Originaali tiitel: Gianni Rodari Favole al telefono Einaudi Ragazzi 2010 Esmatrükk eesti keeles: Eesti Raamat, 1980 Toimetanud Piret Klaus Kujundanud Villu Koskaru © 1980, Maria Ferretti Rodari and Paola Rodari, Italy © 1991, Edizioni EL S.r.l., Trieste, Italy Tõlge eesti keelde © Tiina Randviir ja Tänapäev, 2015 Illustratsioonid © Olga Pärn, 2015 ISBN 978-9949-27-789-6 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Paoletta Rodarile ja tema s천pradele 체le kogu maailma
Sisukord Elas kord... 8 Õnnetu jahimees 10 Jäätisest loss 15 Hajameelse jalutuskäik 16 Lõhkumisloss 18 Naine, kes luges aevastusi 21 Maa, kus ei olnud midagi teravat 25 Maa, kus kõik algab sõnaga „mitte” 28 Või-inimesed 30 Alice Kukkuja 32 Šokolaadist tee 35 Brif, bruf, braf 36 Stockholmi ostmas 38 Kuidas Giovannino kuninga nina puudutas 40 Piombino kuulus vihm 45 Cesenatico karussell 46 Juhtum Ostia plaažil 50 Koomiksihiir 53 Lugu Õgarditemaa valitsejatest 56 Kuidas Alice merre hüppas 61 Kellade sõda 64 Kannike põhjapoolusel 67 Noor vähk 70 Hiiglase juuksed 72
Põgenikust nina 77 Tee, mis kuhugi ei viinud 80 Hernehirmutis 85 Võlukepp 86 Vanasõnad 88 Marmelaadi-Apollonia 90 Vanatädi Ada 93 Päike ja pilv 95 Kuningas, kes pidi surema 96 Võlur, kes oskas komeete teha 98 Cefalú kalur 100 Kuningas Midas 104 Sinine valgusfoor 107 Hiir, kes sõi kasse 108 Maha üheksa! 110 Nähtamatu Tonino 112 Pahupidi küsimused 116 Hea Gilberto 118 Sõna „nutma” 120 Pühapäeva hommik 121 Magama heites ja üles tõustes 124 Kristall-Giacomo 125 Ahvid reisimas 127
Sinjoore Fallaninna 128 Üks ja seitse 130 Mees, kes tahtis Colosseumi varastada 131 Lift tähtede juurde 133 Trollibuss number 75 137 Koerte maa 141 Pulcinella põgenemine 144 Valtellina müürsepp 148 Sõduritekk 150 Ebatavaline kaev 152 Majad ja lossid 155 Tõe planeet 157 Liikuv kõnnitee 159 Kosmoseköök 160 Õppekaramell 162 Kosmosetibu 165 Segamini jutud 169 Viie seiklused 170 Eimillestki mehike 173 Üleüldine lugu 174 Nimede ligikaudne hääldamine 176
Elas kord... ... Vareses* sinjoore Bianchi. Ühe firma esindajana reisis ta kuus päeva nädalas mööda Itaaliat, käis idas, läänes, põhjas, lõunas ja keskosas ning müütas arstirohtusid. Pühapäeval jõudis ta koju, esmaspäeva hommikul asus uuesti teele. Enne lahkumist ütles sinjoore Bianchile tema väike tütar: „Isa, palun jutusta mulle igal * Nimede hääldamist vaata raamatu lõpust.
8
õhtul üks jutt.” Asi oli selles, et tüdruk ei saanud kuidagi ilma unejututa magama jääda, aga ema oli talle kõiki lugusid, mida teadis, juba kolm korda rääkinud. Niimoodi siis juhtuski, et igal õhtul täpselt kell üheksa helistas sinjoore Bianchi, ükskõik kus ta ka parasjagu viibis, Varesesse ning jutustas tütrele ühe loo. Selles raamatus ongi need lood kirjas. Te näete, et nad on üsna lühikesed, kuid telefonikõnede eest pidi sinjoore Bianchi ju ise maksma ning seepärast ei saanud ta väga kaua rääkida. Ainult mõnikord harva, kui tema äri iseäranis edukas oli olnud, võis ta endale lubada pikemaid lugusid. Mulle räägiti, et kui sinjoore Bianchi Varesesse helistas, katkestasid telefonijaama neiud kõik teised kõned, et tema jutte kuulata. Pole ka ime – mõned neist on tõesti toredad.
9
Õnnetu jahimees „Giuseppe, võta püss ja mine jahile,” ütles ema ühel hommikul oma väikesele pojale. „Sinu õel on homme pulmad ja ta tahab süüa polentat* jäneselihaga.” Giuseppe viskas püssi õlale ja hakkas metsa poole astuma. Korraga märkas ta jänest, kes hüppas ühe tara varjust välja ning putkas mööda põldu minema. Poiss pani püssi palge, sihtis ja vajutas päästikule. Kuid püss ütles täiesti inimese häälega: „Põmm!”, ning selle asemel et kuuli välja tulistada, poetas ta selle jahimehe jalge ette maha. * Polenta – maisitangupuder, itaallaste rahvustoit.
10
Giuseppe korjas kuuli üles ja silmitses seda imestunult. Seejärel uuris ta tähelepanelikult püssi, ent see oli täpselt samasugune nagu alati. Ometi oli püss tulistamise asemel just äsja rõõmsa ja reipa häälega „põmm!” ütelnud. Giuseppe piilus ka püssitorust sisse, ehkki oli ju mõeldamatu, et keegi end seal varjata võiks. Tõepoolest, torus ei olnud mitte kedagi. „Aga ema tahab jänest ja õde tahab pudru juurde jäneseliha...” mõtles poiss murelikult. Sel hetkel möödus Giuseppest toosama jänes, keda ta natuke aega tagasi oli näinud. Kuid nüüd astus jänes tippival sammul, apelsinipuuõitega kaunistatud valge loor peas ja silmad häbelikult maha löödud. „Tohoh,” imestas Giuseppe, „jänes hakkab kah mehele minema. Olgu, lasen parem ühe faasani.” Metsaserval märkaski ta faasanit, kes jalutas kartmatult mööda teerada, nagu oleks alles esimene jahipidamise päev ja faasanid ei teaks veel üldse, mis asi on püss. Giuseppe sihtis hoolega ning vajutas päästikule. Püss tegi „põmm”, õigemini ütles kaks korda: „Põmm! Põmm!” – niisugust häält teevad poisikesed, kui nad oma puupüssidega mängivad. Kuul kukkus rohu sisse, ehmatades tillukesi punaseid sipelgaid, kes pugesid kiiresti männi alla peitu. „Või nii,” ütles Giuseppe ning tundis, et ta hakkab juba vihaseks saama, „küll ema alles rõõmustab, kui ma tühjade kätega koju lähen!”
11
Faasan, kes oli paugutamise peale metsa kadunud, ilmus jälle teerajale. Sedapuhku astus tema kannul terve rodu pisikesi faasaneid, kes lõid muretult lärmi, ja nende taga tuli ema, uhke ning rahulolev, nagu oleks ta esimese auhinna saanud. „Nojah, sina oled muidugi rahul,” porises Giuseppe. „Sina oled juba hulk aega abielus. Ja mida ma nüüd siis lasen?” Poiss laadis uuesti püssi ja vaatas ringi. Ühel oksal märkas ta musträstast, kes oma lauluga näis otsekui kutsuvat: lase mind, lase mind! Giuseppe tulistaski, ent püss ütles kõigest: „Trahh!” – nagu lapsed, kui nad koomikseid loevad. Lisaks kostis torust hääl, mis sarnanes kangesti itsitamisega. Musträstaski hakkas nagu lõbusamini laulma. „Seda ma arvasin,” ütles Giuseppe. „Nüüd ei ole küll enam mingit kahtlust, et täna on püssidel streik.” „Noh, Giuseppe, kas said ka midagi?” päris ema kodus. „Aga muidugi – tervelt kolm prisket äpardust! Küll need võivad polentaga head maitsta!”