TÄHE LEND
ILMAR SÄRG
TÄHE LEN D
„Tähe lend” on Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö. Konsultant: veresoontekirurg Heli Järve Toimetaja: Krista Pajupuu Kujundaja: Angelika Schneider © Ilmar Särg © Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-810-7 Trükitud OÜ Greif trükikojas
Kursakaaslastele ja kolleegidele
I
Ants Toober istus mõtlikult oma arvuti taga ja vaatas üle tühja ruumi aknast välja. Akna taga ehitati. Kraanad liikusid edasi-tagasi, tõstsid hiirekarva paneele. Paari nädalaga oli korrusekarp paika pandud ja valgust varjav sein kerkis üha ülespoole. Sellest oleks võinud ju aru saada, kui nii oleks ehitatud Vene ajal – et võid kümmekonna meetri kauguselt imetleda naaberkorpuse palatis lahtiriietatud haiget. Aga nüüd, Eesti Vabariigi ajal, tundus see küll arusaamatu. Nagu poleks ruumi olnud. Aga arhitekti nägemus oli selline, et ehitama pidi mitte kõrvale, vaid vahele. Keegi oli kunagi öelnud, et ehitatakse sipelgapesa. Küllap see õige oligi. Korpused kavatseti omavahel käikudega ühendada ja siis pidi kõik käe-jala juures olema. Linnakese kogu meditsiin ühes kohas koos. Peaaegu et ühe katuse all. Töö kestis varahommikust hilisõhtuni. Isegi pimedas põlesid prožektorid ja undasid kraanad. Euroraha oli vaja kiiresti ära kasutada, muidu võetakse veel tagasi! Ja milline on tulemus? Majade vahele jäävad vaevu koridorilaiused õhuvahed, kuhu iialgi ei paista päike. Tõenäoliselt on alumistel korrustel akende taga püsiv hämarus. Antsule tuli meelde nii mõnigi kummaline siseõuedega ehitis, kuhu päikesevalgus ei paistnud ning kõik hallitas ja sammaldus. Ka 7
vee äravoolule ei olnud mõeldud, vähemalt korraliku vihmahooga polnud arvestatud, ja seetõttu kannatasid siseõue seinad liigniiskuse käes, olgugi nad kas või kivist. Ants vaatas aknast välja, aga tegelikult ei näinud ta ei kollaseid edasi-tagasi sõitvaid kraanasid ega trosside otsas rippuvaid paneele. Täna tema pilk nii kaugele ei küündinudki. Otse akna all oli teise tohtri laud ja tool selle taga oli tühi. Ants vaatas seda tühja kohta ega suutnud pilku kuidagi ära pöörata. Selle praegu tühja laua taga oli istunud päris palju aastaid tema kolleeg ja kunagine õpilane Priit Vokk. Oli olnud kena poiss, kui Ants teda esimest korda nägi. Kuuenda kursuse tudengina tuli ta osakonda praktikale ja sattus Antsu juhendada. Käis kaasas operatsioonidel, hoidis konksu, tegi paberitööd. Kui Ants talle lõpupäeval oma esimese teadustöö separaadi kinkis, ulatas vastu pastapliiatsi. „Sina jõuad kaugele,” oli Ants öelnud. Ja miks polekski ta pidanud nii arvama. Tark noor inimene, osavad käed, keeled suus, huvi meditsiini vastu – kõik eeldused edukaks karjääriks olid olemas. Priit oli siis juba naisemees. Naise nimi oli küll natuke kummaline – Kirsti. Vähemalt Antsule kui arstile, kel aeg-ajalt patsiente sureb, meenutas see kirstu. Aga või siis nimi enda valida on. Ja naist ei riku. Kord oli Ants Toober Kirstit ka näinud, mõni aeg pärast seda, kui Priit Vokk oli ülikooli lõpetanud ja osakonnas tööle asunud. Või oli ta veel internatuuris? Tol ajal ei olnud ju sellist pikka koolitamist nagu tänapäeval, kus tuleb kuus aastat õppida ja siis veel peaaegu ülikooli kursuse pikkune residentuur teha, enne kui iseseisvalt tööle saab hakata. Toona oldi internatuuris üks aasta. Igatahes oli Priit osakonnas arstina tööl, kui üks noor kena mustade juustega naine teda otsima tuli. Antsule jäid meelde just selle naise silmad – hallid ja tõsised. Millegipärast nagu kurvad. Neid nähes 8
tekkis kohe tahtmine aidata. Ants aitaski, kutsus Priidu palatist haige juurest ära. „Minu kaasa kaunikene,” oli Priit naist tutvustanud. Ja pärast rääkinud, et neil on kaks poega. Pisikesed küll veel, aga eks nad kasvavad. Nüüdseks pidid need poisid täismehed olema, küllap on neil endilgi juba pered. Tegelikult oli Ants Kirstit veel teistki korda näinud. Ta oli oma artikli pärast ajalehetoimetusse läinud. Tol korral ei olnud veel arvuteid ega internetti, tuli kingi kulutada. Kirsti oli tema lugu toimetanud, paberilehed olid parandustest täitsa punased ja Antsul oli oma teksti raske äragi tunda. Filoloog on ikka filoloog, oli ta endamisi urisenud. Ta ei pidanud end kirjaoskamatuks, sai ju kooliski kirjandeid viie peale kirjutatud, oli siis tarvis sedasi sünonüüme vahetada ja teksti ümber tõsta? Sellise toimetamise tagajärjel oli nihkes kirjatüki aktsent ja muutunud mõte. Antsule tuli pähe, et kui sel moel ka ilukirjanduslikke tekste parandatakse, siis on kõik raamatud ju toimetaja, mitte autori nägu. Seda ta välja ütlema muidugi ei hakanud, mine tea, viimaks ei avaldata tema asja üldse. Oli ju sähandene aeg. Kuid Ants jäi endale kindlaks ja parandas suurema osa parandusi uuesti tagasi. Kirsti oli selle peale pead vangutanud ja kommenteerinud, et veresoontekirurgid on kõik ühesugused. „Kas jonnakad nagu eeslid?” oli Ants küsinud. „No teie küll eesel ei ole,” oli Kirsti naeratanud. „Mõni teine vahest on.” „Kas te peate silmas Priitu?” lipsas täitsa kogemata Antsul suust. Kirsti tõsines. „Me ei ela enam koos.” Alles siis sai Ants teada, et tema noor kolleeg on naisest lahku läinud. 9
Artikkel siiski ilmus ja sellisel kujul, nagu Ants lõplikuks jätnud. Seetõttu oli ka Ants Tooberi pahameel tekstisättija suhtes taandunud ja jäi vaid inimlik uudishimu. Kui ta Priidult küsis, miks see oma kaunist naisest lahku läks, mõmises Priit midagi oma nina alla ja vastas siis: „Seda peab tema käest küsima. Tema ei tahtnud enam.” See aus ülestunnistus: naine on mehe maha jätnud, oli pehmelt öeldes šokeeriv. Priit võinuks ju varjuda trafaretse väljendi taha – iseloomud ei sobinud, või miskit muud välja mõelda, et vältida häbi – mees on maha jäetud. Aga ju see nii oli. Miks? Alles aastaid hiljem hakkas Ants kuulma naistest, kes üleminekueas lahkusid kodust, jätsid lapsedki meeste kasvatada ja tormasid internetist saadud tiibade abil oma sinilinnu järele. Kirsti oli lapsed siiski enda juurde jätnud, mitte nagu tänapäeval kombeks, ja Priit oli jälle vaba mees. Kui palju me üldse teame oma töökaaslastest – inimestest, kellega igal tööpäeval ühes ruumis viibime? Kõik me nahistame oma laua taga, pole õieti aega teisele inimesele otsagi vaadata. Hommikuti ei soovi me enam ruumi astudes: tere! – vaid ütleme lihtsalt: hommik! Nagu see oleks lühem sõna. Ja me ei pane tähele, kui kolleegiga on midagi lahti. Tänahommikune konverents oli olnud nagu konverents ikka: arstid istusid koos, kuulasid ära valvearsti – kui palju haigeid vastu võetud, mis haigetel viga ja millised operatsioonid tehtud. Mitu embolit eemaldatud, mitu jalga maha saetud. „On teateid?” küsis koosolekut korraldav osakonnajuhataja. Tõusis halli pea ja punetava näoga mees, juhtiv professor Juhan Peensaar, vaatas maha, sõrmitses oma võtmekimpu nagu palvehelmeid, laskis siis karmi pilgu üle auditooriumi libiseda ja teatas: „Tänasest ei tööta meil enam Priit Vokk. On küsimusi?” 10
Mitte tohter ega doktor, vaid lihtsalt Priit Vokk. Auditoorium oli selle pilgu all haudvaikne. Ja osakonnajuhataja, kes konverentsi pidi lõpetama, sõnas: „Tuleb jälle tööle minna!” Nagu läheks ta parema meelega koju või suusatama.
11