroja, Ragnar Klavan, Sander Puri, Konstantin Vassiljev, Aleksandr Dmitrijev, Dmitri Kruglov, Tarmo Kink, Sergei Zenjov. Vahetusest sekkusid Kaimar Saag, Ats Purje ja Martin Vunk. Dirigendipuldis oli Tarmo Rüütli. Võidu muudab mitmekordselt magusaks asjaolu, et vastas olid mängijad, kes kuuluvad sellistesse klubidesse nagu Manchester United (Nemanja Vidic´), Londoni Chelsea (Branislav Ivanovic´), Milano Inter (Dejan Stankovic´), Peterburi Zeniit (Aleksandar Lukovic´), FC Liverpool (Milan Jovanovic´), Torino Juventus (Miloš Krasic´). Eesti koondislaste klubidega võrreldes hoopis teisest suurusjärgust. Meie koondislasi see ei häirinud nagu ka asjaolu, et Serbia 60. minutil juhtima läks. Otse vastupidi: mängiti oma mängu ja kolm minutit hiljem põrutas Tarmo Kink vasakuga Serbia väravavõrku sellise pommlöögi, et väravavaht Stoikovic´ ei liigutanudki. Konstantin Vassiljev viis
210
Eesti koondise aju Konstantin Vassiljev.
Eesti juhtima, lõppseisu vormistas serblaste omavärav. Kui kõlas lõpuvile, saatsid Serbia fännid oma meeskonna väljakult ära vilekoori, Eesti koondise aga aplausiga. Kiidusõnu öeldi Eesti pallurite kohta ka kohalikus portaalis xtratime.org: „Kuigi meie mängisime halvasti, tuleb kiita Eestit suurepärase mängu eest. Kes oleks arvanud, et nad nii mängivad ja saavad võidu täiesti teenitult?” See kaotus on meeldetuletus, et peaaegu kõik riigid suudavad tänapäeval jalgpalli mängida. Tarmo Kingi klubi Middlesbrough foorumis jagati eestlasele ohtralt kiidusõnu: „Seal ei olnud mingit võimalust tõrjumiseks. Fantastiline löök.” Usutluses Õhtulehele ütles mängu üks kangelasi Konstantin Vassiljev lühidalt ja täpselt: „Olime üks kollektiiv. Näha oli, et kõik mängisid nii hästi, kui vähegi suutsid.” Koondise kapten Raio Piiroja rõhutas Vikerraadio intervjuus „üksikisiku osa ajaloos”. Ta nimetas Konstantin Vassiljevit meeskonna ajuks ja märkis, et ilma sellise ajuta oleks koondisel raske suuri tegusid teha. Et võit Serbia üle polnud juhuslik, näitas 1:1 lõppenud kodumäng sama vastasega 2011. aasta märtsis. Järgnesid kaotused Sloveeniale, Itaaliale ja Fääridele.
Seitsme vooru järel polnud mingit põhjust hõisata: seitse punkti ja tagasihoidlik tabeliseis. Ent valiktsükkel lõpetati uskumatu spurdiga: 2010. aasta finalist Sloveenia alistati Ljubljanas 2:1, Põhja-Iirimaa Tallinnas 4:1 ja Belfastis 2:1. Eesti koondise saldo 2012. aasta EMi valikgrupis: viis võitu, üks viik, neli kaotust, 16 punkti, väravate vahe esmakordselt positiivne 15:14. Teine koht Itaalia järel ning Serbia ja Sloveenia ees viis Eesti koondise play off’i, kahe mängu kaugusele EMi finaalturniirist. Selline oli seis, kui raamat „101 Eesti spordilugu” trükikotta läks. Eesti koondise mänguklassi tõusu ja vaimujõudu näitab asjaolu, et kodumängus Fääride vastu oldi 90 minuti järel 0:1 kaotusseisus, ent võeti lisaminutitel ometi 2:1 võit. Belfastis juhtis aga Põhja-Iirimaa Eesti vastu veel veerand tundi enne lõppu 1:0, ometi suutis meie koondis Konstantin Vassiljevi väravatest vormistada ülivajaliku 2:1 võidu. Vastase väljakul hangitud võidud 2010. aasta MMi finaalturniiril esinenud Serbia ja Sloveenia üle on seda
väärtuslikumad, et seni oli Eesti koondis olnud tehniliste Balkani meeskondadega raskustes. Eesti jalgpall hakkab endast märku andma. MMi ja EMi valiksarjas on võidetud Belgiat, Serbiat ja Sloveeniat, viigistatud Horvaatia, Venemaa ja Türgiga. Sõprusmängudes oleme alistanud Venemaa ja Uruguay, viigistanud Portugaliga. Meil on kõigis liinides pallureid, kes on suutelised vajadusel liidriohjad haarama. Ja koondise aju ning südametunnistus Konstantin Vassiljev on tõeline kalliskivi. Tarmo Rüütli treenerina – samuti super. Vastase väljakul hangitud võidud Serbia, samuti 2010. aasta MMi finaalturniiril esinenud Sloveenia üle on seda väärtuslikumad, et seni oli Eesti koondis olnud tehniliste Balkani meeskondega raskustes. Oleme õigel teel. Eesti jalgpall hakkab endast märku andma. Oleme MMi ja EMi valiksarjas võitnud Belgiat, Serbiat ja Sloveeniat, viigistanud Horvaatia, Bulgaaria, Venemaa ja Türgiga. Sõprusmängudes oleme alistanud Venemaa ja Uruguai, teinud viigi Portugaliga.
29. märts lörtsises Tallinnas: Eesti–Serbia 1:1.
211
KASUTATUD KIRJANDUS: Eesti Spordi Biograafiline Leksikon. Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001 ja 2011 Reino Sepp, Eesti Spordi Leksikon. Tõrvik, 1951 Georg Kristjanson, Eesti raskejõustiku ajaloost: Lurichist Taltsini. Eesti Raamat, 1973 Olaf Langsepp, Georg Lurich. Eesti Riiklik Kirjastus, 1958 Ruudi Toomsalu, Üks kevade ja üks suvi. Huma, 1993 Ruudi Toomsalu, Möödunut meenutades. Aed, 1999 Paavo Kivine, Kristjan Palusalu. Paavo Kivine ja Olympia, 2006 Koost. Juhan Maidlo ja Eugen Piisang, Kalev. Läbi sajandi 1. Eesti Spordiselts Kalev, 2001 Koost. Juhan Maidlo ja Eugen Piisang, Kalev. Läbi sajandi 2. Eesti Spordiselts Kalev, 2001 Indrek Schwede, Väike jalgpallipiibel. Eesti vutiajaloo pöördepunktid. K-Kirjastus, 2001 Koost. Lembit Koik, Jalgpall. Minevikust tänapäevani. Eesti Raamat, 1970 Koost. Endel Press, Jääpall. Jäähoki. Minevikust tänapäevani. Eesti Raamat, 1977 Eesti sport läbi aegade. Inreko Press, 1996 Voldemar Lindström, Matk telemaailma, 2010 Voldemar Lindström, Toomas. Täpsemalt Heino Mikkinist Toomas Ubani. Üldistatult sport ja teleekraan. Voldemar Lindström ja Eesti Televisiooni muuseum, 2003 Koost. Lembit Koik, 100 aastat Eesti raskejõustikku (1888– 1988). Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996 Valter Heuer, Meie Keres. Eesti Raamat, 1977 Koost. Merike Rõtova, Mälestusi Paul Keresest. Eesti Raamat, 1983 Koost. Vello Lään, Korvpall. Eesti Korvpalliliit, 2002 Koost. Tiit Lääne, Viini profi päevaraamat. Eesti esimese elukutselise jalgpalluri Arnold Pihlaku lugu. Kadmirell, 2009 Georg Hackenschmidt, Valitseda elu. Ilmamaa, 1997 Koost. Deivil Tserp, Eesti kergejõustiku kullakamber. Tallinnmeetinng ja Deivil Tserp, 2010 Juhan Maidlo ja Jaan Sepp, Mis juhtus Anton Raadikuga? Ilo, 1997 Koost. Epp Paal, Pool sajandit Tartu maratoni 1960–2010. MTÜ Klubi Tartu Maraton, 2010
212
Jaak Valdre, Eesti laskmine Argentiina karika valguses. OÜ Vali Press, 2006 Jaan Talts ja Paavo Kivine, Tahtmine. Eesti Raamat, 1982 Aleksander Antson, Berliini olümpiamängud 1936. Noor-Eesti kirjastus, 1936 Koost. Heino Kask, IX taliolümpiamängud. Innsbruck 1964. Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 Kristjan Arusoo ja Paavo Kivine, XX olümpiamängud. München 1972. Eesti Raamat, 1974 Koost. Tiit Karuks, XXIV olümpiamängud. Soul ’88. Olympia, 1991 Tiit Karuks ja Urmas Vahe, XVI taliolümpiamängud. Albertville ’92. Olympia, 1993 Koost. Tiit Karuks, XXV olümpiamängud. Barcelona ’92. Olympia, 1995 Koost. Gunnar Press, Salt Lake City 2002. XIX taliolümpiamängud. EOK, Postimees, Õhtuleht, Sporditäht, 2002 Koost. Gunnar Press, XX taliolümpiamängud. Torino 2006. Ajakirjade Kirjastus, EOK, 2006 Koost. Gunnar Press, XXIX olümpiamängud. Peking 2008. Ajakirjade Kirjastus, EOK, 2008 Olümpiamängud. Valgus, 1980 Koost. Ingrid Idla, Dagmar Normet ja Aksel Tiik, Ernst Idla – võlur Tallinnast. Eesti Raamat, 1991 Koost. Sven Sommer, Eesti Olümpiakomitee 75. Eesti Olümpiakomitee, 1998 Erlend Teemägi, Eesti kergejõustik 100. TEA Kirjastus, 2009 Mart Soidro, Tammiste. Kirg. Mardikas, 2007 Jaanus Kriisk, Boss. Mälestusi Fred Kudust, J. Kriisk, 2008 Mootorrattasport. Eesti Raamat, 1973 Uno Aava ja Ants Seiler. Mees, kes kihutas ajast ette. Eesti Spordiselts Kalev, Eesti Autospordi Liit, 2008 Aare Arula, Kalevi suursõit. Viis aastakümmet. Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon, Eesti Autospordi Liit, 2009 Jaan Jürine, Eesti tennis 90. Inreko Press, 2003 Ivar Jurtšenko, Jalgrattasport. Võitjaid ja võite viimasest veerandsajandist. Maalehe Raamat, 2002 Jaan Martinson ja Kristina Šmigun-Vähi, Kristina. Menu Kirjastus, 2010 Paavo Kivine ja Erki Nool, Autogramm. Erki Nool ja Olympia, 2005 Erlend Teemägi, XV olümpiamängud Helsingi 1952. Olympia, 1997
Perioodika, muud allikad: ERRi raadioarhiiv Eesti Spordileht Spordileht Postimees Kehakultuur Tartu Postimees Eesti P채evaleht Helsingin Sanomat Turun Sanomat The Daily Telegraph The New York Times The Moscow Times 13. Moskovskii Komsomolets
213